Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 5.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare kutsub teid looduskaunile Naissaarele. Aare on peidetud Männiku küla vahetusse lähedusse.
Kui oled aaret silmanud, alles siis asu tegutsema. Koordinaat on võetud maaametist ja ei pruugi olla täpne. Ole ettevaatlik!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: ronimine (2), pliiats_kaasa (1), lumega_leitav (1), erivarustus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8RRFT
Logiteadete statistika: 38 (97,4%) 1 3 0 0 0 0 Kokku: 42
Õhtul küla vahel jalutades märkasime, kuidas saare kohalikud geopeiturid koos Sveniga Juuksurist välja astusid. Kõigil rõõmsad näod ees ja uued soengud peas ;) Ajasime natuke juttu ja muidugi käisime ajaviiteks tammumas ka selle Männiku küla kuulsaima puu all. Aarde kätte saamiseks oli õhus mitu varianti, alustades mootorsaest ja lõpetades tõstukiga. Sinna vahele muidugi traditsiooniline redel. Sel korral siiski ühtegi nendest käiku ei läinud ja meile piisas konteineri vaatamisest kahel jalal maas seistes. Ilusti ripub seal ja las ripub edasi.
Leidsin objekti ja ohkasin, et sellest tuleb eraldi seiklus, mis kindlasti ei mahu tänasesse päeva. Oiiiiii kuidas ma eksisin, sest päeva suurim elamus oli meid alles ees ootamas. Niisiis, nägime aaret, kätte ei saanud ja hakkasime vantsima sadama juurde. Pidime minema pigem tempokalt, sest kell oli juba üpris palju. Omavahel naljatlesime, et kahju, et Bolti pole, saaks kindla peale õigeks ajaks aurikule tagasi. Läksime siis mööda teed, kui äkitselt kuulsime vääääga imelikku häält. Pöörasime ümber ja mingi pisike romu sõitis meie suunas. Ütlesin Liisale, et näe, oleks praegu miniseelik, siis saaks raudselt küüti. Tõmbasime tee peale kõrvale ja tahtsime romu mööda lasta. Lähemale jõudes nägime, et autos istus ees 2 papit ja taga veel 4 tükki. Selles tagumises, kus neli tükki istusid, hindasime mõlemad enam-vähem kuupmeetri suuruseks ruumiks. Romu jäi seisma ja juht küsis, et kuhu minek. Saanud vastuseks, et sadamasse, ütles papi, et korjab meid peale. Egas midagi, pulli peab ka elus saama. Ronisime siis sisse ja mõtlesime, et mida pekki, aga kuna me kahekesi oleme tulest ja veest ja Valgevenest läbi käinud, siis ei muretsenud ka. Tõepoolest, polnudki põhjust. Istusime kuuekesi mingi nipiga sellest kuupmeetrises saras ja selgus, et selle iseehitatud romu juht on legendaarne Petka, kes rõõmustas, et ,,Koleda autoga saab ka naisi". (Või siis ei saa..) Aga noh, peal me olime ja loksusime ilusti sadamasse. Seltskond oli äge ja suurema osa ajast lihtsalt naersime. Hiljem, kui jälle aurikul olime, ajasime kapteniga juttu ning selgus, et Petka oli Naissaarele põgenenud aastaid tagasi oma naise eest. Kaks aastat tagasi oli ta naine ta sealt aga üles leidnud ja hullu draama korraldanud. Samuti kuulsime, kuidas kapten oli kord Petkalt palunud, et ta turistidele rongisõitu teeks. Petka oli nõus, kuid sel päeval oli ta nii sigalakku täis, et jäi veduris magama. Reisijad olid juba päris hirmul, et rong jõuab lõpp-punkti, aga üldse ei võta veel hoogu maha. Seepeale oli üks reisijatest hüpanud vagunisse ja tõmmanud pidurit.