Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Valgamaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare asub Pärnu-Valga maanteest vähem kui 100m kaugusel. Seega sobib hästi neile, kes pikalt kõndida ei viitsi. Jõku aare sai oma nime jõe järgi, mille kaldal aare asub. Selles kohas on jõgi üles paisutatud ning paisjärve kaunistavad kolm väikest saart. ENSV lõpupäevadel pidas Tõrva sovhoos sellel paisul karpkala kasvatust. Meie aja algul lasti pais küll tühjaks ja korjati kalad kokku, aga mitte kõiki ei saadud kätte. Tänapäevalgi tõmmatakse sealt kuni 6kg karpkalu välja.
Aare on keskmise suurusega plastkarbis ning sisaldab aardenänni. Raskusastmed kõiguvad sõltuvalt aastaajast ja siin oleme ära toonud keskmised väärtused.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
ujumiskoht (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC143P7
Logiteadete statistika:
118 (91,5%)
11
5
2
2
0
0
Kokku: 138
Kalade hapnikuaukude vahelt läbi laveerides sai üsna otse saarele sammutud ja nimed kirja pandud.
Tänan peitmast.
Viimane aare meie Geojaani-nädalavahetuse-tuuril. Oli päris värskendav ujuda seda kuuske keset saart kaema. Ühe kalamehe ehmatasime igal juhul minema, või siis ehmatasime kalad ära, mistõttu polnud tal mõtet enam edasi püüda. Kõige tüütum koht oli saarele ronimine- astud nagu kõvale pinnale ja siis vajub jalg ikka läbi pokude mutta, aga muidu oli lahe. Tänud peitjale!
Aardega kõik hästi, karbis kaks pliiatsit. Tänud peitjale aarde eest!
Kiire värskendust teel geojaanile. Aardega kõik korras - kohapeal logiraamatut vaadates selgus, et selle suve esimene leid. Aitäh peitmast!
Tegime siin väikese soojenduse enne Tondisaarele suundumist. Jää kandis kenasti, aitäh aarde eest!
Mina olin viimase hetkeni väga kahtlev, kas see aare täna leitav on ja kinnitasin, et kui ma seal mõnda kalameest kükitamas ei näe, siis jääle ei roni. Salme aga teatas jääkaarte uurides, et paar päeva tagasi on mõõdetud jää paksuseks just sellel lombil 17 cm ja nii me auto teepervele parkisime ja jääd uurima läksime. Toksisime kaikaga, hüppasime ühe koha peal ja tõdesime, et betoon mis betoon. Sipsti saarele, nimi logiraamatusse ja olimegi autos tagasi. See oli nüüd küll magus aardeleid. Aitäh!
Juba paar aastat tagasi sõitsin siit mööda ja limpsasin keelt aga siis ei olnud sobiv hetk. Täna olime taas möödasõidul ja seekord lihtsalt võtsin selle hetke. Praeguse palavusega tuleb igal võimalikul hetkel vette plärtsatada. Heina vaadates keegi kaasa tulema ei hakanud. Liikusin siis kaldale, viimane pilk telefoni, pastakas hambu ja vetteminek. Õnneks saarel ei pidanud pikalt otsima. Kõik oli igati konkreetne ja korralik. Tagasitulles suutis Leanne mind ikka kaadrisse püüda ;) Tänud peitjale selle mõnusa sulpsu eest :)
Pumpasime oma supi täis ja saarel käidud nagu nipsti. Viimast GC logija nime raamatus aga polnud. Tänud aarde eest
Nagu kirjelduses lubatud - ei viitsinud pikalt kõndida, tegime lühikese jalutuskäigu. Selle jalutuskäiguga sai jälle üks torkiv pind geokaardilt eemaldatud. Eks ta oli ikka pikalt torkinud. Suvekuudel, kui sattusime perega siit mööda sõitma, siis ikka lehvitasime aardele tervituseks. Ja talvekuudel siia tavaliselt ei sattunud. Nüüd aga sai lausa spetsiaalselt kahe täpi pärast väänatud Tartust kojusõitu väikese ringiga. Tänud peitjale! Oli tore jalutuskäik.
Oi kui palju on sellest saarekesest mööda sõidetud ja igatsevaid pilke aarde poole teele saadetud. Suvehooajal pole meist keegi tihanud ujumist ette võtta, talveperioodil pole aga enamasti korralikku jääkatet olnud. Eks täna kasutasid paljud Helmesse sünnipäevale minejad ära selleaastased suurepärased talveolud ja said logiraamatusse nimed kirja. Nii oli ka meiega. Tore, et asi lõpuks tehtud sai. Aitäh peitmast!
Üks nendest täppidest, mis juba kaua-kaua oma aega on oodanud. Kunagi pole olnud tahtmist siin ujumispausi teha ning külmal ajal ma eriti siia ei satu. Niisiis kasutasime head seisu ära ning tegime kiire jalutuskäigu mööda sissetallatud rada. Mulle hakkavad need üle vee aarded juba meeldima (kui neid talvel otsida :) Aitäh!
Suvel pole lähenemine aardele sugugi kutsuv olnud. Seekord olid olud väga sobivad ja me ei jätnud võimalust kasutamata. Aitäh peitmast!
Üldiselt ma üle jää minekust eriti vaimustuses pole, aga veel vähem olin ma vaimustuses sellest, et kollane täpp kaardile jätta. Kaupo läks söödana ees ja ma lonkisin järel. Jää kandis väga ilusasti ja jõudsime kiiresti kohale ning tuvastasime aarde. Aitäh! Talvisel ajal mõnus kiire retk
Ka siin kasutasime ära järve kaanetanud külma ja värvisime täpi lihtsa vaevaga (Kaupo ja Liisi jälgedes) roheliseks. Pikka aega pinnuks silmas olnud teine. Tänud!
Liud lastud, aare leitud. Tänud peitjale
Saarel käidud ning aare logitud. Alguses sai mitmeid liuge lastud, ikka üles ja alla. Aitäh.
Peale rohkem kui kahetunnist mütamist ühes kindlas kohas siin Eestimaal, kulus pingete maandamiseks ära üks praegusel aastaajal kergemini leitav aare. Oli ta nüüd ja kergem, aga nullis käidud sai. Tänud peitjale aarde eest.
Olime just nädalavahetusel Valgas, kui lugesin eilset logi. Olime ka ise plaaninud seda aaret võtta talvel jääga. Nüüd saime innustust juurde ja Tartusse sõitsime väikse ringiga. Tõnu läks mööda olemasolevaid jälgi aardeni ja pani nime kirja. Täname!
See aare on meie külastust pidanud kaua kannatlikult ootama, ikka on kas liiga külm või liiga soe olnud. Täna oli õige temperatuur: -17 ja päikeseloojang. Aitäh, ilus oli!
Oleme ka meie siit kordades möödunud ja tavaliselt on Piia koha peale suunanud ja teavitanud et ikka peab talve ja jääd ootama. aga tegelikult tuli ikka suve oodata. Kuna minu tervisliskseisund pani inimkeha ujuvuse küsimärgi alla, siis oli seekord minu ülesandeks olla kaldapeal kodumajakaks kuhu tagasi ujuda (aus olla ma ei saanud sellega ka hakkama... kadusin sinna kuhugi heina sisse ära) Ometigi on mu nimi logiraamatus ja leiulogi arvutis. Eks me kõik ole aegajalt parajat luuletajad, kesteab täpselt kuidas oli. Eks kuidagi ikka oli, sest nii pole kunagi olnud et midagi pole olnud
Turvalisena näiv distants kiskus ikka vette ja nii said nimed kirja. Aitäh aarde eest!
see oli meie jaoks nüüd esimene aare, milleni ujusime. kergelt hakkasin kartma, et ei tea kas võhma ikka jagub, et aardeni ujuda. polnud ju praktikat ei tea mis ajast. lapsed olid kohe hakkamist täis ja julgestuseks kaasas. tore oli!
nüüd on kohe suur tahtmine veel neid ujumistnõudvaid aardeid noppida! kuuli munani ikka veel ei pürgi!
Tänud!
Oktoobris pimedas põlgasin selle aarde ära, selline könn olengi. Nüüd siis tagasi kuumal suvepäeval. Parkisin auto tee serva ja tulin luurele. Kas need on värsked geolooma jäljed siin heinas? Ja kas siin on see loom end külili visanud, et vette minekuks karva vahetada? Võtsin autost oma vahetuskarva ja kasutasin eelmiste rada, et nende järgi logiraaamtusse logi kirja panna. Kui ma parasjagu vihje all kükitasin, ujus mugu mööda. Ei saanudki aru, kas ta nägi mind või mitte. Tagasi ujusin tema selja tagant. Ujumine tegi kõhu tühjaks, võtsin krõbekanasalati ja suure apelsinimahla tilk tõrvas.
Mööda seda teed ja sellest aardest mööda oleme nüüdseks sõitnud juba päris mitu korda. Küll ei ole aastaaeg õige või kui eelmine suvi siit möödusime, siis ei olnud ilm õige. Täna klappis kõik. Tõrvast siiapoole tulles näita auto termomeeter, et väljas on 32 kraadi sooja. Paremat ilma on raske tahta. Hiljem Tõrvasse naastes näitas juba 34 kraadi, seega ilmataadil oli veel veidi varuks.
Ei osanud siin muud lähenemisteed valida kui et otse maantee äärest. Ujukad jalga, rätik õlale ja jõe äärde. Täpselt nii nagu tund aega tagasi Karksi-Nuias Aarete saarel sai käidud, ei olnud ka siin vette minemisega mingit probleemi. Vesi oli lihtsalt nii soe. Liigagi, sest pärast veest välja tulles ei olnud tunnetki, et see nüüd kuidagi jahutas. See oli juba meie tänane kolmas ujumine ja kolmandas veekogus. Tuleb lisa, kuna päike küttis ikka mõnuga.
Täname aarde eest!
Veel üks kohustuslik ujumine päevakavas. Ilm oli super ja vesi soe, pole ju probleemi. Aga kallas? Kaupo tahtis esimese hooga läbi mitme meetri taimestiku vette tungida. Keeldusin sealt kohast läbi murdmast ja liikusime 100m edasi. Piki ähvardavalt surisevat karjuse joont, hiilisime meiegi järvele ligemale, paljas säär vahepeal 10cm kaugusel elektrilöögist. Kirsadega seekord lolli mängima minna ei tahtnud , vaid vahetasin need plätude vastu. Mudas ka ei tahtnud pikalt tallata, seega tegin juba pärast esimest sammu suure tõuke kaldast eemale. Plätud jäid aga mudasse kinni, ning ikka tuli sinna tagasi minni. Sama asi juhtus ka saarelt naastest. Ilusate liivarandadega ikka nii ära hellitatud, et pärast tänast võib nii lausa mudafoobia tekkida. Ühtegi 6 kilost vee all säärt ei riivanud. Seega läks tegelt ikka hästi.
Tehtud, tänud.
Veeaardeid üritan ikka suvel teha. Varem mõtlesin, et Tallinnast nii kaugele ei satu kunagi tuuritama. Nüüd aga on Tallinna lähiümbrus läbi tuuritatud ja kuu jooksul olen kolmel nädalavahetusel Viljandimaale tuuritama sattunud. Kuna juba üks ujumine oli seljataga ja õues palav, siis see suplus kulus marjaks ära. Järgmine kord olen targem ja võtan matkasandaalid kaasa, nendega mugavam veeaardeid võtta kui plätudes.
Bussist maha ronides haarasin kongist suure labida kaasa. Peitja kõrvalt kiitles, et ega see nii vana aare ka nüüd ei ole. Õiged aarded tuleb ikka maa seest ise üles kaevata, aga see kord ei plaaninud ma aaret labidaga kaevata, vaid lootsin mõned lumeussid kotti ajada. Tänud peitjale.
See oli päris jube, aga kuna Maris juba röökis, siis ma võisin vait olla ja lihtsalt jalga väristada. :D Autosse jõudes olid jalad läbimärjad, õnneks oli kuiv paar seal ootamas. :)
Tänan peitjat närvikõdi eest. :)
Seekordse Tõrva tripi viimane leid. Oli üks väga lahe aastavahetus taaskord :) Aarde juurde jõudsime Timmu jälgedes, kes kõige ees minnes üritas labidaga usse kaevata...õnneks midagi kätte ei saanud, niiet võis julgelt järgi minna.
Ma kartsin väga nii sinna minekut kui tulekut ja kisasin peaaegu terve aja nii minnes kui tulles... Aitäh adrenaliinilitri eest, sain kohe enda seest soojaks :D.
Jää oli küll sulailmast vesine ja sai tükk aega hoogu võetud aga kõik läks õnnelikult ja logi sai kirja! Aare korras! EVEJ. Aitäh peitjale!
Esimesed sammud tegime ettevaatlikult, aga jää kandis tegelikult ilusti. Ja me ei ole just udusuled! Karp oli kuuse all maas, aga panime ta ettenähtud konksu otsa. Loodame, et jääb püsima. Aitäh!
Käisime Valgas Tiiru ja võtsime teel paar aaret. Jää kandis ja rada läks otse aardeni. Aardekarp on veidi väsinud ainult.
Kui juba sealkandis olla, siis tuli ka selle maastiku raskusastet kontrollimas käia. Olin alguses küll veidi skeptiline, aga tegelikult oli jää ilusti paks, nii et jalutasime ona karjaga saarele. Viimane leidja oli aarde paigaldanud nii, et roosa värv kargas juba eemalt silma. Sättisime veidi paremini tagasi. Aitäh peitjatele toreda aarde eest!
Alguses tundus, et jää ei kanna, aga tegelikult kandis väga hästi. Selle aarde juures hakkas just pimedaks minema. Aitäh!
Roostikus astus Liis kuskilt läbi, aga muidu oli jää väga tugev. Mõned sammud jääl, nimed kirja ning jätkasime teekonda. Aitäh!
Algselt polnud seda aaret plaanis võtta. Aga kui koordinaadid jäävad autost kiviviske kaugusele ning maastiku raskusaste hetkel väiksem kui tavaliselt, otsustasime asja uurima minna. Aarde karp oli läbinud uuendus kuuri. Kuid hooldust vajaks endiselt. Nimelt konteinerit kaitsev pesa on kõvasti kannatada saanud. Samuti puudub geojuhend, kirjutus vahend ja üleüldse ei saa juhuslik leidja aru millega tegu võiks olla. Panime nimed kirja, kuid erilisi emotsioone meie nägudest välja ei lugenud. Hea koht väärib hästi hooldatud aaret.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Jõe jää peale eriti just ei tiku aga oli näha, et mootorsaaniga oli seal ringi lustitud. Seega paar geopeiturit ei see olla kehvemad. Viskasime pilgu peale lõpule. Kurb aarde olukord vaatas vastu. Konteiner katki, konteineri ümbris katki, konteineri sisu teibiga puu küljes. Priit käis välja plaani, et teha päeva üks geoheategu ja kõpitseda aaret korda palju saab. Välja oli kohe pakkuda üks logiraamat ja Priit jalutas tagasi auto juurde uut konteinerit tooma. Kokkuvõtteks ideaalne just ei saanud, kuid kõvasti parem kui ennem ja mis peamine - viisakas ja kuiv. Peitjale tänud!
Edasi lahkus Tanel oma kodu suunas Tartusse ja meie Tallinna suunas.
Kunagi varasemalt olin teel peatuse teinud ja otsustanud, et maastik ei sobi. Seekord oli maastik sobivam ja saime kuiva jalaga saarele küll. Puu küljest leidsime logiraamatu, aga selle avamine oli võimatu, karbi leidsime ka, aga see polnud enam töökorras. Tegime aardele kerge hoolduse uue karbi ja uue logiraamatu näol. Aitäh peitjale.
Abivahendiga leidsime sobiva parkimiskoha paarikümne meetri kaugusele. Aare oli veidi arusaamatus seisukorras. Puu all vedeles natuke räbaldunud minigripp logiraamatu ja juhendiga ning teibirull. Koti sisu oli kuiv. Teibiga suletuna jäi kogu krempel kaseoksa külge. Vajab ülevaatamist. Aitäh.
Tee kodu poole sai valitud selline, mis Jõkust möödus 95 m kauguselt. Jää olud saare ümber olid teadmata, vaatamata sellele et viimased logid toimusid alles hiljuti. Igatahes Pärnu jõel hoiduvad kalamehed juba kalda lähedusse. Sangaste lossi juures saime aarde otsimiseks julgust juurde. Anne leidis veel maast paraja toika, millega jää paksust kombata. Kohapeal selgus, et jää oli parajalt paks ja peagi olime saarel. Aaret sai seal pimedas kuu- ja taskulampide valgel ning taamal kostva öökulli huike saatel jupp aega otsitud. Hetkeks tekkis isegi lootusetuse tunne, aga siiski leidsime teise üles. Logimise protseduur ise on juba omaette teema. Tänud.
Sellega oli kodutöö täitsa tegematta! Ainuke arvestatav varustus oli pikk puuoks Sangaste lossi juurest. Ega lootnudki saarele pääseda aga kui meil juba Kleonega midagi pähe tuleb, siis oli vaja katsetada. Teate kui pime oli, kuu näitas kah rohkem valgust kui mu taskulamp! Ilmselt olime kergkaalus, sest jää kandis, saime üle. Tööjaotuds meie meeskonnas ülihea: Kleone leidis - mina logisin! Tõesti teretore aare! Kõhklesime kumbki minuti ikka ka, et kas ikka tõesti siuke aare, tänud tohutu emotsiooni eest! Ausalt, Ma ei tea kas hooldusvajadust vajab, väike jänes oli mu taskusse salaja pugenud, no ei näinud muud... Ei ole väga kindel, kas ma päevavalgel ikka nii julge oleks olnud! Tänane lemmikaare, saad peitja kiita ja kui mina seda juba kiidan, siis on absoluutselt hea aare!
Kuna juba läks saarte vallutusteks, siis ei saanud seda ometi vahele jätta. Otsides juba mitmes minut, hakkasin veidi kannatamatuks muutuma. Kuna Irisel läks autos igavaks, otsustas ta asja uurima tulla. Tal ei tarvitsenud muud teha kui öelda et näed, seal on aare. Uskumatu, kuidas mõnel võib olla hämmastavalt hea tähelepanek :) . Mina isiklikult olekski sinna tuhnima jäänud. Tänud peitjale.
Seekord läks hästi ja sai üle jää minna. Edasine oli juba lihtne, tänud.
Paar suve tagasi sõitsin siit rattaga mööda ja piirdusin tookord kaugelt vaatamisega. Täna oli lootust, et vesi on olekut muutnud ja nii ka oli. Nullis vaatasime natuke ringi, siis vaatasime veelkord raskusastmeid ja siis oskasime silmad ka õigesse kohta suunata. Osa aardest oli millegpärast väga vales kohas ning sai see oma õigele kohale toimetatud. Aitäh!
Ikka olen ma siit mööda sõitnud valel aastaajal ja igatsevaid pilke üle voolavate vete heitnud. Ei olnud nüüdki erilist lootust, sest külma on alles õige vähe pakutud. Aga siiski-siiski! Vesi seisis paigal ja lasi meid aardele päris lähedale. Teine maastik 4 ootas muidugi veel ees, aga selleks oli sobiv abivahend käepärast. Aaret tuli enne logimist korralikult puhastada õiguspäraste elanike poolt jäetud haisvatest "logidest". Lõpuks ometi tehtud :)
Kunagi oleme siin kalda ääres seisnud, vaadanud vett, katsunud külma ilma ja otsustanud, et mkmm. Aga kunagi ju peab, ja talvel selles koosseisus siiakanti sattumine on veel problemaatilisem. Ühesõnaga - tehtud, ja peitja olgu kiidetud. Ja kui külatelegraaf edaspidi midagi patrab kes-teab-kust lompi sattunud noormehest, kes nende paadisillale välja ujus, siis muiake tasakesi habemesse ja olge kuss.
Kuna lähiajal on pikemaks ajaks vaja üle Atlandi reisida, ei saanud seda enam edasi lükata ja nii hankisingi endale lõpuks päris ehtsa gepsu. Tükk aega jebimist ja saidki kõik juhtmed veetud ja kinnitused tsikli külge monteeritud. Pakkusin siis Martinile välja, et seda oleks vaja testida ja mis parem viis seda teha, kui kuskile maantee äärde sõita ja saarele ujuda.
Mõeldud, tehtud. Sõitsime kohale, kiire striptiis mõnel hetkel, kui parasjagu autot mööda ei sõida ja läksime ujuma. Igaks juhuks sai töötav kirjapulk ka kaasa ja nii ma siis ujusin seal, pastakas kirjutavat otsa pidi suus. Samas vesi oli soe ja vahemaa üsna väike, nii et varsti olimegi juba saare peal. Mina olin igatahes prillid pähe jätnud, millest oli kasu küll, nii nägi isegi peidukoha ära. Stiilne värk. Vapsikuid õnneks ei olnud.
Ujusime tagasi kuiva maa peale ja tee võis jätkuda. Pärast seda oli ikka mõnusalt värske olla :)
Aitäh!
Rudolfil oli vaja oma uus geps järele proovida ja ta väitis, et selleks tuleb kindlasti ujuma minna. Tundus teine nii kindlameelne, et ei hakanud mina vastu vaidlema.
Vedas mind siis sabas kuhugi maanteeäärsele põlluteele ja kui olin kopsud tolmust puhtaks köhinud ja silmanägemise tagasi saanud, näitas, et vohh nende puude juurde tuleb saada. Jessuke. Ega's midagi, väike striptiis möödasõitjatele ja vee suunas murdma. Rudolf suutis isegi varupastaka kuhugi teadmata kohta ära paigutada. Kui vesi vastas, vajusime mõlemad kohe sügavale mutta. Nüüd polnud vähemalt seda muret, et mingi teatud piir ette tuleks. Eks vesi oli soe ka.
Mõned tõmbed hiljem tuli jälle loodusest läbi murda ja siis paljajalu "vohh nende puude" juurde paterdada. Läks õnneks ja asusime otsima. Mina jätsin prillid targu maha ja suutsin ainult näidata, et "loodetavasti vähemalt seal ei ole". Natuke hiljem tuli tõdeda, et oli ikka küll. Logi kirjas, siis jälle vastupidi tagasi.
Ehh, vahva oli. Täitsa rahul, et ei hakanud talvel ära võtma. Pluss tükk aega oli veel värske tunne. Aitäh peitjale!
Teine leid teemal üle vee.Liuglesime üle vee ja leid tuli kiirelt.Kaane oli tuul ära lennutanud ja aardekarbil auk sees.Aare ise kuiv ja kaan sai kah tagasi.Tänud !
Talvel on ikka üllatavalt mõnusam seda aaret otsima minna. :)
Eelmine kord kui siin kaldal sai oldud oleksin peaaegu ennast märjakss teinud. Õnneks jäi see osa mõistusest peale mis ei lubanud. Paljajalu oleks saarel liiklemine päris lahe olnud.
Lugedes praegu kirjutama hakates eelnevaid logisid, tekkis täielik OHHOO-efekt, sest üllatuseks oli pekadripi eelmine logi, mille olin kirjutanud TÄPSELT aasta tagasi samal kuupäeval. Selle põhjal saabus eelmisel aastal kevad küll varem ja oli jääaja juba sellesse talve kupatanud.
Nüüd olid kõik mässavad vetevood kenasti jääkaane all peidus, närilised- suured ja väikesed oma koopasuud sulgenud, seega ei kukkunud sisse ei vööni, ei põlvini. Raskusi oli vaid sobiva teeraja valimisega, neid oli seal ikka kaherealisi ja neljarealisi. ;)
Peidukoht valmistas minule meelehärmi, kuid koostöös on ikka oma võlu, nii saidki kõik asjad tehtud. Logistiliselt oli raskusi veidi karbi ja ära sõitnud katuse (leidsime ta mitu meetrit eemalt ) korraga tagasi toimetamisega. Õnneks on riietel olemas kapuutsid, mis mahutavad palju asju, kui ikka vaja... Kõik vidinad said oma kohale tagasi ning elefants väljus portselanipoest. Aardesse jäi üks naeratus.
Nii läkski selle aardega üks aasta ja kolm katset kuluski vaid (korra mõtisklesin suvel ka Embajate juures olles, kuid põlgasin õhtu liiga külmaks ja loobusin). Nüüd vaadates tingimusi aardepeiduka juures, olen rahul, et tookord ikka sinna ei ujunud. Rahul, kuigi osutusin nõrgaks, nagu mulle mainiti. Nõrk jah. Teatud tingimustel. :)
Aitäh! Oli ikkagi vahva seiklus! Aare korras (kuigi katus kipub sõitma vist- leidsime ta 2-3 m eemalt)!
Võtsimegi Maku soovitust kuulda ja läksime seda asja kaema. Kohapeal selgus, et oli lausa mitu jäljerida. Sammuti häiris, et osutusin ennem käiatest raskemaks. Lausa kaks jalatuge andsid järele. Või olen siis elevandim portselani poes. Aga selle eest panin aardele nokatsi pähe tagasi. Aare korras (vähemalt arvan). Tänud.
Aarde kirjeldust lugedes pani mind natuke muretsema, et keegi ei ole talvel seda aaret otsinud, kartsin, et siin maal äkki jääd ei olegi tekkinud aga õnneks oli mu kartus asjatu ja ideaalne lähenemistee oli lausa betoneeritud. Aarde kättesaamine oli väga lihtne. Soovitan, kasutage veel Eestis valitsevat jääaega selle aarde puhul :)
Võtsime koerapiltidega kleepse, jätsime tuttuue (Eesti 90) ühekroonise.
Tip-top vormistus! Käed ei saanud mullaseks ega midagi. Kiitus peitjale!