Minu lapsepõlves oli tavapärane, et aeg-ajalt oli kuulda kõmatusi ja mäletan, kuidas me, lapsed, neil puhkudel läbi metsa kambas Koltsi poole jooksime ja okastraadiga palistatud aiaäärseid mööda raketibaasi (meie nimetasime seda positsiooniks) lähedusse hiilisime, et raketikatsetustest osa saada. No osa muidugi ei saanud, aga põnev oli ju mereäärses metsaaluses redutada, mustikaid süüa ja “naabrite” toimetamiste osas spekuleerida. Ega lapsearu ju hästi mõistnud, et kes nad siis täpsemalt on, omaküla rahvaks igatahes hästi ei klassifitseerunud. Kogu me poolsaare rannaalad oli piirivalve poolt hallatud, polnud lihtne lehmasidki koju ajada: küll olid okastraadid ja aiad igal pool ees, küll tuli piirikontrollile pidevalt dokumente näidata, aga suures plaanis lubati kohalikel oma igapäevatoimetustega pigem rahus tegeleda.

Aare ise toob endise raketibaasi linnakusse, mis meile oli juurdepääsuga vaid esimese hooneni, “sõjaväe kaupluseni”. Mida sealt kõike osta sai ma ei mäletagi, kuid lapsepõlve tolleaja pea ainsad maiustused (kuivatatud aprikoosid, mis olid kokku pressitud ja sõrmejämeduse lehena rullile keritud ja sealt siis noaga lõigati pikemaid ribasid ning must halvaa, mida pisikese kirkaga väiksemateks tükkideks toksiti) soetati sealt. Ja kui ostud tehtud, paluti lahkesti tagasi koju pöörduda, ei lastud suurematel ega väiksematel tegelastel seal pääslaesisel põhjuseta vahtida.

Mõistatus algabki sellesama endise kauplusehoone juurest, pargi auto või jalgratas ära, tutvu alloleva pildiga ja leia objektidelt 3, 7, 6, 1, 2 ja 10 numbrid (vasakul punane N, paremal must E väärtus). Sisse kuskile minema ei pea, täitsa piisab lävel seisatamisest ja lõpuski tabab geopeituri treenitud pilk anomaalia ilmselt koheselt.

Koordinaadid kujul 59.DDDDDD ja 25.DDDDDD, võetud Maa-ameti kaardilt.

Enne või pärast logimist soovitan ka sadakond meetrit edasi jalutada ja rannas korraks aeg maha võtta (ujuda võib, niisama vett vaadata ka võib, kuid igasugune lõkketegemine on keelatud).