Männiku küla

Mõnus väljakutse oli logida

Eelviimane leidmata aare Naissaarel. Olen selle olemasolust ja umbkaudsest asukohast pikka aega teadlik olnud, aga kord pole abivahendit ja siis pole jälle aega jne. Seekord suundusime koos Liina ja Marsiga diskgolfi mängima ning teel tutvustasin Marsile saart, muu hulgas ka geopeituse aarde asukohti. Just aarde juures tegime väikese puhkepausi ja sel ajal kui teised istusid, kasutasin ma aega ringi vaatamiseks. Silma jäi nii aare, kui ka lähedale aia äärde toetatud abivahend. Siiski kõhklesin veidi, aga Mars julgustas proovima.

Tassisime abivahendi kohale ning seadsime tööasendisse ning peagi olin konteineri juures. Väike mure oli küll, et mis saab, kui aardes pliiatsit pole, sest meil endil kirjutusvahendit polnud. Aga õnneks seda probleemi polnud ning nimed said kenasti kirja.

Pärast abivahendi kokku pakkimist ja omale kohale viimist tõmbasime taas veidi hinge. Siis astus ligi üks kohalik, kes tegi juttu ja uuris, kas ikka leidsime. Selgus, et ka geopeitur ning just päev varem eelmiseid leidjaid assisteerinud. Lahe! Aitäh! Tänud ka peitjatele! Nüüd on siis jäänud veel retk ümber saare...

Tänu heale sõbrale sai ka sellesse logiraamatusse sissekanne tehtud

Geoloog oli hiljuti headelt geokolleegidelt ronimisinstruktaaži saanud ja loomulikult hakkas meil süda kiiremini tuksuma, kui meenutasime, et ka Naissaarel on üks tõsisem ronimisaare. Geoloogil oli ilusti ronimisvarustus kotti pakitud, kuid kohale jõudes selgus, et aarde peitja oli ütlemata lahkesti ka redeli puu juurde ootele jätnud, kuna teadis eelmisel päeval sama aaret külastanud geokolleegide jutu põhjal meid oodata.

Nii et kotist oli võtta ronimisvarustus, puu all oli redel, aga ikka juhtus kohale jõudes see, mida arvata oligi, ehk loom pääses mehe seest välja ja paar minutit hiljem olid geoloogil juba nimed kirjas. Meil peitjaga ei jäänud üle muud kui vaadata ja imetleda.

Saime peitjalt Naissaare militaarehitiste kohta teada nii mõnegi põneva üksikasja ning selle vestluse lõpuks oligi juba kätte jõudnud aeg vaikselt sadama poole kulgema hakata. Õnneks jäid veel mõned aarded leidmata, nii et peatselt õnnestub loodetavasti taas Naissaarele seilata.

Suur tänu peitjatele!

Paarkümmend meetrit enne Naissaare seikluse viimase aarde nulli hõigati meid peolauast, "kas plaanite logima minna?" Tegemist oli peitja endaga, kes eelmisel päeval meiega samal praamil tulnud geoseltskonna jutu põhjal redeli välja oli jätnud. Jutt võis kõlada midagi seesugust, et tulemas on kaks - võimalik, et näokarvade osas heldelt õnnistatud peiturit, kes soovivad logima asuda.

Ma ei tunne ennast mugavalt ka väikese redeli peal ning vaadates seda mitmest liigendist koosnevat koljatit, hakkasin otsustama kaasavõetud slingide kasuks, kuni kujutasin ette kaua seesugune ettevõtmine aega võtab. Lisaks viimasele aardele oli meil ees ka resoluutselt viimane praam ning mõlemale tuli jõuda. Seetõttu sai valitud lihtsama vastupanu tee ning aardeni ronitud.

Tänud abivalmitele peitjatele!

Saarel matkates sai nopitud mõned aarded ja mõnele korvi ka seeni.Oli väga meeleolukas päev meil.Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Eile sai majaka tippu ronitud ja et elu liiga lill ei tunduks, siis täna sunniti männi otsa ronima. Vabatahtlikest päästjatest sugulased-sõbrad kulusid ära oma pika redeliga :D

Saare aardeid planeerides ma isegi ei mõelnud sellele aardele, olen seda mitu korda alt piilumas käinud ja no kindel värk, et ma sinna üles ei lähe. Sai ka sel nädalavahetusel seda alt piilutud ja mitu korda kuuldud ka erinevaid jutte mingist tuletõrjeredelist, aga ikka ei kiskunud kuidagi sinna ronima ja ei olnud keegi meist väga vaimustatud sellest. Aga siis… (käes on juba pühapäev ja aeg on siuke, et vaikselt võiks hakata sadama poole liikuma, et koju tagasi minna) tuleb Sigrid selle jutuga, et aga ikkagi see Männiku küla ja no see tuletõrje redel. No olgu, lähme siis vaatame korraks seda redelit, vaatasime ja sai vist otsustatud, et olgu Annaliise siis saab au ronida. Vinnasime selle redeli kambakasi sinna puu äärde püsti ja siis ta avastas, et väga ikka nagu ei tahaks vist minna. Rainer oli õnneks hea meelega nõus ronima ja lausa 2 korda, kõigepealt tõi meile logiraamatu alla, saime oma käega nimed kirja ja viis siis logiraamatu üles tagasi ka. Nii võib neid 5.0 võimatuid missioone logida küll :D Peale seda pakkisime oma asjad kokku ja panime kodupoole ajama. Oli mõnus, aitäh!

Nõu pidamas, et oota kuidas siis ikkagi

Õhtul küla vahel jalutades märkasime, kuidas saare kohalikud geopeiturid koos Sveniga Juuksurist välja astusid. Kõigil rõõmsad näod ees ja uued soengud peas ;) Ajasime natuke juttu ja muidugi käisime ajaviiteks tammumas ka selle Männiku küla kuulsaima puu all. Aarde kätte saamiseks oli õhus mitu varianti, alustades mootorsaest ja lõpetades tõstukiga. Sinna vahele muidugi traditsiooniline redel. Sel korral siiski ühtegi nendest käiku ei läinud ja meile piisas konteineri vaatamisest kahel jalal maas seistes. Ilusti ripub seal ja las ripub edasi.

Selleks ajaks, kui mina läbi totaalse võsa kohale raiusin ning Naissaare soo avastasin, olid poisid käinud hoovi peal heleda häälekesega hüüdmas ning redeli orgunninud. Kahjuks jäi lahtiseks küsimus, et kui pikk see redel siiski on ja kust seda hankida saaks. Võtsime leiu ja jätsime Silveri näpud.

 2 

Liiga kauaks olin autoremondi tõttu koju lõksu jäänud. Liiga palju tuli sõpradelt raporteid vahvatest geoseiklustest Eesti eri nurkadest. Asusin lausa appi karjuma, et võtke mind ka kaasa. Üsnagi ootamatult asuski Kaupo uurima, mis ma täna teen - lähme Naissaarele? Ajee, just seda mul vaja oligi. Kibekiirelt asjad kokku ja taksot ootama. Peagi olid Liis ja Kaupo mind peale korjamas ning läbi Paljassaare võis teekond Naissaarele alata. Mõnus kulgemine Kaupo paadiga tõi meid kohale. Ainult päike paistis lagipähe. Selle vastu aitas õnneks klassikaline manööver – müts meres märjaks ja pähe nõrguma. Pärast paari aarde korduskülastus jõudsime otsapidi oma esimese leidmata karbini. Olime küll ronimisvarustuse kenasti kaasa võtnud, kuid logidest oli silma jäänud mingi redeli jutt. Otsustasime isegi õnne proovida ja kergemalt läbi saada. Kuidas see otsus aga meie päeva edasist kulgu mõjutama hakkab, me veel ei teadnud. Seega on ülimalt hea meel, et me seal panga akna taha uilgama tulime. Üllatuslikult olid peagi meil vastas kogu peitjate armee. Redeliga saime kenasti jutule. Mina aga selle alumiiniumhunnikuga päris sinapeale ei saanud. Ümber paigutades ja püsti panemisel sain sellega lausa 2x vastu näppe nii, et 2 sõrme on nüüd ilmselt nädalaid rivist väljas. Õnneks 8 veel toimivad kenasti ja sai ka mööda tudisevat redelit aarde juures ära käidud. Eelistan siiski edaspidi kasutada köit, see lahendus tundub ikka kuidagi palju turvalisem. Hea meel oli ka selle üle, et kohe pärast aardeleidu leidsin ka kõrvalt koha, kus külma kaljaga oma ülekuumenevat keha jahutada. Mõned kokkulepped peitjatega veel päeva hilisemaks sisustamiseks üheskoos, ning nii me juba uute aarete poole teele asusime.

Tänud.

 1 

Täna lõuna paiku helistas Silver Liisile geoabi saamiseks. Kuna tal auto remondis, siis sai kohe välja pakutud, et võiks ilusat ilma ära kasutada ning merele minna. Kaks tundi hiljem lasime paadi vette ning hakkasime Naissaarele sõitma. Vesi oli sile ja vähese lasti tõttu liikus normaalselt edasi. Alguses jalutasime kahe Liisil leidmata aarde juurde, kolmandasse läks ta juba üksi, et Silveriga jõuaksime varem siia ning saaks varustusega tegeleda. Leidsime Männiku küla pangast peitjad ning nende redeliga läks Silver aaret logima. Redeli tassimine kuumal päeval ajas higistama, mille peale tuli üks külm õlu võtta. Tegime edasised päeva plaanid ja läksime otsisime paar aaret kolmekesi.

Meie teine päev Naissaarel ehk see lebopäev peale 30 km matka. Alustasime lihtsamate täppide noppimisega ning jõudsime küla vahele. Meil oli infot, et kohalikud on saarel. Muidugi on ju igavesti mõnusad suvitusilmad, kus siis veel paikneda kui mitte Naissaarel. Seega oli meil lootust back up teenusele abivahendi osas, aarde juures asuv maastik 5 annab selge vihje, et abivahend vajalik. Saimegi aarde juures kohalikega kokku. Võimas abikas. Sellist asja pole küll varem näinud. Suured tänud! Edasi juba chllisime pannkokkide ja kohviga kõrval asuvas kohvikus.

 2 

Saare teine maastik viis, mille samuti tahtsime proovida kindlasti üle vaadata ja võimalusel ka ära leida. No et järgmiseks tulekukorraks jääksid noppida ainult need jalutuskäik_pargis aarded, kogu saart puhtaks saada polnud nagunii lootust. Peitjatele oma visiidiplaanist kirjutades selgus, et nad on hetkel saarel täiesti olemas ja kuuldes, et me oleme siin seiklemas suurema geovarustuseta, organiseerisid operatiivselt logimise võimaldamiseks meile kasutada koguni kohaliku päästekomando tuletõrjeredeli :). Ja mis oli väga mugava ülesvintsimissüsteemiga varustatud muide, mandri redeliomanikel tasuks asjade lihtsustamiseks kindlasti siit snitti võtta ;) aga mis vedelakslöömisest mind lõpuks ikkagi ei päästnud viimased paar meetrit enne topsi… Õnneks Rainerile minu hädist sebimist seal pealt vaadates hakkas tunduma, et päris äge oleks endal ka uuesti kogeda toda kunagi peitmisel saadud hullu adrekalitrit :D ning logimata meil aare seetõttu ikkagi ei jäänud…

Kuna aarde kõrval on ennast sisse seadnud väga mõnus kohvik, lubasime endile peale nimede raamatusse sissekandmist ning redeli laenutuspunkti tagasitoimetamist veel hulga erinevaid preemiaid, igaüks oma isu järgi ning selle kõrvale pidasime maha ka rohkem kui tunnise salongiloba :). Väga tore aare, mis põhjuse andis meile Sigridile ja Herkile kirjutada ning see äge logimaskäik korraldada, aitäh peitmast. Ja Rainerile eraldi tänud orava tegemise eest, ilma osutatud ronimisabita kirjutaksime siin väga tõenäoliselt hoopis mitteleiulogi...

 1 

Eelmine õhtu olime Alexi ja Mooritzaga kokku leppinud, et proovime hommikul koos aaret otsida. Kuna saarel on leviga nagu on, siis helistada ei kannatanud. Aga täpselt see hetk kui meie toast välja astusime, olid ka nemad just puu juurde saabunud. Väga hea ajastus. Läksime laenasime redeli ja tassisime kambaga kohale. Samal ajal kui Karl puu otsas toimetas, siis tuli ka üks mugu uudistama, et mida me nii kõrgele ära kaotasime. Tegime talle seepeale lühiülevaate oma hobist.

 2 

Eelmisel päeval sai sellest puust sõidetud mööda täpselt neli korda. Võimalusi logimiseks oli mitmeid. Küll käidi nööridega ja küll hoopis täitsa niisamuti paljakäsi. Meil oli plaan minna Männiku küla redeliga. Leppisime Alexi ja Merikesega kokku, et uuel päeval suhtleme ja saame kokku tegude jaoks.

Ma Mairega plaanisime, siis hommikul esimese asjana Naissaare lõuna osas noppida kõige kaugemad aarded ära ja siis pärast läheduses olevaid punkte otsides hea ruttu kohale sõita. Juhtus aga nii, et kui olime kõhud täis söönud, asjad kokku pakkinud ja astunud Männiku küla majutuse uksest välja, ei näinud ma kedagi muud kui oodatuid geokolleege, kes just jõudsidki puu juurde.

Rääkisime neile redeli loo ära. Küsisin perenaiselt luba, et kas võime korraks kasutada. Saime loa ja boonuseks ka enda veepudeli täis. Tassisime tuletõrje redeli kohale ja Alexi instrueerimisel saime selle puu najale püsti tõmmatud.

Edasi sai kuidagi märkamatult ronimise ülesanne mulle sokutatud. Ei olnud kohe üldse ronimise tunnet sel hommikul. Juba poole redeli peal hakkas käsi värisema ja adrenaliin möllama. Mõtlesin isegi allatulemise peale. Maapinnalt tulevad ergutused ja kiitused võtsid siiski hirmu vähemaks ja ettevaatlikult suundusin puuokstele. Edasi läksin ülima ettevaatlikkusega mööda vihmamärgasid ja vaiguseid puuoksi aarde poole. Samal ajal tuli puu alla ka meiega samas majas ööbinud mugu uudistama, et mis tsirkust me seal teeme. Räägiti talle geopeitusest ja lõpuks võib öelda, et ta sai ka oma esimese aardeleiu kirja. Alla ronisin sama ettevaatlikult nagu üles. Alles, siis kui jalad maapinda puudutasid, tundsin suurt kergendust. Kokkuvõttes oli siiski mõnus hommikune turnimine. Aitäh!

Selleks ajaks, kui ma olin peas kolma korda korranud, et need ronimisaarded ei ole ikka normaalsetele inimestele oli Paavo juba puu otsas ja hakkas nimesid kirjutama :)

 4 

Virgusime oma kallis peremajas üpris hilja. Enne Suure maaltritöö sündmust oli isu siiski mõnigi aare üles otsida. Lihtsalt juhuse tõtu läks nii, et see ronitav aare sai esimeseks. Eeltöö ehk siinsel lehel leiduvate piltide põhjal arvasin, et 85% tõenäosusega on see aare ilma erivarustuseta leitav. Sestap haarasime vaid Lauri grillikindad ühes ja läksime katsetama. Ilma pikema soojenduseta sai proovitud üht huvitavat meetodit - kätega peenikesest puust kinni hoides ja jalgadega mööda jämedat kõndida - mis viis peaaegu sihile. Ainult lõpupoole jäid jalad pisut lühikeseks :-D (Teate ju küll, kuidas õiget naist ära tunda? Valel olevat lühikesed jalad :-P) Siis oli aeg end teistpidi sättida ning mööda puud karu kombel meetrike üles poole roomata. Selle jaoks ongi alati kasulikud pikad varrukad, aga no polnud neid tänaselgi suvepäeval kuskilt võtta. Sestap sain veel nädal aega hiljem oma vaiguseid ja kriimuseid käsivarsi kaeda :-P
Igatahes olin ehk paari minutiga aarde juures ja kirjutasin loodetavasti kõik nimed sinna sisse. Vaade oli kena ja allolijad samuti. Naasmine kindlamale maale polnud siin tavapäratult ülesminekust keerulisem. Kristeli ähvarduse pärast ei julgenud ju alla ka kukkuda ;-P
Peagi edasi sammudes silmasime muidugi peitjate puu najal uhket redelit, aga sellega olekski liiga igav olnud. Ja mis sest enam - enne ju ei teadnud, et see seal ootab :-D Suured tänud sellise mõnus hommikuse virgutuse eest Sigridile, Herkile ja Rainerile! Aare korras, allootavad kindad küllap samuti.

 1 

Aitäh!

 2 

Töö oli tehtud ja nüüd tuli lõbu. Eks ainult lõbu ilmataadile ei meeldinud ning andis meile selle eest sahmaka kaela. Aga aare oli tore. Aitäh!

 2 

Juba enne sündmust sai köied puu otsa veetud , kuid otsustasime siiski , et enne töö ja siis alles lõbu. Peale värvimist sai uuesti köietööd teha, vihmasadu muudkui lähenes. Tänud

 3 

Enne sündmust saime ühe leiu ka kirja. Redeliga ei hakanud seekord jändama, sest Paavol olid isegi jalanõud jalas, niiet ronimine probleeme ei tekitanud. Vähemalt mu kindad käisid ka päris aarde kõrval ära :D Tänud aarde eest!

 6 

Läksime abivahendita kohale, sest meil oli isiklik pärdik kaasas. See viskas soojendusdressi maha ja ronis vaevata aardeni. Ma veel ähvardasin, et kes alla kukub saab peksa! Vist mõjus, sest kõva matsuga ta sealt alla ei tulnud.

Tänan pärdikut ja tänan peitjat! :)

 1 

Pea seitse tundi ööund magatud, hommikusöögini (sebisin end koos ehitajatest töömeestega varajasemale hommikusöögile) veel tunnike aega, tulin jalutama. Vahtisin seda purki õnnetu näoga ja leppisin mitteleiuga. Ka geoürituse ajal/järel ei õnnestunud hästivarustatud kolleegide abil siia asjatama tulla: Allaniga küll kibelesime ronima, kui kuulsime, et köisi veetakse üles just nüüd ja praegu, aga vihma hakkas selliselt kallama, et konutasime vihmavarjus ja mugisime hoopiski kringlit.

 1 

Kauaoodatud Naissaare reis jõudis kätte. Peale randumist sõitsime kaasa võetud jalgratastega ööbimiskohta, kust peale suurema varustuse maha jätmist aarete suunas edasi liikusime. Üllataval kombel osutus saare esimeseks aardeks just Männiku küla aare, mis ilmudes väga häirima hakkas. Kui juba mandril olid natukene kodule lähedale tekkinud ronimisaarded häirima hakatud, siis Naissaarel tundus see eriti sobimatuna, kuna seadis ohtu varasema plaani saar aaretest (abivahendivabalt) puhtaks teha. Nüüd saarel olles aga olid Ovel õnneks abivahendid ja vajalikud oskused kaasas. Tema ja Inge tegid kõik aeganõudva eeltöö ära, kohalikud geopeiturid pakkusid pähklimaitselist julgustusnapsu (kahjuks polnud me taibanud piima kaasa võtta), minul oli vaja vaid õigel hetkel puu alla minna. Minu jaoks oli see alles teine köiega ronimine (ühtlasti ka esimene pimedas) ja vajasin uuesti juhendamist. Kokkuvõttes meeldis see aare väga, kuid neist on ikkagi kahju, kellel omal vajalikku varustust võtta pole või peavad selle ekstra saarele kaasa võtma. Aitäh!

 2 

Järgmise päeva talgutel osalemise eesmärgil sai siia saarele saabutud juba eelmisel õhtul, et otsida mõned aarded ning muidu hästi end tunda. Tõsi, etterutates olgu ära öeldud, et see aardeleid ainukeseks jäigi. Kusjuures ei plaaninud ka seda otsida, vaid hoopis Träski kuusk oli plaanis. Etteruttavalt olgu seegi ära öeldud, et see oli ainuke aare, mis lõpuks leidmata jäigi. Sellel õhtul sinna ei jõudnud ja järgmisel päeval ei olnud aega. Üldsegi, see pidavat asuma kuskil karupees, kuhu ka autoga sõidab terve igaviku, olgugi, et see saar nüüd nii suur ei olegi. Jala liikudes läheb siis aega veel mõned korrad rohkem. See aare jäi siis seemneks, järgmiseks korraks.

Põhjus, miks aga siia Männiku külla tulime, oli selles, et Ovel oli kotitäis ronimisvarustust kaasas. Et kõike seda varustust sihipäraselt kasutada, sättisime meiegi õhtupoolikul end sinna puu alla paika. Kui kolm kamraadi oli üleval käinud, võtsin isegi selle teekonna ette ning 1-2-3 olingi üleval ja all tagasi. Tehtud!

Kuigi olin valmis kasutama ka seda meetodit, mida Paavo järgmisel päeval siin puu otsas tegi, jäi see variant seekord kasutamata. Ehk et sai siis selgeks, et aaret on võimalik leida ja logida ka ilma abivahenditeta, aga olgu see maastiku raskuaste pealegi nii nagu ta on! Meie täname!

 3 

Paavo üritus oli pilgu Naissaare suunda lükanud juba mõnda aega tagasi. Ja lõpuks oligi kätte jõudnud päev, kui peale mõnusat lahe ületamist astusime Naissaare pinnale. Esimese hooga otsisime üles ööbimispaiga, kuhu eluks vajalik varustus maha jäi ning algas teekond Männiku küla suunas. Männi juurde jõudes asus Ove viskeliiniga tegutsema ja üsna pea sai enam-vähem heast oksast liin üle visatud. Vahepeal saabus rahvast lisaks ja Herki pakutud saare tervitusnaps lisas mõnusalt julgust juurde. Peale liinile köie järgi tõmbamist tegime köiega puule väikest hooldust.. no ikka nii, et maapind sai kuivanud oksarisu täis :D Seejärel sain alustada tõusu ja üles jõudes köie pisut kõrgemale viia, et teistel pisut kiiremini läheks aardeni jõudmine. Pisut oli sellest muidugi abi, kuid ikka jäid viimased aarde vallutajad pimeduse kätte. Oli mõnus mini-üritus aarde puu all. Tänan peitmast.

 2 

Laevalt saabudes jätsime ülearused asjad ööbimiskohta ja suundumise enne õhtupimeduse saabumist Männiku küla männi juurde. Meile pakuti lahkelt ronimiseks ka redelit aga sellest ebaturvalisest abivahendist loomulikult keeldusime. Köie saime ruttu üles ja Inge viis selle esimese ronijana aardest veel veidi kõrgemalt üle oksa, et järgmistel oleks kiirem ja lihtsam aardeni pääseda. Mina ronisin teisena ja seejärel kõik teised kel selleks huvi oli. Kui lõpetasime, siis oli välja juba täiesti pime.

 1 

Oli väärt nii kohaletulemist, pisut viriseva lapse ja raskete abivahendite kaasa vedamist. Aitäh seda saart ka ülevaltpoolt näitamast!

 2 

Kuidas nad ütlevadki, töö tellija materjalist. Minu osaks jäi siin vajalike vahenditega varustamine, Madise osaks nende vahendite kasutamine. Mugud olid ilmselt selle vaatepildiga juba kohanenud, keegi ei teinud teist nägugi. Viimane mööduv seltskond küll uuris, et mis seal head pakutakse, aga kui Madis ütles, et seal on tops kuhu saab oma nime kirjutada, siis möödujad arvasid, et selleks on paar õlut liiga vähe sees ja nii nad oma teed läksidki. Tänud aarde eest

 1 

Ronitud.

 1 

Külale lähenedes oli tee peal siin ja seal väikseid kukeseeni. Leidsime männi, lausa kaks. Kui mina oma abivahenditega ülespoole pusserdasin, oli Merle kiirelt juba logima jõudnud. Kiire tüdruk. Meie abivahendid jäid peitja kätte hoiule. Tänud peitjale.

 3 

Veel laevale olles oli meil kaks vaidlusalust versiooni saarel plaanitud aarete külastamise järjekorrast. Tagantjärgi tarkusena oli õige mõte võtta kõigepealt suund lõunasse, nüüd jäi see põnev väljakutse kohe alguses teele ja mahtus päevaplaani. Laeval kohtusime ka peitjatega, kes lubasid meile kaasa elama tulla. Tulidki ja tõid publikutki juurde, nii oli täitsa lõbus nii puu otsas kui vist ka puu all. Üks sõbralik proua küll andis vihje, et lihtsam oleks ju tuua redel, aga peitjad vaid muigasid selle peale mainides, las ronivad ise, tore vaadata:).

Puu oli täitsa ronimissõbralik, alustasin mööda kõrvalasuvat saledamat puud, kui see liiga kaugele vales suunas kalduma hakkas, kolisin üle toekamale õigele männile. Õpetaja kusagil alt aeg-ajalt andis korraldusi stiilis see on mäda oks, ära sinna istu jms. Õnneks oli puu tõesti mõnus, sai ka oksal istuda ja jalgu kõlgutada.
Aitäh peitjatele, oli tore väikese sündmuse moodi logimine. Ja tänud ka, et järgmiseks 23. kilomeetriks seljakotti aitasite kergendada.

 1 

Obeliski juurest sõitsime siia. Peitjad olid lähedal, nii et teater võis alata. Meie juba teadsime, aga nüüd said ka nemad veenduda Merle tugevuses. Aega läks alla poole tunni. Maast maani. Ilma redelita. Võimas naine! Mina sain ainult alt sutsuke hoogu lükata ja juba ta lendas. Aitäh Merlele ja aarde eest kah, sest tundub, et Merlele meeldis :)

 1 

Suguvõsa saarematka esimese õhtu lõpetuseks mõtlesime paar lähimat aaret ära logida. Jalutasime mööda küla kohale ja kommenteerisime lähedalasuva maja aias olevat redelit, et selline kuluks geopeiturile ära küll. Nullis jäi üllatav raskusaste silma. Pea kuklas, nägime siis topsi ära. Uuhhh, selline asi küll plaanis polnud! Õnneks oli puu all ka peitjate kiri lahke abipakkumisega, helistasime nad kohale ja tassisime eelpoolmainitud redeli sündmuspaigale. Lähedalt baarist kogunes veel pealtvaatajaid, nii et Mikk ronis 9 inimese silme all nii kõrgele, et mina julgesin vaid redelist kinni hoida, aga mitte üles vaadata. Lõbus ajaviide neil seal välja mõeldud! Baar sai ka käivet, sest ronija nõudis maa peale tagasi saabudes ÕLUT! JA KOHE! ;)

Täname peitjaid vahva seikluse ja aarde eest!

 1 

Tänud.

 1 

Siin kasutasime logimiseks meist oluliselt nooremate ja sportlikumate geokolleegide lahket abi. Tänud kõigile aktsioonis osalenutele!!

 8 

Julm aare ikka, oli siin alles tegemist. Kui olime pool tunnikest või tunnike juba puu all nööri loopides meeldivalt aega veetnud ja köie aardest lõpuks 5m allpoolt üle oksa saanud, ainult selleks, et avastada, et kaasavõetud köis on nagunii oma 10-15 m liiga lühike, ilmus peitjate tiim täies koosseisus välja. Natukene hiljem tekkis uus plaan ja külast veeti kohapeale igavene pikk tuletõrjeredel. Mis küll ulatus tsipa kõrgemale kui köis, aga aardeni oli ikka veel 3m puudu. Tuli leida vabatahtlik, kes oleks nõus kõigepealt redelist ronima ja siis ilma julgestuseta mööda puud veel edasi...Sest ainukese kaasavõetud slingiga sai redel natsa kinni seotud. Alguses pakkusin siis ennast. Ronisin peaaegu redeli lõppu, aga siis tekkis silme ette pilt, kuidas redel minu raskuse all klõpa-klõpa tagasi kokku jookseb või ikkagi ümber kukub jne. Peitjate tiim küll üritas mind alt julgustada edasi minema et muidu hakkavad redelit kõigutama, aga see mind ei veennud väga ja tulin alla tagasi mõtlema ja julgust koguma. Vahepeal aga jalutas üks mugu mööda, kellele naljapärast pakkusime austusväärset ülesannet aare alla tuua ja kutt oli kohe krabinal puu otsas. Kui aare käes, siis pakkusid peitjad meile külalislahkelt lõunaks suppi ning kangemat kraami ja lobisesime veel niisama nata. Aitäh peitjatele aarde, abi ja külalislahkuse eest! Ülimõnus päev oli!

 12 

Ah et nüüd siis selline purakas Naissaarele? Eelmised olidki liiga lihtsad? Puuronimise aarded on moodi läinud? :D Kuna tänaseks oli Sunlines pakkunud Katharina auriku päevakruiisi Naissaarele, mul päev vaba ning ilm ilus, siis ei saanud seda võimalust ometi kasutamata jätta. Uus siku77 aare nimega "Männiku küla" vajas logimist varem või hiljem. Eelmisel aardekülastajal polnud kaasas erivarustust ning aare olla liigitunud kategooriasse "näed, aga kätte ei saa". Seega ei saanud nö. hea õnne peale välja minna, vaid laenasin kogenumalt ronijalt Silverilt varustust. Sõit saarele oli väga mõnus, kõrgeid laineid polnud ning laev ei õõtsutanud. Sadamast väntasin loomulikult otse Männiku küla aardepuu juurde. Esimene mulje puust oli: "pagan, nii avalikus kohas, täitsa tee ääres ja majad kõrval!". Siis edasi: "polegi nii keeruline puu ronida, kõvemad vennad võtaksid selle ilma abivahendita". Huvi pärast katsetasin isegi esiteks niisama, aga sain varsti aru, et ma pole võimeline selliselt üles saama. Niisiis tuli istevöö ja slingid appi võtta. Kuna puu suht jäme, siis oli päris aeganõudev minek. Puu lisaharu pakkus siiski meeldivat tuge. Kui jõudsin oksteni, läks ronimine päris lihtsaks. Lõpuks kui aardeni jõudsin, oli ikka hea tunne. Võtsin okstel mõnusa istumisasendi ja hakkasin konteineri kallal tegutsema. Alla ei tohtinud midagi kukkuda, sest see tähendanuks topelt ronimist ja aja/jõu kulu. Kõik õnnestus siiski ideaalselt ja logiraamatusse sai tehtud esimene sissekanne kell 12:40. Puu otsast allaminek oli võrreldes üles minekuga ikka väga kerge. Lõppkokkuvõttes võib täitsa rahule jääda. Ronimise ajal sõitis kaks autot mööda, aga küsima ei tuldud, mida k...dit ma seal üleval mässan. :D Aktiivseid aardeid on nüüd Naissaarel hetkeseisuga 27. Neist 18-l on mul õnnestunud esmaleid, ehk 2/3-l. :D Tänud igatahes peitjale ning võib aimata, et see Männiku küla aare ei jää tal viimaseks. Ahjaa... Logiraamatus seisis aarde nimena kirjas hoopis "Männiku tee". See pani küll muigama, arvesse võttes sama peitja aarde "Rehviladu" tünga. Mõtlesin naljaga pooleks, et äkki on siingi tüng. Puu oli igatahes sama, mis aarde kirjeldusele lisatud pildil. Aga teisi topsikuid/logiraamatuid ei õnnestunud leida. Ehk oli leitud asi siiski õige ja nime erinevus vaid peitja näpukas. Lõpuks tänan veelkord head Silverit, kelle tõttu mul tänane ronimine üldse korda läks.

Männiku tee?! :D

Puu haru pakkus algul ronimisel tuge...

...kõrgemal polnud aga harust enam niipalju abi.

Aardepuu

Ihaldatud aare

Kõrgust ikka on omajagu

 14 

Leidsin objekti ja ohkasin, et sellest tuleb eraldi seiklus, mis kindlasti ei mahu tänasesse päeva. Oiiiiii kuidas ma eksisin, sest päeva suurim elamus oli meid alles ees ootamas. Niisiis, nägime aaret, kätte ei saanud ja hakkasime vantsima sadama juurde. Pidime minema pigem tempokalt, sest kell oli juba üpris palju. Omavahel naljatlesime, et kahju, et Bolti pole, saaks kindla peale õigeks ajaks aurikule tagasi. Läksime siis mööda teed, kui äkitselt kuulsime vääääga imelikku häält. Pöörasime ümber ja mingi pisike romu sõitis meie suunas. Ütlesin Liisale, et näe, oleks praegu miniseelik, siis saaks raudselt küüti. Tõmbasime tee peale kõrvale ja tahtsime romu mööda lasta. Lähemale jõudes nägime, et autos istus ees 2 papit ja taga veel 4 tükki. Selles tagumises, kus neli tükki istusid, hindasime mõlemad enam-vähem kuupmeetri suuruseks ruumiks. Romu jäi seisma ja juht küsis, et kuhu minek. Saanud vastuseks, et sadamasse, ütles papi, et korjab meid peale. Egas midagi, pulli peab ka elus saama. Ronisime siis sisse ja mõtlesime, et mida pekki, aga kuna me kahekesi oleme tulest ja veest ja Valgevenest läbi käinud, siis ei muretsenud ka. Tõepoolest, polnudki põhjust. Istusime kuuekesi mingi nipiga sellest kuupmeetrises saras ja selgus, et selle iseehitatud romu juht on legendaarne Petka, kes rõõmustas, et ,,Koleda autoga saab ka naisi". (Või siis ei saa..) Aga noh, peal me olime ja loksusime ilusti sadamasse. Seltskond oli äge ja suurema osa ajast lihtsalt naersime. Hiljem, kui jälle aurikul olime, ajasime kapteniga juttu ning selgus, et Petka oli Naissaarele põgenenud aastaid tagasi oma naise eest. Kaks aastat tagasi oli ta naine ta sealt aga üles leidnud ja hullu draama korraldanud. Samuti kuulsime, kuidas kapten oli kord Petkalt palunud, et ta turistidele rongisõitu teeks. Petka oli nõus, kuid sel päeval oli ta nii sigalakku täis, et jäi veduris magama. Reisijad olid juba päris hirmul, et rong jõuab lõpp-punkti, aga üldse ei võta veel hoogu maha. Seepeale oli üks reisijatest hüpanud vagunisse ja tõmmanud pidurit.