Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Valaste juga on Eesti kõrgeim juga. Asub Ontika pangal mille kõrgus on 56 m üle merepinna. Joa kõrgus on 31 meetrit. Valaste joa tekkimisele on aidanud kaasa inimesed. Ei pruugi olla igal aastaajal kättesaadav. Maastiku raskusastmeks sai 2.5, kuna aardeni jõudmiseks peab kõndima treppidel ning mõnikord võib olla libe. Pärast aarde peitmist nägime rannas veel palju kivimaju ja kahte trilobiiti. Läheduses on ka matka- ja õpperajad.
Koordinaadid on võetud Maa-ameti kaardiga ning ei pruugi olla väga täpsed.
NB! Pliiats kaasa! On teine jalutama läinud. Kui keegi otsija/leidja soostub sinna pliiatsi jätma, oleks väga kaunis!!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: gpsita_leitav (1), ettevaatus_vajalik (1), välimõistatus (1), vaatamisväärsus (1), ujumiskoht (1), rattaga_raske (1), muguoht (1), lühem_matk (1), lemmikloomasõbralik (1), laudtee (1), lastesõbralik (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8PRN6
Logiteadete statistika: 101 (100,0%) 0 1 1 0 0 0 Kokku: 103
Lihtne leida, astmeid ei lugenud aga alla jalutasime ikka välja.
Rahvast liikus mõlemas suunas. Tänu vihjele sai ka aare kiirelt leitud. Ilus koht. Täname!
Eks see gps siin triivis korralikult. Oleks pidanud rohkem keskenduma vihjele. Aitäh!
Mereäärsed aarded on selle poolest toredad, et ligi 30 kraadise palavusega on vähemalt mingisugunegi tuul. Aitäh!
Üks meie lemmikkohti. Juga on võimas, kõrgustes käimine tekitab närvikõdi, laudtee ilusa looduse keskel, meri, kivistised ja tore aare. Aitäh peitjale!
Kui talinas oli lihtsalt külm, siis siinkandis oli ikka täitsa talv. Aarde leidmine oli palju lihtsam kui liblikate leidmine selle lumekihi alt. Vee ääres sai kah ikka ära käidud ja külmunud kala leitud.
Lugesime kokku 379 astet, kõigest kolm korda läks sassi :D Härra oli see, kes üle piirde ronis, mina see kes meie leiu legaalseks tegi nimede lisamise näol. Tänud peitjale!
Palju kordi külastatud koht, nüüd ka selles aardes nimi kirjas. Aitäh!
Kes leiab, kes kaotab... ja leiab taas. Mina suutsin siin telefoni kaotada, mis aga lahkete inimeste ja kiire kommumnikatsiooni abiga meile peagi Kohtla-Järvele järele jõudis. Mõned lähedased said muidugi sinna vahele jäänud kümne minuti jooksul juba mõned jallid juuksekarvad juurde - nii, Madise telefon leiti panga pealt, huvitav, kas Madis ise on siis juba panga all...
Siin läks kõik ladusalt, Madis tuvastas, mina koukisin välja. Tänud aarde eest!
Põnev ja huvitav paik. Tulime mere poolt, et tõusta kõrgustesse..
Tänan peitmast.
Ilus kant kuhu tasub vaatama minna. Vihmsse ilmaga sai rahulikult tegutseda. Leid oli ka kiire ja kuskile ukerdama ei pidanud.
Tulime alt üles, puitosa tõus oli nauditav. Metalltrepp seevastu vastik läbipaistev võre. Allaminek oleks kindlasti veel hullem olnud, tuleb end lohutada. Aardega oli kõik korras, aitäh!
Alustasime teisest otsast jalutamist, ilus kevadilm oli päris palju rahvast kohale toonud. See siin siis päeva lõpetuseks...enne jäätist. Aitäh!
Täna keerasime Antiga autonina Narva-Jõesuust kodu poole. Vahelduseks tegime teekonnale mõned jõnksud sisse ja noppisime koduteele jäävaid aardeid. See siin oli meie kuues peatus ja kuues leid. Huhh, kus siin oli alles libe :) ..no igatahes püsti me jäime ja ära seal käisime :) Aitäh peitjale siia kutsumast!
Kohale jõudmise teekond oli päris libe, vaated joale endiselt ilusad ja aardesse said nimed ka kirja! Imeline algus laupäevasele tripile mööda Ida-Virumaad :)
Kui eelmine trepp oi ikka nii kinni tuisanud, kui palju ültse saab tuisata, siis siin oli küll sama silt, aga trepp oil lahti ja inimesi sõelus ikka päris palju. Polnud ka ime, kuna vaatamisväärsus oli päris kena. Kuna all oli üpris rahulik siis sain siin rahulikult toimetatud ja oligi aare peos. Suured tänud aarde eest.
Meile meeldis, lastele eriti rannas. Aitäh.
Taas kord tuttav paik, kus korduvalt käidud. Ka Kalvi-Udria ellujäämismatkal tulime siit lõpuks üles tsivilisatsiooni tagasi ja tegime siinsamas parklas lõunapausi. Täna oli ülal parklas sakslaste turismibuss ja prantslaste karavanvagun.
Tuiasime alla, otsisime aaret. Mis siis, et olin vihjet lugenud ja Marjele ette deklameerinud, siis alles pärast üsna pooljuhuslikku peidikut avastasin, et vihje pädeb kenasti :D Korjasin aarde juurest ühe õllepurgi ära.
Lõpuks ometi saame Toilasse sööma minna. Geopeitus teeb ikka kõhu tühjaks (-: Aitäh peitjale meid siiagi tagasi kutsumast!
Pikal trepimaratonil (ja ikka alt üles) oli tore siin väike peatus teha. Mulle väga raja piirdest ületurnimine ei meeldinud, aga ehk oleks kuidagi ka ilma saanud ja ma lihtsalt ei tulnud selle peale. Aitäh!
Alustuseks hävitas Jasmiin kohvikus ühe meega pannkoogi ja seejärel suundusime treppide juurde. Seal oli parasjagu vist tipptund. Ma üritasin koos oma kaaslastega teele asuda, kuid esimesel kurvil sai selgeks, et ma pole selleks ikka võimeline - trepp rappus minu jaoks liialt ning läksin üles tagasi. Mina ei tea, mis värk nende kõrguste ja avarustega on, aga lihtsalt pöörane hirm tekib. Ja aastatega läheb see minu meelest hullemaks. Aastaid tagasi käisin Valaste vaatesillal koos 10-kuuse lapsega ja polnud hullu midagi.. Töö juures suudan ka käia restidega keerdtrepist kolmandal korrusel ilma käsipuud katsumata kahe kohvitassiga, aga sarnane trepp õues ja mul jalad värisevad.
Korraga oli trepp rahvast tühi ja nii ma tegin uue katse. Sünnitajate hingamisharjutuse saatel laskusin kramplikult kahe kärga käsipuust hoides. Kui mina lõpuks aardeni jõudsin, olid kaaslased logimisel lõpusirgel. Aitäh!
Ilma vihjeta olnuks selle aarde leidmine olnud vist problemaatiline. Mis puutub asukohta üldiselt, siis juga oli praegusel veevaesel ajal vaid nire, aga taust on vägev.
Aitäh peitjale!
See aare on silmaringi laiendav, sest kohapeal jäi nimi arusaamatuks, kuid enne logi kirjutamist lausa guugeldasin, et mis see peen sõna tähendab. Jälle targem :)
Enne otsimist pidime natuke ootama, et mugud mööda jalutaks ja siis sai karp välja võetud. Edasi liikusime alla mere äärde. Aitäh!
Polnudki siia sattunud veel, kui üle pika aja on trepid jälle käidavad. Vaatasime liblikad ja aarde üle, käisime all mere ääres ja jälle treppidest üles. 30-kraadise soojusega oleks nagu džunglis ;) aitäh!
Väge äge koht on :D. Peidja pidi ise ka natuge is ka otsima.
Täitsa joa tunne oli siin täna, isegi udu oli kukkuva vee ümber. Aitäh näitamast!
Selle aardega läks nüüd küll üsna kummaliselt. Nimelt jäi karp juba mitmeid meetreid enne nulli jõudmist silma. See oli ilusti tõstetud raja kõrvale prussi peale. Panin logi kirja ja arvasin, et päris nii see siin ilmselt olema ei pea ning ei ole arvata ka, et see liiga kaua siin sellisel moel säiliks. Peitsin aarde nulli nii ära, et ta enam mugudele silma ei tohiks jääda. Geopeitur peaks aga muretult üles leidma. Tänud, ei olnudki siia matkarajale sattunud. Viimane kord, kui siin all käisin, tuli siia veel mööda üksteise külge kinniseotud metallredeleid ronida.
Ilusa ilma puhul otsustasime tulla Valaste juga vaatama. Üleelmisel suvel kui mina siin esimest korda käisin oli juga täiesti kuiv ja ei näinud tilgakest ka mitte. Nüüd sulava lumega oli vaatepilt põnev. Suur aitäh aarde eest!
Siia sai tuldud tegelikult naaber aarde pärast aga kuna rannas olid kohati veel suured jääkamakad ja nende peal või nende ümbert liikumine oli liialt ebamugav ja aeganõudev, siis otsustasin, et küll satub siia mõni teine kord veel. Iseenesest polegi joa juures enam ammu käinud. Vähemalt viimane aardeleid sai siin tehtud aastal 2009. Selle aarde puhul ootasin, et leian ta pisut kõrgemalt aga oli nii madalal, kui üldse võimalik. Hiljuti oli ta ilmselt veel lumevangis aga sisu igati korras. Aitäh siia kutsumast!
Leitud, väga ilus. Vesi on veel veidike külm :( Minu 200s leitud aare :)
See jäi päeva viimaseks peatuseks. Dejavu. Aasta tagasi olin samast trepist alla läinud, siis tuli küll veel kaugemale minna. Seekord sai veidi lühma jalutuskäiguga hakkama. Treppidest Üles ronides andsid lihased märku, et nad on ka olemas. Aitäh peitjale.
Selle aarde juures tekkis deja vu tunne. Olime aasta tagasi täpselt samas kohas. Täna küll aga pimedas. Väga ilus oli Valaste juga ka pimedas valgustatult. Nautisime vaadet. Aitäh peitjale!
Koht väärib aaret küll. Kahe päevaga olime juba korralikult treppidest käinud, nii et esimese hooga mõtlesin küll, et ei ole jälle!!! Aga kui juba kohal olime ega siis ei saanud logimata jätta. :)
Aitäh!
Alla teel sai see karp logitud. Peidukas on nagu ta on, aga äkki püsib. Koht äge alati :)
Tänu viludale ilmale oli turistimagnetis väga vähe liikumist ja saime kiirelt ära logida. Võrratu paik! Alati tore tagasi tulla!Ootan paremat ilma , et ka matkarada ära läbida. Aitäh!
Valaste joa juures on saadud viimase paari aasta jooksul käia juba väga mitu korda. Eks see uus trepp meelitab siia mitmel erineval põhjusel. Nüüd sai tuldud värskeimat aaret otsima. Vaatamisväärsus oli peaaegu inimtühi. Vaid üks mees seisis trepi esimese astme juures, pidas lõputuna näivat telefonikõnet ja photobombis ilusaid vaateid. Samal ajal kui trepist alla laskusime, otsustas ta jalataldu hakata puhastama trepisõrestiku peal. Eks ta vist väga hästi läbi ei mõelnud, et tallast eemalduv sajab läbi kõigi korruste. Õnneks ta kuskil sõnniku sees polnud käinud aga põgenesime ruttu järgmisele trepile. Nautisime natukene vaadet paljandile ning jätkasime teekonda mere poole. Täpselt aarde juures on nagu tellitult tormikahjustus, mis oli murdnud käsipuupiirde mõlemalt poolt katki. Pääses väga mugavalt aarde juurde nime kirja panema. Piirkond on siin ilus igal aastaajal ja nautisime Valaste joa külastust. Aitäh aaret peitmast!
Sellel ilmatuma pikal trepil olen korra käinud, nüüd oli põhjus taas tulla. Vihmase ilma tõttu oli trepp peaaegu tühi. Tempo oli sees. Meie hoo peatas täitsa õiges kohas olev tormikahjustus.
Leitud valusast jalast hoolimata. Tänud!
Maksumaksja raha ees pead tuulutamas, nagu alati. Seekord toimetasime grupi ingliskeelseid inimesi Ida-Virumaale. Häbiga pean tunnistama, et sai nad ka tagasi Tallinna toimetatud. Tegelikult oleks heameelega Narva elanikkonda rikastanud. Aarde juures assisteeris mind tahtmatult poola neiu Katerina, tehakse ikka ilusaid asju, ma mõtlen aaret. Üks puu on ka aaret otsima tulnud, paraku nullist GPS-eksimisvea mahus ümber kukkunud.
Viimati käisin siis oli siin ehitus pooleli, nüüd ilusti korras aga kahjuks platvormi pole enam mis otse joa ette viis. Aga ka aare leitud, tänud :)
Tore, et trepp taas korda on tehtud, altpoolt saab joast ikka kenama pildi. Aarde leidimisel oli vihje nii palju abiks, et polnud gepsu vajagi. Aitäh!
Mõisa/geotuuri kolmas päev. Sai tõestatud asjaolu, et nii, kui Märten ja Mirjam lähevad aaret võtma, hakkab lakkamatult sadama. Nii ka sel hommikul, kuigi autot parkides säras taevas veel päike. Aarde potentsiaalse kohani jõudes hakkas aga oavarrest kallama. Meile oli see vähemalt selles mõttes hea, et kõik mugud põgenesid sündmuskohalt ummisjalu ning saime rahulikult otsida, leida, logida. Juga muidugi on võimas ning kumbki meist polnud peale uute treppide/matkaraja valmimist kohapeal käinud, seega aitäh kutsumast!
Ei tea, mis müsteerium selle Valaste joaga on, aga juba teist korda saan siin just trepist alla jõudes korraliku vihmasahmaka kaela. Nojah, eks mustad pilved ju juba ähvardasid, aga naiivselt lootsin ikka, et jõuab all ära käidud. Siiski mitte, seega trepist üles tuli teha kiireimad jooksusamme, vähemalt sai korraliku trenni. Aitäh.
Silmad tegin lahti ja tervitasin hommikut Valaste joa parklas. Ringutasin ja suundusin kaldast alla pangametsa. Teel kohtasin liblikaid ja logisin aarde. Aitäh!
Valaste poole sõites jäime räige padu kätte. Masinal tuli ohutuse huvides hoog ikka väga maha võtta. Nii mõnigi jäi päris seisma. Hiljem lugesime et meie marsuudile jäänud Padaorus pudenes tänu sellele tee üldse laiali Kuna kohale jõudes ikka veel sadas, otsustasime esmalt kõhud täis süüa kohalikus kohvikus. Oh jeerum, oli see alles toit. 12st sööjast jäi lõunaga rahule ainult üks. Nüüd andis ka juba vihm järele ja saime juga taaskülastama minna. Ilus nagu alati. Aga randa polnud veel jõudnudki. Siin oli uudistamist veelgi. Ja kui mööda rannajoont plaanisime edasi minna, tuli uus vihmahoog peale ja põgenesime masinatele tagasi.
Tänud.
Tagasiteel käisime läbi ja tutvusime Valaste joaga. Ühtlasi panime ka aardesse nimed kirja. Aitäh.
Olime siin lähedal pikka aega olnud, kuid siis selle aasta algul arhiveeritud väga vana Vahtra aarde üks viimaseid leidjaid. Kuna aga see koht on kena ning kindlasti väärib ka aaret, siis oli meil heameel taas siia tulla ning ka see uus aare üles otsida. Ilm oli ilus ja rahvast liikumas omajagu. Eks siis lugesime hoolega liblikate elust ning kui tekkis vabam moment, saime ka karbi kätte ja nimed kirja. Täname aarde eest!
Nagu selles kohas ikka, rahvast murdu. Õnneks ikka tekkis vahepeal ka väike paus, kui sai nimed kirja panna. Jätsime ränduri.
Leitud koos Kaja ja Brunoga. Jõrm trepp, ma ütlen. Aga pärast hamburger päästis päeva. Jätsin liblikatele seltsi rästiku.
Uskumatu, aga olin täna esimest korda elus Valaste joal! Väga võimas! Aarde otsisime muidugi ka üles, aitäh peitjale!
Jäätisekokteilid kohvikust ja treppidele kulgema. Liblikad nähtud ja edasi Toilasse. Tänud peitjale.
Hilisel pärastlõunal oli linnas jube kuum ja mõtlesin, et võiks mere äärde minna aardeid otsima. Igaks juhuks tõmbasin Kristale traati, et küsida, kas ta on ka huvitatud. Oli küll. Isegi kontoririietega oli nõus kaasa tulema. Egas muud kui võtsin ta peale ja mere äärde me kihutasime. Ainult et seal oli nii suur rahvaste rändamine, et ujuma ma enam ei soovinudki minna.Aare sai vähemalt leitud ja joakest imetletud ja jäätisekokteili joodud. Aitäh!
Juga on käidud vaatamas mitmeid kordi ja erinevatel aastaaegadel, siis nüüd polnud ammu käinud ja nendel treppidel ka esimest korda. Seekord viis rada ka randa välja ja nii avanes võimalus otse rannalt päikeseloojangut imetleda. Ilus vaade igatahes. Kuigi rahvast liikus siin omajagu, leidsime rannas omale koha, kus istuda ja rahulikult banaane süüa. Aitäh kutsumast! Hetkel oli juga küll üpris kehvake, aga talvel on siin nähtud küll uhket vaatepilti.
Treppidel käisin esmakordselt talvel. Puutrepid olid tõesti hullult libedad. Suvisel päeval oli piduriks seljakott ķolme päeva varustusega. Leitud rannikumatka käigus. Väärt koht! Tänan!
Tõesti uhke ehitis. Eks minek oli lihtsam kui tulek. Imetlesime ilusat rada ja noppisime aarde. Väga hea meel on, et selline võimas koht on tähistatud
Stratigraafia tähendusest sain alles nüüd aru pärast googeldamist. Uus ehitis on uhke ja suur. Kui me aarde poole liikusime, siis vihma sadas ja mugusid oli vähe. Kui aga hiljem üles kõndisime, siis päike paistis ja muguuputus oli. Vaatamisväärsus oli huvitav nagu ikka on olnud. Eesti kõige-kõige saates näidati siin Eesti suurimat jääseina, kust üles ronitakse. Nüüd selle pilguga juga vaadates ei suuda ette kujutada, kuidas nii suur jääsein küll tekib.
Olime siin esimest korda peale uute treppide valmimist. Trepid meeldisid väga, aga allapoole oli millegipärast kergem liikuda :) Aare ilmutas ennast peale väikest otsimist. Tänud!
Aina raskemaks läheb treppidest ülestulemine. Starast ne radast. Aitäh.
Aitäh! Siinse kandiga on seotud nii ilusaid kui hullumeelseid, pööraseid mälestusi. Ka absurdseid - näiteks sadakond parajas joobes meest ööläbi laulmas jutti tunde "Üksinda ma kõnnin metsas....." Oli taas ilus ja mõnus!
Taaskord kena koht külastamiseks. Trepp aga võiks täna hoopis laiem olla ;)
Täname!
Alles eelmisel kevadel käisin siin praeguseks arhiveeritud Vahtra aaret otsimas. Aga kui kell kuklas tiksub, siis on geopeitusega ikka suht kehva tegeleda. Napp viis minutit toona vaid - lahkusin muidugi leiuta. Selle aasta algul hakkas juba elu ise kuklas tiksuma ja võibolla ongi hea, et siia talvel jääga ei roninud.
Selge see, et üks Eesti kõige-kõige tüüpi huvipunktidest kauaks aardega tähistamata ei jää. Täna langes ülevalt isegi natuke joa moodi vett, küll võrdlemisi hõredalt, aga ikka tuhat korda rohkem kui hädine nire, mida viimati näidati :P Klassikaline peiduviis, korralik karp, tänu vihjele ka kergesti leitav, aitäh!
Tutvustasin täna noortele geopeitust.Siin oli kena matkata ja kui vihje vastu tuli,leidis Madis aarde ka.Aitäh!
Viimasel ajal on geopeitus erinevatel põhjustel tagaplaanile jäänud. Aga no kui avaldub uus aare täpselt sellel matkarajal, kuhu oli kavas täna minna - ei olnud võimalik vastu panna. Telefon õnnestus koju unustada, aga mälus oli varem kaardile visatud pilk ja muidugi oli vihje kõvasti abiks. Matkajaid ikka ka oli, tuli mitu paari mööda lasta, seejuures vist jäi vahe alla kahe meetri napilt (tulevastele põlvedele teadmiseks - hetkel on koroonakriisi tõttu lubatud ka matkarajale kahekesi ja kahemeetriste vahedega...). Õnneks oli vaade mõlemas suunas hea, sobival hetkel sai teine logi kirja. Tänud peitjale!
Omalt poolt soovitan soojalt - kui aega on ja tahtmist liikuda, siis alustage hoopis matkaraja idapoolsest parklast ja tulge mööda rada ja mereranda.