Sibulatee

Üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri!

Sibula tänav on 7 kilomeetrit pikk ja ühendab kolme vanausuliste küla: Varnjat, Kasepääd ja Kolkjat. See virtuaalne aare kutsubki tänava ning kolme külaga tutvuma. Eriti soovitan piirkonda külastada sibulasaagi valmimise ajal, kui lõputut külatänavat palistavad kümned sibulamüüjad.

Logimistingimused:

1) Saada mulle profiili kaudu vastused küsimustele kolme küla kohta.

A - Kolkja - 1) Mis aastal küla nimi vanadesse ürikutesse raiuti? (Vihje: uuri infotahvlit) 2) Mis muuseum asub Peipsimaa külastuskeskusega samas hoones?
B - Kasepää - 3) Mis on selles külas asuva kunstigalerii nimi?
C - Varnja - 4) Vaata ajaloomuuseumi vastas asuvat hoonet. Tänavapoolsel majanurgal asub seina peal väike kelluke. Kirjelda selle kohal olevat ornamenti.

2) Liigu pikki Sibulateed ning otsi üles üks koht järgnevatelt piltidelt - tassipuu, suuskadest aed või mänguasjadega esihoov. Kõik asuvad peatänava ääres. Lisa oma logile valitud paigas tehtud pilt, millel peab peal olema geopeitur, gps-seade või mõni ese, millel on geopeituri kasutajanimi. Ma ei taha pilte teie kehaosadest!

Kui tingimused on täitmata, kustutan logid ette teatamata!

*

Lisalugemist

Kolkja alevik (vene keeles Кольки) on Sibula tänava asulatest kõige suurema elanike arvuga. Esmakordselt on Kolkjat mainitud 1592. aastal (Kolko) ja 1601. aastal (Kolk). Hiljem hakati eristama Suur-Kolkjat ja Väike-Kolkjat. Kolkja alevik moodustati 1977. aastal Väike-Kolkja, Suur-Kolkja ja Sohvia küla liitmise teel. Kolkjas asuvad Peipsiääre vallavalitsus, postkontor, Kolkja põhikool. Vaatamisväärsusteks on Suur-Kolkja vanausuliste palvemaja (ehitatud 1877, vanuselt teine eestis), Väike-Kolkja vanausuliste palvemaja (ehitatud 1928), Kolkja vanausuliste muuseum ning kala ja sibula restoran (Kolkja Kala-Sibularestoran).

Kasepää alevik asub Kolkja ja Varnja vahel. Pilk tasub ka siin heita vene vanausuliste palvelale, mis on pidevalt tegutsenud alates XVIII sajandist. Praegune palvemaja on ehitatud 20. sajandi alguses, selle projekteeris aastal 1902 kubermangu arhitekt Wilhelm Schilling. Enne Teist maailmasõda uuendasid palvemaja ikonostaasi ikoone Frolovi koolkonna meistrid. Palvelas on ikoone isegi 17. sajandist.

Varnja alevik (vene keeles Воронья, Варнья) on Eesti Peipsi ranniku kõige lõunapoolsem vene küla. See on üks vanimatest kaluriküladest Peipsi järve kaldal, mida mainitakse kirjalikes allikates esmakordselt 1582. aastal (Warnia, hiljem Waronja). Küla nimi on seotud Peipsi järves asuva suure Varesekiviga (Voroni kiviga). Varnja vaatamisväärsusteks on õigeusu Issanda Templisseviimise kiriku varemed (ehitatud 1855) ja vanausuliste koguduse palvela. Vana puidust palvemaja asemele ehitati kohalike talupoegade jõududega 1903. aastal telliskividest pühakoda. Palvela rikkalik ikonostaas on põhiliselt pärit 20. sajandist. Palvemaja on eriline seetõttu, et õõtspinnase tõttu on see ehitatud parvedele. Pühakoda on avatud turistidele uudistamiseks ainult eelneval kokkuleppel. Palvela juures asub Varnja vanausuliste kalmistu. Varnja kalmistu asub sellest lahus. Varnja Elava Ajaloo muuseum on väike, kuid hubane kahe toaga muuseum, mis annab ülevaate vanausuliste elulaadist 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni. Erilisel kohal asub Jumala nurk. Kuna usk on tulnud idast, jääb ikooninurk alati vastu puhta toa välisust ehk ida poole. Elava ajaloo muuseumi nimi viitab sellele, et kohalikel on võimalik tähtpäevade puhul muuseumist riideid laenutada.

Vanausulised Vanausulised (staroverõ) on Vene Õigeusu Kirikust eraldunud usuline liikumine, mis ei tunnista 17. sajandil patriarh Nikoni poolt algatatud reforme õpetuses ja jumalateenistuse korras. Kuni 20. sajandi alguseni ei tunnistanud tsaarivõim vanausuliste õigust oma kombeid järgida ning neid kiusati taga. Repressioonide eest põgenevad vanausulised leidsid endale kodu muuhulgas ka Peipsi läänekaldal. Tartumaa Peipsiäärsete vanausuliste püsivad asulad tekkisid 1730. aastate lõpus. Vene vanausuliste kogukonnale on iseloomulik elada kilomeetrite pikkustes ridakülades. Majad paiknevad tihedalt üksteise kõrvale kiilutuna ning on eriilmelise ehituslaadiga, tavaliselt kõrgema vundamendiga ühekorruselised elamud. Tsaariajal asusid siin piirkonnas telliste põletamise ahjud ning sellest ajast on pärit ka punastest tellistest hooned. Praegu on Eestis 11 vene vanausuliste kogudust hinnanguliselt 15 000 liikmega.

Vanausulised tunnistavad vaid kahte sakramenti: ristimist ja patutunnistamist. Ristimisel on oluline, et see toimuks kolmekordse üleni vette kastmisega. Vanausulised löövad risti ette kahe sõrmega, kasutavad reformide-eelset pühakirja ja lauluraamatut. Jumalateenistustel lauldav koorilaul on ühehäälne ning kasutusel on eriline arhailine noodikiri. Staroveeretsid kasutavad vana bütsantslikku ikoonimaalimisstiili, nad ei austata Nikoni-järgseid pühakuid. Jumalateenistused on pikad, palvetades tehakse rohkelt kummardusi, sealhulgas maani kummardusi, mille ajal käed toetatakse väiksele vaibakesele. Eriti ranged vanausulised kannavad jumalateenistusel traditsioonilisi palverõivaid (Mehed kannavad azjami – pikka tumedat varrukate ja püstkraega pealisriiet. Naiskoorilauljad kannavad pikki musti sarafane ja ei tohi palvekotta siseneda paljapäi. Pähe seotakse must rätik, mis kinnitatakse lõua all haaknõelaga. Sõlme seotud rätikuga palvemajja ei lubata.); nad ei joo kohvi, ei suitseta ega jaga isegi oma toidunõusid ja tarbeesemeid võõrastega.

Sibulate kasvatamisest Peipsiveere vanausulised on tuntud tublide kalameeste, ehitajate ning maaharijatena. Läbi aegade on väga hinnatud olnud Peipsiäärne sibul ja sigur, hiljem lisandus nendele ka kurk. Sibulakasvatamine sai Peipsi ääres alguse Piirissaarelt. Sealsed elanikud käisid 19. sajandi keskpaigas Venemaal tööl ja tõid sealt Penza oblastist Bessonovka külast kaasa kibesibula sordi ‘Bessonovski’, mis Eesti oludes hästi kohanes ja hakkas hea kvaliteediga püsivalt suuri saake andma. Sibula kasvatamine levis ka Peipsi läänekaldale, kus on hästi omapärane muld (poolemeetrise mullakihi all on liiv), mida kutsutakse vanajärve põhjaks. Teistes Eesti piirkondades hakkasid eestlased seda köögivilja laiemalt kasvatama 1930. aastatel. Peipsi sibula teeb eriliseks tõik, et ühte kultuuri on samas kohas kasvatatud samasuguse tehnoloogiga juba pea 200 aastat. Peipsi sibula kasvatustehnoloogiat võib pidada osaks pärandkultuurist. Peipsi sibulat kasvatatakse mahedalt ja samas on see aastasadu viljeldud süsteem ka jätkusuutlik. Sibulat kasvatatakse Peipsi ääres kõrgpeenardes, sest sibul ei taha liigvett, küll aga niiskust. Põlvekõrgustel peenardel on ka teine põhjus: peenravahesse peab mahtuma kogu suve jooksul välja kitkutud umbrohi. Igal aastal songitakse peenrad ringi, muutes mulda jäänud vanad jäätmed väetiseks. Lisaks väetatakse peenraid vähemalt üks kord kolme aasta jooksul eheda sõnnikuga. Suuremate sibulakasvatajate toodang ulatub Peipsi ääres kuni 4000 kilogrammini. Peipsi ääres kasvav aastane saak ulatub 50–60 tonnini. Kogu Peipsi ääres kasvatatav sibul ei jõuagi eestlaste toidulauale. Legendaarne on Peipsi sibul näiteks soomlaste hulgas. Soomes graniidi peal teatavasti sibul kasvada ei taha ja juba ajaloost on teada, et põhjanaabrid käisid lotjadega üle lahe ja mööda Narva jõge Peipsi ääres sibulat ostmas. Samuti käivad Peipsi sibulat ostmas lätlased.