Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Raplamaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
See aare tutvustab Loone linnust ehk Lohu Jaanilinna.
Loone linnuse rajamise täpne aeg on teadmata, arvatavasti on see kaitseehitis püstitatud 11.-12. sajandil. Õue pindala on suur, üle 8000 m2. Linnus on kolmest ilmakaarest - põhjast, idast ja läänest kaitstud valliga, lõuna poolt kaitses linnust aga Keila jõgi. Värav on asunud arvatavasti idas, selle kõrval võis olla kõrgem torn, mida Liivimaa kroonikas mainitakse kui summitas munitions.
Liivimaa kroonikas kirjeldatakse, kuidas ristisõdijad Riia linnast alustavad Eesti, Läti ja Liivi alade vallutusi, sh ka meid puudutavate alade ründamisi. Nad (ristisõdijad) tungisid „õndsa neitsi taevaminemise päeval" ehk rukkimaarjapäeval 15. augustil 1216. aastal Harju provintsi, panid seal põlema ja laastasid kõik, tapsid mehed ja naised ning võtsid lapsed kinni. Kui siis Loone küla juurde jõuti, siis kõigepealt puhati kolm päeva ümberkaudset maad rüüstates, enne kui suunduti edasi Revala küladesse. Ristisõdijate teise retke ajal 1220. aastal oli Loone küla samuti kogunemiskohaks, linnuse piiramisest juttu ei ole. Alles 25. detsembril 1223. aastal alanud sõjakäigu ajal jõuti Loone linnuse piiramiseni. Võideldi kaks nädalat, kuni linnus vallutati jaanuaris 1224, seega 790 aastat tagasi.
Järgnevalt Loone linnuse viimasest lahingust „Henriku Liivimaa kroonika" 1993. aasta väljaandest: „Pühitsenud issanda sündimise püha, mõtlesid riialased Tartu linnust piirata. Ja nad tulid sõjateenistuse vendadega ja ristisõitjatega ja liivlaste ja lätlastega Asti järve äärde kokku ja neil oli suur sõjavägi. Ja neile tulid meelde kestvas hädas viibivad taanlased, kelle vastu võitlesid juba ammu kõik ümberkaudsed maad ja paganahõimud; ja loobunud retkest Tartusse, läksid nad kogu sõjaväega Harjumaale ja piirasid Loone linnust, võideldes nendega kaks nädalat ja ehitades masinaid ja paterelle ja väga tugeva puutorni, mille nad lükkasid linnusele lähemale, et võiksid selle alt linnust kaevata ja tipust neid paremini rünnata. Ja seda kuulda saades olid taanlased rõõmsad ja tulid nende juurde, avaldades tänu, et nad neile kaasa tundes neile appi olid tulnud. Pärast seda aga tapeti paljud ammuküttide poolt ja paisati masinameeste poolt maha ja ülejäänud hakkasid raskesti haigestuma ja surema. Pealegi lähenesid ka kaevajad juba kindlustuse tipule, nii et linnuse omad arvasid, et vajuvad koos juba koos kaevatuga alla. Sellepärast anusid nad lõpuks sõjaväge, et see kingiks neile elu ja vabaduse. Ja nad jätsid neile elu ja panid linnuse põlema, aga kõik hobused ja veised ja kariloomad ja vara ja riided ja kõik, mis linnuses oli, riisusid sakslased endale, jagades võrdselt liivlaste ja lätlastega; taanlastele aga andsid nad inimesed tagasi ja saatsid vabadena nende küladesse.
Vahepeal saatsid sakslased mõningaid oma sõjaväest kolme teise väiksema ümbruskonnas asuva linnuse juurde, ähvardades neid sõjaga, kui nad ei anna end nende kätte. Ja need kolm juurdekuuluvat linnust andsid end riialaste kätte, saates neile selsamal sõjakäigul andameid ja õige palju vaipu. Ja riialaste sõjavägi pöördus tagasi ..."
Arvatakse, et linnust kasutati viimati kaitseotstarbel veel Jüriöö ülestõusu ajal, selle mahasurumise järel jäi aga kasutuseta ning omandas aja jooksul meile tuttava ilme. Puitrajatised lagunesid lõplikult, müürid varisesid, tasandusid, said osaks vallist. Loone linnus ei ole põhjalikult läbi uuritud. 1914. aastal kaevas seal baltisaksa arheoloog A. Friedenthal, kelle leidude hulgas oli peale traditsiooniliste savinõude kildude ka kirves ja vööpannal. Linnuse lähedalt on leitud üks odaots ja münte. 1974. aasta kaevamistööde käigus avastati Loone linnusest vanem linnus paarisaja meetri kauguselt teiselt poolt jõge, mis keraamikaleidude järgi dateeriti 10.-11. sajandisse.
Üks legend räägib, et linnuse õuele on maetud vapper pealik Pikk Jüri, et veel möödunud sajandi algul peetud mälestust temast au sees, kunagi ei astutud ei hauale ega üle haua, vaid mindi ikka kaarega mööda. Kus haud asus, ei ole hetkel teada, nagu ka see, kas Pikk Jüri oli eelkirjeldatud sündmuste ajal Loone linnuse pealik või kaitsja. Allikas: Maaleht, Virve Õunapuu artikkel 790 aastat Loone linnuse langemisest
Aare on suuremat sorti mikro. Viimane asukoht on nullist ca. 2,5 m parkla poole. Kuuldavasti liigub nulli ümbruses ilusa ilmaga palju noormugusid, nii et vähemalt suvel otsimiseks soovitan valida kehvema ilmaga päev.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: ilus_vaade (2), drive-in (2), muguoht (1), lumega_leitav (1), lastekäruga_ligipääsetav (1), kalastuskoht (1), vaatamisväärsus (1), ronimine (1), piknikukoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC89PWZ
Logiteadete statistika: 45 (77,6%) 13 12 0 1 1 0 Kokku: 72
Hästi tore on kui aare on siin kinni ja GC lehel lahti. Meie oma elusid ohtu panema ei hakanud ja sillale ei läinud. Aeg läheb omasoodu, 27 juuli 2007 mahtusid sillale ära kõik me sugulased, ühispildile ja D vana nimi läks just siit teele allavoolu. Täname! Ootame aaret ohutult tagasi, sest selle kohaga on meil mälestusi.
Gp on emotsionaalne mäng, ellu jäävad vaid paksunahalised. Eelmine kord sain logimatagi mitteotsimise eest kõvasti tuuseldada, isegi tagantjärgi hammustati, kuigi oli teada, et me isegi sillal ei käinud...:( Mul on aga piisavalt paks nahk, nüüd panen kirja mitteleiu, loodetavasti peksa ei saa.
Ei juhtu just väga tihti kui töökohustused viivad kohtadesse, kus kunagi sai kooliteed käidud. Nii mõõduski päev Kehtnas ja tagasiteel polnud küsimustki et siit suvel avastamata kohast läbi põigata. Objektil oli minu õnnex haudvaikus ja sain rahulikult asjatada. Nac olen ka aarde käekäiguga tuttav et milline ta alguses oli ja kuidas ta siis mitu korda röövsaagiks langes erinevatest kohtadest. Peale poolt tundi aga olin endiselt sama tark kui saabudes. Helistasin ka Silverile, aga kuna tema oli leidnud eelmise generatsiooni versiooni, siis ei osanud väga aidata. Järgnes veel kümmekond minutit poleerimist ja akrobaatikat, aga leidmata ta seekord jäi.
No ei jäänud silma, ei siit ega sealt. Kedagi segamas ka ei olnud. Ei teagi nüüd kuskohast see sild silumata jäi. Ühtegi mõtet ka peas pole, ilmselt mõnda aega sama edutult sinna siluma ei lähe. Äkki tuleb külmemal ajal mõni parem mõte. Liiga hästi peidetud, et sitasti otsijad üles leiaksid...
No ma ei tea, kohe kuidagi ei vea selle asjaga. Eks kunagi jälle kui leiulogid ilmuvad.
Nüüd on lisandunud ka otsingule kolmas ja neljas kord sest sisetunne ütleb, et ka seda kolmandat topsi ei ole ka kauaks. Ja need korrad on mugude kohale ilmumine kiirelt lõpetanud. Viimane nädal on toonud teadmise, et antud koht on Kohila noorte üks kogunemispaikadest kus sooritatakse hoogsalt vette hüppeid. Kui tegin märkuse Kohila FB gruppi, sain "normaalse" hurjutuse - jäta noortele vabadus teha, mida tahavad (nii tore, et ei ole nutiseadmes). Ja pealegi 50 aasta jooksul midagi ei ole juhtunud. Loodan, et ka see nii jääb. Geopeituritele peab ka soovima kannatust, vähemalt kuniks sooja suveilma, tuleb arvestada mugudega. Isiklikult kahtlen, kas ma lähen viiendat korda otsima sest vahepeal on tekkinud teadmine, et potensiaalne aarde asukoht ja mina, ei ole parim kombinatsioon. Kui keegi vajab, et ulatataks pastapliiats, siis võin hea meelega ühineda ;) Ikkagi, kodule lähim aare.
Vaatasime kohalikke kaskadööre ja proovisime leida, aga ei miskit.
Jõudisme 15:15 kohale, samal ajal ka kolm poissi ratastega. Üks ronis kõige tippu ja hüppas vette. Vaatasime natuke aega nende hüppeid ja sõitsime koju, kunagi tagasi.
Ei leidnud ja vaadates mis seal toimub, siis väga ei imesta, et see koguaeg kadunud on.
Vastuseks Mikile: sõitsime autoga parkalsse, tegin auto aknast pildi ja lahkusime.
Peaksin siia topelt mitteleiu logi tegema. Aarde avaldamise päeval leidsin jäänuse. Nojah, igaühel oma nägemus aarde leidmisest. Täna poleerisin tuttavat kohta. Ei leidnud ja kuigi tekkis tahtmine silla käsipuule nimi kirjutada, siis jäi tegemata. Järsku kolmas otsimise kord toob ka aarde nähtavale.
Kunagi asus sama Loone linnuse juures ka minu esimene ja viimane aare. Seda pole aga metsa all enam aastaid, seega oli väga tore näha, et uus aare siiakanti pandud. Kahjuks jäi aga see mul seekord leidmata. Mõned ideed nullis küll tekkisid, kuid minu kõrgusekartus pluss hõre sild ja aina suurenev publik neid järgi proovima ei kannustanud. Eks tuleb järgmine kord julgestusmeeskonnaga tulla.
Sattusin avaldamise õhtul või siis pigem südaööl mööda sõitma ning juba siis ei olnud võimalik kusagile logi kirjutada, mistõttu täiesti aus mitteleid :( Õnneks ei asu koht just väga pärapõrgus ning küll ma siia tagasi satun, kui peitja korda teeb ja kusagile logida ka saab. Praeguseks olevatki juba korras, ikka juhtub :).