Sidesõlm

Aare tutvustab vanat Oriküla raketibaasi. Viimati käisin siin 25 aastat tagasi ja pilt on oluliselt muutunud. Enamus hooneid on purustatud ja territootiumile vahepeal ehitatud ka omaaegne Eesti esimene paaris rallirada. Siit vaid mõne kilomeetri kauguselt on pärit ka meie rallikuningas Ott Tänak. Olge siis otsides ettevaatlikud et kihutava rallika ette ei satu ;) Õnneks on ühtteist siiski säilinud mida militaarhuvilistel vaatamas käia. Algkoordinaatidel asub üks võimalikest sissepääsudest. Vastavalt uutele reeglitele on "siseruumide" aarde näol tegemist mõistatusaardega. Aarde leidmiseks otsi üles sidesõlm.

Natuke saaremaa raketibaasidest

Dejevos ja Orikülas olid raketid, mille pikkuseks tuli 10,8 meetrit ja mis kaalusid seitse tonni. Nende lõhkepea kaalus 217 kilogrammi ning lennukaugus oli 240 kilomeetrit. Väidetavalt oleks nendega saanud Stockholmi kohal lennukeid alla lasta. Nendel rakettidel kulus häire algusest kuni õhku minekuni poolteist minutit, kuid neid ei kasutatud siin kunagi.

Kõik oli väga salajane. Isegi rakette ei tohtinud selle nimega kutsuda. Tuli öelda izdelije, toode. Rakettide liigutamine, transport toimus ainult öösel. Kokku oli seal kaks divisjoni neid rakette, kummaski divisjonis 6 stardiseadeldist. Üks rakett oli stardiseadeldise peal, teine kõrval drežiini peal. Kui üks rakett välja lasta, tuli teine automaatselt ja laadis uuesti ära. Seepeale pidi tehniline divisjon tooma sinna kaks uut raketti. Raketi lõhkepea peitis endas 20000 terasest kuuli, mis lõhkemisel laiali lendasid. Selle lennukõrgus oli 300 meetrist 35 kilomeetrini.

Nendega kaitsti Nõukogude Liidu õhupiiri, seetõttu oldi seal pidevalt lahingvalmiduses, mis tähendas, et rohkem kui viie minuti kaugusele oma tööülesannetest ei tohtinud liikuda.

Selliste rakettide omamine oli siiski päris kallis lõbu. Truuväärti sõnul maksis üks rakett koos kõigi osadega kokku umbes 220000 rubla. Tema palk oli sel ajal 300 rubla kuus.

Kui palju erinevaid rakette Saaremaal kokku oli, ei ole teada, sest neid oli ka komplekteerimata. Küll aga olevat ajavahemikul 1970-1980 Saaremaal olnud ka tuumalõhkepeaga rakette. Need olid Kallemäel, Piiril ja Sõrves. Sulevi sõnul väeosas reaalset sõjaohtu ei tunnetatud, küll aga oli oht, et mõni vaenlase lennuk tuleb üle piiri. Nad jälgisid sageli hommikust õhtuni, kuidas NATO lennukid väga täpselt mööda liidu piiri lendasid. Lendasid kusagilt Taanist Botnia laheni ja tagasi ning siinsed sõdurid jälgisid neid kogu selle aja pingsalt.

Dejevost ühtegi raketti õhku ei lastud. Küll aga Saaremaa teistes baasides tuli seda kaks korda ette. Esimest korda lasti Saaremaalt rakett välja 1962. aastal Sõrvest. Loodeti tabada triivivat õhupalli, aga ei tabatud. Õhupalli metallist, peegeldav osa oli liiga väike ja rakett ei saanudki tabada.

Tegemist olevat olnud NATO õhupallidega, mida pidevalt teele saadeti, et kontrollida punaarmeelaste tegevussagedusi. Need aga teadsid, millega tegu ning vaenlaste poolt olnud see tulutu tegevus. Kui rakett ei tabanud, siis see lõhkes ise mere kohal.

Teine rakett läks teele 1967. aastal Oriküla divisjonist. Tegemist oli õnnetusega. Tegeleti parajasti hooldustöödega, kontrolliti rakettide aparatuuri korrasolekut ja muud säärast. Juhtus nii, et ühenduskaablid olid jäässe külmunud ja kui anti kontrollsignaal, kargas kogemata sõjasignaal peale ja raketi mootorid pandi tööle. Kuna rakett oli laadimisnurga all horisontaalis, põrkas see vastu ümbritsevat valli ja lendas metsa poole, kuhu ta ka kukkus.

Kuna lennukiirus oli liiga väike, ei saanud rakett õnneks plahvatada. Maandunud lõhkepeale tehti vall ümber ja õhati sealsamas. Kõik ülemused võeti maha ja pärast seda divisjon ka likvideeriti. Nii jäi Saaremaale neljast divisjonist kolm.