Aarde täpse asukoha reedab batjuška.

Seeriasse on koondatud õigeusu kirikud Eestis, Batjuška 17 on Sindi Jumalailmumise Kirik.

Batjuška astus välja Sindi vallamajast. Paar sammu edasi teinud kiriku poole jäi nurgal seisma, kohendas rasket risti rinnal ning vaatas kiikuvaid lapsi. Oli ikka ilus. Päike kuldas mängivate laste päid, nad ei teadnudki, et vaim oli just kohtunud võimuga. Seda juhtus harva ning kas võim saabki üldse vaimu probleemidest aru? 1899 aastal sisseõnnistatud kiriku köster oli olnud hiljem ka Sindi alevivanem ja linnapea. Uued ajad ei tunnistanud aga usku. 1960 aastal sai pühakojast Endla Teatri rekvisiidiladu. Nüüd on aga kõik taas õigesti.
Mees ohkas kergendatult, keeras ümber nurga paremale, oma kindla kantsi poole. Mõtted jooksid peas, milline saab olema tulevik, kas ta suudab restaureerida jumalakoja? Mõtteid mõlgutades jõudis batjuška üle silla kirikuparki, seisatas selle alguses ja vaatas vasemale - jõe poole. Kas pole mitte aeg nagu jõgi ning inimene kui parvemees sellel? Vana mees ohkas, kohendas talaari istudes kiriku poole pingile. Kirik näeb juba parem välja, jah, algus on tehtud.
Aga üks asi oli batjuškal veel teha. Ta vaatas korraks ringi, tegi nagu kohendaks risti ühe käega ning libistas teise käe õigesse kohta. Jah, Batjuška 17 oli alles.

Kerge muie suunurgas värelemas isake tõusis, silus pikka halli habet ja sammus oma kiriku poole. Tõesti, algamas oli ilus päev!

P.S. Tänud ja lugupidamine Pikkkasso le sarja rajamast!