1 

Kahjuks tuleb tõdeda, et aare vajab taas hooldust.
Otsustasin kaunist septembrit korralikult kasutada ja supata mõnele laiule, kuhu ma suvel ei jõudnud. Siia soovisin augustis tulla, ent isegi ujujaid ei lubatud vette. Nüüd olid olud teised. Ilm oli soe, kuid tuuline. Paar tüüpi käisid vees. Mina pumpasin supi täis ja läksin veele. Rahuni mõlada polnud keeruline. Edasi tuli läbida pikk erinevas kõrguses ja tiheduses flora-etapp. Teelt leidsin suure väljahaudumata muna. Hea, et peale ei astunud. Aardega nii hästi ei läinud. Kõigepealt ei näinud ma teda üldse. Siis leidsin loodusliku maskeeringu alt konteineri ja porri mattunud minigripi. Kott oli seest märg. Kuidagi sain oma nime kaane peale kraabitud. Hoidsin logiraamatut veidi aega tuule käes. Vett raamatust enam ei tilkunud, aga pakun, et aarde hoolduseks tuleks väliskonteinerisse panna veekindel sisemine konteiner uue logiraamatuga.
Aitäh sinna peitmast! Koht on äge ja konteiner on äge, ainult tõus ei sobi geopeitusega siin sugugi kokku.

 2 

Tegime täna õhtul dessandi Kajakarahule. See talv oli jää olukord normaalne ja oleks võinud juba varem seal ära käia, kuid viimased mitteleiud ei ärgitanud minema. Helen täna avastas, et hiljuti on aaret leitud ja võtsime käigu kohe ette. Oodata polnud ju midagi, sest soojad ilmad tulekul. Eelmisest logist saime teada, et hädasti oleks vaja uut logiraamatut. Kuna oli suht kiire ja kellelgi logiraamatut et olnud, siis sai see vihikust kohandatud - lõpptulemusega jäin igati rahule. Parkisime auto Vasikaholmi ranna parklasse ja võtsime suuna saarele. Jää oli väga libe, kuid õnneks keegi ei kukkunud. Aarde leidsime lihtsalt, sest lumi oli enamjaolt sulanud, kajakad ei rünnanud ja pilliroog ei varjanud vaadet. Logiraamat ei tahtnud aardesse ära mahtuda, kuid kuidagi ikka pakkisime ta sisse. Tagasiteel mandrile hakkas juba kergelt hämarduma. Tänud peitjale siia juhatamast!

 2 

Kella nelja ajal õhtul olin ma end juba diivaninurka kerra keeranud, kuid siis tuli kõne, et õhtul Kajakarahule minek, et tuled ka või. Loomulikult tulen. Aga kuna sõita oli ikka omajagu, siis kartsin täitsa siiralt, et jääme pimeda peale. Aga ei jäänudki. Jää kandis kenasti, aga ikka maru libe oli. Teised uisutasid käbedalt ees minema, mul aga oli hiljutine kukkumine veel liiga selgelt meeles, seega astusin ikka kaunikesti ettevaatlikult. Kutsa lasin küll lahti, et las lippab, tal ju neli jalga, püsib neil ehk paremini kui mina oma kahel. Otse loomulikult võttis ta pea kohe sihikule ühe uiskudel uisutaja, no ju oli tema jaoks taas kummaline liikumisviis. Suhtlesid natukene ja siis läks kumbki oma teed. Kui mina kohale jõudsin, oli aare juba leitud ja passitati tutikat logiraamatut vanasse pessa. Kõik toimingud tehtud, saigi see väikene suts üle mere lõpetatuks lugeda. Tänud peitjale siia meelitamast ja aaret peitmast.

 2 

Leitud

Aare nullis olemas ja logiraamat nüüd värskelt vahetatud. Kellel huvi minna, siis jää veel kenasti kannab... aga mitte kauaks :)

Päevavalgust veel jagus ja jää oli endiselt korralik, seega otsustasime ka siin ära käia. Peale meie oli jääl veel teisigi, kuid nad toimetasid enda tähtsaid muguasju. Jää oli kohati mitmekihiline ja see lisas meie jalutuskäigule elevust. Saarekesel olles meenusid kõik abistavad vihjed, seega väga kaua aaret ei otsinud.

Auto jätsin parklasse ning sealt siis kulgesin Kajakarahu poole. Päike oli juba korralikult tööd teinud ning kivide kohal haigutasid jääs korraliku augud. Rahu peale saamiseks pidi veidike kohta valima. Olin valmistanud ennast suuremaks otsimiseks, kuid õnneks tänu georadadele läks üsna kärmelt, tänud!

 3 

Kajakarahule minnes olime jää oludes juba piisavalt veendunud aga igaks petteks võtsime naasklid siiski kaasa. Enamus teekonnast oli lihtne jalutamine. Vahepeal oli pealmine jääkiht natukene pehme võitu. Õnneks kahejääkihi vahel olev vesi oli ainult mõne cm sügavune. Lisaks meile liikus jää peal teisigi inimesi. Meie järel tuli üks perekond jää peale jalutama ja naabersaarel, Karurahul, oli näha liikumist. Kajakarahu jalutasime natukene ringi, otsisime aarde üles ja võtsime ette premeeritud lõunasöögi Haapsalu Taksi pubis. Aitäh aarde eest!

Koos taksikoeraga ei tohi jää peal pikali käia

Vareimeis magus kinnisvara

Jää kunst

Kas meil ei pea olema mõistatused lahendatavad? Ma ei saanud kahjuks täpselt aru, kuidas siin koordinaadi pidi kätte saama.. mõni targem võiks mulle teada anda...

Koht ise oli põnev ja väärib kindlasti aaret!

Rahu, ainult rahu! :o) Arvates teadvat, millised olud siin suvel valitsevad, tahtsin ka pigem enne ära käia kui loodus üle põlve ulatub. Iseenesest ei põlga ma säärase kontseptsiooniga aardeid ära - mõistlikkuse piires. Raskusaste antud juhul ju enamvähem vastav (vähemalt talvistes oludes), territoorium pole nii ulmeliselt suur. Tulepaagi juures tegin peatuse küll, aga mitte kuigi pika, sest mäletatavasti säärast tüüpi objektide küljes tänapäeval enam geopeitust harrastada ei lubata. Üldiselt jälgi ajades saab hetkel üsna hõlpsasti nime kirja. Aitüma.

 4 

Kodumaa 103. sünnipäeva esimene aare. Jääd katsusime siin ka umbes kuu tagasi, aga siis pelgasid naised selle liiga lumiseks. Täna oli kõnnak kindel. Meil oli Tõrvas saadud mingisugune eelinfo, mis osutus saarel tulutult ringi tatsates valeks. Oleks pidanud ikka kohe algul mööda jälgi minema. Kui otsinguala kitsendatud, oli leid juba kiirem. Tore tükk.
Ise olin ka enne üpris veendunud, et aare võiks ju olla saare ainsa loogilise objekti juures. Aga küllap naiste loogika on midagi muud. Kui tahta sama õel olla, võiks luua samasuguse mõistatuse, nt nimega "Kingitus Jaanikale", aga mõnel suuremal saarel, miks mitte Hiiumaal. Ja aare võib, aga ei pruugi, rikkuda 3.2 km reeglit ;-) Või kui peitja tahab ise veelgi õelam välja paista, peidab ise sellise, nimeks saagu "Kingitus Jaanikalt" ;-P Aitäh rahulikule rahule kutsumast! P.S. Minigrip-kotikest ei taibanud kaasa võtta.

 4 

Vabariigi aastapäeva puhul otsustasime kasutada veel olemasolevaid jääolusid ära ja noppida mõned sobivad aarded. Haapsalu kant sobis selleks hästi, sest siin neid ikka jagub. Antud aarde oleks kohati jätnud soojemaks ajaks hea meelega. Siiski kuna mõistatus puudub ja aarde koht on täiesti suvaline, siis tundus olevat hea idee kasutada ära teiste lumiseid jälgi. Indy omasi oli terve rahu täis, kuid inimeste omad ikka ainult seal kus vaja. Aga kuna meie lähenesime rahule valest suunast, siis oli isegi nende otsimine üpris keeruline ja sai pool saarest lihtsalt läbi kammitud. Kuni enam ei viitsinud kive keerata, kasutasime ka varianti küsida varemleidnult abi. Edasi läks juba lihtsamaks. Ja väga hea, et selle aarde juures sai nüüd ära käidud. Soojemal ajal, kui rohelus on elus, on see leidmine vist täiesti võimatu. Tore koht, tore konteiner, aga õel "mõistatus". Geopeitus on koordinaatidel põhinev mäng, mitte et mine otsi nõela heinakuhjast. Ma ei saa üldse aru miks sellise koha aarde koordinaate peab peitma. Isegi kui vaja, siis võiks selle taga olla mõistatus kust saab kätte aarde asukoha. Mitte proovi oma õnne...Või siis võiks aare olla selle ühe loogilise koha peal saarel. Aga seal seda ju ka pole.

Kui eile oli lausa suurepärased tingimused merel jalutamiseks siis täna oli päris hull ilm, jube tuul, paduvihm, jää peal vesi ja sigalibe. Ilm oli lausa nii vilets, et juba enne lõunat jätsin geopäeva pooleli ja sõitsin ära Virumaa poole, seda polegi vist varem juhtunud. Aardest ka, leid oli lihtne. Tänud!

Udu oli nii paks, et isegi kajakad ei näinud, et nende rahul käisime.
Tänud.

Ikka oli tore, et selle ette võtsime. Endiselt kattis kõiksust niiske udu. Siiski omasime veidi enam vihjeid kui, et aarde kohal on taevas pilv. Uisutasime läbi vee kohale ja õnneks siis peagi ka tagasi. Olid kajakadki rahul. Kuna nende kisa külastusel ei kuulnud, siis muud ei oska arvata ka.

Uus katse! Täna oli siin juba käidud (tuleb välja, et eelmised logijad jalutasid meile natukene enne parklat vastu ka:)), seega selle võrra oli meil eelmisest korrast asi lihtsam. Aga eks aardeid ongi siis lihtsam leida, kui otsida selles kohas, kuhu peitja aarde on poetanud selmet tuustida ümbruskonna kõiki valesid kohti :D. Mis muidugi tol kahe nädala tagusel hetkel üldse valed ei tundunud, pigem sellised, kuhu geopeitur tõenäoliselt aarde peidaks… Nüüd igatahes sai ka Kajakarahu leitud, aitäh Jaanikale aarde eest, mis lausa mitmeks nädalavahetuseks meile plaanid tegi ;).

Tänud peitjale :)

TFTC!

Olime Haapsalule juba nii nii lähedal, mis see enam siis siia tulla pole. Georada viis nii täpselt kohale. Tänud

Priit ja Krissu autos rääkisid, et Haapsalu juures ka 2 vee aaret, mida hea praegu mööda jääd ära võtta. Mõeldud, tehtud. Oli see koht täna alles populaarne. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

 3 

Wingmän ütles juba eile, et elu ei vääri enam elamist, kui seda aaret lähipäevil logida ei saa ja nii me leidsimegi endid täna Balbiino reklaamikirjalise putka ja reklaamtahvli vahelt, mis teadvustas, et Haapsalus kulub palju rulli ja suunas meid lahkelt mingisse asutusse raha laenama. Rahapuuduse üle otseselt sel hetkel ei kurtnud, rohkem olid mõtted jää paksuse ja kandevõime juures. Aga kuna meile teadaolevalt on siin lähiaegadel ikka lausa karavanide kaupa vooritud ja seda kinnitasid nii vanemad kui ka värskemad jäljed, siis tegelikult oli tore ning nauditav jalutuskäik.

Kajakarahu ajas oma tuulepaagist nina upsakalt püsti ning mingeid aardeid esialgu küll välja anda ei kavatsenud. Näha oli, et eelmised otsijad olid usinasti kõik, mis vähegi aaret peita võis, kenasti puhtaks pühkinud. Andsime siis ka oma panuse ühe ja teise objekti lumest puhastamisse, kuid ei leidnud midagi. Wingmän keerles nagu derviš piki ettetallatud tunneleid edasi ja tagasi. Ja lõpuks tal näkkas ka. Leidis meie otsitu ja saimegi logida.

Tagasitee läks soravalt ja ilma intsidentideta. Parklas kohtasime geokoera, kes viis oma inimesi jalutama :D

 1 

Tänase päeva põhieesmärk. Valmistusin kõige hullemaks just saarel otsinguks. Kõik logid said läbi loetud ja vajalik info kõrva taha pandud. Nagu arvata võis oli rahule pääs kerge. Oli hea soojendus hilisemale retkele.

Saarel näppisime ühest kohast, näppisime teisest kohast ja oli selge, et võib raske tööpäev tulla. Kõmpisin kõik saare nurgad läbi ja otsustasin kõik kahtlased kohad üle käia. Mingil hetkel märkas silm midagi tuttavat ja hetk hiljem selgus, et jackpott. Ei pidanud tunde saarel veetma ning saime suunduda õnnelikult tagasi. Konteiner tundus samuti ok.

Kaldale jõudes andsime teatepulga üle Heleni tiimile. Näha on, et kõik mängijad võtavad ilmastikust viimast ja täna oleks võinud tööle panna bussiliini Vasikaholmi-Kajakarahu. Aa ja kajakatest saime seal tõesti rahu. Aitäh koha eest, mida poleks muidu kunagi külastanud! Geomäng on äge.

 4 

Käisime täna siis tegemas vigade parandust kaks nädalat tagasi sooritatud mitteleiule. Päev oli hall, isegi sadas mingit märga ja tuju oli ka laiule kõmpides üsna mõru. Tühi kõht muidugi ka olukorda rõõmsamaks ei teinud.

Juba eemalt nägime jääl 3 inimest, kindlasti geopeiturid ;) Nemad jõudsid just rannale tagasi kui meie esimesed sammud jääle tegime. Suur jäljerada viis kohale ja laiul tekkis isegi trammi tunne, mis lihtsalt mööda rööpaid õigesse peatusse veereb. Tänu paljudele viimaste päeva otsijatele me ise pingutama ei pidanud. Kummardusime õiges kohas ja panime nimed kirja. Konteineri kaas oli suhteliselt irvakil, meil igatahes mingeid abivahendeid selle avamiseks vaja polnud. Jäi isegi tunne, et mingid detailid seal juba üksteisest irdunud. Konteinerist võtsime kaasa ka katkise "veekindla" koti. Logiraamat on ilusti minigripis ja praegu igatahes kuiv ja korras.

 3 

Vastuseks äärmiselt viisakatele õpetajatele, et ikka geopeiturid :D. Tegelikult tekkis mõte nädalavahetusel Tartusse minna ja nii me kõige "otsema" tee valisime, läbi Haapsalu. See meretagune on nüüd logitud, uued ootavad vee vedelaks muutumist. Tänud peitjale!

 4 

Mida teevad õpetajad, kui algab koolivaheaeg? Loomulikult lähevad loodusesse patakaid laadima. Tänane imeilus ilm andis tõuke minna merele. Ja kui kodu lähedal on meri ja laid ja laiul aare, siis loomulikult tuleb just sinna minna. Saime Olgaga kokku kaubamaja parklas ja suundusime Vasikaholmi, et leida parim koht kust jääle saada. Mingi nipiga õnnestus mul aga auto lumehange kinni sõita ja oma jõududega me sealt välja ei saanudki. Kui olime juba telefone haaramas, et abi kutsuda, tuli üks noormees autoga ja pakkus abi. Nii tore kui on tähelepanelikke, abivalmeid ja hoolivaid noori mehi. Kolmekesi saime auto teele ja ka õnnelikult pargitud. Asusime üle mere rahu poole. Päris mitmed jäljed viisid sinnapoole ja nii läksime meiegi. Ühe koha peal tundus, et vesi on jää ja lume vahel, sest jalajäljed muutusid kollaseks, kuid siiski jäid jalad kuivaks ja midagi hullu polnud. Rahule jõudes käisime kogu laiu risti-põiki läbi. No mida pole, seda pole. Tasapisi hakkas juba külm näpistama ja tekkis lootusetu tunne. Palusime peitjalt vihjet ja see saabus väga kiiresti. Peale vihjet tuli leid ka juba kiiresti. Konteineri avamiseks oli õige abivahend kaasas ja peale logimist taastasime algse olukorra. Tagasitee oli rõõmsas meeleolus ja tegelikult jättis aare väga hea mulje. Samuti oli peitja väga vastutulelik ja abivalmis. Parklasse tagasi jõudes asutas üks paar end merele minema. Võtsid ka suuna Kajakarahule. Huvitav, kas järgmised peiturid või niisama talvenautijad. Aitäh peitjale! Väga tore kogemus oli!

Täna oli tõesti kajakatest rahu. Ilm oli nii tore, et lausa lust oli sinna jalutada. Tänud peiduka eest!

Leitud koos teistega. ????

 1 

See kollane täpp oli nagu okas mis torkas igal vaatamisel! Lõpuks tuli kandev jää tegime kambaga maalritöö ära. Aare oli parem kui eelarvamus, tänan!

Leitud

 1 

Olime seda rahu siin juba pikemat aega silmas pidanud ja kuna pühapäevane ilus ilm lausa kutsus jalutama, siis otsustasimegi, et teeme matka siia. Kuna olen jääpeal käimise osas paras jänespüks siis esialgu natuke märjemaid kohti kohates võttis korra kõhedaks - aga tegelikusses on jää ikka paks ja kohalejõudmine käkitegu. Koheapl aga hakkas ikaldus pihta isegi kaasa võetud geokoer ei aidanud jälgede ajamisel :D Et aga mitte päris tühjade tätega tagasi pöörduda siis palusime peitjalt nõksa abi ja järgmisel hetkel avastasin end juba aarde otsas seismast :D vaatasime vahvat peidikut - õnneks avamiseks oli kõik vajalik kaasas, panime nimed kirja, uudistasime ja pildistasime veel kena ümbrust ning suundusime tagasi kindla maa poole :) Tänud mõnusat mereületust pakkumast! :)

 2 

Juba pool pühapäeva olime tiirutanud linna vahel. Loginud aardeid, lonkinud Lab-e, sihtinud seda merejääd siitpoolt ja sealtpoolt. Ega mõte rahu ei andnud, et üks aare on veel meid ootamas - Kajakarahu. Kui viimased Labi punktid käidud said, siis tundus küll see merejää juba nii tugev olema, et võiks ka meid kanda. Keerasin auto parklasse. Tundus nagu läheks geomaantee vajalikus suunas. Proovisime tee peal mõistatada palju jalapaare maanteel kõndinud on :) Meie pakkumine oli neli, logiraamatu järgi üsna hästi pakutud 2 + 2. Tegelikult on jää vaid pool selle aarde probleemist. Teine pool on ülesanne leida rahult aare. Sellega läks ka täna üsna hõlpsasti, Ingridi indiaani sõjahüüd kostus roostikust üsna kiiresti. Ja siis taipasime, et abivahendid on autos, mis õnneks polnudki väga kaugel. Sel ajal kui mina auto poole abivahendi järgi tõttasin õnnestus Ingridil Erko abiga ka logi juba kirja saada. Tänud Jaikale Kajakarahule kutsumast!

 6 

Tänane Läänemaa geotuur meie nn nkt-tiimiga kulges arvatust oluliselt lihtsamini, tänu külmakraadide poolt kõvaks muudetud enamasti vesiste rannaäärsete karjamaade said arvukad linnutornid kiiresti külastatud.

Polnud veel pimegi, kes ikka veel koju tahaks. Nii tegime kiiresti lisanimekirja ja suundusime Haapsallu. Silver hakkas tänaste matkakogemuste põhjal tegema ahvatlevaid viiteid ka paarile raskemale aardele, kambaga on ju esialgu tunduvaid hullemaidki kergelt seljatatud, nii täna kui varem. Keegi meist oli algul skeptiline, kuid uurisime ja puurisime, tuvastasime mere sügavuse, varustasime ja häälestasime ning varsti leidsimegi end roostikus ragistamas. Huh, sellele meres asuvale maalapikesele jõudmine oli lausa lust selle kõrval, mis siin ees ootas. Õnneks olid meie varustuses ka varemleidjad, kelle abiga saime suuna kätte. Paras pähkel ilmselt selle leidmine lokkava roheluse ja kõrge veetasemega ajal.

Aitäh peitjale. Meie olime täna väga rahulolevad siit tagasi kindlale maale jõudes.

 3 

Tänase päeva geotuuri nimistus oli meil tegelikult 17 aaret. Praeguse aja valguslühidust ja matkade pikkusi arvestades oli esiti kuri kahtlus et k6ikidesse ei j6uagi. Sellepärast olidki osadele aaretele rasvased ringid ymber veetud, et kui ajahätta jääme siis jätame muud ja keskendume nendele. See aare oli seal nimekirjas... eem tegelikult seda ei olnudki meie tänases nimekirjas. Aga päev oli nii edukalt jooksnud et 17 oli juba ammu seljatatud ja nyyd otsisime juba 27 ndat aaret :D. Eks geopeituri kott on selline mystiline asi. Täpselt nagu sealt Jumanji filmist dr Mouse kelle kotist v6is vabalt välja t6mmata jääronimisvarustuse, tanki, kummipaadi v6i kasv6i ... :D Nii me sealt teele asusimegi. Kaupol ja Silveril oli tegelikult asjandus juba leitud aga lasid meil ka nac valedest kohtadest otsida. Kellaaega, kylma ja väikest väsimust arvestades siiski halastati meie peale ja suunati 6igele teele. 6nnex olid ka vajalikud abivahendid taskust v6tta ja nac aja pärast panimegi omad nimed raamatusse kirja. Räägiti veel veeoludest mis eelmine kord olla olnud oluliselt k6rgemad ja otsimine palju palju tylikam. Igastahes see omamoodi parameetrite ja asukohaga täpp sai ka täna ilusaks kollaseks naervaks kakukeseks värvitud. Tänud peitjale

 8 

Tegelikult pidi see olema üks järjekordne tavapärane laupäev, kus puudelt langevad lehed, porilombid lähevad suuremaks ja Liis õpib nagu loom. Seega manasin iga kord grimassi ette, kui geosõbrad ja muud loomad Kajakarahu/Kajakaraipe plaanist rääkisid. Mingi hetk mõistsin, et mida ma ikka aega grimassitamise peale kulutan, samal ajal saab midagi edasi õpitud ja läks lausa nii hästi, et laupäeva hommikuks olin omadega järje peal. Miki kraapis rehaga mu poolkoolend kondid kokku ja ,,sõitis koos bussiga Haapsallu". Kui bussiga, siis ikka luurebussiga. Jõudsime teistest nõks varem ja ostsime endale mingi söögikraami kaasa, sest kuskilt tuli info, et Kajakarahul millegipärast coopi polegi. Nii omavahel öeldes oli mul poes Miki ullitamise tõttu VÄGA piinlik ja ma jõudsin korduvalt mõelda, et kas vajuda ise maa alla või käratada: ,,Mihkel, koht!". Õnneks varsti tulid Loona ja muud loomad ja olime vahelduseks asjalikud. Lükkasime paadi täis ja võtsime nina saare igavese rahu poole. Retk rahule oligi üpris rahulik, mõned kivid jäid ette, aga kapten Miki vingerdas väga puhtalt neist mööda. Isiklikult lootsin ikka täisteenindust otse rahuni, a mingi hetk jõudis siiski kohale, et see on kajakarahu, mitte kajakalootus. Plärtsatasin paljaste koibadega vette ja kiunusin mõttes, et on ikka külm. Veits sammumist ja olime saarel. Ahjaa, nüüd vaja veel aare leida. Sellega läks ruttu, sest meil oli Tarmo, kes üpris kiiresti õige asja tuvastas. Minul oli kahvel (jätke meelde, sellel atribuudil on selles loos veel oluline roll kanda) ja saime nimed kirja. Tagasitee oli juba laadnake ja jõudsime tagasi mandrile. Loona tantsis tervituseks ja selline uhke vastuvõtt oli, nagu oleks olümpiamängudelt kulla saanud. Seejärel läks teine saatkond õndsa rahu poole. Mina õppisin, Tarmo-Simone rüüpasid jäägrit ja tegime niisama aega parajaks. Kui teine saatkond tagasi hakkas jõudma, siis kalpsasid Loona, Kristjan, Airi välja ja Miki jäi paati ukerdama. Ma ei suutnud kuidagi kiusatusele vastu panna ja lükkasin Miki merele tagasi. VÄÄR. Hetk hiljem tegin ise õhulennu nätaki paati. Miki, kes oli alatult mu plaani läbi näinud, irvitas, kaks punast sarve peast ja pikk punane saba tagant välja turritamas. Kogusin end, võtsin kahvli, suunasin Miki poole, Miki võttis mingi paadijublaka ja pidasime maha ühe keskaegse duelli. Olles aru saanud oma kaotusseisust, teatasin, et kohtus näeme. Millegipärast on mul tunne, et ta ei võtnud seda eriti tõsiselt...

Aitäh! :)

 9 

Nii umbes nädal aega varem rääkis Miki mulle selle aarde otsimise plaanist. Alguses polnud ma üldse kindel, kas tulen. Praegusel perioodil tuleb ju iga haigusega koju jääda ning seda pole küll vaja, et end ära külmetaksin. Siiski sai seekord seiklushimu minust võitu ning nii ma kuue ajal hommikul oma kolme ja pooletunnise ööunega rongi peale kõmpisingi. Õnneks sain rongis silma looja lasta ning korraga olingi juba Tallinnas. Haarasin poest natuke süüa - okei, võibolla natuke rohkem kui natuke, aga kunagi ei tea, millal jälle poodi saab eks. Viimasel ajal on juhtunud kuidagi tihti, et kell on umbes kaks öösel ning me oleme kusagil metsavaheteel otsimas võsas mingit karpi :D Täpselt siis kui poest välja astusin tegi telefon "till" ja teavitas mind, et Simone ja Tarmo on kohal. Perfektne ajastus! Edasi tulid veel peale Airi ja Kristjan, kellega tagaistmel võileiba mängida saime. Natuke geojuttu, minu puhul ka haigutamist ning sõit Haapsallu kulges vägagi toredalt.
Raudteejaama juures saime kokku Liisi ja Mikiga ning pärast ühte vaheintsidenti, mille võite leida mu ühest mitteleiulogist, suundusime potentsiaalsesse stardipunkti selle aarde jaoks.
Kuna veeaarded on minu jaoks täitsa viimaste kuude nähtus, siis olin väga põnevil, et kus, mis ja kuidas. Ettevalmistustel sain aidata pumpamisega, mida oli eriti tore teha hüpiknuku moodi üles-alla hüpates. Täitsa kiiresti oligi paat sõiduks valmis ning pärast suuri lubadusi seoses testamentide ja kodutöödega saatsime esimese grupi aarde poole teele.
Ajaviiteks korjasime mõned teised Haapsalu täpid, kuid pikka pidu polnud, sest üsna varsti olid teised juba tagasiteel ning meie ilusti neid vastu võtmas. Märgade varvastega elukad laekusid maale ning mina koos Airi ja Kristjaniga hetkel veel kuivade varvastega ronisime paati. Vesi oli tõesti väga sile ning läbipaistev - nii oli see meie jaoks täitsa lõbusõit. Miki pidi küll jälgima kive ja kalameeste võrke ja küllap midagi muud veel, mille peale mina kui paadikauge inimene üldse ei mõtle, aga ta sai sellega imeliselt hakkama.
Kui tuli paadist välja hüppamise hetk, siis tundus see seitsmekraadine vesi täpselt nii külm, nagu arvata võiks ehk ikka väga külm. Ega siis midagi, tuli jalad kõhu alt välja võtta. Mida varem laiule saab, seda kiiremini on varbad soojemas kliimas. Niisiis jõudsingi esimesena kohale ja hakkasin ühes suunas minema. Varsti jõudsid laiule ka Airi ja Kristjan, kellega kolmekesi ringi jalutama hakkasime. Kaardil tundus rahu ikka palju väiksem kui reaalsuses. Õnneks hüüdis Airi pärast kümmet minutit kusagilt eemalt midagi arusaamatut, kuid loogiliselt võttes midagi "siin" või "leidsin" sarnast. Abivahendi vajalikkust olin enne kaldal olles teistele meelde tuletanud, mille peale Miki endale midagi tasku pani. Jah, Miki, kes oli mitmekümne meetri kaugusel, kuhu sai ainult läbi külma vee :D Kuna kellelgi polnud tahtmist tagasi abivahendi järgi minna, siis tuli loovalt läheneda ning seega saan kinnitada, et ka rattalukuvõti passib konteineri avamiseks. Lisasime oma varesejalad teiste omade taha ning võtsime suuna uuesti vee poole.
No polnud see kurjam selle ajaga üldse soojemaks läinud. Tallaalused tõmbasid uuesti kohati krampi, kuid seekord ootasid kaldal juba motiveerivalt soojad sokid. Vupsti paati ja tagasisõit võis alata. See möödus aga eriti kiiresti ning juba paistsid kaldalt teiste rõõmsad näod.
Kiire pükste ja jalanõudevahetus tegi olemise ka paremaks ning võisimegi päeva eesmärgi tehtuks lugeda. Kuigi sellest vist kõigile ei piisanud, sest ümber keerates olid mõned kaaslastest spontaansele paarimeetrisele merereisile läinud ja oi, kui naljakas see oli :D
Aitäh teile geosõbrad ja aitäh peitjale, kes meid siia oma aardega tõi!

Väike sügisene jalutuskäik

Tänud.

 8 

Mõnus sügisene varvaste leotamine ja kummikute uputamine jaheda võitu vees. Rahulik lahesõit kapten Miki juhtimisel kulges lustakalt ja kadudeta. Aare oleks veelgi kiiremini silma jäänud, kui mind poleks õigelt teelt valedele jälgedele meelitatud. Tänud teile head sõbrad ja kniks Jaanikale aarde eest!

 7 

Kajakarahule jõudmiseks kulus meil umbes 1.5 kuud. Aare avaldus GPs olles parasjagu teel Peipsi äärde üritusele ning muidugi käis see hetk peast läbi miljon mõtet, olime juba stardivalmis Sibulateel nimed kirja panema ja kiire kannaka Haapsalu suunal tegema. Kuidagi aga mõte hajus ja muu plaan võttis võimust. Seda enam oli täna tore, et Kajakarahu saabus vallutama sama seltskond ning lisaks Liis, Loona ja Tarmo. Juba esimene valitud koht paadi vettelaskmiseks osutus sobivaks. Mere ääres sai mõnusalt päikesevanni võetud ja võrreldud kelle püksisääred kõrgemale rulluvad, kuniks asjalikumad tegelased ujuvvahendi täis pumpasid.

Haapsalu lahe veetase osutas Kapten Mikile paraja väljakutse, millest ta meid oskuslikult läbi rihtis, kuniks mere- ja paadi põhi hakkasid musutamisega tegelema ega polnudki muud loogilisemat varianti, kui saarele astuda. Tutvusime olukorraga ja vahtisime veits ringi, mõne aja pärast hakkas tasapisi miski ikaldus pihta - no kas tõesti peab kogu kõrkjate pusa läbi astuma? Tegelesime Liisi ja Mikiga põhiliselt valede kohtade poleerimisega, kuniks Tarmo pistis kuskilt mujalt suunast kisama, et leitud. Võiks öelda, et läks võrdlemisi kiirelt ja valutult ja ei pidanudki tunde poleerima. Milline töövõit! :D Pläkutasime ja itsitasime ning varsti olimegi tagasi algpunktis, kus ootasid juba järgmised geomerehädalised transporti rahule. Aitäh!

 2 

Kena ilma ja tasase merega tulime siia kajakkidega ringiga ümber Haapsalu. Veider on otsida ilma koordinaatidega aaret terve laiu ulatuses, aga õnneks Inge märkas õiget kohta üpris kiiresti. Lahkudes hakkas hämarduma, mistõttu liikusime kõige otsemat teed mandrile tagasi. Aitäh!

PS: GC lehel võiks ka olla info abivahendi vajalikkuse kohta.

 3 

Päike paistis ja tuult polnud ollagi ning meri mõjus kohe eriti kutsuvalt. Napilt 2 tundi oli veel valget aega jäänud ja seda ei saanud ju kasutamata jätta. Nii me siis kuivakad selga tirisime ja kajakid 'Aafrika rannas' vette tõstsime. Peale Tagalahel seiklemist astusime Kajakarahu põhjatipust rahule ja teine uuritud koht avaldaski aarde. Aare istus oma pesas nii tihkelt kinni, et kättesaamiseks pidi abivahendit kasutama. Ega sellel rahul midagi pikalt uudistamiseks pole ning vaikselt hakkas hämarus ja nälg ka peale tulema. Kokku sai selline mõnus 8km aerutamine tehtud. Tänan väljakutse eest.

 8 

Ma vaatasin kaarti ja ikka jälle see tükk tülinat keset Haapsalu lahte oli ees. Eks omal ajal olen isegi mõelnud, et aardele oleks lahe koht, kuid mina olen pigem keskendunud sellele, et suur osa aastast on see koht lindude pärusmaa, seal nad pesitsevad ja lõugavad, seega ajavälpa, mil oleks hea aaret otsida, on ometi ju päris vähe. Aga näe, nüüd on siia aare saanud ja "pean logima, või suren" stiilis tuleb oma eluga ju ikkagi jätkata.

Tegelt polnud mingit plaani aaret jahtima minna. Aga sai kuidagi Haapsalus olla üle pika aja. Ja eile käisime Eneliga minu linnuvaatlejaid hooldamas, oleks tänasekski jäänud veel 1 taastada ja 1 üle vaadata, kuid Enelil tööpäev ja üksi ka lõbutsema ei lähe. Tegime niisama kodupäeva ja äkki oli ikkagi selline tunne, et oi poisid ja plikad, kui kena ilm on. Ja lihtsalt hakkas see tunne sisse pugema, et soe tuul, päikene, vesi veel talutav. Et millal siis veel, kui mitte praegu. Sest muidu võib olla alles järgmisel sügisel võib tulla mõistlik aeg otsimiseks.

Minu sportlik huvi oli see asi korda ajada nii kiiresti, kui võimalik. Ja kodust väljudes läks mul koju tagasi jõudmiseni 40 ja paar minutit. Süst katusele, Vasikaholmi randa, plauh kõik maha, sisse ja sulps kajakarahule. Meri oli väga lihtne täna, täie jõuga tõmbasin end üle ja max 10 minutit, kuid pigem 7 läks ühe otsa peale. Siis jõudsin saarele ja vaatasin kella. Esimese hooga tõmbasin maa-ameti kaardi veel netis lahti, uurisin seda ja läksin oma esialgse idee peale liikuma. Ja ausalt öeldes koperdasin lihtsalt otsa, kohe oli selge, mis. Seega saarel randumiseni ja aarde leidmiseni koos netis tuulamisega läks 4 minutit.

Ja edasine oli juba tuli takus variant. Kiirelt süsta, hops jõuga üle lainete tagasi, autosse ja koju ja jõudsin tagasi nii, et Enelil sai just lõunasöök valmis ja mul jäi vaid nagu õige mees kunagi lauda istuda ja värsket sööki nautima asuda.

Taaskord on Haapsalu tühi aaretest. Väga hea. Sest see ongi ausalt öeldes täiesti rõve, kui minu poolt vallutatud territooriumile keegi uue aarde paneb, siis "pean logima, või suren".

Aitäh aarde eest. Mul oli abivahend kaasas, heast nürist lauanoast oli küll, et saada aare kätte. Aga tihkelt on ta pesas ometi. Loodan, et püsib hästi, praegu oli kuiv ja kena.

Kiidan peitjat kena seikluse eest!

 5 

Eks teadnud juba vanarahvas öelda, et soojal ajal on vees mängimas parem käia kui külmal ajal (va kui on väga külm, siis võib seal tahke vee peal mõnusalt möllata). Nii sai otsustatud, et enne kui see suur vesi maha jahtub, tasub püüda siin aarde juures ära käia.

Mõeldud-tehtud. Kaldal said abivahendid täis puhutud ning seejärel vette taritud, natuke sügavamale lükatud ja mehitatud. Kuna meid oli 4 ja sõiduvahendeid 2, siis sai nende kandevõimet testitud ja pidasid uhkelt vastu. Tegelt oli ka vesi täitsa mõnus ja soe. Kogu seda maad vast ujuda poleks tahtnud, aga see natuke seal veel jalutada oli täitsa OK.

Laiul sai siis esialgu need paar potentsiaalset peidukohta üle vaadatud, aga kui seal ei näinud midagi, siis hargnesime. Õnnelikuks sai Anna, kes päris kiirelt leidis, mis vaja. Muidugi olime ka meie raskustes selle purgi avamisega. Kujutasime ette, kuidas naised pikkade küüntega seda avavad. Hea on küüned sinna kaane taha haakida, aga kas ka nendega kangutada... see on iseasi. Õnneks oli meil abimees Leatherman kaasas oma 19 tööriistaga ning kui seda sai purgile eemalt näidatud, hüppas kaas ise pealt ära ja logiraamat ronis välja :)

Seega paljakäsi minnes võib logimine raskeks osutuda, mingi abivahend võiks kaasas olla. Täname aarde eest!

 6 

Eelmisel päeval sai käidud merel ja kohe tekkisid uued ja veel segasemad ideed. Võtsime meiegi selle teekonna ette SUPi laudadel. Kohati kerge ülerahvastatuse tunne tekkis, kui laine üle parda lõi ja püksitagumiku märjaks tegi, aga no mis see tilk vett ikka teeb. Nii osavad me veel ei ole, et oskaks kahekesi püsti selle asjanduse peal seista ja samal ajal veel mõlada ka.
Eelnevate logida põhjal ühe koha saarel välistasime, seega "palju" kohti ju ei jäänud, et kus see veel võiks olla. Kontrollisime esteks kõik koos ühte ideed, aga kuna see edu ei toonud, siis valgusime mööda laidu laiali. Kallo oli juba teisel pool silmapiiri, kui Anna rõõmsa hõiskega oma leiust teada andis. No eriti hästi! Napilt kümmekond minutit ja tehtud! Eelnevatest logidest oli teada, et mingit sorti abivahendit võib vaja minna. Isegi ei kujuta ette, et see kuidagi ilma lahti tuleb. Aga kuna peitja kiusu indeks on päris kõrge, siis saab aru, miks seda aardekirjelduses kirjas pole. Viisakusest pakkisime logiraamatu uude minigrippi, et see tormidele ja niiskusele vastu peaks. Vana on suht kasutu.
Tegelikult oli täitsa mõnus sutsakas ja ilma aardeta sinna ju ei satukski.

 12 

Umbes 5 aastat tagasi oli nigel suvi ning siis sai pidevalt käidud 15 kraadises meres ujumas, sest vesi lihtsalt ei läinud soojaks. Mõtlesin, et mis see 14 kraadi ka nüüd ära ei ole, kuidagi ikka tehtud saab. Kaardi järgi on 2m sügavuse piir alles pärast Kajakarahu ning ehk on siis teel saareni madal. Seepärast ei hakanud kelleltki SUPi laenama ega oma ujumismadratsit kaasa võtma. Võtsin ainult ujumiseks pikad dressid, et saarel tuule käes külm poleks ning autosse jäid soojad vahetusriided. Tagant järele tarkusena oli kunagine ujumine pigem kiirelt mere jooksmine, mõni minut kindlas sügavuses ujumist ja välja tagasi.

Enne vetteminekut sai pisut soojendusjooksu tehtud ning kui Silver valmis, siis lihtsalt kõndisime vette. Algul polnud häda midagi, aga õige ruttu läks sügavaks ning tuli konna ujuda. Ka siis polnud midagi hullu, kuid vahemaa polnudki nii väike nagu kaldalt tundub ning tugev vastulaine kergemaks ei teinud. Poole peal oli tunda, et hakkab jahe ning jäsemed ei liigu enam nii nagu enne. Laine lõi pidevalt näo vett täis ning tekkis juba ebameeldiv tunne, et sedasi kohale ei jõua. Siis sain Silveri sleppi, aga ega me kiirelt edasi jõudnud. Läks ikka kaua aega, enne kui kohale jõudsime ning kõndima sain hakata napilt enne saart.

Nagu kiuste oli kogu saar üleujutatud, mis tõttu pidi terve aja jalgupidi vees olema. Mõnda aega sai otsitud kuni sai Ovele helistatud, sest paar tundi märjana tuule käes ei soovinud olla. Kui saarele jõudes pani muigama Silveri kaasa võetud suitsupakk, siis aarde juures sai olla väga tänulik, et ta seda tegi. Ilma välgumihklita poleks ehk topsilt kaant maha saanudki. Nimed kirja ning tagasi minekul istusin SUPi peale. Sedasi purjet mängides ja käega lisa andes sai õige lihtsalt tagasi ning tunduvalt soojem oli olla. Kui kuivad riided olin selga saanud oli juba soe olla ehk ohtlikku mahajahtumist ei olnud, aga sellist sõgedat seiklust rohkem ei kavatse teha.

Väga meeldivad veega seotud aarded ning imestasingi, kuidas siia saab peita aaret, mis poleks keelatud ehk meremärgi küljes, kuid tormidele vastu peaks. Antud aare on kahtlane, et see sügistormid üle elab, aga eks ole suvel näha.

 14 

Polnudki juba mõnda aega mahti geotuuri teha. Seega sobis tänasesse päeva väike väljasõit suurepäraselt. Ma ise oleks küll eelistanud vahelduseks ühe ronimise teha, aga Kaupo kibeles siia uue aarde juurde. Et ikkagi viimane võimalus enne kui päris sügis peale tuleb. Järgmisse aastasse ei soovitud ka seda seiklust jätta. Ilmaprognoos polnud just eriti soosiv, aga pakkisin igaks juhuks varustuse kaasa. Juba kodust väljudes, puhus tuul mul nokatsi peast ja olin üsna kindel, et täna küll vette ei lähe. Suund Haapsalu poole sai siiski võetud ja paar aaret hiljem olimegi otsapidi parklas. Kaugelt silma jäänud lohesurfarid andsid mõista, et lihtne siin tõesti olema ei saa. Lainetav meri ja tugev vastutuul polnud siiski Kaupo jaoks mingi argument, külmast veest rääkimata. Erinevalt Kaupost mina seda teekonda ujudes polnud nõus ette võtma ja asusin oma supilauda täis pumpama. Kui Kaupo avastas, et see on hea vahend sooja tegemiseks, siis peagi võeti mult see ülesanne üle. Otsapidi vette jõudes oli vesi minu jaoks tõesti külm ja ma poleks mingil juhul seal ujuda soovinud. Kaupot endiselt see ei seganud ning sumpas sisse. Ma kargasin lauale. Kuna olud olid üsna keerulised, siis siin klassikaliselt kulgeda polnud lootusti. Jätsin targu mõla maha, viskusin lauale kõhuli ning asusin kätega sõtkuma. Juba kohe alguses hakkasid lained vastu lauda peksma ja vett lendas koguaeg otse näkku. Hea et taipasin päikseprillid ja nokatsi pähe tõmmata, nendest oli palju abi. Esimesed sada meetrit möödusid kõige libedamalt aga oli näha, et Kaupol oli ujumisega tükk mässamist ning lubasin tal ennast sleppi haakida. Ja siis hakkas ikaldus pihta. Rassin nii kuis jaksan aga edasi ei liigu. Lisatakistus, lained ja vastutuul tegid oma töö. Ja nii ma muudkui sõtkusin ja sõtkusin. Terve igavik hiljem polnud laid endiselt veel kättesaadav ja käed olid juba täiesti väsinud. Isegi selg hakkas kõhuli asendis valutama, mis oli minu jaoks täiesti uus kogemus. Alla ka ei tahtnud anda või Kaupoga külmas vees kohti vahetada ja nii ma kätest viimast välja pigistama asusin kuni pilliroodest kinni sai haaratud. Paljajalu olles ei tahnud aga veel kuidagi laualt maha ronida ja asusin ennast muudkui kaldale lähemale pilliroodest kinni haarates sikutama. Mingi hetk hakkas Kaupo tagant kaasa lükkama ja algas raja kõige lõbusam osa. Pilliroogu lendas kahte lehte, mina samal ajal laual mõnuledes. Tulepaagini jõudes vastu vanat vundamenti põrgates, tundus et jõudsime kohale ja saan tossud jalga tõmmata ning aaret otsida. Oh ei, polnud siin mingit tahket jalgealust. Endiselt olid jalad poolde põlve vees. Tosse ka ei raatsinud märjaks teha ja asusin paljajalu rahul aaret otsima. Oi kus see oli alles vale otsus. Liikumine oli valus ja vaevaline. Kuna läbi kammitav piirkond oli suur ja lai, sai mingil hetkel enda piinamisest siiber ning sikutasin ikkagi tossud jalga. Kuiva ala sellelt lapilt me tänase päevaga ei leidnudki ning peakohale tekkis suur küsimärk, et kuhu siin siis aare peidetud on? Ei suutnud kuidagi leppida, et kogu see ränk rassimine lõppeb leiuta ning palusime varemleidjalt abi. Isegi see, et läbi kammimist vajav perimeeter muutus märgatavalt väiksemaks, ei suutnud me aaret leida. Kuid lõpuks jäi Kaupole miskit vee all silma. Ojee, oligi aare, kas tõesti meie piinad lõppesid! Oh ei, liiga vara hõiskasime. Tee mis tahad, aga konteinerit kuidagi lahti ei saa. Autost oleks vajaliku abivahendi kiirelt leidnud aga siin tuli olematu varustusega hakkama saada. Esimese hooga ohverdasin pastaka kuid see osutus liiga pehmeks. Alles pärast tulemasina ohverdamist ja laiali lammutamist, saime logiraamatule ligi. Juhuu, nüüd võis küll lõpuks kergemalt hingata ja rõõmustada. Kuna peitja ilmselt ei ole arvestanud, et siin võib vahel veetase nii kõrge olla, et aare vee alla kaob, siis oli ka konteiner juba seest märg ja streikiv minigrip ilmselt niisutab ka peagi logiraamatu ära. Kas see aare üldse seal tormid ja jää tuleku üle elab, eks seda näitab aeg. Seega on meil hea meel, et me seda käiku järgmisse hooaega edasi ei lükanud. Tagasitee oli juba lausa lust. Tuli ainult selga sirutada, käed laiali ajada ning vajalik purjepind naasmiseks oligi olemas. Paar tõuket veel käega takka ja üsna kiirelt leidsime lohesurfarite vahelt ka oma sadama üles.

Oli see alles seiklus. Päris räigelt kukkus see küll välja, aga tagantjärgi meenutamiseks võib käiguga igati rahule jääda. Jälle elus midagi uut kogetud, tänud.

 10 

Tänane päevakava nägi ette Haapsalus mahlaõunte korjamise. Hommikul enne Tallinnast startimist märkasin uut aaret ja võtsn SUP laua kaasa juhuks kui peaks jääma aega aardeotsinguks. Haapsalus said õunad korjatud kiiremini kui arvasin ja edasi suundusin juba SUP lauaga Kajakarahu poole. Merel oli tuul 6-7 m/s ja ei olnudki nii tugeva tuulega SUP-ga varem merel sõitnud. Vastutuules läks Kajakarahule jõudmine kiirelt. Rahu sai mitu korda läbi käidud nii keskelt kui servades ja osaliselt ka roostikus. Võimalikke peidukohti jagus seal üksjagu aga aare ei tahtnud kohe kuidagi enda näole anda. Teisel tunnil õnnestus leida veel üks seni avastamata objekt ja seal see aare ennast ka peitis. Logiraamat oli imekomblel veel tühi, ilmselt olid kõik kiirreageerijad Peipsi ääres sibulasündmusel. Üle pika aja sai seega kirja FTF.

Otsimisprotseduur võttis kokku aega ligi 2 tundi ja vahepeal oli tunne, et tulebki sinna rahule ööbima jääda. Kuna praegu on kajakad rahu rahule jätnud, siis oli saarel tore jalutada, suvel kajakate kisakoori saatel see ilmselt nii tore tegevus ei ole. Tagasiteel oli tuul veel tugevamaks muutunud ja tagantuules oli lainetel mõnus ranna poole surfata.

NB! Mul endal on juba mitu aastat olnud plaan sellele rahule aare peita aga agu näha, siis võib selle aarde peitmise nüüd nimekirjast maha kriipsutada.