VK18.1: Erich Maria Remarque

Erich Maria Remarque (kodanikunimi Erich Paul Remark; 22. juuni 1898 Osnabrück, Saksamaa – 25. september 1970 Locarno, Šveits) oli saksa kirjanik.

Remarque on saanud kuulsaks põhiliselt romaanikirjanikuna, ehkki ta kirjutas nooruses ka esseesid ja lühijutte ning 1956. aastal näidendi "Lõpp-peatus" (eesti keeles 1962).

Varastes romaanides "Unistuste tuba" (1920, e.k 1993) ja "Jaam silmapiiril"(1927) sõjateema otseselt ei kajastu - neis on kujutatud elujanus tegelaste katseid leida väljapääsu argielu labasusest estetismi ja stoilise hoiaku kaudu.

Erich Maria Remarque ei suutnud unustada neid õudusi, mida ta oli kogenud I maailmasõjas. Sügavast sisemisest vajadusest jutustada, mis oli teda vapustanud ja hirmutanud, sündiski tema esimene romaan "Läänerindel muutuseta" (1929), millega sai ta kuulsaks peaaegu üleöö. Tema romaan tõlgiti umbes 50 keelde ning juba 1930. aastal vändati selle põhjal ka film. Filmi režissöör oli Lewis Milestone.

Aastal 1931 ilmus tema teine romaan "Tagasitee". See romaan on raamatu "Läänerindel muutuseta" järg. See raamat räägib I maailmasõjast naasnud noortest meestest, kes tahavad alustada oma eraelu. Peamiselt räägibki kohanemisraskustest, mille kirjeldus ulatub huumorist traagikani.

Aastal 1933 lasksid natsionaalsotsialistid Erich Maria Remarque'i teosed nende sõjavastasuse tõttu avalikult põletada, mistõttu võeti temalt ära ka Saksa kodakondsus.

1937.aastal ilmus "Kolm sõpra"mis kirjeldab tõelist sõprust kolme mehe vahel. Veel kord pöördub Remarque Weimari vabariigi eluolu kujutamise juurde tagasi alles 1956 romaanis "Must obelisk".

Aastal 1945 ilmus esialgu inglisekeelses tõlkes romaan "Arc de Triomphe". Tegevus toimub Pariisis, kus valitseb küll rahu, kuid kus on tunda sõja tulekut. Ka selle romaani põhjal väntas Lewis Milestone 1948. aastal filmi. Filmis tegid kaasa Ingrid Bergman ja Charles Boyer.

1954.aastal ilmub "Elusäde", mis on pühendatud tema õele ning kirjeldab süngelt koonduslaagrites toimuvat.

Romaaniga "Aeg antud elada, aeg antud surra" (1954) loob Remarque paralleeli romaanile "Läänerindel muutuseta", kuid siin on kangelaseks Teise maailmasõja Saksa sõdur, kel hukkumise hinnaga õnnestub inimeseks jääda.

Romaan "Taeval ei ole soosikuid" (1961) annab mõtlemisainet selle üle, et surm ei seostu ainult sõja ja vägivallaga, see kuulub ka täiesti tavapärase elu juurde ja varitseb oma hetke - surm ei taba esimesena sugugi raskelt haiget ja oma peatsest lõpust teadlikku kaunitari Lillian Dunkerque´i, vaid hoopis tugevat võidusõitjat Clerfayt´d.

Tema viimane romaan "Varjud paradiisis" ilmus 1971. aastal postuumselt, aasta pärast tema surma.

Tema loomingut läbib tõdemus, et inimese tõeliseks vaenlaseks ei ole teine inimene, vaid surm. Tema kangelased jõuavad sellele arusaamale sageli lähedase inimese kaotuse kaudu, kuid surma ohvriks võib langeda ka tundmatu, kelle inimlikkus paljastub lähivaates. Surma põhjused võivad olla erinevad - vägivald, väljapääsmatu olukord, haigus, õnnetus või lihtsalt rumal juhus -, ent järeldus on ikka üks: elu on habras ja seda tuleb hoida, tuleb võidelda surma vastu ja inimlikkuse eest. Just sellisest lähenemisest on teda peetud abstraktseks humanistiks. Remarque ise on end määratlenud "sõjaks patsifistina".

Remarque on öelnud, et ei taha lugejat ei veenda ega kasvatada, vaid ta kirjeldab seda, mis teda liigutab. Tema romaanid, mida traditsiooniliselt on vaadeldud realistlikena, koosnevad seostatud episoodidest, tegelaste mõtisklustest olukorra üle ja reaktsioonidest ümbritsevale.

Vaatamata kasvatusambitsioonide puudumisele ilmneb siin selgelt Remarque´i veendumus, et surma vastu ja inimlikkuse heaks tuleb olla valmis isiklikeks otsusteks ja tegudeks.

Remarque loomingut võib iseloomustata kui individualistlikku, sest see keskendub üksikisikule, ja ideoloogiaskeptilist, kuna kindlaid hindamiskriteeriume ja lahendusi ei pea kirjanik võimalikuks.

Aarde lahendamiseks kutsun teid lugema romaani „Läänerindel muutuseta”, milles kajastuvad sõjaaja koledused, elu tule all, lõputu ootamine kaevikutes ja võõrdumine kodustest. Kuigi sõdurite mällu talletuvad ka mõned eredamad sündmused, ei ole selles loos siiski heroismi ega seiklusvaimu, vaid ainult sügav reedetuse ja kibestumuse tunne, mis varjutab iga sõja läbi teinud põlvkonna elu.

„See raamat ärgu olgu süüdistus ega ülestunnistus. Ta olgu üksnes katse jutustada ühest põlvkonnast, kelle sõda hävitas – isegi siis, kui ta pääses tema granaatide käest."

AARDE LEIAD 58 2A.BCD 26 4E.FGH

Loe mõttega läbi iga tähe juurde kuuluv lõik ning asenda tsitaadis nurksulgud sobiva sõnaga. Seejärel asenda koordinaadis tähed vastava numbriga vastava sõna ees. Geokontroll on täpne.

A – „Tõsiasjad on meid ära põletanud; me oskame vahet teha nagu kaubitsejad ja mõistame paratamatust nagu lihunikud. Me pole enam muretud — oleme kohutavalt […].

2 – ükskõiksed

3 – hoolivad

4 - valivad

B – „Lausa arusaamatuks jääb, et nõnda katkirebitud kehade kohal on veel inimnäod, milles elu oma igapäevast kulgu jätkab. Ja ometi on see vaid üks – Saksamaal leidub neid sadu tuhandeid. Kui mõttetu on kõik, mis iganes kirja on pandud, tehtud, mõeldud – kui midagi taolist on võimalik! Kõik see peab olema võlts ja tühine, kui aastatuhandete kultuur ei suutnud isegi seda takistada, et need verejõed valati, et need sajad tuhanded piinakambrid eksisteerivad. Alles […] näitab, mis on sõda.“

3 - elu

4 – laatsaret

5 – lahing

C – „Kellelegi ei tähenda […] niipalju kui sõdurile. Kui ta end […] vastu surub, kaua ja tugevasti, kui ta turmtule surmahirmus sügavasti oma näo ja kogu kehaga ta rüppe peitu poeb, siis on […] ta ainus; sõdur oigab oma hirmu, kisab oma karjed ta vaikivasse ja turvalisse põue; […] võtab need vastu ja annab sõduri jälle uueks kümneks sekundiks vabaks, et sõdur jookseks ja elaks, haarab ta siis uuesti oma kaissu, ja mõnikord alatiseks.“

2 – maa

3 – ema

4 - pihk

D – „Tahaks teada, milles nemad küll süüdi on? See on kõige suurem alatus, et […] sõtta aetakse. Sedasi ütlen ma teile.“

2 – koolipoisid

4 – nekrutid

6 - loomad

E – „Me põgeneme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse; me usume […].

2 - iseendasse

3 – sõjasse

4 – elusse

F – „Üleeile olime veel tules, täna teeme lollusi ja kolame ümbruskonnas ringi, homme lähme jälle kaevikutesse. Nii kaua kui me sõjaväljal peame olema, vajuvad rindepäevad justkui kivid meisse, sest nad on liiga rasked, et nende üle otsemaid järele mõelda. Kui me seda teeksime, tapaksid nad meid tagantjärele. Kui keegi sureb, siis ütleme, et viskas vedru välja, ja niimoodi lobiseme kõigest, sest see päästab meid, et me hulluks ei lähe; senikaua kui me kõike seda selliselt võtame, avaldame vastupanu. Sest […] saab taluda senikaua kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapad, kui sa hakkad selle üle järele mõtlema. Aga me ei unusta mitte kui midagi! Ja ma tean: kõik see, mis praegu, niikaua kui me sõdime, nagu kivi meisse on vajunud, tõuseb pärast sõda jälle pinnale, ja alles siis tuleb kokkupõrge elu ja surma peale.“

3 – õudust

4 – sõda

5 - saatust

G – „Ma näen nende tumedaid kogusid. Nende habemed lehvivad tuules. Ma ei tea neist midagi, üksnes seda, et nad on […] ja just see vapustab mind. Nende elu on nimetu ja süütu – kui ma neist rohkem teaksin, nende nimesid, kuidas nad elavad, mida ootavad, mis neid vaevab, siis oleks mu vapustusel mingi eesmärk ja see võib kaastundeks muutuda. Nüüd tunnetan neid nähes aga vaid elusolendi valu, elu kohutavat raskemeelsust ja inimeste halastamatust.“

4 – kaasvõitlejad

5 – vangid

6 - allohvitserid

H - „Olen üpris rahulik. Järgnegu kuud ja aastad, nad ei võta minult enam midagi, neil ei ole minult enam midagi võtta. Ma olen nii üksi ja nii ilma ootusteta, et ma neile hirmuta vastu võin vaadata. Elu, mis mind läbi nende aastate kandis, on veel minu kätes ja silmes. Kas ma temast jagu olen saanud, seda ma ei tea. Ent seni kui on elu, otsib ta endale teed, tahtku see, mis minus „mina“ ütleb, seda või mitte. […] langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega: Läänerindel muutuseta. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui ta selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud – ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus.“

1 - Paul

2 - Erich

3 - Kat

NULLIS OLE MÕISTLIK! Asutus on aarde olemasolust teadlik. Sinu tegevust jälgivad ja salvestavad mitu kaamerat + muguoht 24/7. Parim aeg logimiseks on õhtu või öö. Otsi pigem silmade kui sõrmedega! Ära lammuta!

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9