Leva järv

Raba ilusasti jääs, hea astumine.

Kuna eelmises rabas läks kähku, siis tulime siia ka. Enne pimedat saime isegi välja, skoorisime ühe aarde. Aitäh!

Asfaldilt autoga kõrvalteele pressida ei olnud mõistlik. Õnneks oli maastur hiljuti sõitnud metsavahikohani. Mööda roopaid oli kerge kulgeda. Edasi tuli nii kergeid kui raskeid kohti. Selle aarde leidsime kenasti, naaberaardega jäime hätta. Aitäh!

Teel jalgrattaparklasse, ilma rattata.

Tanki ei olnud hetkel näha

 2 

Alustuseks tuli veidike auto parkimisega nuputada, mis hõlmas RMK äpi kaudu sissesõitu meelekindlalt ja ilma kõhkluseta mööda eramaa keelumärgist ning mille tõttu veetsin esimesed pool tundi planeeritud georetkest otse kõnealuse majapidamise akna all, ise ajamata lumes kinni nii, et ei õnnestunud sõita ei edasi ega tagasi. Ei jäänud muud üle, kui kobida välja ja hakata lükkama, mis õnnestus üle ootuste hästi. Tegemist on väikese ja eelkõige kerge linnaautoga, mille saaks heas vormis kaaslase abiga sisuliselt ülesse tõsta ja meelepärasesse kohta paigutada. Kuna mul kaaslane - heas vormis või mitte - retkel puudus, logistasin geomobiili senikaua, kuni ta ennast hangest välja veeretas. Edasi tagasi autosse ning viisaka kaapimise ja ohtra põristamise saatel õnnestus mul tuldud teed tagasi minna. Pererahvale jäid mind meenutama, võimalik, et veel siiani, mustad jäljed lumel ja tihkelt aus kummipõlemise aroom.

Sõbra jätsin lõpuks autotee äärde aardest põhja. Rada kohati oli ja kohati ei olnud mitte. Muretsesin alguses veidi üle sääre sisse pääsenud lume pärast, kuid see olukord lahenes jäädavalt vahetult enne metsa üleminekut rabaks, kui astusin põlvini poolkülmunud laukasse. Sai nüüd oluliselt julgema sammuga edasi minna. Aare oli konteinerisse jäätunud ning tuli välja vaid tungiva veenmise peale.

Taltsutamatult ilus maastik. Raske lumekoorma all lookas oksad, mis painduvad madalale alla. Suurema osa ajast liikusin keset metsa loomaradu taga ajades.

Taltsutamatult ilus päev. Ma tänan

 1 

Kuna päevaskoor oli m6nusasti avatud siis vaatasin nyyd kaardilt et kas kuhugi ujuma ka saaks. Ja siin samas lähedal täitsa avastamata raba olemas. Lugesin kirjeldust ja valisin sealt otse loomulikult selle omal vastutusel parkla. Sellegipoolest 1,2km ennem sihtkohta tuli märk ette. Nyyd oli kaks valikut kas helistada märgil olevale numbrile v6i peitjale. Otsustasin esimesena siiski Merlelt abi kysida. Tuli välja et google oli mind jah eksiteedele suunanud ja tegelikult oleks pidanud hoopiski teiselt poolt lähenema. Mis seal ikka ots ringi ja uuele katsele. Merle veel rääkis mingitest kahtlastest teedest ja et auto jätta kaugemale tee äärde. Aga minu jaoks tähendasis s6nad kahtlane ja s6it omal vastutusel nagu järjekordne seiklus. Igastahes minu teevalikutega läks nii et sinna omal vastutusel l6kkekohani ma ei j6udnudki vaid kusagilt k6rvalt teed pidi sain sellest hoopiski ca 300m kaugemalegi. Sealt edasi läks aga tee t6esti isegi minusuguse seikleja jaoks liigagi kahtlaseks ja otsustasin auto ära parkida. Rabani oli sealt samas jupp maad veel minna. Haarasin siiski pagasnikust jalgratta et s6idan sellega siis nii kaugele kui saan ja siis edasi juba jalastun. Sellega läks aga nii et kuna raba oli ikkagi ypris kr6bekuiv siis kandepind oli täitsa olemas. Metsa vahel m6tlesin veel mitu korda et hylgan ratta. Aga kuna rohkem olin siiski ratta seljas kui k6rval siis jäin selle m6ttega hiljaks ja järgmine hetk olingi juba järve ääres. Oli plaan ka naaberaarde juurde minna ja kui nyyd oleksin ratta maha jätnud, oleks see tähendanud et oleksin pidanud siia tagasi tulema mitte otse yle raba tagasi. Vaatasin minagi seda kadunud matkalise pinki kellest olid maha jäänud pudel pissi ja tuulejope :D. Mulle endale ka yllatuseks oli ymber järve kulgev rada isegi rattaga täitsa s6idetav. Muidugi sellist s6itmist ei ole ikka väga ammu v6i kui nyyd meenutama hakata kas olengi varem teinud :D Ja kui ma juba rattaga nii kaugele olin tulnud siis tegin ikka kuni aardeni välja driveinni :) Metsa vahe on siin veel korralikult mustikaid täis ja oh sa poiss millised j6hvikad siin veel on. Nii suured ja mahlased mmmm. Sealt edasi vurades j6udsin järgmisena onnini. Oh sa poiss kui lahe. Nii korraliku metsaonni pole ammu näinud. Korralikult vooderdatud ja m6nusalt pehme lavatsiga. Korraks oli endal ka tunne et kas keegi on kodus ka hehehe Siin kasutasin ka v6imalust et ennast vette kasta. Vesi oli m6nusalt pehme ja veest välja tulles meenutasin ma ise ka sellist karu moodi pruuni sookolli. Ok edasi juba järgmises logis Tänud peitjale siia meelitamast

Oli hiilgama mõnus vantsimine. Tänulik aarde eest!

Tänud aarde eest :)

Leitud, logitud, tänan!

 1 

Ma olin täna õhtul naistepäevapeole palutud ja sellepärast ei saanud kuhugi kaugemale rabamatka plaani ette võtta. Margus pakkus Naisteraba välja. Täitsa teemasse, eks. Kuigi me saime kahe nädala taguse pildi silme ette manada, kuidas siin kõik metsaalune ujus ja jõgi lainetas, ütles Margus kohe, et me saame hakkama. Kui ma veel kedagi usaldan, siis on see Margus,kes alati teab täpselt, mida teeb. Või millist kleiti valida...(kes teab, see teab...)

Igatahes sammud siia seadsime, kotis kirves ja saag, seljas räätsad. Mööda metsavaheteekest mõnda aega jalutatud, tõdesime, et ühe jubeda oja oleme ammu ületanud ja järgmisel ojal on lausa sild ehitatud. Nagu jalutuskäik pargis. Isegi ümber järve ei pidanud minema, panime otse aardeni. Nimed kirjas ja edasi. Tänud

Salakiri

Purre

Leitud. Oli mõnus talvine grupi matk. Aitäh!

Tundub, et on korralik kalastajate lemmikjärv ja väga mõnusad rajatisedki rajatud siia. Päris otse piki kallast siia ikkagi tulla ei saanud. Mina vajusin ikka sisse ära, see külm on ikkagi liiga lahja olnud selleks, et päris korralikult ära kaanetaks. Aga üldjoontes lahtine vesi oli kõik kinni külmunud, järve ennast proovima küll samas proovima ei julgenud hakata.

Aitäh, oli tore matk siia.

 1 

Minul sellist kutset, et “raba kutsub” ei ole, no ei ole. Ju liiga naiselik. Aga kui geopeitus pakub vaatamisväärsust ja seiklust, siis korra ju võib tulla. Seks aga oli vaja vaadata ilmakaarti. Tark kaaslane ütles, et täna on see päev, no oki, teeme ära.

Tegimegi, oli lihtne külmunud pinnasel kõndimine. No Arvo oli muidugi omale nagu karu talvevaru naha alla varunud ja tema ikka paar korda vajus aga kiire rega päästis igakord.

Ilm oli mõnus ja loodus oli raba tõesti ilusaks teinud ja aare oli hästi tehtud, ilus teostus, küll aga kinni külmunud, nats noa näitamine aitas. Tänud kutsumast, korra tõesti tulen siia!

Mõnus sügisene matk. Isegi jõudsime kohale, vaatamata soisele rajale. Aaret aga ei leidnud.. võib olla ei julgenud väga palju tammuda.

 1 

Ma ei tea, miks ma arvasin, et kaardile märgitud järveni viiv metsasiht on hea rada, mida mööda minna. ATV-ga oli käidud, aga võis märgata märke, et kinnigi jäädud ning vintsi kasutatud. Ehk jah, ka hoolikalt astumist valides tõusis vesi täna kohati peaaegu kriitilise piirini. Tähendab, selle kõige alumise kriitiliseni, kust põlveni ulatuvatest säärikutest oleks hakanud vesi üle voolama. Ei voolanud, kuid päris vähe jäi puudu. Kangelaslikult järveni jõudnuna, tegin sellele muidugi 3/4 ringi peale. Kusjuures see osa oli võrreldes eelnevaga tõesti nagu jalutuskäik pargis. Aitäh.

Otsustasime laupäeva kasulikult veeta ning mis võiks selleks veel parem olla, kui üks rabamatk veel kandval pinnasel. Mõnus jalutuskäik, aitäh peitjale!

 1 

Autot parkides nägime mugusid toimetamas. Autost välja astudes tuli sõbralik 5 kuune koeratüdruk Lote tervitama. Kõigepealt tahtis mu kinnast ja siis juba sõrmust - krutskeid täis tegelane. Vahetasime saapad kummikute vastu ja asusime teele. Minul ei läinud kaua, kui käis krõps ja astusin poolde säärde sisse. Miki vaatas pea viltu, ma naeratasin vastu, sikutasin kummiku välja ja tegin nägu, et varbad kuivad. Ei tahtnud riskida, et Miki tagasi käsutab. Edasine oli mõnus jalutuskäik, mida nautisime täiega. Aarde leidsime kiirelt. Aitäh!

Otsustasime pühapäeva veeta suusamatkal. Võtsime eesmärgiks Naisterabasse minna ja Leva järve aare logida. Lund oli palju ja järjest sadas juurde. Poolel teel möödus meist üks maastur, kelle sõit lõpes natukese aja pärast. Noormees oli eelmisel päeval just soetanud omale maarturi, mida kohe oli vaja katsetama minna. Kahjuks aga auto ei olnudki nii võimas kui ta arvas ja jäi esialgu mudamülkasse kinni. Me aitasime ta välja lükata kolm korda, kuid lõpuks jäi põhjaga lumme kinni. Sealt me enam välja lükata ei jõudnud. Jätsime ta sõpra ootama ja jätkasime oma matka. Meil oli plaan ringiga minna, aga mehed ikka jugemad:D Hendrik katsetas järvejää ära, kandis küll. Nii võtsimegi suuna otse üle järve. Logi kirja ja tagasi. Talvel ja suuskadega super matk! Tänud peitjale!

Oli selline pool sulailm.Äärmiselt vaikne koht. Aardeni jõudmine ilma räätsadetta oli paras väljakutse. Maapind vetrus ja vajus läbi nq rabas ikka. Tore ja väga väsitav matk oli. Tänan

Täitsa mõnusa matka saime koos kahe aarde logimisega.Naistel oli uued räätsad mis vajasid sissekäimist.Mina olin matkasaapaga ees rajameistriks kuniks mõlemad jalad märjaks sain läbi jää vajudes.Metsavahelisel teel ei olnud pinnas piisavalt külmanud,värsket lund oli teele palju peale sadanud. Järv oli korraliku jääkaane all,kalamehed eemal jääpüüki harrastamas.

Aitüma uue koha nägemise eest.Saime autost autoni toreda 7,2 km pikkuse jalgsimatka.

Jalutus käik siia oli täitsa mõnus, rada ees, mis nii viga astuda. Järvel olid kalamehed ja see andis meile julguse otse üle jää minna. Järvel oli korralik jää, aga kallas ikka täitsa pehme. Algul tormasime täpselt aarde kõrvalt mööda, aga siis vaatasime ringi ja kena tops jäi ka ikka silma. Tänan.

 2 

Tegelikult oli see leidmisjärjekord meil aarete osas vist vastupidine… Aga no igal juhul ringiga lõpetades kohtusime Reixi ja Hennyga, pidasime koos mõnusa söögi- ja teepausi ning saime naerda Hennyt, kes täiesti otsustavalt meiega ei liitunud, sest lähemale tulles oleks olnud kindel autosse minek ja paistis et selle jaoks tal tahtmist küll veel ei olnud… :D.

Väga mõnus päev oli, aitäh veelkord nii peitjatele kui kaaslastele et see kõik võimalikuks sai :).

Teistel on loba ja ampsupaus

Nope, sööge mida tahate, mina küll sinna lähemale ei tule! :D

 4 

Kavas oli Hennyga mõnus päev looduses veeta. Kaardil jäid silma kaks külastamata täpikest. Meile sobis, et need inimasustusest kaugel ja looduslikult raskemal maastikul. Maanteelt ära keerates oli esimene parkla, teerist juba hõivatud, kusjuures üks auto oli täitsa tuttav. Pidime siis veidi edasi sõitma, et ka parkimiskoht leida ning sättisime minekule. Vaatasime üle hetkel inimtühja lõkkeplatsi ning siis tegin ka kõne märgatud auto omanikule. Sain teada, et Indy just logis Leva järve aarde ja alustas liikumist Naisteraba poole. No tore, ehk näeb Henny sõbrannatki. Tekkis mõte siis teha vastupidi ring ja liikuda teistele vastu, siis saab ka kasulik olla ja jäljed ette ajada. Küll aga magasin õige aja maha, et metsavahikohast kohe raba peale keerata ja kui selle teadvustasin olin juba sihi peal mõnda aega liikunud. Proovisime ka edasi ühest sobilikumast kohast paremale tõmmata aga liiga vesine, järve põhjakallas on märg ja rohkete kraavidega, külma pole piisavalt veel olnud. Seega taandusime sihile ja edasi liikusime mööda seda järve äärde ning vasakult ringi ikkagi Leva järve aardeni, mis oli täitsa tore astumine. Henny ajas üldiselt oma asju ja lumise kanarbiku ja väätide vahelt välja ei paistnud. Vahepeal käis vaid kontrollimas, kas ma ikka tulen või kihutas hoopis hõikamise peale mööda. Aarde juures kablutas aga järve jääl, sest see oli sile ja lihtsam pinnas. Veidi olin isegi hirmul, sest ei teadnud kui tugev see on ja kalda ääres paistis üks märjem koht ka. Poleks küll tahtnud, et ta läbi kukub ja lõksu jääb, aga kindlasti oleks vajadusel järgi läinud. Aare logitud suundusime edasi Naisteraba aarde poole, alguses siis kõrgemal pinnasel järve äärt mööda ja seejärel laius juba ees päris raba. Paistis inimtühi ja mingit liikumist ei näinud, lootust eelmisi otsijaid kohata enam eriti polnud, olime ju startides ka mitmed kilomeetrid maas.

 4 

Mõte täna rappa minna hakkas idanema nädala algul, kui Salme sai sünnipäevakingiks räätsad. Oli ju suur tahtmine uut varustust kohe katsetada ja minna maastikule, mis seni liiga keeruline on tundunud.

Hakkasime siis kaarti vaatama ja võimalikke sihtkohti selekteerima. Sellised rabad, kus aarete leidmiseks on vaja ka laukaid ületada, jätsime esialgu kõrvale. Sest tundus, et ilmataat ikka niipalju külma ei paku, et kogu raba turvaliselt kaanetatud saaks. Vahepeal uurisime ka, kuidas Marisel plaanid ja kas temagi oleks mõnest rabaseiklusest huvitatud? Kui Maris teatas, et on meiega kuhuiganes nõus kaasa tulema, siis oligi plaan paigas.

Natuke tegime ka kodust kaarditööd ja lugesime logisid, et kuidas teised peiturid on siin seigelnud. Kõik tundus igati tore, eriti lumise ilmaga ja väikese külmaga. Pakutud parkimiskohad olid teada, kuid otsustasime siiski päris metsa mitte autodega tungida. Jätsime oma väiksed linnaautod ühele ristmiku moodi kohale, pakkisime varustuse kaasa ja matk võiski alata. Alustuseks oli lihtsalt jupp maad lumist teed ja ühel lagendikul tuli langetada otsus, kuhu suunas edasi. Proovisime erinevaid lähenemissuundi, esimene lõppes lihtsalt võsas, teist teed takistas sügav kraav ja siis võtsimegi vastu otsuse, et liigume mööda sihti niikaua edasi kui võimalik. Polnud üldse hull astumine, paar korda ikka vajusime põlvini mutta ka, kuid räätsade kasutamiseks veel vajadust ei näinud.

Jõudes järveni oli vaja vastu võtta otsus, millise ringiga aaret otsima läheme. Kaarti ja loodust vaadates tundus mõistlikum valik see, kus väike rada ette tallatud oli. Taaskord ilus metsaalune, lausa lust astuda. Mõnikümmend meetrit enne aaret panime siiski räätsad alla, sest matkakeppi maha torgates kadus see peaaegu täispikkuses maapinna sügavusse. Tundus, et edasi liikuda on räätsadega turvalisem.

Aare hakkas päris kiiresti silma, kõik oli kuiv ja korras. Logisime, tegime väikse joogipeatuse ja võtsime suuna Naisteraba aardele.

Suur aitäh peitjale rappa meelitamast!

 1 

Sai siis see täna ette võetud. Läksin autoga lõkkekohale välja. Kindlasti on nüüd tee minu auto poolt siledamaks lükata. Sealt natuke maad oli päris mõnus jalutamine siis tuli natuke pehmemat osa ja järve ääres oli juba täitsa mõnus. Oleks plätuga ka saanud. Nimed kirjas peoga jõhvikaid söödud ja tagasi.

NB. MINNES LEIDSIME CANONI OBJEKTIIVI KAANE. KUI KEEGI PUUDUST TUNNEB VÕIB JULGELT HELISTADA VÕI KIRJUTADA.

 8 

Geopeituse lehel on pidetavalt ilmunud erinevate aarete juurde pilte murakatest. Aastate jooksul olen õppinud, et nende õige hetk on üsna kaootiline ja lühike. Nüüd võtsin lõpuks ette plaani minna elus esimest korda siis murakaid korjama. Sihtpunktiks Naisteraba ja Leva järv. Piisavalt kauge koht tsivilisatsioonist, et võiks kohata puutumatust.

Autoga sõitsin ette antud RMK kohani. Päris veidras kohas asuv RMK plats. Antud matkarajal olijale arvatavasti aga väga tähtis peatuspaik. Autoga oleks edasi saanud ka minna aga ei hakanud pressima. Seljakotti viskasin 2x 2L-st konteinerit ja veepudeli. Näppude otsa võtsin räätsad. Jalutuskäik metsavahikohani oli kergete killast. Mõni pirakas lomp oli, millest möödumiseks pidi paar sammu võssa tegema aga muidu polnud viga. Sealt võtsin suuna sihile, mis läks kaardi järgi otse Leva järve poole. See oli aga täitsa hull siht. Nii pehmeks ja mädaks sõidetud ning viimaste vihmadega üleujutatud, et jah. Pani mõtlema, et kas see oli ikka parim valik kuhu murakaid korjama tulla. Kui olin tossudega ei kuhugi jõudmas ja jaladki veidi niiskeks saanud, siis otsustasin räätsad jalga lükata. Pole varem niimoodi metsas räätsadega käinud. Aga no see pinnas oli lihtsalt nii pehme. Edasi oli juba palju parem astuda. Väljaarvatud üks kraavi ületus, kus ma ei viitsinud räätsasid ära võtta. Sigri-migri peal libises jalg kuhugi palkide vahele ja siis oli alles tegemist, et see sealt välja päästa. Samal ajal olin ka kraavi kohal.

Kui paistma hakkas raba meenutav loodus, siis ilmusid ka muraka lehed. Esmapilgul paistis, et siin pole ühtegi marja. Ühes kohas oli reaalselt 10000+ taime aga ainult 1 mari. Olin lugenud, et ainult emataim kannab vilja, seega olin sattunud natukene kurba muraka seltskonda. Astusin mööda ATV jälge edasi ja kümmekond marja potsatas selle ajaga topsi. Järve äärest leidsin kalameeste chillimisplatsi. Diivan, aiatoolid, lõkkeplats, grillimisvarustus jms. Nägi üsna kummaline välja. Ma astusin ümberjärve teerajale.

Kalameeste platsilt aarde juurde kulus mul reaalselt terve tund minekuks. Enamus sellest mustikate söömisele. Selle aasta esimene korralik kõhutäis metsamustikatest. Mustikate vahelt noppisin ka paar murakat. Ühes kohas nägin lausa metsmaasikaid. Tormasin juba ka neid sööma ja siis märkasin selle veidra ilmaime põhjust. Metsmaasika taimed ja veel rabale ebaloomulikku taime kasvasid välja suurest karukakahunnikust. Ütlesin "ei aitäh" ja jätkasin oma ringi. Alles kusagil aarde lähistel leidsin esimese muraka jackpoti, millega jõudsin umbes esimese 1L tähiseni. Järve ääres läksin panin ka nime kirja ja võis pool seiklust tehtuks lugeda.

Aitäh aarde eest!

Kvaliteetne metsasiht

Räätsadega mudas

Esimene murakas

Kalameeste chill&grill paik

Varustuse nurk

Järv ise ka

Mahe metsmaasikas karusitas

Oli mõnus, aga päris vesine matk. Vahva peidik! Tänud!

Jätsime auto sooviatud parkimiskohta, panime kummikud jalga, haarasime räätsad kaasa ja liikusime mööda metsateed soovitatud jalgraja suunas. Natukene aega kulus endise metsavahikoha juures, et leida sobiv lähenemistee, aga kummikutega midagi keerulist polnud. Mööda rada oli mõnus kulgemine kuni järve ääres oleva metsa piirini. Sealt tundus olevat hea mõte minna räätsadega otse üle pehme rabamaastiku. Kiiresti sai aga selgeks, et isegi räätsade jaoks on seal liiga pehme ja märg. Kulutasime tükk aega, enne kui läksime rajale tagasi ja lihtsalt jalutasime aarde suunas. Lõpus sai ka täiesti kenasti ilma räätsadeta hakkama, pidi vaid vaatama kuhu astuda. Aitäh, oli väga tore jalutuskäik ja peidukoht! Edasi Naisteraba aarde suunas.

 6 

Snäkid, veepudel ja koera lõuna kotti pakitud, asusime kodunt teele. GP lehe lisapunktid mul telefoniga koostööd ei tee, kui olen tublim siis kopeerin need oma märkmete alla, et oleks lihtsam Google Mapsi sisse sööta põllul olles. Nii ka seekord, tulemuseks see, et lõpetasin kellegi eratee keelumärgi juures. Pöörasin siis ümber, pilk c:geole ja hakkasin sealsete parkla waypunktide poole rühkima. P0 oleks minu autole vastavam olnud aga sai siiski lõkkeplatsile välja sõidetud, kus käis usin töö. Isa lastega tegid puid, et külastajatel oleks ikka, mida kasutada. Lubasid küll kohe teele asuda aga ma ütlesin, et mul on natukene teine suund ja jõudu tööle. Jalutades metsavahikoha juurde, sillerdas päike taevas ja hakkasin juba mõtlema, et ega siis alati pea kahte aaret leidma, piisab ka ühest kui ma üldse sinna kohale jõuan... Metsavahikoha juurest "tee" ilusa koha jalgrajani võttsi veidi aega ja see oli üsna porine lõik. Tehtud see koos kraaviületusega siiski sai. Seejärel sain juba kergemalt hingata kuniks ühel hetkel telefoniekraani silmitsedes astusin keset teed kummiku mülkasse kinni. Soki sain märjaks ja kummiku kätte saamiseks pidin kahe käega kogu jõust kummikut tõmbama. Seekord läks hästi, ei pidanudki sokkis tagasi matkama. Metsarada kadus vahepeal ära, siis tuli aga tagasi ning oligi käes GPSi järgi kõige kahtlasem koht. Kahe metsa vaheline ala aga oli kergesti läbitav nii kahel kui neljal jalal. Ei läinud enam kaua kui ka nulli jõudsin. Korjasin Exelt puuke ja mängisin muidu pimedat. Üldse ei tahtnud kohe aare silma jääda. Ühel hetkel siiski õnneks jäi. (378) Aitäh!

Sain tagasi!

Kahe metsa vahel

Puhkepaus

Kus? Rabas. Kes? Ei tea.

 3 

Siia kõndides ei tahtnud meetrid kohe üldse väheneda, väga visalt läks. Õnneks enam sügavale sisse ei vajunud, aga sokid olid ikka märjad ja jahutasid keha. Aarde juures oli vedelikupuudus, õnneks marjad päästsid ära. Mööda järve äärt metsa jõudmine tundus kahtlane, aga õnneks kõige märjemas kohas siiski üle serve vesi ei tulnud. Kõige mõnusam tunne oli autosse tagasi jõuda. Kuna jalad olid pikalt külmas vees olnud, siis ei hakanud rohkem aardeid ise otsima vaid viisin Liisi mõne kiire leiu juurde ja edasi läksime koju. Oli tore päev, aga järgmine kord lähen rappa ujumishooajal. Meeldis, et ei olnud peidetud lihtsalt topse, vaid midagi juurde tehtud.

 2 

Naisteraba juurest võtsime suuna siia. Päike lõõmas nii nagu homset poleks, jooki meil polnud, kuigi suht totter oleks olnud meie olukorras rabasse veepuuduse tõttu jääda. Noppisime üliküpseid jõhvikaid ja muudkui läksime. Enne aaret läks maapind täitsa mõnusaks, väga vesine enam polnudki. Kaupo oli jälle see, kes aarde ära nägi. Nüüd oli vaja veel autoni minna. Mul olid jalad kuivad ja lootsin, et ehk õnnestub niiviisi välja saada. Ei, ei õnnestunud. Kuskil läks pind nii vesiseks, et vajusin ka ühe jalaga sisse. Päike aga kuivatas hästi ja jahutus tuli just kasuks, aitas meelt hästi erksana hoida. Aitäh peitjatele, ilusa koha tutvustamise eest! Tagasiteel nägime ka puu küljes linti, mis tähistavat lihtsat ilusat kohta. Nõustun :)

 3 

Kehvast ja pilves ilmast hoolimata tuli ka täna end siiski aarderajale välja ajada. Kuna oli tegemist puhkepäevaga, siis tundus, et võiks jõuda valgel ajal aaret otsima ja siis võiks ju natuke pikema jalutuse ette võtta. Muude tegemiste lõppedes oli ikkagi kell jõudnud hilisesse pärastlõunasse, kuid ma ei tahtnud ikka selle aarde leidmise plaanist loobuda. Nii end siia raba poole liikuma ajasin. Koos ühe valestisõiduga (krdi GoogleMaps ja oma loll pea) jõudsin RMK lõkkekohta päikeseloojangu ajal. See tähendas, et umbes pool tundi on veel hämarat aega. Ega polnudki muud kui seadsin end kiirel sammul minema. Mõtlesin, et teen kiiresti sipsti selle matka ära. Tee oli korralikult märg ja mudane, peagi oli pea märg ja nahk soe. Tegin hõlmad veidi lahti ja hakkas parem. Tee järve äärde valisin ilusa matkaraja kaudu, siis veel mööda järveäärt ning juba olingi aarde juures. Selleks ajaks oli muidugi väga pime, aga see ei takistanud aare leidmist. Kuigi, peab ütlema, et väga tõetruu ja hästi sulanduv konteiner.

Ega järveilu ei saanud kauaks imetlema jääda, pime oli nagunii. Seega võtsin kiirelt suuna auto poole tagasi. Selleks valisin järveäärsest lõkke- ja puhkekohast otsetee metsavahikoha poole. See tee oli kõike muud kui ilus. Märg, pehme ja mudane. Mis siis ikka, kui valitud sai, siis käisin lõpuni. Kogu see kiirelt plaanitud matk võttis lõpuks aega 1,5h. Teine aare jääb teiseks korraks, aga siis peaks tulema tagasi kui maa veidi tahedam on.

Tänud rappa kutsumast ja aarde eest!

 1 

Hommikul taevas särav päike kohe kutsus rabamatkale. Vaatasin siis kodus kaarti ja Naisteraba tundus mataks igati sobilik. Auto jätsin maha siis kui tee enam hästi sõidetav ei olnud, piknikukohta ei kohanud, selle leidsin tagasiteel teiste teed mööda lahkudes. Aardeni matkasin kaarega ümber Leva järve. Rabas panin mugavamaks liikumiseks räätsad jalga ja kulgesin mööda kergelt jäätunud rabapinnast. Kiiret ei olnud, nautisin rabavaateid, järve, laukaid. Rabamätastel jääkooriku sees oli siin ja seal näha külmunud jõhvikaid, mis maitsesid väga magusalt. Peale aarde logimist liikusin edasi rabas oleva naaberaarde juurde kuhu jõudsin päikeseloojangu hetkel.

Tõesti oli hea otsus looduda padivihmast ja otsimatulek edasi lükata. Tasuks saime toreda seltskonna ja võrratu päeva. Tee rabani oli raskeim osa. samas kummik ja natuke ettevaatlikust oli piisav et rõõmsalt ja ebamugavusteta kulgeda. Kõik tõusis emotsionaalsetesse kõrgustesse kui raba ja siis juba järv paistma hakkas. Mulle ei saa kunagi kõllalt nendest eestimaa pärlitest. Mõnes mõttes on isegi hea et need pärlid niisageli on ümbritsetud soodega, seda nauditavam on aeg kui oled kohale jõudnud. Kõikjal olid jõhvikad, mõned olid jah juba kellegi poolt konsumeeritud ja meenutasid seda ühte maailma kallimat kohvi (kopi luwak). Ei olnud hetkel gurmaan ja jätsin need sinna kus olid. Aga ega neid varreotsas olevaidki jõhvikaid väga kergelt kätte saanud, olid niisageli kavalalt sambla külge kinni jäätunud. Taevas oli hall, aga seeest jalgealune oli lausa võrratult värviline. Minul tegid raatsad Tallinnas keldris puhkust, aga nendeta sai väga hästi hakkama. Hilisem piknik RMK lõkkekohas pani toreda punkti päevamatkale. Kõiki tahan tänada - Peitjat kes sellele kohale suunas, päevakaaslaseid, maailmaloojat et ta selliseid kohti on loonud, saatust sellise päeva eest

 4 

Mõned nädalad tagasi kui taevaluugid olid pärani valla ja ülalt valas kui ämbriga, oli Peetril kindel plaan Naisterappa minna. Õnneks sain veenda teda vägagi mõjusatel tingimustel see plaan tulevikku lükata.
Seekord oli Brunol taevataadiga igati sõbralik diil sõlmitud ja mingi matka ärajätmine ei tulnud enam kõne allagi. Küll oli plaan poole suuremas koosseisus seda teha aga kahjuks olid teistel tegemised juba varasemalt kinnitatud.
Auto juures varustasime endid eri moel abivahenditega ja võtsime kõigepealt suuna järve äärde.
Kuna meespere pakkus erinevaid variante mu kaalu kohta - lilleke ja õhk - siis uppumisoht oli välistatud ;) Ka üks jalanõu, mis kadunukesest vee pinnale oli hulpima jäänud, ei tekitanud loobumismõtteid. Küll aga tegi ettevaatlikuks karu kempsu sattumine. Nähes, kuidas talle pohlad maitsevad...
Minu pea tegi küll mõnda aega 360-kraadiseid vaatlusi ja nii ei saanud esiti arugi, et juba tuleb logima hakata. Kilomeetrid möödusid ikka väga märkamatult.
Väga tore konteiner! Panime nimed kirja, sättisime pisut soengut ja järgmistele tegudele ;)
Tänud matka eest!

Brigadir jälgib, et keegi ei viiliks

 6 

Auto parkimiseks sobib kenasti RMK Naisteraba lõkkekoht. Madalapõhjalisele sobib paremini parempoolne lähenemistee. Kui autol kliirensit rohkem kui tikutopsil, siis saab rabale oma pool kilomeetrit lähemale. Spetsiaalklassi masinatega käiakse järve ääres. Kuigi masinast maha jääv jäljerada ei ole kuigi loodusesõbralik. Enne raba olev "lõpusirge" annab juba aimu, mis ees ootamas. Kummik tuleb kindlasti kasuks. Kummiku sääre pikkus peaks olema korrelatsioonis kehamassi indeksiga. Kui peaks esinema kerge ülekaal, siis ei ole kalamehe kummik üldse paha valik. Järve äärde jõudes ootas mugav istumine ja värskelt saetud lõkkepuud. Nautisime veidi vaadet ja marssisime siis aarde manu. Algus tundus täitsa huvitav....

Keegi unustas kummiku?

Aeg jalga puhata

Hei, mina siin!

Tänud.

 2 

Võtsin Kristjani Jürist autopeale ja vurasime nulli poole. Päris ludinal see aarde otsimine meil välja ei tulnud. Nimelt hindasin veidi auto võimeid sellise vihmase ilmaga üle ning äkki olimegi keset metsa korralikus rööpas ja toetasime ilusti põhjapeale. Tungraua abil saime miski aja pärast ennast maaküljest lahti, kuid u 60 m tagurdamise järel kordus sama stsenaarium, ainult et nüüd palju kapitaalsemal kujul. Ja nagu ikka, olin mõned ajad tagasi seoses auto koristamisega labida ning korraliku koormarihma autost välja tõstnud. Umbes tunni jagu jaurasime tungrauaga, kuid sihile see meid ei viinud. Seejärel helistasin vennale, kes meid siis mingi aja möödudes välja tõmbama saabus. Kokku läks autoga jukerdamise peale 2,5 tundi. Tee aardeni oli üsna vesine, kuid ei miskit hullu. Krants oli küll mõnes kohas veidi hädas, kuid kui välja arvata üks kraaviületus, siis tuli omadel käppadel ilusti toime. Igati kena järv, ei saa välistada, et järgmisel suvel satun siia korra ühe teise hobiga seoses. Aitüma peitjale!

Tänud aarde eest!

 1 

Naisteraba lõkkekohale lähenesime matkateid pidi, üks oli parem kui teine, aga igale neljarattalisele ei soovita. Merle pakutud ilus metsarada kulges kenasti kõrgemal ja kuivemal maastikul. Oja ületused olid emotsioonide rohked ja põnevad. Maastik ise vesine ja ülalt aina kallas. Tore kaeda, kuidas tüdrukud sihikindlalt kaasas kantava käetoe abil üle purde kepsutasid. Järve äärselt rajalt leidsime mitte ametliku lõkkekoha. Lõkkepuud ja pingi ja grillvarda ja prügi ja magamisaluse rulli jne. Aarde lähistel leidub jõhvikaid, järve äärest leitud kollane kalapeibutis teravate konksudega ja vahel ka üksik kalamees. Edasi Naisteraba avastama. Tänud peitjale.

 1 

Autoga parklasse saamine oli juba oma-ette elamus.Sealt edasi kulgesime mööda kauneid matkaradu kui ka soiseid alasi.Lusti kui palju.Tänud peitjale.

 2 

Krista piuksus juba jupp aega, et ta tahab rappa minna. Mul oli segane seis, aega ei kippunud eriti jaguma, aga lõpuks jagus siiski. Eeldasin, et teised on korraliku eeltöö teinud ja võitlesin auto tagaistmel unega. Väikeste viperustega saime kohale - Helduri võimekas naistevedaja tõestas end taas. Aitäh talle!
Nüüd võtsime vajaliku ühes ja hakkasime astuma. Vahepeal oli vesisem kui mõnel muul ajal. Nii ülevalt- kui altpoolt. Osavad tegid kummikukõndi ja hüppeid, nõrgemad kasutasid vahepeal räätsasid. Oli kuidas oli, aga järveni me jõudsime.
Vaatasime ringi. Kalamees oli, aga paadimeest polnud. Põnevuse mõttes jalutasime järvele ringi peale. Leidsime grilli- ja tšillikoha. Vahepeal kulus marjaks ära Helduri matka(geo)kepp. Õiges kohas paelusid mind jõhvikad. Teisi paelus aare. Nii ta leitud saigi. Oli teine väga armas. Aitäh! Krista jättis kala.

 2 

Seekord algas seiklus ja segadus veel enne, kui õige aardejaht oli alanud. Guugel oli otsustanud esimese ekipaazi õigelt rajalt kõrvale juhtida ja totaalselt võssa eksitada. Nii leidsimegi end tupikust. Meie ees seisis keelav märk ja tagant lähenes kohalik maaomanik koeraga. Kuidas tundub :) Tundub, et olukord ei tõota midagi head. Tegelikult oli kohalik äärmiselt rahulik ja heatahtlik. Ütles, et sõitke edasi kui soovite, midagi head te sealt ei leia. Ainult autod kriibite ära ja sinna te ikka ei jõua, kuhu soovite minna. Nii see seiklus algas. Keerasime autod ümber, uuesti suund soovitatud parlasse, sealt edasi jalameheks, räätsad näpu otsa ja rappa. Tee peal väike mõttevahetus, et mispidi ring teha ja kumb aare esimesena plaani võtta. Esimeseks sai järv. Sai ületatud nii mõnedki veetakistused. Muidu maastik selline mõnus rabakas, järveni astutav ka kummikuga. Rabavaimud varitsemas, keda varbaidpidi sisse sikutada ja rabaveega märjaks kasta. Tore seiklus sügisvärvides looduses. Tänud peitjale!

vaade järvele

edasi kiskus tee meid rappa

 7 

Erko marjareklaaam oli nii vastupandamatu, et pidin asja üle vaatama. Ametliku "parkla" kohas pressisin kuudi teeäärde ja asusin seiklema. Vahepeal trügisin suvaliselt läbi võsa ilusa koha suunas aga sealt edasi oli väga mõnus ja vahelduva maastikuga matk. Tegin ümber kena järve ringi aga kohe algul sattusin kobraste elukohta ja ragistasin tükk aega vesises võsas ja katsetasin isetehtud räätsasi. Kopratamm päästis lõpuks üle kraavi. Sealt edasi oli mõnus jalutamine. Aarde leidmine ei tulnud lihtsalt, sest jõhvikad ei lasknud kuidagi edasi. Aitäh ka väga vahva aardeteostuse eest. Vahepeal suhtlesin ka Silveriga, kes tegi koos Erkoga kiirusrekordeid rabas liikumisel. Tagasi minnes korjasin ilusa koha juurest tükk aega marju ja ekslesin veel hullemini kui tulles. Vahepeal sadanud vihm ähvardas majakolaka metsamülkasse jätta, kui lõpuks liikuma sain oli ainus võimalus tagurdada suure teeni. Kokkuvõttes tegin neljatunnise matka väga kena ja huvitava järve ümber, kohtusin tuttavatega ja nägin kahte toredat aaret. Suur tänu kutsumast, soovitan.

 8 

Olles Naisteraba aarde ära noppinud, tundus täiesti loogiline jätkata teekonda Leva järve suunas. Asusime siis läbi raba otsejoones liikuma. Erinevalt peitjast jäi mulle selline raba nimi siiski mõistatuseks. Aga küll see ka varsti selgeks saab äkki. Teadsime et meile tullakse teiselt poolt vastu. Meie suutsime siiski päris järveni välja pressida kui alles Ahtot vastu tulemas trehvasime. Oli teine lõksu langenud ega suutnud kuidagi ilma jõhvikaid ära korjamata edasi liikuda. Hea et juhtus nii. Geotrehvamist oligi tummisemal pinnal vähe mõnusam läbi viia, erinevalt vesisest rabast. Ahto saatis kaasa haaratud jõhvikakoogi- ja mina omalt poolt kohvi ringile ja nii me mõned hetked seal muljetasime. Jalg puhanud, keha kinnitatud, võis teekonda jätkata. Lõpp kiskus taas vesiseks ja imestasin kuidas Erko siin tossudes kuiva jalaga ära käis. Paari päevaga on olud ikka palju jõudnud muutuda. Kummik siiski päästis päeva. Erko jõhvika-hõige on ennast igati õigustanud. Neid siin juba jagus. Erko lükkas aga kultuurmustika suuruseid marju kahe peoga põske, ma piirdusin seekord vaatlemisega. Asusime siis järvele ringi peale tegemist jätkama. Kuniks olime parkla poolsel küljel vägagi veidra chillimisnurgani jõudnud, kulges senimaani mõnus rada. Siin aga tuli meil teha valik , kas liikuda mööda üle ujutatud sihti teeni või jätkame järvele ringi peale tegemist. Otsustasime ringi kasuks. Siinkohal aga rada lõppes ja olud kiskusid aina võsasemaks. Peagi ka aina vesisemaks. Siin polnud enam kummikust ka kasu ja ukerdasime ilmselt sellele mainitud kahtlase väärtusega sihile. Vähemalt saime metsast välja.

8 kilomeetrit põnevat maastikku ja üle 2,5 tunni ukerdamist kulus meil siin nende kahe aarde peale. Igasugused süümekad peolaua taga patustamisest olid kadunud ja võis eesmärgiga rahule jääda küll. Oli mõnus ja meeldejääv külastus, tänud.

 5 

Auto jäi rahulikult läbitava tee lõppu ja ratas viis edasi. Soovitatud metsavahi kohas jäi ratas puu najale ja saabus kummikute kord. Liikusin soovitatud põhjapoolsema lähenemistee suunas ja peale kraaviületust oli see täitsa meeldiv astumine. Kõige suuremaks takistuseks kujunesid sinikad, jõhvikad ja pohlad, mida siinkandis ohtralt leidus. Järvele tegin täisringi peale ja kõrgendikule ronides leidsin end üks hetk karude tegutsemispaigast. Eelkõige andsid sellele tunnistust sellised kilodes mõõdetavad marjatäpilised kuhilad. Läbi eriti küllusliku jõhvikavälja jõudsin lõpuks aardeni ja FTF läks kirja vist 12:20. Tagasiteel leidsin kellegi unarusse jäänud laagripaiga, kus isegi pott ja pann lisaks grillimisvarrastele järgmist külastust ootasid. Nüüd tegin suurima vea ja läksin tagasi mööda seda mittesoovitavat otseteed.. ukerdamist oli omajagu, kuid lõpuks leidsin oma ratta siiski üles. Kiire jalanõude vahetus ja rattasõit võis jälle alata. Tagasiteel auto juurde sai tervitatud ka kavala näoga vastusõitjat. Auto juures avastasin, et mu suusapüksid olid väljastpoolt kuni poolde reide läbimärjaks saanud.. Tänan kutsumast.

Järve äärses laagripaigas

 4 

Jõhvika ämbrid kaasa võtta!!! :D TFTC!