Ah, mine metsa #1

 4 

Ja nüüd killukesi sarjast ,,Kuidas oma elu raskeks elada". Peale autopeitust saatsime kutsaga end metsa. Vasikasuurune pini oli küll rohkem vaimustuses lumes lumeinglite tegemisest, kuid oli siiski rõõmuga nõus minuga samas tempos või isegi kiiremini liikuma. Alguses plaanisime küll soovituslikust parklast läheneda, kuid siis tundus, et saan lõigata, kui soovitatuga paralleelselt liigun (V.I.G.A.) jõudsime kuhugi lumisesse paika, mis tsivilisatsioonist eraldatud oli. Lasin kutsa lahti ja hakkasime lihtsalt otsejoones aarde poole rammima. Olime juba omajagu astunud ja ei tahtnud leiuta ka lahkuda. Jõudsime niiviisi kutsaga kordamööda kõnnitavaid pinnaseid leides 50m peale. Leidsime paraja kraavi ja ühtlasi ka eetilise dilemma. Kas minna 50m ja kutsat mitte üle kraavi tirida, kas minna tipatapa tagasi või jätta kutsa korralikult ootama ja ise 50m kohale künda. Küsisin kutsa arvamust, kaalusime erinevaid väärtusi ja mõtlesime, mis on iga variandi puhul kõige hullem, mis juhtuda saab. Väga raske südamega jätsin kutsa korralikult ootele ja hakkasin sealsamas leiutama, kuidas üle saada. Nägin mingeid rootsusid, mis olid kraavi murdunud, sirutasin tiivad välja ja lennutasin end kolmveerandspagaadis üle kalda. Viimased meetrid aardeni läksid väga kiiresti. Kohale jõudes mõtlesin, et kiire logimine, aga selgus, et mina seda kasti avada ei oska, nii et see kuskilt katki ei läheks. Teisalt ei süvenenud ma ka, sest olin kutsale lubanud 7min jooksul tagasi tulla. Aeg sai täis ja panin padavai logimata tagasi. Kutsa tegi parasjagu maas rahulikult lumeingleid, liputas saba ja sõi lumest jäätist. Läksin temaga koju tagasi ja plaanin ilma koerata rappa tagasi tulla ja rahulikult aaret vaadata. Mööda kuiva teed siis.