Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Raplamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare asub kohas, mis on seotud Eesti rahvuskivi kasutamisega.
Aare on plastkarbis ning sisaldab:
Koogipoiste aarde juurest edasi reisinud rändaare (mälukaart koos vastava juhendiga)
HV-pastakas
Logiraamat
Vihmakeep
3 leninlikku üherublast
Väike täidetav lõhnaõlipudel
Kui ma veel väike olin, siis räägiti mulle lugu sellest, et ühe hilisõhtuse rongi juht nägi praeguses aarde peidukohas puu otsas poodud naisterahvast... Kui ta sellest teistele teada andis ja vaatama mindi, siis ei olnud seal enam kedagi...
See lugu on miskipärast mõjunud selliselt, et nimetet kohal on minu jaoks ka tänapäeval jätkuvalt teatud sünge aura. Kui seal olla, siis oled ümbritsevast maailmast kui ära lõigatud, kesk vaikust, mida katkestab ainult tuulesahin, puude kriiksumine või mõne varese kurjakuulutav kraaksatus... Nii võib omale üsna ehedalt ette kujutada, kuidas selline sünge paik tõi lõpu kellegi maisele eksistentsile... või siis ei toonud ka, vaid pani rongijuhi hoopis vastavasisulist nägemust nägema, mine sa võta kinni. Või siis kolmas variant on, et see lugu mõeldi välja minu hirmutamiseks... :-D
Läheneda saab nii jala kui soovi korral ka jalgrattal, jala on olenevalt lähtekohast üks ots 0,5 - 1,5 km. Maastik on kerge.
Vihje: Kuused siin ja kuused seal. Kummardus neile selle eest.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
maasturiga_huvitav (1), lumega_raske (1), lühem_matk (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC15AD9
Logiteadete statistika:
164 (91,6%)
15
4
3
3
0
0
Kokku: 189
Sel aastal korra juba tulin siia aarde lähistele mõttega, et hooldaks ära. Raudteeülesõidu juures ohkasin mitu korda ja lõpuks ei viitsinudki minna. Ilm ei olnud toona ka kõige meeldivam, et kaks korda edasi-tagasi käia.
Täna uuesti piirkonnas ja see aare jälle nimekirja topitud. Päike oli hakanud just loojuma. Ütlesin endale, et nüüd või mitte kunagi. Pakkisin seljakoti kokku ja asusin teele. Kohale jõudes lootsin, et kuivad ilmad oleksid logiraamatu iseenesest ära kuivatanud ja piisaks karbi vahetusest. Karbi otsimise peale kulus juba mitu head minutit. Logiraamatut katsudes ei olnud see ülimärg kuid siiski koledalt niiske. Korra proovisin seda loojuvale päikesele lehvitada aga see oli täitsa lootusetu üritus. Terve päeva puhunud tugev tuul oli nüüdseks ka täiesti raugenud. Ei jäänud siis muud üle kui karbiga tagasi auto juurde jalutada.
Täna sain tunda, et armatuuril ei tasuks päris kõike kuivatada. Eile ühte tilkuvat logiraamatut tund aega soojendades, tilkus logiraamatu kehavedelik kuhugi valedesse kohtadesse ja terve päeva pidin kannatama kopitanud haisu kui konditsioneeri sisse panin. Seetõttu tuli aknad lahti sõita ja lõpetasin nohuga. Oh seda rasket elu :D
Auto juures viskasin siiski kogu sisu omale kohale kuivama. Samal ajal meisterdasin valmis uue karbi. Juba 2016 aastal kui seda aaret viimati kuivatasin, jäi logiraamat päris räbal. Nüüd oli vähemalt kaks korda hullem. Klammerdasin hunnikutäie lehti uuesti üheks raamatuks. Lisasin uue juhendi ja minigripi. Auto juures ei läinudki üle 15 minuti ja sain teisele ringile suunduda. Loodetavasti nüüd püsib pikemat aega hooldusvajaduseta. Koht on veider ja aare sinna sobib.