Batjuška 14

Batjuška 14 leidis endale koha Nina külas Peipsiääre (Alatskivi) vallas Tartumaal.

Esimesed andmed külast pärinevad 1582.aastast (Noss Derevnja). Nina küla on nime saanud järve ulatuvast ninakujulisest kaldajoonest. 17. sajandi teisel poolel kujunes Ninal välja püsiv vene küla, millel on tüüpilise vene küla jooned: elamud asuvad fassaadiga tänavajoonel ning paiknevad ümber suletud hoovi, kuhu pääseb katusega hoovivärava kaudu. 2000.aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 131 elanikku. Nina küla üheks vaatamisväärsuseks on järve suubuv kiviseljak, mida rahvasuus kutsutakse Kalevipoja sillaks. Muistendi järgi olla Kalevipoeg kandnud suure hulga kive kokku, et Peipsile silda ehitada. Sild olnud aga pooleli, kui torm selle purustanud ja kivikülvi järele jätnud. Kalevipojal aga tulnud ikkagi sammuda läbi järve, kus talle vesi olevat ulatunud poolest kehast saadik. Nina küla on kuulus ka kevadistel jääminekutel tekkivate jäämägede poolest.

Nina Jumalaema Kaitsmise kirik asub Peipsi järve läänerannikul. Õigeusu pühakoja avamine Nina külas oli seotud vanausuliste laia levikuga Peipsi järve kaldal Mustvee ja Kallaste kandis. Vene elanikkond ilmus siiakanti XVII sajandi lõpul. Põhiliselt olid need Venemaalt põgenenud vanausulised, kes toetasid Feodossi suunda ning otsisid pääsemist Vene impeeriumi võimude tagakiusamiste eest. Pühima Sinodi määrusega 21. jaanuarist 1824 avati Nina külas kui Peipsi-äärse piirkonna keskuses õigeusu kogudus ning anti luba kirikuehitusega algust teha. Sinodi ülemprokuröri Nina küla kirikuehitust puudutava ettekande servale kirjutas keiser Aleksander I resolutsiooni: “Nii olgu. Aleksander”.

8.aprillil 1824 asetati Jumalaema Kaitse kivikiriku nurgakivi maatükile, mille oli kinkinud kohalik suurmaaomanik paruness Stackelberg, kes annetas ehituseks ka 1000 rubla ja 20 000 tellist. Kiriku projekti töötas välja Pihkva arhitekt Jabson, ehitust juhtis aga riigikassa vahenditest töödeülem Jefimi Rumbaltsev. Ehitust toetasid ka vabatahtlikud annetajad, kelle hulgast võis leida isegi kohalikke luterlastest mõisnikke, ja see läks maksma peaaegu 35 000 rubla. XVIII sajandi ikonostaasi annetas kirikule Pihkva, Liivimaa ja Kuramaa piiskop Mefodi (Pišnjatševski). Kirik pühitseti Jumalaema Kaitsmise kirikuks 5. novembril 1828.

Kirikukoolina 1847.aastal loodud kool tegutses külas 1973.aastani.

1827.aastal ehitatud ja 1908.aastal ristikujuliseks laiendatud õigeusu Jumalaema Kaitsmise kirik, kus leidub 18. sajandist pärit ikonostaas, ning aastal 1936 rajatud raudbetoonist Nina tuletorn. Pühakoda seisab kaugele järve ulatuval kõrgel neemel, millest tuleneb ka aleviku nimi – Nina, ning hakkab juba kaugelt silma. See on alati olnud pühaks majakaks meremeestele, kes viibivad rahutu Peipsi järve vetel. Seepärast ongi see pühakoda pärimuse järgi pühendatud ristirahva Jumaliku Eestkostja Kaitsele.

XX sajandi algul laiendati pühakoda oluliselt kõrvalaltarite juurdeehituse arvelt. Vasak kõrvalaltar pühitseti 1917.aastal püha piiskop Nikolaose auks ning selle ikonostaasi kirjutas ja paigaldas meister F. Rookso. Parema altari pühitses Käteta Tehtud Pühakuju auks 14.detsembril 1926 Narva ja Irboska ülempiiskop Jevsevi (Grozdov).

Kirikut kasutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Nina Jumalaema Kaitsmise kogudus.

Kirik on 1997.aastast arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all.

Enne aarde otsimist tee väike jalutuskäik kiriku ümber ja võimalusel ka sees.

Aare on peidetud kirikust ja tulepaagist eemale, mitmeharulise puu külge. Lühemad peavad ilmselt kikivarvule tõusma!