SPA 37: Hiiretüdruk

SPA (Sakala PuhkeAla) seeria tutvustab teile Saarjõe õpperada. Rada pakub vaheldusrikast loodusmaastikku Saarjõe kaunitel kallastel. Kohati põlismetsailmeline mets ja kobraste poolt kaldasse uuristatud salakäigud teevad raja põnevaks ja salapäraseks. Õpperada kopeerib suures osas Saarjõge koos oma ürgoruga, mis on kohati üle 5 m sügav ja 40-50 m lai.

Hiiretüdruk

Mets-karihiir on üks tavalisemaid karihiiri üldse. Ta on teistest meil esinevatest karihiirtest suurem. Tüvepikkus on tal kuni 9 cm ja kaalub kuni 16 grammi. Välimus on tal karihiirtele iseloomulik: pikk saba ning pikk ja kitsas, ninaosas teravnenud kolju. Karvastiku värvus on tumepruun.

Mets-karihiir on levinud väga laial maa-alal Vaiksest ookeanist Atlandi ookeanini. Ka Eestis on ta kõige tavalisem karihiir, keda leidub pea kõikjal kus on talle sobivaid elukohti. Elada eelistab ta tiheda alusvõsaga metsades ja parkides. Elupaigaks on kas enda valmistatud või teiste loomade vanad urud, õõnsad kännud, mahalangenud puutüved jne.

Karihiired on tüüpilised kiskjad, kes söövad kõike, millest jõud üle käib. Peamise osa nende toidus moodustavad siiski mitmesugused putukad ja nende vastsed. Nad söövad ööpäeva jooksul rohkem kui ise kaaluvad. Kiire ainevahetus on vajalik kehatemperatuuri hoidmiseks. Väikeste mõõtmete tõttu on karihiirtel energiakaod suured ja seetõttu peavad nad palju sööma, et elus püsida. Ilma toiduta ei suuda nad elus püsida kauem kui ühe ööpäeva.

Sigivad nad aprillist septembrini. Selle aja jooksul toovad nad ilmale 2…3 pesakonda. Poegi on tavaliselt 7…9. Vastsündinud pojad on paljad ja pimedad. Silmad avanevad neil 18 päevaselt. Noored iseseisvuvad kuu aja vanuselt. Maksimaalne eluiga võib ulatuda pooleteist aastani.

Mets-karihiire vaenlasteks on praktiliselt kõik röövlinnud ja -loomad. Karihiired ei ole aga üldiselt eriti hinnatud toit teiste kiskjate silmis, kuna neil on küljes vänge muskuse hais. Ise on ta oma aplusega hea putukate arvukuse reguleerija.