Kapuu 1: Viilitine

 4 

Üks mitteleid ka vahelduseks :) Peaaegu poole maa peal sai siiski käidud, seega otsimisena võib täitsa ju arvestada. Aga jah, lehvitasin aardele altpoolt ja elasin rohkem teistele tublidedele kaasa. Kui mõni selline u 10 meetrit allapoole peidetaks, siis võiks vast veel proovida - tegevus ise on ju täitsa tore, lihtsalt see kõrgus-kõrgus..

Aga päev oli väga tore, tänud juhendajatele ja kaaslastele! :)

 25 

Selliste aarete logimisel annab ikka tunda, et meil on ikka liiga vähe erinevaid logitüüpe.

No mismõttes ei leidnud?! Leidsin ju, aga...

Kui Kapuud riburadapidi avaldusid, oli esimene reaktsioon see teada-tuntud „ei ole“, millele järgnes „eiiii oleee“. Ohh kui ägeee, viis Tiksojat kõrvuti? Päriselt? Ohhh! Minu silmad lõid küll särama! Kuna meil oli nagunii järgmisel nädalavahetusel plaan Pärnumaale tuuritama minna, kirjutasin kohe Mikile ja nii muuseas küsisin, et ou sulle meeldis ju nagunii ronida ka eks? Miki teadis aga kohe rääkida, et just Häädemeeste puude all on ta siiani millegipärast paremat jalga lambist lonkama hakanud ja vasak jalg elab üldse oma elu. Kuna kõike näinud eakas perearst ei osanud sellisele seletamatule müsteeriumile diagnoosi panna, pistsin varahommikul Tartust lahkudes kogu oma ronimisvarustuse väiksesse geoseljakotti ja lubasin Mikile puu all vaatluse teel selle kauaoodatud diagnoosi ära panna. Mõeldud, tehtud.

Juba teist laupäeva järjest startisin kell 6 Tartust Tallinna, et koos Kristjaniga läbi Miki suund Pärnusse võtta. Esialgu järgisime algset päevakava ehk käisime ära Hassalaiul ja OOO-säärel ning kuna ülejäänud päev oli vaba, võtsimegi suuna Kapuude poole. Autos veel naljatasime, et no viite Tiksojat ma vast ei jõua ära teha, aga nii 2-3 enne pimedat oleks päris optimaalne ja üleüldse võiks need puud kuidagi kolme vahel ära jagada, mis see kolmekesi teha on siis? Ohhhh. Kella 16 ajal parklasse keerates leidsime loomulikult eest Silveri valge suksu, aga asjaosalist ennast ei paistnud esialgu kuskilt. Vaim oli valmis, tõmbasin oma seljakoti selga, Kristjan haaras redeli ja Miki veel naljatas, et kas võtame kirve ka. Kõndisime siis lootusrikaste nägudega Kapuu 1 suunas, kui nii paarkümmend meetrit varem suunas Kristjan mu pilgu üles. Oli jah pesakast nagu lubatud, aga….oot, möh? Oot, misasja? Mis oksad seal on? Poistega tuuritades on ikka tulnud ette neid „noh?“-„mida?“-hetki, aga kui nüüd vaatas Miki mulle „noh?“ otsa, siis ei tulnud mul esialgu piiksugi välja. Mis noh?! Nonoh! Ise jätsid ju kirve autosse, vuttvutt läheb nüüd auto juurde tagasi ja võtab nii kirve kui mootorsae nonoh. Ma ei tea milleks, aga vahepealse aja jooksul tõmbas vigurvänt Kristjan redeli juba puu najale püsti ja jäi siis, käed taskus, ootama. Meil ei läinud kaua aega mõistmaks, et… see siin ei ole Tiksoja. See pole isegi Tiks mitte. Ega oja. Järgmised viis minutit revideeris Miki mu kotti ja klapitas mu kaasa võetud ronimisvarustust (vöö, kolm slingi, üks karabiin), aga mina teadsin täpselt mis mul kotis on ja vaatasin seal puu all ülespoole nagu linnupoeg, kes ootab, et ema noka vahelt miskit kukuks. Eks ta muidugi kukkus. Esimest šokist saime üle ja esialgu veel rakmeid põõsasse ei visanud. No äküll, 1 on selline, aga ega nad kõik ju sellised ole? Kui siin pole meil midagi teha, siis äkki 2 on…või 3…või 5. Seadsime siis sammud Kapuu 2 suunas ja me ei pidanud päris puu alla ulguma minemagi, see kast paistis juba ilusti tee peale välja, nimele vastav ja puha, Hanno seda huumorivärki jagab. Nii käisime kõik puud ükshaaval läbi ja iga järgnev oli eelmisest…teistsugune. Teistsugune nagu…umbes nagu teenindaja restoranis küsib, kuidas söök maitses ja see vastus, mida ta ei taha saada, on just „teistsugune“. Vahepeal mõtlesime oravate gängi peale ja arvasime, et nad ilmselt on juba Kapuu 5-s otsi kokku tõmbamas. Lootsime neid teolt tabada ja järgnesime Kristjanile, kes oli täiesti veendunud, et ta kuuleb kuskilt lähedalt hääli. Veendusime, et need hääled olid tõesti lähedal, nimelt tema enda peas ja Miki pidas paremaks Silverile kõne teha. Saime niipalju targemaks, et nad on tõesti omadega niikaugel, et 15min pärast võiksime juba parklas kohtuda. Mõtlesime veel, kes need neli oravat seal ümber nurga nüüd välja tulevad… Silver, Tarmo, Merle ja… Tessa eksole :D Ei, Tessa jäi vist seekord kiisuvalvesse ja neljas oli muidugi Kaupo. Geokaaslastel olid näod naerul, oli neil ju pikk ja kordaläinud päev selja taga, aga juba esimestest muljetest saime aru, et me oleme täna ikka väga valede puude alla haukuma tulnud. Ammutasime Tarmo jutust niipalju kui saime ja lükkasime esialgu tagasi ka Silveri lahke pakkumise laenata kõike, mis meil endal puudu oli, aga meil oli absoluutselt kõik puudu ja otsustasime esialgu koju arenema minna. Samal õhtul lahendasime Miki juures ühe Beefeateri ära ja hommikul ärgates olid nii silmad kui ideed võrdselt säravad, uus kõne Silverile, et me siiski võtaks tema abi vastu ja lendaks täpselt nädala pärast uuesti peale.

Täpselt nädal aega hiljem olin jälle krapsti Tallinnas, aga kuna ilmataat ei lubanud midagi head, siis oma isikliku püksivöö ja paar keksukummi jätsin muidugi Tartusse. Laupäeval paistis ilm pühapäevaks paljulubav ja kuna need Kapuu-d närisid meid kõiki elusalt juba terve nädala, käisime veel hilisõhtul Tarmo ja Silveri käest varustust kokku laenamas. Järgmisel hommikul võtsimegi paljulubavalt suuna taas Pärnusse. Kordus üsna tuttav stsenaarium, Kapuu 1 juures pani Kristjan redeli puu najale püsti, Miki käis seda kinnitamas, Kerli jõi ära ühe Red Bulli ja kui oli aeg ronima hakata, küsisin veel Miki käest, mis nende Silveri rakmete kaalupiirang muidu olla võib. Miki vastas, et täpselt 76kg, nii et kui sa nüüd enne meile valetasid, siis praegu on viimane aeg üles tunnistada :D Siis astus Miki minu juurde, pani sooja patsu õlale ja kallistuse saatel nentis, et noh, rebane, tegelikult oli sind tore ja meeldiv tunda ja jääme sind mäletama heade sõnadega. No tänks, sõber, nagu… :D Mingit turvaköit meil loomulikult ei olnud, aga et oleks võimalikult vähe üles-alla ronimist, siis seoti rebasele vähemalt sümboolne saba vöö külge, mine tea mis ta seal üleval korraldab. Kohe kui end redeli pealt rippu lasin, tundsin et seis ei ole hea, aga allaandmisest ei olnud siis juttugi. Lubasin Mikile, et teen seal 4m kõrgusel veel kuiva trenni ja hea oli, et tegin, sest siis selgus, et olin ühe karabiiniga liiga plussis ja ühe slingiga liiga miinuses et üleval hakkama saada, seega saba tasus end igati ära. See pisiasi klaaritud, sai lõpuks kõrgust võtma hakata. Niimoodi vapralt jõudsin vast kolmveerand maad ronitud kui ei saanudki aru, kas viimase vindini rakmetega kokku tõmmatud sisikond pigem valutab või otsib meeleheitlikult teed välja. Kui Mikile mainisin, et mul on ikka suht paha olla, no ikka väga paha, no nii julgelt 7/10, hakkas Miki kiirelt puu alt asju kaugemale tõstma ja jäi siis ise ka ohutus kauguses seisma. Tänks, sellepärast ma ju muretsesingi, nüüd hakkas parem :D Ca kolmveerand puud oli küll ületatud, kõrgusekartust ei tundnud absoluutselt, aga kuna tõeline Kapuu ootas alles ees, siis pärast pisikest mõtte- ja konsulteerimispausi pidasin paremaks alla tagasi minna, sest tekkis hirm et ma ei pruugi üleval enam oma jalgu üldse tunda. Selleks ajaks valutas juba terve Kerlull ja jäi ainult iseennast süüdistada, et 50 ja veel tsipake kaalun. See meeletu pettumus, eelkõige iseendas, lisaks kaaslaste altvedamine, on sõnadega kirjeldamatu. Paar meetrit oli veel redelini minna kui kuulsin, kuidas keegi kuskil lähedal autouksi paugutas. Ütlesin seda ka Mikile, mille peale ta ohkas, et nüüd kuulete juba Kristjaniga mõlemad hääli. Õnneks ilmus kohe puude vahelt välja rõõmus Yuko, siis jutukõmin ja veidi aja pärast ka kolm inglikest – Jaana, Mairo ja Tiit. Viimase info järgi pidid nad kõik kolmekesi samal nädalavahetusel ronimiskoolitusel olema, aga tundub et kahte päeva ei läinudki vaja :D Alguses ajasime sümboolset mulli, et Kerli käis juba kaks korda üles-alla, aga nähes mis varustusega nad kohapeale tulid, ei tekkinud kahtlustki et vähemalt üks neist varsti-varsti ülesse jõuab ja meie mullil lips läbi on. Päris ausalt, Mairo kaasa võetud ronimisvarustuse peale oleks isegi Tarmo alalõualuud vastu maad kolksu teinud. Kuna Mairo oli siiani igalpool mujal kui puude peal ronimist harjutanud, siis saime siiski ka pisut kasulikud olla, mitte lihtsalt seal olla ehk munad õpetasid kana ja kuigi kana esialgu pisut vastu vaidles, siis lõpuks võeti mune kuulda ja kõrgust hakkas tulema. Kuna Mairoga tundus nüüd kõik hästi olevat, jätsime Jaana julgestama ja suundusime ise Kapuu 2 poole, pannes kõik lootused Tiidu peale. Teepeal natuke vaidlesime, kas parem on ronida slingidega või stringidega ja parim valik tundus nende combo. Tiidu tehnikat vaadates sain ka aru, miks matkasaabas on siin parem valik kui Nike toss, roosa ei ole alati parem. Kuigi Tiit võttis päris jõudsalt kõrgust, siis hakkas meil Mikiga vahepeal päris külm, tegime siis pisut hamstri tantsu ja muidugi vastava taustamuusikaga. Kui Tiit oli julgestuse üles viinud ja meid kõiki kirja pannud, jõudsid ka teised Kapuu 2 juurde. Kuna õues oli juba õrnalt pimedaks läinud, siis slingidega üles poleks meist enam keegi jõudnud, aga Tiit arvas et võiksin selle teise variandi ka ära proovida, lubas veel et on lihtsam. Minu jaoks täiesti uus ronimistehnika ja nii ma siis õõtsusin seal maapinnalt ohutus kauguses üles-alla ja tegin nii nagu Mairo juhendas. Paar meetrit sain jalad maast lahti, aga see tehnika tundus ikka väga võõras. Mis rigid, mis krollid, mis köied, mis sõlmed, milleks seda kõike vaja on? Andke mulle slingid ja üks lisakarabiin and I’ll be on my way. Kui Mairo hakkas rääkima, mida veel üleval teha tuleb, jooksis mul juhe ikka korralikult kokku, liiga palju infot tiksus esimese viie minutiga ja proovisin mis ma proovisin, aga üllatusin siiralt kui ilmnes, et mul pole ei kätes ega jalgades selle tehnika jaoks piisavalt jõudu, kuigi Tiksoja sain lebolt tehtud. Lisaks oli kogu see protsess esimese hooga lausa hirmuäratavalt võõras ja kuigi ma aplodeerin alati kahe käe ja jalaga uute asjade õppimise poolt, siis ütlen päris ausalt, et 20m ei ole päris kindlasti see kõrgus, kus tahaks, et pähe tuleks selline „mul pole õrna aimugi, mida ma praegu teen“-tunne. Panin üht-teist siiski kõrva taha ja sain siis vaadata, kuidas Mairo mängleva kõrgusega kolm korda maapinnal üles-alla õõtsus ja siis nagu tuumarakett kõrgusesse suundus. Mida kuradit? No krt see ei ole võimalik, miks see mul ei õnnestu? Teised rahustasid õnneks maha ja üheskoos nentisime, et ilmselt ma ajan ise asja keerulisemaks ja teen midagi valesti, sest kõik peaks väga lihtne ja kerge olema. Küll ma urisesin seal, suurelt jaolt iseenda peale. Aga siis jõudis Mairo ülesse Tiidu julgestust eemaldama ja ülevalt kostus umbes midagi „Tiit, mida ****, mis **** asi see siin on, *** nalja teed või?“ ja järsku oli väga hea meel, et olen sama rumal nagu lauajalg :) Pisut vigade korrigeerimist ja oli ka Mairo maapinnal. Väljas oli juba päris pime, aga Kapuu 1 tuli veel Mairo viidud julgestus eemaldada ja see ülesanne langes Tiidu peale. Isegi Tiit ei usaldanud end seal kõrgel piisavalt ja lisainfot hangiti veel maapinnaltki lisaks. Vaatasin, kuidas Mairo Tiidu üha uutele küsimustele üha tõsisemalt reageeris ja lõpuks kohapeal edasi-tagasi tatsama hakkas, omaette pobisedes „issand küll kui ta nüüd alla peaks kukkuma, siis mina jään ju süüdi, issand, mul pole isegi ta ema numbritki, appi“. No teate küll seda tunnet, kui inimese näost on näha, et tal jäi just viis-kuus südamelööki vahele? :D Muretsemiseks ei olnud aga põhjust, Tiit sai üleval pealambiga asjad aetud ja andis nüüd märku, et hakkab alla tulema. Nüüd seisime me kõik nagu linnupojad seal puu all rivis, pilgud üles, suud ammuli, ja lootsime et ülevalt kukub miskit mitte kolme sekundiga, aga nii umbes kolmekümne sekundiga. Kolmkümmend sekundit hiljem saingi Mairole meelde tuletada, et nüüd võib jälle hingata : ) Keset pakkimist avastasime, et julgestus oli ikka kuskile kinni kiilunud, nii sai Mairo veel tiiru üleval käia ja ülejäänud 300kg jäi alla julgestama. Peagi oli ka Mairo maapinnal tagasi ja saime päeva isegi mingis mõttes edukaks kuulutada. Teel tagasi Tallinna uurisin Miki käest, et noh, Kapuu 1 ja Kapuu 2 on nüüd nimed kirjas, kuidas enesetunne on? Miki rääkis pikalt ja põhjalikult, kuidas ta enesetunne on, aga ega ma väga ei kuulanud. Mina vaatasin kuskil kaugemal olevat silmapiiri ja mõtlesin, mis ebareaalse ja sõnuseletamatu tunde tekitas kunagine Tiksoja vallutamine, aga nüüd… Nüüd ei tundnud ma mitte midagi.

Järgmisel nädalavahetusel sättisin end juba neljandat nädalavahetust järjest hommikul kella kuuese Tallinna bussi peale. Sama nädalapäev, sama kellaaeg, sama buss, sama bussijuht. Ütlesin bussijuhile küll viisakalt „tere hommikust“, aga arvestades meie senist kokkupuudet oleks tahtnud juba nukke anda. Korjasime Mairo kogu varustusega Tallinnast peale ja kuna sel korral avaldasin soovi rohkem ronida ja kasulik olla, mõtles Miki kaks sammu ette ja pani auto peale ka grilli ja paar matkatooli. Telgi jätsime maha, aga karta on, et kui Kerlull siin vigurdama hakkab, siis läheb siin terve päev minema, sedagi suht optimistlikult võttes. Kuna Kristjan üldiselt üle kümne meetri tosse ei kuluta, siis saime peaaegu Kapuu 3 nulli. Laadisime auto tühjaks ja Mairo asus tööle. Istusin puu alla maha ja üritasin jälle tehnikat vaadata, sest kõike juutuubist ei õpi, aga poisid käisid ikka kiusamas, et onju Mairol on ilus kann ja pühi ila ära eks. Ei saa kurta, oli mul ju parima vaatega koht broneeritud :D Kordus jälle sama stsenaarium, sel ajal kui Mairo julgestuse üles viis, panime me grilli üles ja jälgisime, et all oleks kõik jonksus. Kui Mairo all tagasi oli, tekkis mul tahtmine jälile saada, mida ma eelmisel nädalavahetusel siis nii valesti tegin, ronisin jälle rakmetesse ja hakkasin õõtsuma. Seekord oli algus mõnevõrra paljulubavam, kõrgust tuli vist lausa kolm meetrit, aga tehnika oli endiselt võõras ja iga liigutus vaevaline. No ei mahtunud mulle pähe, et kui mul on kätes ja jalgades piisavalt jõudu, et suudan 13m kõrgusele slingidega ära ronida, siis miks mul nüüd siin keedukäed ja keedujalad on. Kuigi jõudu oli, siis…jõudu ei olnud. Alguses seletas Mairo niipalju kui oskas, mida kust kuidas kinni võtta ja kust mida tõmmata ja nagu sellest, et ma mitte millestki aru ei saanud, oleks veel vähe olnud, siis Tiit ikka vigurdas paar korda ja Kerli sai väikse jõnksuga surmahigi otsaette. Siis võtsid Miki ja Tiit ohjad üle, aga kui nad üks hetk läbisegi rääkima hakkasid, tõstsin mina käed üles ja ütlesin, et leppige kokku, kumb mind vihkab ja kumb armastab, vot see räägib ja teine on kussss :D Pärast kolme mehe pingutusi sain süsteemile LÕPUKS OMETI pihta ja kulgesin kolme meetri kõrguselt ohutult maapinna suunas. Ikka hoopis teine tunne oli kui see pirn lõpuks põlema läheb ja saad aru, mida kuidas miks teha, aga kindluse mõttes jäin ikka oma kolme meetri peale ja kõrgemale ei kippunud. Püüdsin asja seekord ise läbi katsetada, aga midagi läks ikka valesti ja alla ei suutnud enam tulla. Nüüd leidis muidugi Miki, et millal siis veel abitus olukorras rebast ära kasutada saab ja hakkas mind seal köie otsas edasi-tagasi kiigutama. All oli naljakas, üleval mitte niiväga :D Lubasin küll, et ma ei räägi temaga enam homme, aga selle peale tehti mulle veel suurem hoog sisse, nii ma siis käisin seal kolksti paremale ja kolksti vasakule. Kõks, mu lill eksole :D Halastati alles siis kui lubasin end karabiinist lahti teha, ju ikka veits hoolitakse :D Miki sai ka korra mõne meetri kõrgusel leboasendi sisse võtta ja kuigi tal edenes kordades paremini kui mul, siis kasti juurde ta ei kippunud. Aga ilmselt tõdeb temagi, et see tunne oli sellest hoolimata võimas! Jätsime julgestuse üles ja kogu tavaari puu alla ning liikusime Kapuu 4 juurde. Kuna seal üldjoontes mingit üllatust ei olnud, jätsime Miki puu alla Tiidule seltsiks Kerli kõige suuremaid saladusi välja rääkima, laadisime kraami autosse ja suundusime Mairo sabas Kapuu 5 poole, teadmata mis meid seal ees ootab. Kristjan trügis autoga taaskord nii lähedale kui võimalik ja esialgu midagi ei paistnud, aga mäkke üles minnes hakkas kogu Tarmo värvikas logi meie ees pildina lahti rulluma. Paari esimese minuti jooksul tõdesime, et Hanno on ikka täitsa ttttttore ja Tarmost ärme hakka üldse rääkima, see tüüp on puhta segane :D Paar mõttekohta, pisut arutelu ja taaskord võttis Mairo ronimisasendi sisse. Mingi aja pärast ühinesid ka Tiit ja Miki meiega ja kuna midagi kindlat siin ei olnud, jõudsime juba ka Tiiduga rakmed jalga ajada. Olin end juba mugavalt rippesse lasknud kui puu otsast Mairo võidurõõmus hüüe kostus. Ega me ei tahtnud uskuda, et nii „lihtsalt“ pääsesime, igaks juhuks lendas see karp sealt puu otsast korra ka maapinnale, kus üheskoos veendusime, et lendorava-stiil jääb siiski Tarmo firmamärgiks ja me pääsesime pisut lihtsamalt. Kuna Mairo jõudis jälle 30 sekundiga alla ja kell oli alles poolvähe, tegin veel ühe katse uue tehnikaga sina-peale saada ja ronisin taaskord rakmetesse. Siin läks aga midagi väga-väga valesti ja peale tulutuid pingutusi oli Mairo sunnitud äärmuslikke meetodeid kasutama, et mind alla aidata, valimata vahendeid...ja asendeid. Kerlile väike hoog sisse antud, jäin esialgu veel rippuma, aga pärast mõnda julgustavat sõna laskusin jälle iseseisvalt ja õiges rütmis maapinnale, best feeling ever :D

Olen siin puude all käinud juba kolm korda, aga kuna kolmas kord oli tunduvalt edukam kui esimene või teine, siis minu poolest võin siia tulla ka neljandat, kasvõi viiendat, miks mitte ka kuuendat ja kui vaja, siis ka seitsmendat korda. Kuigi Kerli nimi on kõigis viies logiraamatus ilusti kirjas, siis hetkel ei luba süda ühtegi neist leiuks märkida. See südametunnistus on juba niigi must ja ilmselt ei saa päris valgeks enam kunagi, aga olgu siis vähemalt viiskümmend halli varjunditki. Küll aga, Hanno puudulikku sõnastust väga julmalt, peaaegu sadistlikult ära kasutades võiksin tegelikult Kapuu 5 linnukese ära teha, sest selle karbini jõudsid mu käed tõesti omal jõul ja fakt, et see mulle kätte visati, ei ole justkui oluline :D Lisaks, see logi ei ole ka mingi sümboolne koputamine kellegi teise südametunnistusele, aga kui inimesel juba on nii haiged põhimõtted, et iga aare peab andma sulle kui inimesele midagi sutsu rohkemat kui vaid nime logiraamatusse, siis ilmselt jonnin niikaua kui olen ikka ise kõikide kastide juures ära käinud ja seda kaua igatsetud, sõnuseletamatut, ebareaalset eneseületamise tunnet taaskord ja astmes viis tunda saanud. Läheb kaua läheb, aga see tunne on seda väärt! Miki ega vist ka Tiit ei usu veel praegugi, et kui mul oleks piisavalt aega, siis oleksin tegelikult võimeline praegugi kõik need puud ära ronima ainult slingidega ja ilma mingi julgestuseta, aga at the end of the day tead ainult sina ise, milleks sa võimeline oled ja keegi teine siin ei köhi. I can, I am and I will!

Käisin, nägin, tegin, õppisin, omandasin, õõtsusin, kiikusin, üritasin, testisin, proovisin ja püüdsin, aga… krt, ei leidnud :)