Kapuu 4: Viltune

Tunnistan, et need kaks Kapuud said ronitud nii ammu, et peale slingide otsas piinlemise ja naeru krampide puu all enam midagi väga ei mäleta :D Aitäh!

Hommikul vaatas Kristjan meile otsa ja ütles, et valigu me mingi 5.0 välja ja lähme.. Tulime siis Pärnumaale. Kristjan läks üles, et meie enda pandud vidinad üle kontrollida. Kõigepealt käisin mina ja siis Loona puu otsas Tänud

Kuna esimesed kaks puud said talvel ronitud, siis alustasime seekord siitpoolt. Üsna konkreetne värk, teise pauguga köis paika ja orbiidile. Kui nimed kirjas, sai noorpeitur veel madalamates sfäärides varustust katsetada ja kui see tehtud, oligi aeg kolmanda juurde liikuda. Tänud aarde eest!

Neljas. Siin lendas sõnu igasuguseid. Aega kulus palju. Vaade: ootuspärane. Aitäh aarde eest.

Tänaseks oligi plaanitud kapuud ja 1-5 meil ka teostatud sai.Ilm oli super ja metsaalune ilus.Kes momendil ronimisega ei tegelenud sai seeni korjata ja väiksemad korraldasid endale ise võistlusi.Oli tore päev.Aitäh!

 2 

See isend siin oli tõesti pilkuköitvalt kaunis viltune. Selgus, et just see puu püüdis ka peitja tähelepanu ja siit see Kapuu seeria idee üldse idanema hakkaski. Täna tegime kokkuleppe, et ronime puid kordamööda. Ammu selge, et ma suudan ja saan. Pole vaja seda tõestada enam ei endale ega teistele. Seega olin siin pläkutaja ja filmija rollis. Hää on vahelduseks ise ka vaatleja olla. Eks nii saab teiste ronimistehnikat vaadata ja midagi sellest ehk ka õppida ja järgmisel korral ise proovida. Puu all siis muidugi targutasin, et vaadaku ikka vihjet ka. Seda siis, mida ma ise kolm korda järjest suutsin mitte teha aga ega keegi maa pealt mulle seda meelde ka ei tuletanud. Nüüd jäi vaid küsimus, kas peksta peitjalt Kapuu 5 asukoht välja kurjaga, kavalusega või äkki hoopis heaga. Eks seal oli vist igast asjast midagi. Pluss väike pugemine sinna juurde. Ega ta tegelikult vastu ei punninud. Selline igati lahke ja lahe sell. Piisas talle vist sellest küll, et nägi oma silmaga, kuidas me neid puid vallutasime. Seega peitjaga koos on ikka kasulik tulla, kui pea ei jaga. Lahe oli, aitäh!

 1 

Siin jõudsid emad toidukottidega sündmuskohale tagasi. Mikk kõlkus parajasti puu otsas, nii et teda polnud esialgu nähagi. Puu oli väga muljetavaldav. Aitäh!

 1 

Oehh, nii kõhedaks võtab see üles vaatamine ikka. Kiitus ronijatele.

Suur aitäh Pagaritele, kes meid kaasa kutsusid ja ülisuur tänu peitjale, kes lisaks nende aarete peitmisele meid aitas ja toetas.

 3 

See kevad on kuidagi ekstreemselt alanud. Eelmine nädalavahetus kanuuretk ja nüüd siis ronimine. Seekord ma varustust maha ei unustanud. Hannoga sai kokku lepitud kohtuda esimese puu all. Meil kõigil polnud köitega ronimisest õrna aimugi. Koolitus läks täie ette. Mehed ja pojad said kordamööda ronida, meie eest veelkord lapselaps. Poistel oli vist kergem, sest kui Mikk ja Margus kõrgustest alla tulid, olid maas lapiti kui kirjamargid. Eriline tänu Hannole, kes terve see aeg meid juhendas ja julgestas. On ikka heasüdamlike ja entusiastlikke geopeitureid, kes ei pea vaevaks algajatega tegeleda. Ronis Mikk. Aitäh.

 7 

Täna siis jõudis kätte see päev, kui tulime ülejäänud Kapuusid vallutama :). Vangole tulime öömajale juba eelmise päeva õhtul, täielik sanatoorium ja puhkekodu on need käigud siia alati, ka täna ootas meid ees lahkelt kuumaksköetud saun ja mõnus pikk õhtuloba pererahvaga :). Ja järgmisel päeval puude all, peale seda kui Simone oli esimesena puu otsa kinni jäänud ja selle olukorra seal isegi gramm närvi kaotamata endale ja teistele ära lahendanud, jätkus kõik samamoodi – oli mõnus oleng ja huumor ja loba ja sööma ja vahepeal käisime ikka puu otsas ka :D.

Mhhh, nii palju raskem on kirjutada logi kohe asemel kuu aega hiljem… Ma loodan et ma selle aasta numbri sees ikka jõuan kõikide oma logivõlgade kustutamiseni ja järgmiseks aastaks saan endale lubada, et enam nii pikki pidurdamisi ette ei tule. Aga lisan mõned pildid, nendelt on kõige parem hiljem meenutada, mis meil seal oli :).

 4 

Eelmise õhtu sündmuselt jõudsin puu alla oluliselt hiljem kui teised, kuid õnneks olid nad lahkelt nõus varustuse alla võtmisega ootama ja sain ka nime kirja panna. Siin oli kõrgust ikka omajagu, aga eks see võimaldas üleval ka paremat vaadet :) Aitäh!

 6 

Kui juba kaks Kapuud on tehtus, siis ei saa ju järgmisi saatuse hoolde jätta. Nii me eelmisel õhtul Vangole kogunesimegi, et hommikul oleks hea madalstardist spurtida. Pikk autode rivi suundus 4. puu juurde, laager püsti ja ronima. Ei olegi see tegevus enam pooltki nii hirmus kui esimesel korral. Kast oli, alt vaadates, küll vastikult kõrgel, aga ega tegelikult enam vahet polegi kui kõrgel ta on, lihtsalt natuke rohkem väsitab. Tänan.

 7 

Kapuud olid juba ammu kuskile kaugemasse tulevikku sammalt selga kasvatama lükatud, kuniks lauale potsatas plaan ja kes see siis sellisest pakkumisest ära ütleb. Mina igatahes küll mitte :P Maandusime soojenduseks Viltuse juurde ning pakkisime pidulaua lahti. Sellist söömaaega ei ole ma veel ühegi aarde logimisel kogenud – soojad joogid, kook, salat, võileivad, lavaširullid ja mida imet veel. No mis nii viga ronida, kui pärast end kosutava ampsuga premeerida saab, eks ;)

Tegelikult hästi ei mäletagi palju viimasest turnimisest möödas on, aga kuu jagu kindlasti ja kerge roosteuss andis endast märku. Ülesse kribisin nagu orav, logimine möödus vaevata ja õnnestus loodusest kellegi teise maha jäänud liin eemaldada. Edasi läks pusserdamiseks. Teadsin ju mida teha, aga kuidagi ei saanud nende vidinatega kaubale. Eks pikk paus ja teistmoodi kinnitatud köiel oli selles loos ka oma roll kanda – tegin ju nagu tavaliselt, aga köis muudkui jooksis eest minema :D Lõpuks söödeti mulle murulible tasandilt idee, mida katsetada ja see viis ka sihile. Edasi võis juba mõnusalt maapinna suunas kruiisida. Mina tänan!

 2 

See Kapuude sari köitis mind kohe peale avaldamist, aga üksinda siia puu alla haukuma tulla tundus mõttetu, sest varustust mul polnud ja mingeid ronimisoskusi ka mitte. Üritasin küll ennast ühe ja teise seltskonnaga kaasa sokutada, aga keegi polnud huvitatud algajaga selliste objektide peal jändamisest :( Ja nii ma kurvalt selle seeria enda jaoks kättesaamatuks liigitasingi. Tagantjärele võib öelda, et eks neil võib-olla õigus ka oli, sest kui ka ühe Kapuu oleksin tookord mingi ime läbi ära ronida suutnud, siis kõike viit päris kindlasti mitte. Millalgi detsembris Seeneküla lipumasti juures sain siis lõpuks esimest korda köiega ronimist proovida, oma 3m ronisin, rohkem ei julgenud :D Siis millalgi vist jaanuaris käisime Miki, Kristjani ja Kerliga Astangul minu jaoks teist korda ronimist harjutamas ja seal juba tundsin et voilaaa - saan ju enda ülesvinnamisega hakkama küll ja suudan isegi keeruliste nimedega jubinaid ise köie külge ja köie küljest lahti saada, ilma et vahepeal alla kukuks. Kui kevadel hakkasid riburadapidi uued puuaarded ilmuma, siis sättisin ennast taaskord teistega kaasa proovima ning harjutama, üks puu teise järel sai vallutatud (siinkohal tänud kõigile õpetajatele ja ronimisvarustuse laenutajatele!) ja niimoodi vaikselt see kõrgusekartus hakkas ka vähenema ning enesekindlus suurenema. Kahjuks aga enamik ronimishuvilisi olid juba Kapuudel ära käinud. Kui aga sinnakanti sündmus tekkis, siis oli Kristjan, kes ka värskelt varustuse soetanud, ka aktsioonis ronima ja leppisime kokku, et enne sündmust peavad Kapuud vallutatud saama. Kuna teiste logidest saime aimu et kõige aeganõudvam on köie õigesse kohta saamine, siis palusin ka täpsuslaskurist Hanno appi, vahepeal oli tekkinud veel ronimishuvilisi ja puude alla tõotas kogunevat juba päris suur seltskond.

Kui peale esimest kolme puud siia jõudsime, oli minu esimene mõte, et no way, see jääb täna päris kindlasti ära, kast tundus nii võimatult kõrgel, et seda polnud peaaegu nähagi, peaaegu poole kõrgemal, kui eelmised. Teised rääkisid 22 meetrist. Kui võrrelda keskmise kortermajaga, on see 7 korruselise maja kõrgus ju! Siin läks köie paigaldamisega ikka aega ja tundus, et enne sündmust me seda vallutada enam ei jõua, minule see sobis, sest kõik jõu- ning motivatsiooni varud olid selleks hetkeks ammendunud. Köis aga sai paika ning kimasime sündmusele, eesmärgiga pärast jätkata. Kui tagasi jõudsime, olin mingil määral taastunud, vähemalt tahtejõu osas. Siin sain ka kiivri pähe ja asusin ronima. Kui jõudsin kõrgusele, kus olid olnud eelmised 3 aaret, tekkis ette blokk - ei siit mina enam edasi minna ei julge, ei saa ega ei taha. Pekki küll see aare nii kõrgel peab olema, see ületab juba igasugused piirid ju! Jätsin ronimise pooleli ja jäin mõttesse mis siis nüüd edasi saab. Alla minna ei taha, sest teadsin, et teisele katsele ei tuleks ma never enam ja isegi kui tuleks, siis vaevalt, et aare selleks ajaks allpoole kolinud on. Aga edasi ronida...nii õudne, lihtsalt võimatu tundub... Õnneks aitas lõpuks blokist üle taas Hanno puualune julgustamine ja hakkasin vaikselt edasi ülespoole nihkuma. Teokiirusel venitasin ennast lõppude lõpuks siis aardeni ja hoidusin hoolega alla vaatamast. Aga jehuuu... lõpuks ometi kohal, värisevate kätega logi kirjutamas seal, kuhu poleks aasta tagasi eluski arvanud, et jõuan! Laskumine polnud väsinud käte tõttu tõusmisest oluliselt lihtsam ja kui lõpuks jalad maapinnal olid, siis tundus, et enam kuskile ma täna enam ei jõua, tükk aega vedelesin madratsil :D aga ...4 tehtud ja ainult 1 veel! Puu otsas veetsin ajavõtjate infol kokku 20 minutit, endale jäi mulje, et läks tunde :)

 3 

Siin läks meil kõige kauem aega. Ronimine ise ei võtnudki väga palju aega vaid varustuse üles seadmine. Tulistasime köit mitu korda, aga koguaeg oli midagi mis häiris ja polnud päris see. Lõpuks peale mitmendat katset saime nööri nii nagu vaja. Kuna sündmus oli kohe hakkamas, siis käis kiirelt Kallo vaid ronimas ära ja ülejäänud ronisid peale sündmust ja kosutavat söögipausi.

 6 

No mis ma oskan öelda, eelmised logid ütlevad juba kõik ära. Aga jah, kui kolm esimest puud läksid köie paika saamise mõttes ludinal, siis siin kulutasime see-eest aega mitmekordselt. Ja noh, kirusime peitjat (üheskoos peitjaga), et oli siis vaja nüüd just selline puu valida. Nado, Fedja, nado!

Aega läks ja ühes sellega tuli käigult plaane ümber teha. Kui millalgi päeval tundus (siis kui olime esimeste puude juures ja kõik läks nagu õlitatult), et saame Jõulumäe sündmuse ajaks kõik siin tehtud ning peale sündmust saame minna Jõulumäe metsarajale, siis reaalsus tõi meid maa peale tagasi (või siis pigem jättis meid maa peale) ning sai selgeks, et nii see ikka ei lähe. Ja kuna me pole ka enam nii noored kui Liis&Kaupo, kes suutsid ronida kõik puud läbi, läbida kogu metsaraja ning leida veel ka hulgaliselt muid aardeid (tegelikult see vist ei olnud siiski hea mõte ja Liis kokkuvõttes pingutas veidi üle), siis sai plaani korrigeeritud ning otsustasime, et käime vahepeal sündmusel ära ja naaseme siia metsa tagasi. Enne seda aga tegin mina siin oma soorituse ära ja käisin ülal ära. Kui juba aegadest juttu tuli (mis tegelikult ei olnud kellelgi eesmärk omaette, sest tähtis on tervelt ja turvaliselt alla tagasi jõuda), siis põhimõtteliselt käisin ma üleval sellises 8-minuti tempos, aga noh, need kuuseoksad segasid ja siis tuli kokku umbes 15 :)

Tänud aarde eest!

 7 

See neljas kapuu oli päeva kõige tõsisem pähkel. Esiteks kõige kõrgem ja neist ka kõige keerulisem, köie ülesaamise mõistes. Üritus algas nagu ikka. Hanno sooritas ragulkaga ideaalse lasu. Peaaegu. Läks lausa üle mitme puu ja raskus tuli ilusti alla. Hakkasin seepeale entusiastlikult rakmeid jalga panema, et kiiresti puu otsa minna. Plaan oli, et ennem Jõulumäe sündmust jõuaksid kõik soovijad neljanda kapuu ära ronida ja siis ka veel viimasele köie üle sikutada aga päris nii hästi ei läinud.

Üle kahe puu oli küll võimalik köit tõmmata aga kuna see läks igatipidi üle peenikeste okste, siis ei näinud see kõige ohutum välja. Võis tähendada suvalisel hetkel mitme meetrist kukkumist ronimise käigus. Mõistus oli meil kodus ja otsustasime proovida paremini. Sikutamise käigus saime kahe puu pealt ühe puu peale aga raskus enam alla ei tulnud. Seejärel algas lõputu katsetamiste voor. Sain vahepeal soovituse, et võiksin rakmed seljast heita ja küll siis läheb üle. Võtsin soovitust kuulda ja veidi hiljem saabuski sooritus, mis jättis kõik rahule. See oli vist poolteist tundi pärast esimest ragulka lasku siin kapuu juures.

Köis üle ja Kallo lükkas rakmed endale jalga. Kuna köis läks siiski ka üle väikeste okste, siis ta tegi seda ohutumaks. Lõppes sellega, et ladvas sai üks oks meetri jagu lühemaks tehtud. Tegi kiirronimise läbi ebamugava kuuse üles ja alla jõudes pidime lippama juba Jõulumäe sündmuse poole.

Tagasi jõudes leidsime puu otsast hoopis Hanno, kes tegi meie ja ka järgnevate otsijate elu hoopis mugavamaks. Eemaldas Viltuse kapuu kõrval patseerivalt surnult kuuselt segavaid oksi. Ma olin esimesena nõus katsetama kui mugavaks see olukord meie jaoks tehtud on.

Üles minnes oleks ennast väga ära kriipinud / kraapinud aga nüüd võis mugavalt üles poole lennata meeter meetri haaval. Esimest korda sai ka kiivrit kasutada ja nii võis ühes kohas veelgi julgemalt läbi oskte ronida. Kuna tempo oli kiire ja ilma puhkepausideta, siis kuskil 17m peal hakkas parem käsi krampi kiskuma. Järgnev osa kastini oli läbi suurema pingutuse. Proovisin ronida nii nagu peab, ehk peamiselt jala jõuga. Tippu jõudes olin päris väsinud aga rahul avanenud vaate ja eduka sooritusega.

Tekkis siin aarde juures ka mõte võtta aega kui kaua kellelgi kõige kõrgema kapuu leidmise jaoks aega reaalselt kulub. Maa pealt vaadates tundub vahepeal, et aeg kas liigub üli kiiresti või siis vastupidi jääb seisma. Aega võttes selgus tõsiasi, et pigem liigub aeg väga kiiresti. Ise käisin ära 9 minutiga. Kõige kauem puu otsas viibija lõpetas 35 minuti järel mitteleiuga.

Oli äge pähkel, taaskord aitäh võimaluse eest!

Proffidel profid vahendid

Pikk tee kastini

 3 

Ärkasin hommikul kell 6, et siia ronima tulla. Päris sürr, eks?

Kui mina kohale jõudsin, oli väike nöör juba üle ja vaim oli valmis minekuks. No ütleme, et vaim pidi veel tükk aega ootama. Pikkadel asjadel on võime minna sassi ja nööridel eriti. Puu oli kõrge kah, kurask.

Kui logi kirjas, siis asi tundub kukimuki. Tänud peitjale väljakutse eest! Meil oli tore.

 7 

Neljanda puu puhul oli mul Hannost, Kallost ja kõigist, kes kaasa aitasid, nii nii kahju, sest kuidagi ei tahtnud õige asi õigest kohast üle minna. Tundus juba, et jääbki vallutamata, aga hoog oli sees, ajad muutusid ja lõpuks saadi siingi kõik hästi tehtud. Mina tulin seda ronima peale Jõulumäe üritust. Olin ette end valmistanud, et see tuleb kõige hullem ronimine, kuigi selgus, et tõsi, oksi on rohkem, aga ronimisele need eriti ette ei jää. All pandi pinge peale, et võetakse aega. Enda arvates läksin ikka nii nagu eelmised kolm olin läinud. Kiitsin hinges uut köit, mis oli vaiguvaba ja liikusin aina ülespoole. Kohale jõudes panin nime kirja ja tegin vajalikud toimingud varustusega. Allatulek oli küll planeeritust nõks aeglasem, kuid endale tundus, et vähemalt turvalisem. Kui jalad puudutasid maapinda, mõõtsid Vernikud tulemuseks 9.30. Karl, vana orav, tegi 9.00-ga ära.

Tagantjärele mõtlen, et isegi hea, et aega võeti, sest puu otsas kõlkudes ei oska isegi öelda, et kaua aega läinud on ja kas kõikidel on maa peal juba pikk hall habe ette kasvanud.

Olen lõpuks Ka(u)puust pikem

 2 

Eelmisel korral tuli sellele aardele alla vanduda. Seekord olin oma odad korralikult ära teritanud. Juba kolmanda katsega õnnestus enamvähem pädevast kohast nöör üle saada, aga läksime ahneks ja keerasime oma esimese variandi ka tuksi. Natuke veel katsetamist ja saimegi ronima hakata. Vaade oli ülevalt igatahes uhke. Aitäh peitjale.

 2 

Eelmisel korral ei saanud siin viskeliini üle oksa ja loobusime. Nüüd tulime tagasi uuele katsele. Ka seekord läks viskeliiniga omajagu aega aga lõpuks saime köie üle väga sobivast asukohast ja asusime ronima. Kõrgel oli seekord oluliselt tuulevaiksem aga vaade üle puulatvade ikka sama ilus. Tänan põneva väljakutse eest!

 9 

Kuni eelmise päeva hilisõhtuni oli vaid väike lootus, et siia jõuame. Suure sahmerdamise peale õnnestus mul pühapäev pea-aegu vabaks saada ja peale tegusat varahommikut saabusimegi Luitemaale. Sandril oli lingu heitmisel päris mitu minu jaoks täiesti sobivat tabamust, mida ta ise aga liiga madalal oksal olevaks pidas ning viskeliini valitsejana kasutusse ei lasknud... aaah, milline raiskamine. Lõpuks ma ei pidanud enam vastu ja sain Hanno nõusse meie elu pisut kergemaks tegemisel. Juba eelmisel õhtul kohale jõudnud puuvalvurid Merike ja Alex tõid peagi selle muljetavaldavate mõõtudega kada kohale. Sander sai uue mänguasja enda valdusesse ja peale väikest katsetamist oli viskeliin jälle selle pisut madala oksa peal. Kuna väike tüdimus vist oli juba tekkinud siis seekord, lubadusega kogu aeg ronimisköiega turvatud olla, sain loa kõrgustesse kõõluma minekuks... juhuu. Küünra pikkuse kaupa, läbi kuusekokste viltuse kõrgustes kõikuva eesmägi poole, ma entusiastlikult teel asusin. Oksani jõudes oli merel seilamisest mõnusalt tuttav kõikumise vaib sees ja ega väga ei morjendanud, et ka selles kõrguses 120cm sling ümber puu ei ulatunud. Mis seal ikka, ühendasin kaks slingi ja tekitasin endale turva kinnituse oksast kõrgemale ning võtsin vabalt ja vinnasin end kõigist kinnitustest kõrgemale ning avasin ihaldatud kasti. Nimed kirja ja tervitus lehvitused Sandri järjekordsele mänguasjale, mis andis all olijatele olukorrast ja vaatest kiire ülevaate. Mõnusalt vägeva vaate ja puu kallistamise järel sain teha kiire laskumise ja maapinnale jõudes olid suunurgad justkui kruvidega ülespoole hoidvasse asendisse jäänud. Mulle hakkab see ronimise värk juba täitsa meeldima. Tänan väljakutse eest.

Teel kõrgustesse

Tõmbasin end täpiks puul..

Järelvalve putukas otsib oravat

Mõnus :)

 7 

Teadsin, et pühapäeval võiks mingi laheda aarde ära võtta aga et teekond jälle kapuu aarete juurde jõuab ei osanud oodata. Mõni aare mõlkus mõtteis ja kui laupäeva hilis õhtul nii muuseas Ingelt küsisin, et kas on mõtteid tuli vaid üks sõna "Kapuu" No ja nii järjekordselt puude alla jõudsimegi. Peagi suutsid meid metsa seest leida Alex ja Merike, kes olid lõhna ninna saanud, et me jõuame pühapäeval siia :D Algas siis viskeliini loopimine mis ei tahtnud kohe üldse siin vedu võtta, 19-20 meetri kõrgusele valitud oksale pihta saamine oli paras katsumus. Samal ajal saadi Hanno nõusse slingshoti laenama, Alex ja Merike läksid järgi, jättes oma kassi puuriga meie juurde. Nii kui nad lahkunud olid tekis mõte, et seoks nööri kassi kulge ja saadaks ta puu otsa (Y) Aga selleni asi siiski ei jõudnud, veidi salaja mängisin kassiga ja siis otsustasin edasi loopida. Ühel hetkel tuli ideaalne vise ja köis oli peaaegu juba paigas aga siis nöör katkes... Samal ajal jõudsid juba kaasvõitlejad slingshotiga tagasi. Asusin siis seda testima, asi võttis hoopis teise mineku. Peale mõningaid test laskusi oli köis juba paigas ja algas maa ja taeva vahel kõlkumine. Siit edasi suundusime Kapuu 1 juurde mis Ingel oli võetud kuid minul mitte. Suured suured tänud :)

Tänud.

 7 

Juba yleeelmise ja eriti eelmise kaPuu juures sai selgeks et k6ige valulisem punkt on meil endiselt linguheide. Samal ajal kui veel kolmanda otsas k66lusime Käis Merle luurel ja ytles et kui siin l66gile ei saanud, siis seal pole halli lootusti. Nii pakkuski Silver välja et läheb sinna ise teerajajaks. Väga fine plaan. Sellele sain kinnitust eriti veel siis kui ise ka objektile j6udsin. On see alles maMMut :D Silver oli juba yle poole maa ära roninud ja meil ei olnud muud teha kui alt "juhiseid" jagada. Et ära nyyd nii k6rgele ka roni sa jätsid ju k6ie maha jne jne. Aga ega härra teadis mis teeb ja oli lingukera taskusse pistnud. Kui siis oli piisavalt k6rgele j6udnud kysisime et kas siin on ikka ftf veel alles. Mäletan ise väga hästi kuidas esimese puu ladvas pinget kruvisin. Kui logiraamatu avasin, tegin morni näo ette ja hyydsin et oi FTF juba läinud. Alt kysiti vaid et kes? Kas Lätlased? Mina aga vastu ei eie oot kus see pastakas ongi kohe ytlen kes siin kirjas on hehehe.

Sidusime nyyd n66rile k6ie järgi. Oh sa poiss peaaegu kogu k6is läks kasutusse. On ikka t6esti mammut teine. Siin märkasin esimest korda ka sukas väikest vigastust. Mis peale m6nda laskumist ja eriti viimase puu juures punni l6i. Aga egas midagi oravad said jällegi tegutseda ja kui k6ikidest vahepunktidest olevad infokillud kokku sobitasime oli teada ka päeva naela koht. Hannole jällegi kiitused ja tänud siia kutsumast ;)

 12 

Vau! On see alles kapuu! Sellised olid esimesed emotsioonid seeria neljanda juurde jõudes.

Vihje oli ka täiesti täppi, jämedamat läheduses leida polnud. Kast tundus ka niiii kõrgel, et oleks hea meelega lausa binokliga teda tuvastada soovinud. Silver pakkus end vabatahtlikult esimeseks ronijaks ja sai sellega suurepäraselt ka hakkama, kuigi ilmselt see teekond kerge polnud, kastini jõudes oli Silver meist nii kaugel, et isegi sõnumid läksid vahepeal kaduma. Loodetavasti vähemalt kõik meie kiitused ja aplaus jõudsid talle sinna üles kohale, tubli töö! Alt oli üsna sürr teda puuladvas kiikumas vaadata, tuul kõigutas isegi nii jämedat puud seal kõrgel päris korralikult.

Väike mõttepaus oli, aga ahvatlus kaalus kõhkluse üle ning tibusammul hakkasin samuti tipu suunas liikuma, no siin peaks ju vaade eriti hea olema, vaja üle vaadata. Läbi segavate okste pugedes ja ukerdades oli lõpuks see õnnis hetk käes, mil käsi puudutas konteinerit.
Huhh, me oleme kõrgel, ikka väga kõrgel. Ja nii rahul endaga:). Tõesti, Tarmot jälgides tundub see kõik nii lihtne, aga meie jaoks on neli puud ikka korralik trenn (eks paistab, mis jalad või käed või misiganes kehaosad homme sellest arvavad, aga sellele me sel hetkel puu otsas ei mõelnud, küll saadud positiivsed emotsioonid domineerivad veel mitmeid päevi).

Vau! Oli see alles kapuu! Äge! Aitäh peitjale! Ja suured tänud kaaslastele, mõnusa kambaga on selline ronimispäev ikka väga vahva.

Orav tuules lehvimas

Esimene orav puuladvas kohal

Maapind on oi kui kaugel..

Väga palju kõrgemale enam ei saaks

Fun:)

 16 

Ma olin enne väljasõitu juba vaikselt mõista andnud, et olen ka ise valmis vähemalt korra esimene teerajaja olema. Esimest puud nähes ei tundunudki see enam nii väga mõistlik mõte olevat. Küll aga oli siin neljanda kapuu juures Merle juba luurel käinud ja hindas meie viskeoskust arvestades võimalusi köis üle oksa saada nullilähedaseks. Tarmo oli ka alles kolmanda puu otsas ja ega ei peagi siis koguaeg ainult ühele tüübile lootma jääma ja tormasin aja kokkuhoiu mõttest enne teisi siia kohale, et slingidega vaikselt tippu ukerdada. Kohale jõudes vajus karp laht. Et nagu päriselt ka või! Täitsa pekkis ikka, anna veel kinnisilmi lubadusi. Sellist mammutit meil täna veel teele polnud jäänudki. Aga ega seal kange kaelaga kasti piideldes, see eriti lähemale ei tulnud, vaid pendeldas koos puuga tugeva tuule käes pidevalt ühele ja teisele poole. Piinlik oleks ju tagasi ka olnud naasta ilma et vähemalt ära ei prooviks. Nii ma siis selle müraka embusse võtsin ja tigusammul taeva poole liikuma asusin. Õigemini olen näinud tigusid, kes minust kiireminigi liiguvad. Mingi hetk otsustasin ühe kuusekesele vahepeal ümber kolida, mille mammut oli oma varjuga ära lämmatanud. Mina aga sain tänu sellele korraliku spurdi ja vähemalt osa teekonnast möödus libedalt. Varsti olin taas mammuti seljas tagasi, õnneks puu oli juba väikestviisi kitsamaks muutunud ning tänu sellele ka samm kiirenes. Kui juba lõpp paistama hakkas, jõudsid ka teised järele. Esialgu siiski tõesti ainult paistma, kuna iga veel läbimata meeter, tähendas endiselt roppu tööd. Sellest rassimisest on lihased veel mitu päeva hiljemgi päris valusad. Aga kohale ma jõudsin ja võimalus teistelegi tulemiseks sai loodud. See oli ikka mõnus tunne küll, kui mammutile sai ära tehtud. Pikalt juubeldada ei saanud, kuna iga natukese aja tagant tuli tuuleiil ja tekkis vajadus aina uuesti ja uuesti puud kallistada. Ka side maaga oli katkendlik, nagu leviaugus oleks istunud kus iga teine sõna läks kaduma. Peagi saabus järgi ka abivägi, kes siis lahkelt laskumiseks vajaliku varustuse ulatas.

Tarmot vaadates tundub kõik nii lihtsalt käivat aga omal nahal järgi proovides, saab alles aru mis ropp töö selle tegevuse taga on. Tehtud, nähtud, tänud.

 9 

Vot selle nimi peaks olema Mission impossible. Kõige rängem ronimisaare, mida ma näinud olen. Eelmisest ronimisest väsinult, ei hakanud siin üldse nalja tegema ning vaatasin imestunult, kuidas Silver slingidega ära ronis, Merle köiega järgi läks ning seejärel jalutasin Tarmoga Timmkanalisse.