Lasa järve

19 juuli 2020 kommenteeris Maru, Kätlin, Mihkel [sookoll]

Ideaalse laagripaiga otsingud, mida alustasime pärast lõunatamist Karksi-Nuias, tõid meid lõpuks ikkagi siia tagasi. Ja hästi oli, et tõid, sest ideaalsemat laagrit, kui sel päeval, on raske ette kujutada.

Teekond siia ei olnud murevaba. Lootust natuke lihtsamini laagripaik leida, kui eile, justkui oli. Ikkagi pühapäev, nädalavahetuse telkijad on oma kodinad kokku pakkinud ja teel argipäeva poole. Esimesena proovisime Ruhijärvet. Üle järve olev aare ka meelitas. Õnneks olid seal kalastajad just saabunud ning plats hõivatud. Edasi võtsime suuna maalilise Tündre suunas läbi Teringi lõkkekoha. Parkla oli autosid tuugalt täis. Alatsi aare jääb ka teiseks korraks, kuigi lähedalt sai ju mööda sõidetud. Tee lõpetas mahamurdunud kaskede kaskaad üsna pea pärast metsa jõudmist. Ots ringi ja tagasi Lillisse, põhja poolt ringiga, Lõpi soo kõrvalt mööda metsateed, mis toob sellele samale Tündre teele tagasi. Kolm korda raiusin teele kukkunud puid madalamaks, et saaks neist üle sõita. Läbi üüratute mudaaukude ja üle puutüvede jõudsin ristmikule välja teisel pool mahakukkunud kaski. Suund Tündre peale. Sain vast 150m sõita (koos ühe puu ületamisega), kui sein ette kerkis. Vähemalt kümmekond teele kukkunud puud, maast paari meetri kõrguseni. Väikese kirvega läbi murdmine ebareaalne. Ühesõnaga, hetkel on Tündre ja Alatsi vaheline otsetee läbimatu ka mittemadalapõhjalistele. Ots uuesti ringi ja tuldud teed pidi tagasi läbi üüratute mudaaukude ja üle puutüvede. Edasine sõit kulges mööda tsiviliseeritud teid. Tündres oli seltskond ees aga suheldes saime teada, et nad ei jää ööseks. Esialgne plaan oligi sinna jääda aga Kätlin oli õnneks see, kes arvas, et võiks ikka vaatama minna, kas Lasa on hõivatud või mitte. Riskides sellega, et jääme ilma nii Lasa kui Tündre telkimiskohast, sõitsime siia. Plats vaba :)

Rippvoodi puude vahele, telk püsti, Maru tekile pikutama ja ise järve. Vesi on soe ja sile kui peegel, õhk soe ja tuulevaikne. Ümberringi mitte hingelistki, täielik idüll. Mitu korda käisime järve vahet, ujumisriietele rõhku ei pannud, märjana väljas jahe ei hakanud, terve õhtu jooksul kohtasime paari parmu ja ühte sääske. Kui päike loojus, tegime lõkke üles. Grillisime, mida kaasas oli ning nautisime vaikust. Täielikku vaikust. Veekogude ääres juhtub seda harva, et ainus, mida kuuled, on verekohin enda kõrvus. Ikka on lainetus või tuul puudevõrades või veelinnud pladistavad. Sel õhtul kuni hommikuni oli haudvaikus. Ei ühtegi sääse pininat, oksa praksatust, hiire piuksu või konna krooksu.

Kuue paikku läks minu jaoks telgis palavaks ja kolisin rippvoodisse. Uskumatult mugav asi on, nii kui pikali viskad, uni kohe tuleb, sest tunne on, nagu oleks keegi su kaissu võtnud. Kuigi paadunud kõhuli magajana ma ei kujuta ainult selles magamist ette. Ja siis nad tulid. Hääled. Koos päikesega. Idast hakkasid siutsud ja vidinad kostma. Lainena saabusid korraga väike-kirjurähnid, puukoristajad ja trobikond varblasi. Poole tunniga jõudsid meie peade kohale ja eemaldusid läände mööda peegelsileda Lasa järve kallast. Ma ei olnud sellist asja varem näinud. Loogika ütleb, et päike aktiveerib putukad ja linnud järgnevad putukatele. Ei tea kas on nii, aga äge värk igal juhul. Magasime veel pikalt. Kui ärkasime, siis olesklesime niisama. Kuidagi ei tahtnud kiirustada ära minemisega, niivõrd hea oli olla. Kiilid tegid vee kohal sööste, suured liblikad lendlesid karjakaupa meie ümber. Üks väiksem maandus Maru ninale ja ei lasknud enam lahti. Lõpuks, kui lähenev lõunaäike meid pakkima sundis ja viimased ujumised juba pilvise taeva all tehtud, ajasin liblika Maru nina pealt ära ning istusime autosse. Esimesed piisad tabasid tuuleklaasi. Kui minema sõitsime, mullitas Lasa järve veepind vihmasajust.

Valisime Tõrvasse sõiduks otsetee mööda metsaradu. Esimene viis läbi soo ja sealt ei julgenud edasi minna. Sai jälle otsa ringi pöörata ning teine valik oli parem. Kulgedes rahulikult geomobiiliga mööda männimetsaalust rada tõdesime, et kuigi vingeid telkimisi on meil palju olnud, siis Lasa järve oma läheb nende kõige-kõige ägedamate sahtlisse. Karl ja Maire, aitäh looduselamuse eest!

18 mai 2020 kommenteeris Carolina [caro]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".