Uus-Salava

Oli tõesti väga tore retk ja ilus ilm ja mõnus seltskond! Aitäh aarde eest!

 1 

Krista korraldatud reis Loonalaiule ja Salavamaale. Äge reis vahva seltskonnaga toreda paadimehega ja suurepärase ilmaga. Aitäh kõigile ja peitjale ka!

Väiksed võimlemised ja saigi nimed kirja panna. Tänud

Saar number kaks sai ettevõetud, seekord siis koos Freddiga, kes rõõmuga mööda veepiiri meiega kaasa jooksis. Loomulikult tahtis ka tema aardeni saada ja üritas seal kahel käpal meile appi tõtata. Lõpuks saime kätte tavapäraselt, minu jõudu ja Mai akrobaatikat kasutades ning seekord oli ka Krissu kaasas, kes kõike seda julgestas. Aitäh!

Kuna õigeid koordinaate meie valduses ei olnud, võib öelda, et leidsime aarde natuke juhuslikult, aga samas – ei saa jälle öelda, et konkreetne peidukoht olnuks täiesti ebaloogiline koht, kuhu vaadata.

Seda geopeituse kodulehe puudulikku infot ma ausalt öeldes enne tähele ei pannud. Täiesti kogemata jäi tee peal õige asjanud ette ja sealt leidsime ka aarde. Vahel veab.

 5 

Meie päev algas umbes kümne paiku Atla sadamas, kus istusime elus teist korda süsta. Vestid olid seljas ja põlled ka. Ilmaga oli meil vedanud, meri oli peegelsile. Asusime aerutama ja tundis, et liigume edasi küll. Pidin küll Karli aega-ajalt suunama õigele kursile, päeva edenedes sai ta selle käppa. Esimese aardeni aerutasime peaaegu kaks tundi. Iga natukese aja tagat oli vaja ju seisma jääda ja ahhetada kui sile see meri ikka on. Kaugemale jõudes nägime hiiglaslikke millimallika parvesid ja aeglaselt ning madalalt kulgevat merikotkast. Enne aaret õnnestus meil nii madal koht leida, et jäime põhja peale kinni. Ümber laiu nuka sõites avanes vaatepilt mida ei osanud oodata ja teadsime täpselt kus aare on.

 12 

Puhkuse geotuuri 3. päeval läksime kahese meresüstaga sõitma. Tegelikult oli plaan minna päev hiljem aga kuna varem väljavalitud päevaks lubas tormi, siis pidime plaanid ümber mängima. Süsta rentimisega ja selle saamisega Atla sadamasse oli ikka paras jant. Oleks mu autol katuseraam või kärukonks, siis olnuks 3x vähem halle juuksekarvu ja ka 5x soodsam. Lõpuks sai süst renditud ühest toredast majutusest.

Hommikul ärgates valdas ärevus. Oleme siiski ju täielikud algajad, kelle süsta kogemus piirdub geojaanil saadud saja meetriga ühesel süstal. Ja nüüd kohe utoopiliseks eesmärgiks sõita läbi Salava saared ja veel Vilsandile ka ja kõike seda ühe päevaga.

Atla sadama poole sõitma hakates avanes koheselt vaade ühele mega kaunile lahele. Peegelsile meri, mille keskel üks üksik laiuke ootamas aaret. Kusjuures kuhu võib lähiaastail aaret oodata majutuse omaniku poolt. On mänginud ja otsinud ise ning mõlgutanud peitmise mõtteid. Atlas laadisime süsta maha ja sooviti meile toredat päeva. Asju autost süsta laadides tuli juttu ajama Atla sadamakapten ja Salava saartevaht. Andis näpunäiteid mida kaasa võtta ehk kui mitu liitrit peaks vett olema ja kui palju voolu kaasa võtta. Teadsime enda veejoomisharjumusi aga no valasime siis veel paar pudelit vett täis. Kokku sai siis seda lausa 5,5L. Kui ütlesin, et mul kaks telefoni, siis see fakt lubas akupanga kaldale jätta. Seejärel polnudki muud kui auto parklasse ümber parkida ja süst kalda äärde tassida.

Vette saime umbes kella 10-st. Sõit oli maaliline. Kõik nii rahulik ja vaikne. Vaid mõned linnud lehvitasid tiibu ja kalad liputasid saba. Esimese aardeni oli kohe päris pikk maa ja sai kohe aru, mis seadistused on valed. Ma ei saanud põllegi korralikult peale, sest olin istunud teise otsa tagumiku alla. Üks hetk lihtsalt avastasin, et püksid märjad. Sõites olin ka tüürimees, kes meid aarde poole pidi otsejoones hoidma. Pidevalt kaldusin aga paremale ja eks nii see distants tuleb hoopis pikem kui linnulennult liikudes.

Sõites õppisime tundma ka süsta süvist. Mida lähedamale me Salava saartele jõudsime, seda madalamaks kõik muutus. Üks hetk istusime lihtsalt põhja peal kinni ja ei jäänud muud üle kui välja ronida ja natukene jalutada. Päeva jooksul õppisime neid väga madalaid kohti osavalt vältima. Kui möödunud oli umbes poolteisttundi, randusime väikesel maalapil, et minna esimest aaret otsima. Madal peegelsile vesi lausa kutsus maas olevate kividega lutsu viskama. Ideaalkoht viskamiseks. Maire näitas oma jõudu massiivse ankruketi peal ja mina turnisin maamärgi otsa logima. Tore ja uutmoodi seiklus võis jätkuda.

Aitäh ka aarde eest!

Tänud.

 1 

Salavalt Uus-Salavale tegime juba jalutuskäigu, sest vesi oli tõesti nii soe ning ega ajaliselt poleks paadiga eriti võitnud ka. Erinevalt Salavast oli siin laiuäärne pigem lihtsalt kivine kui teravaid kõrrelisi täis. Samas hakkasid siin tundma andma tallad, sest ega kroksid ju kiviklibu peal kõndimiseks pole mõeldud (või on?). Kõik oli lihtsalt imeline - soe õhk, soe vesi, ilus vaade, aardeleid ja toredad kaaslased. Aitäh! PS! Paadimehe kontakti jätsin järgmistele soovijatele Salava logisse ;)

Kristjan klõpsas

Salavalt tulime siia otse läbi vee astudes. Siit tagasi liikusime läbi vee tagasi Salava juures meid ootavasse paati, et sõita edasi Loonalaiule.

Nautisime. Ja täiega! Nii mõnusat georeisi ei mäleta ikka üsna pikka aega. Varem siit Salavale mööda sõites tegime ennustusi, et mis ja kuidas, aga kohapeal avanes hoopis huvitav vaatepilt. Täname!

Salava saarel siia poole vaadates tundus, et vesi pole eriti sügav midagi ja kannatab üle kõndida. Hakkasin ees astuma ja teised tulid järgi. Kohati oli oht, et allpool vööd olevad riided päris kuivaks ei jää, aga midagi väga hullu ka polnud, saime kõik normaalselt üle. Aarde peidukoha juures saime me Erkoga ilma suurema vigastustega üles, Inge ronides oli üks kinnitus ilmselt aga viimse piirini viidud ja otsustas järgi anda. Õnneks kopterit järgi kutsuma ei pidanud ja ka tal õnnestus teisel katsel üles saada. Seejärel panime nimed kirja ning ka natukene hooldasime aaret. Aitäh, pole eriti kindel, et siia ilma aardeta oleks kunagi sattunud.

 4 

Salavalt kahlasime läbi vee otse Uus-Salavale. Veetase on hetkel keskmisest tugevalt kõrgem, kuid päris vööni siiski ei ulatunud. Samas sellise sooja suvise ilmaga on ka ujumine tore tegevus. Kohapeal suutsin suure pruuni küljest tükke rebides end pisut ära äästada, kuid hea desinfitsaator soolase merevee näol oli kohe omast käest võtta ja teadupärast meie vetes haisid ei leidu.. Aare sai peitja poolt kaasa pandud vahenditega värskenduse ja ootab rõõmsalt uusi külastajaid. Tänan.

Lühike puhkus Saaremaal ja kui ühel päeval sai tripitud mööda saart, siis nüüd tekkis ootamatult mõte võtta ette veidi pikem paadiretk. Ilm oli selleks ju ootamatult sobiv, tuulest polnud lõhnagi. Seekord oli retk sinnakanti hoopis sündmustevaesem. Ei olnud enam seda ärevust, kas paat veab välja ja üleüldse, kui kaua aega kulub jne. Mõnus rahulik kulgemine, kust osa tuli paati läbi vee sikutada ja osa aega sai mõnusalt chillida. Kohapealgi oli kohe selge kust ja mida otsida võiks. Siinkohal kiidamegi peitjat, et ta nii suure ja ägeda konteineri on ikka laiule ära tassinud :) Väike ujumine käis asja juurde ja juba me liikusimegi tagasi. Oli ülimõnus retk.

Nüüd, kui hakkan logi kirjutama, näen, et oleks pidanud peitjaga ühendust võtma, et asju kaasa võtta. Sry, märkasin seda alles hiljem :( Aitäh aarde eest, tore koht.

Alguses arvasin, et leidsime tünga, kuid ilmselt oli ikkagi tegemist päris aardega. Kui see nii ei ole, siis muudan mitteleiuks.

Oli kena ilm, oli mõnus paadisõit ja karbi leidsime ka, mida päevalt veel tahta.

Suured tänud peitjale merereisile kutsumast!

Ühise toreda nädalavahetuse märgiks jääb siis nüüd meenutama see vahva uus aare merest tõusva maa peal, kuhu meri on veel lisaks oksendanud piisavalt metalli, et kuhugi paigutada üks aarde , see aare leida ja et oleks veel lisaks mida uudistada. Suur tänu merele et ta on suutnud endast välja puistada sellise toreda teose ja loomulikult peitjale tänu kellele oli põhjust sinna minna ja on ka teistel. Testleid siis

Salavale minnes tutvustas paadimees meile ka naaberlaide, aarde juurest tagasi matkates köitis kellegi pilku põnev objekt, mida loomulikult lähemalt uurima mindi, kahlasime läbi mõnusalt sooja põlvini merevee kohale. Lahe koht! Tänud peitjale!

Testleid.Toreda seltskonnaga on lausa lust saari külastada.Aitäh!

Testleidjad:Aive,Merle,Mari,Piia,Piret,Hannes,Heldur,Peeter,Krista. Salavalt tulles paistis juba kaugele pruun ära, et kui tuleb ja ju nii peab see minema ja läkski. Tänud peitjale.

Testleiul osalesin minagi. Aitäh peitjale, et ta meie päeva põnevamaks muutis!

Testitud.