Kiri Lavrentile

Kirjakasti hübriidaardes on tempel, mis ei ole mõeldud vahetusnännina ja seda kaasa võtta ei tohi!

Minu nimi on Maria, sain oktoobris 94 aastaseks. Aastaid on palju, kuid ühte mälestust olen kandnud südames kaua. Juhused viivad inimesi kokku ja lahutavad neid. Kuid tuletavad ka meelde valusaid hetki. Oli 1941 aasta mil Pärnus varakevadel tutvusime, 1938 aastal ehitatud Suursilla lähedal. Jõevesi sillerdas, sul olid seljas lühikesed püksid ja üleskääritud käistega triiksärk. Olid just kolinud siia oma perega, kust, ei mäleta. Aga sa rääkisid armsalt naljaka aktsendiga. Ja ratas. Su uus sinine ratas lausa säras päikese käes. Olid nii uhke ja mina veel uhkem, kui naeratasid mulle ning kutsusid koos sõitma. Minul oli vanem, saksa sõjaväe ratas. Pruun, aga ikkagi ratas. Ega sellel ajal nii palju neid ju saada ei olnud! Meie sõit kulges linnast välja, jõega paralleelselt, mööda maanteed, umbes 6 kilomeetrit. Tee oli pikk, raske sõita, sellist asfaldiga maanteed või sellega paralleelset kergliiklusteed nagu praegu ju siis polnud. Aga ega ma sulle ju alla ei saanud jääda. Eesti talu tüdruk, vintskest puust! Umbes seal, kus praegu on Nuka peatus, jäid sa põldude vahel äkki seisma ja küsisid, kas ma ujuma tahaksin tulla? Mul ei olnud trikood, kuid ei raatsinud ka sulle ei öelda. Pöörasid paremale jõe poole, kuid saatusel olid omad plaanid. Jõe äärde me ei jõudnudki. Minu saksa rattal tuli kett maha, umbes seal, kus on praegu su nimega mälestuskivi. Kõmpisime linna tagasi, sest aeg oli juba hiline ja minu ema õhtu peale jäämist ei sallinud. See oli ka viimane kord, kui sind nägin. Kaks nädalat hiljem kokku lepitud kohtumisele sa ei jõudnudki. Miks, seda sain alles teada nüüd. Kas sa tõesti olid üks neist? Elu tegi omad muutused ja mina sain elada õnneliku elu. Siiski ei ole sind unustanud, jätan selle kirja mälestuskivist teiselepoole teed, kuuse sisse. See on ainus, mida saan veel teha.

Maria.