Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 3.5, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Minevik
19.sajandi keskel toimus Kuressaares tähelepanuväärne sündmus: linna lähedal avastati suured tervisemuda varud. 1840. aastal ehitas kohalik puusepp Jakob Weise linnaarst dr. Normanni õhutusel Kuressaarde esimese mudaravila. 1876. aastal kerkis teine ja 1883. aastal kolmaski mudaravila. Kuressaare muda kuulsus kasvas kiiresti ja sajandi lõpul ulatus siinsete suvitajate arv 2000-ni, 20. sajandi algul aga 3500-ni. Linnas oli avatud neli konsulaati – Saksa, Hollandi, Rootsi ja Soome. Regulaarne laevaühendus oli Riia, Helsingi, Stockholmi, Pärnu ja Tallinnaga. 1894. aastal algas liiklus läbi uue Roomassaare sadama. Suvitajatega arvestades ehitati välja linnapark koos kuursaali ja kõlakojaga. Kuressaare oli muutunud õdusaks kuurordilinnakeseks.
Olevik
Tänapäevalgi ei ole unustatud muda kosutavat ja ravivat toimet. Lõppaarde peidupaigast avaneb vaade kolmele SPA-le – „Rüütli”, ”Meri” ja „Georg Ots” . Vähemalt SPA-d „Meri” ja ka vaatevälja mittejääv „Valss” kasutavad Mullutu-Suurlahest pärit ravimuda oma tervisepakettides tänapäevalgi.
Aare
Selleks, et leida aare tuleb Teil kahes kontrollpunktis tükid kokku panna, mille tulemusena leiate Te ühe eseme koos puzzle dekoodriga. Dekoodri tööpõhimõtte peate Te siiski ise välja mõtlema.
Kontrollpunkt nr. 1 - 58° 14' 48.0''N, 22° 28' 59.0''E
Kontrollpunkt nr. 2 - 58° 14' 55.8''N, 22° 28' 48.8''E
mõlema punkti vihje: puu
Et dekoodril oleks mida dekodeerida siis siin on vajalikud andmed:
A = 16,13,27,41,24,9,6,48,2,26,34,23,20,25
B = 27,44,48,23,2,16,6,4,45,47,5,13,30,3,37,41,9,34,46,20
C = 4,13,45,26,2,47,34,24,16,5,23,44,9,48,20,25,3,27,46,6,41
D = 48,2,23,44,6,47,27,13,3,45,25,37,5,46,30,4,26,20,24
F = 4,44,41,24,13,6,26,2,5,46,27,3,47,45,34,25,48,20
Palun ärge sodige dekoodrit! Kui on vaja teha märkmeid, kasutage enda kaasavõetud paberit.
Aarde leiate koordinaatidelt:
58° 14' AB.C''N
22° 28' DF.C''E
Dekooder koos esemega võtke kaasa (sest Teil läheb seda vaja) ja pärast aarde logimist asetage oma kohale tagasi.
Dekoodri vihje: betooni ja puidu vahel
Head otsimist! :)
Vihje: lõppkoordinaatidel otsige PAEkivi
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1R25X
Logiteadete statistika:
51 (57,3%)
38
17
7
2
0
0
Kokku: 115
Jõudsime dekodeerija punktini, kus otsitavat ka pika tuulamise järel leida ei õnnestunud.
Kunagi üritasin seda otsida, aga ei leidnud. Lugesin nüüd mõningaid logisid ja nende pinnalt tekkis arusaam, et ma võin küll seda otsida, aga ülesse nagunii ei leia... peaksin selgeltnägijate assotsatsioonilt vimpli saama...eelaimdus ei petnud ja leidmata jäi see ka seekord. Kusjuures vahva on see, et ei saanud eelmise korraga võrreldes ka sammugi edasi. Julge pealehakkamine oli pool võitu ning esimesed kaks punkti alistusid kiiresti nagu ka eelmisel korral. Dekodeerija punkti juures jaurasin ikka üksjagu aega, pugesin ja ronisin, kummardasin ja roomasin, kuni nägin välja juba selline, kelle ees kõik järjekorrad ära kaovad ning kes alati ühistranspordis kohe mitu vaba istekohta saab. Äkki nägin, et peale otsimise lõpetamist vaatas mind paarikümne meetri kauguselt üks jalutav vanapaar. Seal ma siis seisin, püksipõlved kottis ja tekstiilkatted ning nägu ja käed mullased. Ajasin siis selja sirgu, võtsin kinda käest ja koputasin sõrmega vastu objekti ja pomisesin midagi. Midagi targemat ei osanud lihtsalt välja mõelda ... tõenäoliselt ei selgitanud selline käitumisstiil kuidagi minu eelnevaid toimetusi ning pigem süvendas vanapaarikese kahtlusi minu vaimse tervise osas. Jalutasin siis mõnevõrra kaugemale, otsisin veidi varjulisema koha ja asusin leitud lumekuhjast lumepalle võtma ja ennast nendega puhtamaks hõõruma. Peale seda, kui olin oma püksid ja jaki läbimärjaks ja sopaseks nühkinud, keerasin ennast ümber ja nägin,et sama vanapaar vaatas mind taas.. seekord olid ennast isegi veidi piinlikust tundes puude taha varjanud. Üsna piinlik hakkas... marssisin siis üle lähima silla Lossiõue ja lootsin vähemalt olukorda ära kasutades tasuta muuseumisse pääseda, et seal olevat aaret otsida - nu ja mida oligi oodata... pühade puhul oli muuseum suletud. Aga jah.. mõneks ajaks enam Kuressaarde minema ei kipu.. mine tea, äkki olid kohalikud mugud. Aga aitüma peitjale ja on ka millegi üle rõõmustada. Kuna ma dekooderit ei leidnud, siis jääb kodune ajude sangamine ära :).
Jätkub meie selle aarde otsimise saaga. Meie kolmas otsimiskord ja tegelikult on Margus ka vahepeal "salamisi" aaret näinud, kuid mitte avatud kujul. Tookord oli vist vahelüli mitte kättesaadav või midagi taolist, igal juhul on meil aare ametlikult leidmata. Seekord alustasime jälle algusest, et ennast igaks juhuks kontrollida ja saada kinnitust sellele, et asume õiges kohas. Asusime küll. Kuid ei leidnud seda otsitavat vahepunkti. Kas oli viga meis või pole otsitavat. Ühekorra oleme teda juba kohanud, seega teadsime, kust ja mida, aga noh eks aega on ju ka vahepeal möödunud. Võib olla on tema ringi kolinud või meie mälu vananema hakanud. Aga mudakolli kohtasime :) Ta nägi väga Marguse moodi välja. Ja murdjat kiisut kohtasime. Tuli ligi, nühkis vastu sääri ja kui hakkasin pai tegema, siis lõi küüned ja hambad nii kõvasti nahkkindasse nagu jaksas. Õnneks oli see, mida ta ründas, minu kinnas, mitte mina. Kinnas pidas vastu, mina oleks "lahingus langenud". Kui jumal annab elupäevi, kui tuleb jälle aeg Kuressaaret külastada, eks proovime siis jälle seda aaret avastada.
Ühe punkti leidsime, aga teist ja dekoodrit ennast mitte.
Lihtsalt et aus olla - käisin otsimas küll. Sain dekoodri asukoha teada, aga et ma seal nägupidi ämblikuvõru läksin, siis läksin sealt hästi kiiresti hästi kaugele minema.
Taaskord olin samas kohas tagasi, kuid endiselt ei leidnud ei vihjeid ega dekoodrit. Proovin siis ka kuidagi otse hakkama saada.
Kuna mugud ikka veel lossipargi totsiku tagasipanekut ei võimaldanud, otsustasin sellega siin pusida. Sain vajaliku info algpunktidest kätte ja siis saadud tulemusel poleerisin ikka üksjagu aega erinevaid paiku. No ei õnnestunud mul siit mingeid abivahendeid leida. Tulin ka pimedas taskulambiga tagasi, aga ikka ei migit tulemust. Seega siis praegu täpp roheliseks ei lähe..
Väga külm oli ja pikalt ei otsinud. Suvel tagasi, ehk siis läheb õnneks :)
Käisin esimesed punktid läbi, aga dekoodrit ei leidnud nagu arvata võiski. Kuna dekoodrit pole enam ammu, siis äkki tasuks see märkida ajutiselt kättesaamatuks?
Ei leidnud dekoodrit... Me oleme seda käes hoidnud mõne aasta eest, aga tol korral ei leidnud lõppaaret. Kuna me olime eelmisel korral lõppaarde asukoha välja peilinud, siis käisime nüüd ka lõppaarde koordinaatidel, aga ei leidnud seda ka. Selles oleme ilmselt ise süüdi, me lihtsalt ei näe midagi.
Halva tantsija sündroom, ma ütlen. Dekoodrit ei leidnud, lõpus oli lund natuke rohkem kui hädapärast tarvis, mistõttu ei viitsind väga kaevata, ja kuna külm oli ka, siis ilmselt oleks pusserdamisega karbi tuksi kah keerand. Varsti jälle, las seni ootab.
Kõigepealt käisin vaatamas lõppu. Ei leidnud üles. Võibolla oleks leidnud, kui vihjet oleks lugenud. Ei tea.
Siis läksin dekoodrit otsima, kuna viimasel ajal on pidevalt mitteleidmised tulnud. Ei leidnud seda ka. Vähemalt selle koha pealt mitte, kus ta viimane kord oli. Teised sarnased kohad vaatasin ka läbi.
Ei suutnud seda kahjuks ära lahendada. Leidsime vaid asotsiaali magamisaseme.
Meie jaoks seda dekooderit seal ei ole. Tund aega meil aega oli ja kogu aja me seda otsides veetsime. Ei leidnud. Lõpuks helistasime vihje saamiseks, aga ikka ei leidnud. Geopimedad oleme. Vähemalt niipalju oli lohutav, et eelmine kord otsides oli dekooder mingi soomlase käes, kes minu mitteleiu logi peale kirjutas ja vabandas, et ta üritas dekodeerida, aga ei saanud hakkama. Et eelmisel aastal me ei saanudki leida.
Jooksin varem esimesed 3 punkti läbi. Jooksu pealt dekodeerides sain täitsa huvitava tulemuse. Õnneks oli asja sinna kanti ja vaatasin korra ringi (mugu-kaaslased jalutasid edasi). Noh, kohe alguses tundus täiesti võimatu koht aga kui ma juba seal olin, siis kontrollisin kindluse mõttes isiklikult üle.
Ma ei oleks suutnud uskuda, kui aare olekski seal olnud, kuhu esialgne tulemus saatis.
Peale õhtusööki vaatasin uuesti seda dekooder-puuder-suuder-vooder värkki. Nüüd on koht teada aga jalg ei tõuse nii kaugele jalutama enam.
Hetkel on ilusad jalajäljed ees kõigis läbikäidud kohtades kuni järgmise lumesajuni.