Kurgla kurg #4

Esimene tagasilöök rajal. Kui siiani oli kõik lust ja lillepidu, jätka mööda rada ja nulli juures otsi georada, siis enam polnud lilli ega lusti. Georada oli, aaret polnud. Pikalt mõtlesin, kas kätt sinna õõnsusesse panna ja siis hakkasin ka logisi lugema. Ei saagi nüüd aru, kas aare on olemas või ei, aga kuna sääsetõrje jätsin ka autosse, siis tulin tulema.

Tükk aega toimetasime siin ja leidsime nullist ka ühe väga loogilise koha, kuid seal ei olnud midagi. Ju siis ikkagi oli vale koht, sest samas ei oleks see seeria teistest teostustest erinenud. Lõpuks muutus putukate rünnak nii talumatuks, et liikusime edasi. Järgmises punkts oli meil null veidi mööda aga otsisime rajale omast stiili ja leidsime lihtsalt. Siis tekkis mõte, et tuleks neljandasse tagasi, aga mõtlesime, etuleme pärast tagasi, kuna autoga saab sellele punktile suhteliselt lähedale. Pärast muidugi enam ei viitsinud :D

Ei märganud seekord metsa all konteinerit.

Kahjuks ei leidnud

Käisime ala igatpidi läbi, kõige loogilisema koha veel eriti põhjalikult. Eks tuleb uuesti tulla.

Jäi leidmata

Ei leidnud ka mina

sarnaselt eelnevatele, jäi leidmata

Eitea kas se oli nüüd lihtsalt maskeeringu all jääs või tõesti kadunud.

Koht oli kindlalt õige kuna otsimise käigus leidsin ka mummipesa jäänused.

Marit suundus otsejoones nulli ja julgelt aaret otsima kui järsku kohalikud elanikud endast märki andsin ja me plehku panime. Siia peab tulema uuesti kui nad magavad.

Olin juba kodus loetud logid unustanud ning sammusin hoogsalt peiduka poole, peagi mu samm peatati ja võtsin suuna tagasi rajale. Ei hakanud elanike kodurahu rikkuma.

Jäi kahjuks leidmata

Koordinaadid viisid jätkuvalt juba teise putukariigi poolt vallutatud koju. Kuna nemad olid enne siis jätsin seekord nad rahule ja aare jäi logimata.

Ka meie jätsime selle punkti mõneks teiseks korraks, sest potentsiaalne pelgupaik on hetkel ikka väga teravalt turvatud...

Jätsime ühe aarde ka hiljem leidmiseks. Hetkel oli arvatatav peidupaik/tee sinna hõivatud kollase-mustatriibuliste tegelaste poolt, kes ei tundunud olevat just väga rõõmsad meie külastuse üle.

Siin tabas mind kanapimedus ja kuna tuul oli jäiselt külm siis polnud mul pikalt kannatust siin asjatada ka. Nii ehk naa pean siia rajale tulema uuesti, las ta siis peidab end kiivalt, kui tahab. Muidugi suudan ma esimene olla, kes pole leidnud. Pole seegi mingi uudis, eks on seda varemgi juhtunud. Küll on hea, kui midagi siin maailmas ikka ei muutu ;)