Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Ümber Kurgla tiikide kulgeva matkarada kogupikkusega 4 kilomeetrit, asub Aruküla lähedal Kurglas sada aastat tagasi loodud turbatööstuse alal. Matkaja jaoks on ka stendid seal elavate-kasvavate põhiliste liikide tutvustusega. Raja äärde jäävad kunagisest turbakaevandamisest tekkinud kanalid, mida eraldavad seljandikud, mis tekkisid turba pealt kooritud taimede ladustamisest. Rada hooldab MTÜ Raasiku Rajad.
Matkarada on nii kevadel, kui sügisel, mil me seal käinud oleme, suhteliselt mudane. Tark oleks jalga panna kummikud. Kobraste elutegevuse jälgi näeb igal pool ning tasub ka jalge ette vaadata, et mitte auku kukkuda.
Peitmise ajal oli raba kuremarju täis, viska aga pikali ja ahmi suhu. :)
Mõnusat matkamist!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC8NW0K
Logiteadete statistika:
138 (92,0%)
12
4
3
1
0
0
Kokku: 158
Jalad jäid kuivaks. Esimest korda vist näen kuremarju.
Hommikut vara üles, et saaks Kurglas matkarajal jalutama minna. Kui mina parklasse saabusin, siis poolakate auto parkis ja tundus, et inimesed magavad veel.
Tegin ringi natuke alla 1,5h. Kaks aaret jäi leidmata. Nr 4 - millegipärast ei jäänud silma seal metsa all. Nr 9 - tiibu pole, vette ei tahtnud minna.
Jalutuskäik oli tore. Pole varem siin käinud. Aitäh.
Natuke sketchy, aga õnneks oli ilm meie poolel. Aitäh!
Kummikud jätsime autosse ja haarasime jalutuskepid kaasa. Vähemalt mingi abivahend. Lumi ja jääkoorik kandis hästi. Aga kepiga surkimine andis ikka turvatundele lisa. Aare kenasti leitav. Ainuke mure, et logiraamat on niiske/märk, tänu külmale oli hetkel logitav. Veidi soojema ilmaga võib olla märg/nätske. Tänud!
Kuna Merle jalad olid juba märjad, käis ta selle nunnukese juures üksi ära. Aitäh peitjale!
Keegi oli kuulnud et tänaseks lubas jahedamat päeva. Oli ta jah, aga alustasime siiski. Kindlasti on siin mingil ajal eriliselt palju marju, täna lihtsalt oli vale päev. Tänud peitjale aarde eest.
Kurgla kure seeriast on jäänud leidmata kaks topsi, nr 9 jäi ootele, kuna kellegil ei olnud tookord soovi papusid märjaks teha. Täna sattusime siiakanti ning tulime samme tegema, ringilt tulles meenus siin õigel ajal kaarti vaadata ning tänast olukorda kontrollima tulla. Matkajalatsites sai ilusti kuiva jalaga käidud.
Ja pisut enne parklat selgus, et teisest seni leidmata aardest suutsime ikkagi mööda jalutada, heh. Ongi tore, jääb järgmiseks korraks ka;). Mõnus ring, mulle meeldib, ilmselt satub siia veel.
Aitäh.
Pikem logi Kurgla kurg #2 all. Siit me lahkusime läbimärgade jalgadega. Algus oli võrdlemisi kuiv ja paljulubav, aga ühel hetkel hakkasid rabalaukad endast märku andma ja algul olid jalad kergelt niisked, aga siis läks ikka täitsa lirtsumiseks ära ning läbimärjalt tulime ära. Enne meid oli sama päeva üks logi ees. Meie logi kell 15:38.
Leitud 15:38. Märten kalda peal ütles, et "40m veel". Noh.. 4.0 oli üsna asjalik, äkki on siin ka natuke ülepingutatud maastik? Kus sa sellega, esimeste sammudega olid jalad märjad ja siis polnud enam muud, kui et tuli ikka ära käia :D Kõige kurioossem oli, et ka meteta oli siin täna enne meid käinud. Säh sulle siis üksi toimetamist. Aitäh!
Valisime Antiga tänaseks jalutuskäikguks Kurgla tiikide õppe- ja matkaraja. Saime lisaks kevadises kaunis looduses viibimisele aimu ka Aruküla ajaloost - seal, esimese Eesti Vabariigi ajal asunud turbatööstusest. Muidugi noppisime matkarajalt kõik sealsed aarded. #9 ja #6 saime kätte tänu minul jalas olnud õigetele matkasaabastele :) Täna oleksid jäänud need aarded ilma õigete jalavarjudeta meile kättesaamatuks.
Aitäh aardemeistritele!
Täna tulime matkaringi nooremate liikmetega uudistama Kurgla tiikide matkarada. Ühtlasi oli plaan ka kõik matkarajale jäävad geopeituse aarded üles leida. Väga tore ja eriline koht. Niiske ja tuuline miinuskraadidega ilm polnud just kõige mõnusam, aga ilus ja huvitav loodus ja toredad leitavad aarded jätsid päevast hea tunde sisse. Aitäh aarde peitjatele! Siin tuli kõigil noortel matkajatel lume seest leida jõhvikaid. Pea pooltel oli see esmakordne, et oma käega võtta kasvukohast see punane mari ja suhu pista. Meiega olid kaasas ka Ukrainast pärit noored, kellest osa maitsesid üldse esmakordselt neid marju.
Maastik oli veel paljuski talve nägu, kuid soe päike meelitas meid matkarajale. Selles küljes oli lund rohkem ja rada kohati jäine. Lagedamal olid künkad paljaks sulanud ja punetasid jõhvikatest.Mina printsessiga korjasime marju. Jõhvikad ei olnud nii hapud nagu sügisel, kuid väike piiga tegi ikkagi grimasse.Vitamiinid käes, oli energiat ja rõõmu rohkem. Aare paljastus ruttu, sest märkasime juba tuttavat konteinerit.
Aitäh siia kutsumast, tänud aarde eest!
Algul oli plaan lähim punktike ära noppida, aga kuna Kaspar oli heas tujus ja nõus rahulikult kelgul istuma, siis läksin ikka pisut edasi, et selle täpi juures ilmastikuolusid ära kasutada. Kohati lumi kandis, aga järgmine samm juba võis vajuda põlvini lumme. All ootas loomulikult vesi, aga veekindel jalats päästis mind sellest probleemist. Aitäh!
Eelmisel korral oli liiga soe ja märg, et sinna nulli minna. Täna oli see vaid lihtne jalutuskäik.
Õnneks olid kummikud jalas ning aardeni jõudmisega probleeme polnud.
Leitud! Raskemad inimesed vajuvad ka korralikult.
Mõtlesime tänase ilusa ilma puhul kuskil mõned sammud teha. Valituks osutus lähedal asuv Kurgla raba oma aaretega. Aardeid otsides tulevad sammud ju ka palju kergemini ;) Tänud toomast meid vahvale matkarajale ja armsate topsikute eest! Praegusel ajal sai lausa kuiva jalaga kohale, aga kuremarjad tahavad veel veidi valmida.
Einoh, ma nende kuremarjade üle küll õnnelik takkajärgi pole. Siis tundus nagu lahe idee, et paljajalu ka ei julge minna, et sitta kah, varsti rada läbi, lähen oma ketsidega peale. Tore on. Ikka korralikult mäda siin :)
Saime logitud ja sõime ka talviseid jõhvikaid, täiesti head olid muideks. Üldse mitte veel käärima läinud. Ma neid küll palju ei söönud, sest hapu on minu jaoks kõige mittemeeldivam maitsete seast. Aga siis jälle rajale tagasi ja hiljem selgus, et mul muid jalanõusid kaasas pole. ja kere oli nii heledaks läinud, et läksime mõisa sööma, seal ju paljajalu pole. Kannatasin selle poolteisttundi ära. Aga siis oli ju vaja veel Anija mõisa tiirule sisse ka minna ja jälle läks 2h. Ja paljajalu tagasi Nõmmele ka ju ei sõida. No vot. Koju jõudes olid jalad ikka korralikud keedupelmeenid :) Ja kõik nende kuremarjade pärast!
Aitäh aarde eest. Tegelt vaid tore, et rada koosnes erinevatest punktidest ja pole vaid sama lahendus.
Leitud. Preemiaks sai maiustada magusate jõhvikatega. Tänud!
Saime kätte ja jalad jäid ka enam-vähem kuivaks. Aitäh!
Kuremarju me seekord ei kohanud. Mustikaid ja pohlalisi samuti mitte. Kyll aga nautisime talve v6imust mis oli meile siia igale poole siledad ja tugevad teed sillutanud. Täitsa sirge seljaga jälle kohale ja naerunäod kirja. Tänud peitjale
Mõtlesin hommikul, et millega võiks oma sünnipäeva sisustada ning kaarti sirvides jäi ette tihe punktidekogum Aruküla lähistel. Mõeldud-tehtud - üks kord elus võib ju ka powertraili proovida ja mis oleks selleks parem päev kui mitte sünnipäev?
Lõppkokkuvõttes jäime väga rahule - ilusad samasuguse konteineriga aarded, aga samas mõnusalt vaheldusrikkalt peidetud. Saab lihtsalt noppida ja tuleb ka natuke pingutada. Aitäh toreda raja eest!
Maapind vetrus päris toredasti aga tavalise talvesaapaga sai kuiva jalaga käidud. Enne logirulli lahti rullimata oli juba paberist tunda, et selle juures on vähem käidud. Nüüd on see aeg käes kui maastiku raskusaste on lihtsamaks muutunud. Täname.
Uue aasta esimene leid. Eelmisel korral kui rada läbisime, oli väga märg ja jäi logimata. Täna olime valmistunud ja saime viimased logid ka kirja.
Hea, et autos alati kaasasolevad matkasaapad otsustasin jalga panna
Siinkohal olin endale tänulik, et siiski kummikutes otsustasin matkama tulla. Ja oi kui palju ilusaid punaseid jõhvikaid seal oli!!!
Mis ääretult märg maa? Vajub? Ei kasva siin muru ega suured puud... Mis see on? Mingid punased marjad? Kuskilt meenub, et vanaema oli neid pohladeks kutsunud...
Nüüd siis läbimärgade tossudega kangelane vantsis tagasi. Võidukas naeratus endiselt suul. Miljonid pisikesed punased marjad vaid ei saanud aru, mis siin naerda... Külm ja märg ja tuuline on olla...
Ka see aare logitud. Väikseid kollaseid täppe jääb aina vähemaks...
Tänane lemmik. Korralik jõhvikavaip oli maha laotatud, et kohe pikem peatus kestis siin punasel vaibal. Tänud peitjale.
Lapsed tegid teerajal joogipausi ja mina lippasin kiirelt aardeni. Koguaeg mõtlesin, ennast umbes 30kg kergemaks, et kuhugi sisse ei vajuks, õnneks said vaid varbad märjaks. Aitäh!
Kui meetrid enam hästi väheneda ei tahtnud, siis oli selge, et tuleb teelt kõrvale keerata. Esimesest kohast üritades sai kiirelt selgeks, et sellist kogust lolli liha see maapind küll ei kanna. Jalutasin siis veidi tagasi ja leidsin ka toekama koha, kust ilma uppumisohtu sattumata aardeni jõuda. Aitäh peitjale.
Siin saab teada, mida kurg sööb, mis see kuremari selline on. Kui mõnes kohas saab ihualasti nude-cachingut teha, siis siin võtsime jalad paljaks ja leidsime aarde paljajalu. Nii nagu ma tegin u 10+ aastat tagasi ühel rogain-võistlusel, sest ei tihanud tosse märjata. Kogenumad ütlesid siis, et nii ei maksa teha - kui vigastad seetõttu jalga, ongi võistlus läbi ja asi lörris. Ei juhtunud minuga aga ei tookord ega siin midagi. Sammusime tasakesi. Väga tore tunne oli. Kuivanud puude aarde logimine oktoobrikuus tuli kohe meelde. Elagu nude-caching! :D
Aare heas korras. Täname peitjapaari meeldiva matka(raja) ja eriti sobiliku ilma eest!
See, mis siin aarde juures ees ootamas oli, tabas mind ootamatult. Vot seda polnud ma teiste logidest ja aardekirjeldusest välja lugenud. Tegelikult hoiatas meid ka see, et midagi teistsugust on ees ootamas, sest Maarika kaardil see aare puudus. Käisingi üksi. Maarika veel hüüdis, et päästma ta mind ei jõua ja tema koer niuksus vaikselt terve see aeg, kui olin tema silmist kuhugi kahtlasse kohta kadunud. Aitäh!
Kaheksandama aarde juures lõpetasime veidi enne keskööd ja jalutasime rada mööda tagasi siia. Kuna olime täna nagunii kummikutes ringi kolamas, siis oli see aare täitsa sobiv jõhvikas meile. Kuigi eelnevatest logidest lugesime, et siin on käidud nii kuivade kui ka märgade jalgadega, siis me ei pidanud väga teed valima ning jõudsime kiirelt kohale. Tundus, et sellel rajal umbes pahkluuni vette ikka vajusime, aga sellest hoolimata jäid meie jalad kenasti kuivaks. Logimise ajaks oligi kell keeranud ette paar minutit uude päeva.
Tagasitee autoni oli juba natuke keerulisem kui tulek, sest väljas oli veel mõnevõrra pimedamaks läinud. Ometi ei tahtnud ega pannud lampe põlema, sest silm suutis rada ikka seletada. Ka ühtegi kopraauku sisse me ei astunud. Sedasi vaikuses tiigi ääres jalutades käis aga äkki meie kõrval tiigis hele laks vastu vett ja kohe peale seda oli kuulda sama heledat Anna karjatust üle metsa. Kui olime ehmatusest üle saanud, oli selge, et see oli kobras, kes oma sabaga selle laksu vastu vett pani, teistele hoiatuseks, sest eks me olegi ju päris hirmsad tegelased :) Mõtlesime siis, et huvitav, kas kuuleme veel kuskil sarnast laksu, aga ei, rohkem polnud midagi, saime vaikuses auto juurde naasta. Kokkuvõttes mõnus öine suvine jalutuskäik siin matkarajal. Aitäh aarde eest!
Kuna mul on sellised tossud, mis kiiresti kuivavad ja isegi märjana jalas ebamugavad pole, keerasime kõhklematult ka seda aaret üle vaatama. Indy muidugi nautis sajaga kogu minekut, märga lendas eesjooksja käppade alt mulle peale kahte lehte… :D.
Nüüd käib poisiga matkamine järgneavalt. Kui on metsarada, siis ronib tüüp mulle sülle, kui tuleb laudtee, on poiss klõpps sülest maas. Isegi väike sillajupi peal on iseseisev tatsamine. Meie liikumisuund oli rajale täpselt vastupidine. Seega jõudsime enne kohani, kus maapind õõtsus korralikult. Läksin ise õõtsutama, aga kuna teisi ei tahtnud sellisele pinnasele viia. Otsustasime koos, et leiame parema võimaluse aarde juurde minekuks ja leidsimegi. Ohooo. Siin on sügisel küll palju kuremarju oodata. Tänud tänud aarde eest.
Siin tekkis väike mõttepaus - misasja, kuhu nüüd?? Juba esimene samm näitas, et siin jalad kuivaks ei jääks. Läksime lihtsamat teed ning võtsime jalanõud ära ning marssisime paljajalu aardeni ning panime nimed kirja. Ka siin oli veidi vähem sääski. Aitäh!
No vat, siin enam ei saanudki kuiva jalaga. Aga tegelikult on välja suvi ja mis see pisike vesi ikka teeb. Aare leitud, aitäh!
Tuli plaan minna jalutuskäigule ilusama ilmaga, valisime gp kaardilt välja selle georingi ja sõitsimegi kohale. Leidsime ja logisime kõik aarded. Preemiaks nägime kahel korral kurgesid ka lähedalt, koht on oma nime vääriline. Aitäh peitjale selle mõnusa jalutuskäigu eest. :)
Täna sõbranna juurest Arukülast tulles tekkis mõte see rada läbi jalutada, väga mõnus lühike matk (minul võttis natsa üle 2 tunni aega) ja aaretest ka tore vaheldusrikas läbilõige - sain nii kuuske tuustida, võsas ragistada, purdel vett ületada, rabas sumbata ja puu otsas ronida. Aitäh peitjatele!
Jah, esimesest üksikust aardest selgus, et on küll selline rada, et võib teist korda veel siia ringile tulla. Seega oli igati tervitatav see aardeseeria, aitäh tegijatele! Oli kuiva tossuga võetav kui vaadata kuhu astuda...
Tänase ilmaga suht lahe. Mul muidugi veekindlad igaks juhuks jalas. Tossuga ei oleks tulnud
Andre ei hakanud siin nullini ronima. Mul matkatossudes ei olnud kuiva jalaga nulli jõudmisega miskeid probleeme. Veidi küll vahepeal veidi lirtsus, aga ei miskit hullu. Tänud!
Oi kui märjalt see kätte tuli. Kummikuid muidugi kaasas ei olnud, aga seda üksikut täppi ka ju vedelema ei saa jätta. Alguses sai ikka valitud kuhu astuda, mingitmoodi damage management või nii :) Aga lõpuks oli kama kaks kõik. Peale logi kirja saamist tatsasime rõõmsalt lirtsuvate tossudega edasi. Täname.
Tuikusime kohale - tunne oli selline nagu oleks kerged joogid teinud????. Tulime põhirajale tagasi ja saime jälle kaineks. Lahe! Aitäh.
Tegime siis ka selle tiiru ära. Üks hea mõnus nostalgiline jalutus.
Mitte kunagi varem pole ma keset ööd taskulambi valgel külmunud rabas jõhvikaid korjanud. Olid väga maitsvad. Tänud!
Seekord läks veidi pikemalt kuna jalutuskäigu alguses tundus õues jube jahe ja nii ma läksin siis autosse tagasi kinnaste järele. Ma polnud üldse kindel kas mul õnnestub oma madalate kummikutega aardeni jõuda. Otsustasin, et kui ikka väga märg on, siis tuleb #10 järele minna. Tegin paar sammu ja jalad olidki märjad. Mõtlesin, et märkamatult tuli vesi üle kummiku serva. Mõned sammud veel ja vett tuli ikka juurde. Siis märkasin, et mu kummikud ei ole üldse veekindlad enam. Natukene pimesikutasin enne kui aare silma sai.
Endomondo kokkuvõte: 1h:13m:18s, 4.09 km, keskmine kiirus 3.35 km/h ning õues 6 kraadi. (384) Aitäh!
Esimese hooga põrutasin vähe liiga kaugele, aga tagasiteel sain nime kirja, tänud aarde eest!
Siin sai tossud niiskeks ja oi kui palju suuri jõhvikaid siin oli.Aitähh juhatamast !
Minul olid kummikud, Kaupsul matkasaapad. Selle aarde puhul olid paremaks valikuks kummikud. Läksin aardeni ja arvasin, et see on palju hullemas seisus, tegelikult midagi katastroofilist polnud. Tõin selle meistrimehele, kes kodus valmismeisterdatud riiviga konteinerit korrigeerida proovis. Õnneks/Kahjuks see sel korral käiku ei läinud. Peidukasse tagasi panime hooldatud aarde.
Kuna aare vajas hooldust, siis tundus mõistlik seda ise teha, mitte peitjatel eraldi kohale tulla viie minuti töö jaoks. Olen küll palju NKT topse näinud, aga kunagi pole neid mõõtnud ega sellise pilguga vaadanud, kuidas täpselt tehtud on. Küsisin mõned täpsustused Marihenilt ning läksin garaaži. Sobilikku plastikut ei leidnud, küll aga plekki, millest tegin umbes ukseriivi. Lasin käial teravad servad maha, kruvi jaoks auk sisse ja erinevad kruvikeerajaotsikud kaasa. Kohapeal oli liigniiske ja Liis pidi konteineri pisut eemale võtma. Kuna minu riiv ei sobinud, sest auk ei olnud piisavalt ääres, siis keerasin kruvi läbi vana riivi, mis tegelikult oli heas korras. Lihtsalt eelnevalt oli kruvi läbi riivi serva ning seepärast lõpuks lahti tulnud.
See ei olnud enam georada, vaid konnadega ülekülvatud tee. Ainuke konnavaba rajalõik oli veidike tiikidest eemal. Raja alguses püüdsime kinni ka geopeiturid krealid ja läbisime ühiselt kogu tee. Aitäh peitjatele mini NKT eest.
Väga vahva kõrvalpõige :) Nägime siit suurt kulli meie lähenemise peale lendu tõusmas - oli ikka vägev vaatepilt. Topsikut hoidev klapp tõesti vajab väljavahetamist aga kui temaga hellalt ringi käia siis teeb oma töö siiamaani kenasti ära :)
Sellest piisas, et tagasiteel hetkeks valvsus kaotada ja saingi jalad märjaks aga need olid retke lõpuks juba ära kuivanud. Marjad olid täitsa söödavad või isegi mõnusad. Aardel riiv lahti tulnud, kuni see seal ära ei kao on ka nii toimiv. Logi kirja 14:52 Aitäh Karuonu ja Caro!
Kodus kaardilt vaadates tundus nagu peaks vette minema. Täna olid sobivad jalanud jalas ja sai kerge vaevaga nimed kirja. Aitäh.
Leitud, logitud, aitäh! Tahab natuke hooldust jah, samas saab ilusti hetkel kõik vajaliku sulgeda.
Siin kohtusime ühe toreda perega. Ja kuremarju oli palju. Aitäh!
Meie tänase ringi viimane kurg. Õõtsusime kohale ja panime nime kirja. Tänan peitmast.
Found it: 12.Apr.2020 10:27 Kurgla kurg #9: kuremarja-eri / Karu imes mesikooki, jänes rüüpas kastejooki, kaaren karumarju sõi, kull see kurejooki jõi.
Siia sai täna õnneks kuiva jalaga kuid hiljem märkasin, et aardeni on ka tahetud vesisemat teed pidi tulla.Aitäh.
väga ilus koht, ilm oli vähe kehva aga sellest hoolimata sai ring ära tehtud, tänud kutsumast :)
Kuskilt logidest jäi meelde, et see rada hetkel tossudes läbitav. Kodust väljudes taidlesin iseendaga pikalt jalavarjude valiku suhtes. Hea et otsustasin kirsade kasuks. Just siin nad ennast ära õigustasidki. Ma olin ka ainuke kellel oli võimekus selle aardeni küündida. Aga eks see ole teada värk, et -eri ei peagi klassifitseerima teiste standardite järgi. Leid tuli kiirelt, seega sai logitud ennem kui päris rappa ära vajuda jõudsin. Aga need mammud lausa kutsusid ennast üles korjama. Eriti veel pärast naise poolt välja hõisatud kommentaari paar aaret tagasi pikniku ajal: „Aga kuhu minu magustoit jääb?“ Nii ma siis korjasingi peo täis ja ruttasin ees-tormajatele järele. Magustoidu üle tunti suurt rõõmu ja enamus sellest kadus nagu tina tuhka. Aga osake, mida Romm proovida tahtis, jäi pikalt tema huulile keerlema. Mari oli nii hapu, et tema organism ei suutnud seda vastu võtta. Loobiti välja lubadus, et seda kuremarja ei topita enam elu jooksul kunagi suu sisse. Ma siiski palju optimistlikum ja lühendaks seda aega paari aasta peale.
Ega mina ka seda toorest marja ei fänna eriti, aga ühel geotrehvamisel Ahto naise küpsetatud kook maitses küll suurepäraselt.
Vahva seiklus jätkub endiselt, tänud.
Alles mõned nädalad tagasi käisin selle raja läbi. Mulle meeldis,polnud sellisest kohast varasemalt teadlik. Ja kui nüüd oli Katrele vaja kodukontorist välja saamiseks lõõgastumismatka,siis oli mul kohe see rada "varnast" võtta. Aitüma peitmast
Tänane päikseline päev oli siin pooleteise tunniseks jalutamiseks igati sobiv. Juba eemalt oli kuulda hüüdeid, et ma näen seda topsi seal, aga oi-kui-külm see vesi on. Oli tore tutvuda, Jazzy ja Co! Mina jalgu paljaks ei ajanud, mina valin rabametsa tulles madala jalanõu asemel matkasaapad, mis pahkluuni vees käimist taluvad.
Siin sai igaks juhuks palja-jalu mindud ja teel olles kuremarju söödud. Kohtusime ka geopeituriga "madkool". Väga tore rada, mõnus ilm saatis meid punktist - punkti. Logitud. Tänud peitjale!
Algul oli väike segadus, sest matkarada läks meile sobimatus suunas. Siis vaatasime maastiku raskusastet ja saime aru, et peamegi rajalt kõrvale keerama. Aarde leidsime kähku. Ka kuremarju oli palju, nagu lubatud.
Ilus ilm ja tore aardeseeria lastega jalutamiseks. Kuremarju jagus rabamätta peal veel piisavalt.
Peale kodust šokolaadijänku jahti plaanisime rattad välja võtta ja väikese sõidu ilusa ilma puhul teha. Lõpuks saime kodust alles pool kolm minema. Jätsime oma rattad parklasse ja suundusime rajale. Rajal kohtasime kokku kolme erinevat geopeiturite tiimi. Aarde juures noppisime paar marja ja suundusime edasi järgmise aarde juurde.
<-- Kurgla kurg #1 (1/14)
<- Kurgla kurg #4 (2/14)
Tänasele Kurgla ringile vurasime kohale jalgratastega. Haakisime rattad infostendi külge ja suundusime seekord päripäeva ringile. Esmajärjekorras jätkasime rutiini ehk piilusime seeria esimesse aardesse, et näha kes kõik on täna juba rajal käinud või siis siin viibimas. Esimesi geopeitureid kohtasimegi juba seeria 10. ja 9. aarde vahel. Täpsemini siis Ove tiimi. Aarde juures noppisime mõne eelmise hooaja jõhvika ja panime nimed kirja. Maapind natukene lirtsus kuid tossudega sai ilusti hakkama.
Enda aarde juures tegime munadepüha stiilis puhkepausi. Samal ajal kui istusime päikese käes, siis ilmusid aardepuu kõrvale kaks inimest. Lähenesime võimalikele geopeituritele aga nood taganesid vaikselt kõrkjatesse. Läksime siis tagasi istuma, et näha kas keegi hakkab ronima ka või on tegemist koprauurijatega. Kui läkski ronimiseks, siis lähenesime uuesti ja ulatasime karbi. Eduka leiu eest premeerisime Salmet ja Helenit väikeste šokolaadijänestega.
Tagasiteel parklasse tabasime teolt veel ühe tundmatu tiimi logimas Kurgla kure seeria aaret ja vist kohtasime ühte mängijat veel.
Väga tore on käia igapäevaselt siin rajal ja kohata erinevaid geopeitureid. Peaaegu nagu sündmusaare :)
Aitäh!
Üks väga mõnus vaheldusrikka maastikuga matkaring.
Alustasime kahekesi ja lõpetasime neljakesi :)
Olge te tänatud!
Õdus õhtune ring peale tööd. juba eelmisel korral hakkasid need tiigid mulle väga meeldima. Ja seda oli ka sellel õhtul.Loojuv päike muutis ümbruskonna värve korduvalt ja matk oli lausa mõnu hingele ja kehale ka. Poolel teel saime kaja ja Bruno ka kätte ja siis oli kulgemine juba märksa jutukam ja lõbus. Kasutasin kõike mida soovitati, nii kummikuid, kui talvitunud kuremarju ja loomulikult taaskord kaunist kulgu. Aitäh
Käisime perega väikesel jalutusringil, oli mõnus rada väheste inimestega. 2+2 sai edukalt järgitud.
Kuremarjapõllu vallutamise võtsime juba ühiste jõududega ette. Oli mida uudistada ja põske pista.