Viisk, põis ja õlekõrs

Uhti, uhti, uhkesti
viisk läks Tartust Viljandi,
kaasas põis ja õlekõrs,
õlekõrs kui sääseõrs.
Ei saa üle Emajõest,
hüva nõu nüüd kallis tõest!

Viisk siis ütles targasti
oma seltsilistele:
“Otsas häda, otsas vaev:
põis on meil kui loodud laev!
Kõrs on mastiks kõlbulik,
mina olen laevnik!”

Põis aga vastas põrinal,
väga kõlav kõri tal:
“Viisu nõu on imelik:
laev ju olgu laberik!
Vaatke, kui ma veeren vees,
kohe olete ju sees!”

Kõrs siis heitis pikali,
sillakene valmiski!
Viisk nüüd hüüdis:” Sild on hea!
Mina sammun üle pea!”
Astus sammu, astus kaks,
sillakene katki praks!

Põnnadi, põnnadi hüppas põis,
naeris, mis ta naerda võis:
“Vaata, kuidas rumalad
uppusid nüüd mõlemad!”
Tõmbas ennast õhku täis
ja karplauhti lõhki käis!