Vaindloo purjekas

Tänud peitjatele, kaasa kutsujale, kohale toojatele, kõigile reisikaaslastele!

Siia saab vabalt kirjutada, et töösõit viis lähedalt mööda. Kogu tegevuse juures oli piisavalt aega, et ka mõni aare üles otsida.

Siin läks otsimisega ikka väga kaua enne kui väike purjekas silma hakkas. Nu oli ikka keeruline välimõistatus.

Aarde null ja meie mittepurjekas

Leitud, logitud, tänan!

 1 

Ütleme siis nii, mulle meeldib küll paadiga sõita, aga tänane pidev üles alla hüplemine hakkas mulle natuke mõjuma. Nii et kui me siis kohale jõudsime ja paadist välja saime, siis otsisin kohe tugevamat tagumiku alust. Selle tugevama aluse leidsin ma õnneks aarde kõrvalt. Kõik olid usinad ostima, mina siis vaatasin lihtsalt tegevust pealt. Nii see aare logitud sai. Tänud saarele kutusmast ja tänud aarde eest.

 1 

Kuna ma eelmise nädala reisist saarele jäin napilt maha, siis tegime Heleniga kiirelt uue plaani ja komplekteerisime paaditäie uljaid. Kui mandril oli ilm ilus ja ei tuule poegagi, siis merel oli hoopis teine teema. Kohale saime siiski viperusteta ja võisimegi saare ilu nautida. Kõigepealt külastasimegi seda toredat aaret ning peale seda uudistasime saart. Tänan.

 4 

Kui me oma Vaindloo reisi plaanima hakkasime, siis oli väljas alles kuum suvi 30 soojakraadiga. Tänaseks oli sellest järgi jäänud 10 kraadi ja kerge sügistorm merel. Kapten Mart oli endiselt optimistlik, kuid hoiatas, et märjaks võib saada ja tavapäraselt rohkem aega võib kuluda. Olime seikluseks valmis ja võtsime paadis kohad sisse. Laine kõrgus oli väidetavalt umbes 80 cm ja see oli täitsa piisav, et paadiga korralikke hüppeid ja mütsakuga maandumisi teha. Kohati ameerika raudtee tunne tekkis seal laineharjadel hüpeldes ja peaaegu vastutuult sõites. Tunni ja 15 minutiga olime saarel, mõnusalt läbi klopitud, aga enam-vähem kuivad ja üsna õnnelikud, kui kindel pind taas jalge all.

Esmalt tekkis väike nõutus, sest saarel ei paistnud eriti levi olevat ja tundus, et keegi pole offline kaarti salvestanud. Mõtlesime lõhna järgi aardeid otsima hakata, saar ju üsna tilluke. Õnneks ikka saime nii kaardi kui levi ja asusimegi ümbrust uudistama. Esimene peatus oli selle hotelli ees, kus piilusime igast uksest sisse, natuke kõhklevalt, kas ikka sobib võõras kohas kohe nii uudishimulik olla. Leidsime väga nunnu aarde, kandsime kogu seltskonna ka saare külalisraamatusse ja siis oli meie saabumist märganud ka saarevaht, kes meid tervitama tuli. Lahkelt saatis ta meid omapäi saart avastama, mis on ju nii tilluke keset suurt merd.

Aitäh Vaindloole aaret peitmast, ilma selleta poleks siia küll kunagi sattunud.

Kaunis Vaindloo

Kuhu suunas nüüd?

Vormsilt toodud majakas

 2 

Nii tore lahendus, siia saarele väga sobiv. Kiikasime uksest sisse ja panime logi kirja. Saartel on ikka see, et kirja saab ühekorraga palju nimesid :) Saime siin hoone ees lõunapausi pidada ning külaskäigu lõpetuseks kuulasime saarevahi pajatusi. Saime teada, et sellel pisikesel maalapil on kirju ja huvitav ajalugu. Oli olemas nii oma kummitus, kui ka õudustemaja. Tänan kõiki kaaslaseid! Tänan Piretit ja Marti meid siia toomast! Tore oli :) Kohtumisteni!

 2 

Kui saarele jõudsime, siis loomulikult geopeiturid tormavad aardeid otsima ja logima. Mind huvitas esimese asjana saar. Mina kolasin kõik nurgatagused läbi (teised ei näinudki, et saarel nt kasvuhoone tomatitega oli). Ajasin pikalt juttu saarevahiga. Geopeitusega olen saanud ka Kerile, kuid see jättis nukra ja koristamata mulje, siin oli asi paigas ja kena. Eks muidugi oleks võinud Sõjavägi lahkudes oma nodi kaasa võtta...

Hotelli idee saarel oli äge, no lihtsalt originaalne, kihvt, vaade merele. Kui ma lõpuks aareteni jõudsin ja veel mõistatus, siis oli möhh missugune - kodutööd polnud mul üldse tehtud ja mingit purjekat ma saarel ju ei näinud! Sain leitud ja kui nime tahtsin lisada, oli teised mõnusad olnud ja mind juba kirja pannud. Tänud kutsumast, aardekast oli lahe ja sobis saarele hästi, ega tulebki heade peidikute eest nutsu välja käia ju!

 4 

Kasutasime ära suve viimase kuuma ilma ja võtsime hommikul suuna Eismalt Vaindloo poole. Meresõit sujus kiirelt ja peagi hakkas Vaindloo saar lähenema ja mõni hetk hiljem randusime saarevahi paadi kõrval. Saarevaht tervitas meid ja saatis meid saarega tutvuma. Uudistamist saarel jagus kuigi saar ise on pisikene. Vanad hooned, majakas, radarimast, helikopteri maandumisplats, Vaindloo hiidrahn (suuriselt Eesti neljas rändrahn) jpm. Vahepeal tuli meelde ka aare hotellimajast üles otsida. Siis kui olime majaka rõdul, saabus saarele lisaks üks paat mugudega. Siia saarele oleks võinud kauemakski jääda aga ühel hetkel võtsime suuna tagasi paadi poole. Soovijad tegid enne lahkumist veel supluse ja seejärel võtsime juba suuna Eisma poole. Lahkudes nägime ka hüljest korduvalt meid uudistamas. Merel tegime veel paar ujumispeatust 22 kraadises merevees. Täna oli lihtsalt võrratu merereis. Tänud toredale seltskonnale ja kapten Mardile!

 5 

Täna tõotas tulla imekena ilm ja tore paadireis. Uudistamist jagus, vahepeal tulid ka aarded meelde. Selle aarde logiraamatust leidsime eelmisel päeval saart külastanud Miki tervitused. Tervitused vastu! Peale aardeleide vaatasime helikopteri maandumisplatsi üle. Lõpuks ronisime majakasse vaateid nautima. Tänud ägeda reisi eest kõigile Tänud aarde eest

 4 

Kui kutse tuli,et Vaindloole tahad tulla siis ma ei mõtelnud minutitki ja vastus oli jaaaaa.Sõit saarele ja tagasi oli super,tagasiteel tehti veel 2ujumis peatust,vesi 22kraadi. Saarel võttis meid saarevaht lahkesti vastu ja tegi meile väikse tutvustuse saarest.Pärast kolas igaüks veel omaette .Väike armas saareke. Aarde leidsime ka suht kiirelt,oma armsast pesast ning Miki tervitused saime ka kätte.Aitäh!

Mina leidsin saarele pääsemise võimaluse suht juhuslikult netist ja pikalt ei mõelnud. Muidugi tuleb ära käia. Aarde leidmine võttis küll paraku megalt aega, sest oli vaja kõik saarel olevad paadid üle vaadata. Mine tea, kuhu see tops tuulevarju kolis. Jätsin logiraamatusse tervitused homsetele tulijatele.

 1 

Lõpuks sai siis teoks eesti põhjapoolseima tipu külastus. Esmakordselt tekkis mõte minna Vaindloole juba 2 aastat tagasi aga siis jäi see ära. Ilmselt toonane noorkapten vaatas kaarti ja nägi kui kaugel see saar päriselt on. Eelmine aasta jäi minek ilma tõttu ära lausa kahel korral. Ja nüüd see sai siis lõpuks teoks. Ilm oli ideaalne, meri vaikne ja päike säras terve päeva. Saarel veetsime lausa 5 tundi! Korra elus tasub seal ikka ära käia ja ilma geopeituseta ei oleks sinna ilmselt veel läinud! Algul ei saanud aru mõistatuse olemusest aga saarel olles saime aru mida mõistatama pidi. Tänud!

 1 

Vahel on nii, et õnn saabub siis, kui sa seda üldse oodata ei oska. Siis ta ongi kõige suurem - see õnn. Ja minuga täpselt selline õnn täna juhtuski. Kõigepealt sain teada, et leidub üks koht Vaindloo paadis, kuhu ma kaasa tulla võiks, kui ilm sõita laseb ja mulle sobib. Õnneks olin selle töönädala jaganud just nii, et mul oligi vaba päev. Muidugi sobis. Ja kuidas veel! Nüüd jäi loota, et ilm ka lubab. Lootmisest oli abi. Ilm pidi tulema Mardi sõnul imeline. Loomulikult oli tal õigus.
Nii meie tore seltskond sõbralikult neljapäeva hommikul teele asus. Minnes oli merel kerge kiikumine ja väikesed hüpped. Ma sain endale parima õhutusega ülihea vaatekoha, mida nautisin täiega. Alguses hoidsin igaks juhuks rohkem kinni, pärast julgesin käsi muuks otstarbeks kasutada ehk pilti teha. Tempo oli mõnusalt paras. Kohale saime 45 minutiga.
Saart valvasid linnud, kuid mitte nii hirmsal kombel kui Hitchcocki filmis või Keril. Tegid lihtsalt lärmi ja andsid teada, et ega neile inimeste viibimine linnupoegade lasteaias ei meeldi. Tassisime oma kullakoormad kaldale ja asusime tutvuma purjeka uue aardepaigaga. Logiraamatu leidmine läks kiirelt ja sissekanne sai kärmelt tehtud. Vaatasin geocoine ega plaaninud neid liigutada, aga kuna üks soovis minna põhja poole, siis otsustasin teda aidata. Siit ta vaevalt otse Soome saab.
Edasi tutvusime saarevahtidega ja vaatasime saare vaatamisväärsusi.
Suur tänu toreda aarde eest, mis on suurepärases korras!
Suur-suur tänu Mardile ja Piretile, kes kaasa kutsusid! Ja Tiinale!

 3 

Esialgne plaan oli sel nädal Virumaalt Lõuna-Eestisse liikuda, et seal mõnepäevane telkimisreis teha, aga Lääne-Virumaa on ikka üks tore paik Eestimaal ja Lahemaa on eriti lahe paik ja Rakveres elavad toredad inimesed– nii me siit edasi sõitmist muudkui päeva kaupa edasi lükkasime, sest iga päev tekkis siin uusi vahvaid plaane.
Pärast selle nädala matkapäevi õhtul lõkke ääres mõnusalt aega veetes ja arutlusi tuli ka tänaseks uus väga tore plaan – Vaindloo! Kui Mart pakkus välja, et kolmapäeval võiks ilm ehk lubada saarele sõita, ei olnud sekundikski kõhklusi.

Rakverre jõudes hakkas vihma sadama…:) leppisime Mardiga kokku, et see on lihtsalt üks Rakvere linna nali ja ignoreerides vihmapiisku sõitsime Eismale. Vahepeal kostus pealinna poolt tulijatelt ka küsimus ilma kohta, sest sealpool sadas nagu oavarrest.
Optimistid jõudsid varsti Eisma sadamasse, kus säras taevas päike.

Rõõmsalt asusime teele, sile meri asendus sadamast välja sõites õige pea juba lainetega, silmapiiril tuvastasime varakult Vaindloo kõrgeima objekti. Sõit saarele oli lustlik, reisijatel oli lõbus ja kaptenil oli lõbus, sest vähemalt üks reisijatest sai läbimärjaks:);).

Vaindlool sadam on tore, sümpaatselt looduslik. Paadist välja ronides seisin mõne hetke tuule käes harkseisus ning mõtisklesin, kas tilkuvad riided kuivavad paremini seljas või kusagile riputatuna. Otsustasin, et seljas. Pärast saarevahiga tutvumist ja põgusat vestlust aardeni jõudes mu püksisäärtest enam vett ei tilkunudki. Avastasin alles eile, et purjeka nimeline aare on nüüd mõistatuseks muutunud, müsteeriumi lahendamine õnnestus hästi ning aarde leidmine raskusi ei valmistanud.
Tuletorni tipus tuule käes vaateid nautides tundusid riided juba peaaegu kuivanud. Muidugi ronisime ka saare teise kõrge objekti, rändrahnu, otsa. Õigemini naised ronisid, mehed olid ilusad ja targad;).

Jätkasime mõnusat jalutuskäiku saarel, otsimist ootas teinegi karp ja aega jäi piisavalt ka niisama ringi vaatamiseks.
Aitäh peitjale. Aitäh kaptenile ja kaaslastele!

Veel muljeid ja põnevast tagasisõidust juba teise Vaindloo aarde logis.

 3 

Olime terve suve arutanud, et tahaks ka selle kaugeima saare üle vaadata ja kui Mart pakkus välja, et ilm on sobiv siis haarasime sellest võimalusest kohe kinni ka. Sobiv ilm tundus päris optimistlik hinnang olevat kui me kodust kell 14.00 väljusime ja isegi autoni jõudmine mitte läbimärjaks saades osutus peaaegu võimatuks. Eisma-le jõudes, aga päike paistis ja meri oli sile ja kõigil nägu naerul. Reis sujus hoogsalt ja varsti saimegi saarele astuda. Sõbralik saarevaht lubas lahkelt saarel ringi vaadata ja sai ka tuletorniotsa ronitud, et vaateid nautida ja lihtsalt ringi saarel uidata. Aaret ei jõudnud otsima hakatagi kui Merle juba logiraamatu välja võttis ja nimesid kirja panema asus. Tänud väga mõnusa / mugava aarde eest :-)

 2 

Vaindloo külastamine on viimasel ajal ikka mõttes olnud. Kümme päeva hilisem paadisõidu plaan muutus ootamatult varasemaks, mis tagantjärele oli väga hea, sest hilisema päeva ilm ei olnud sugugi soosiv.

Kuigi saar on mandrist kaugel, hakkas juba päris kaugelt midagi saare suunast paistma. Lähemale jõudes hakkas see võtma mingi kõrgema objekti kuju, mille kõrvale ilmusid teisedki, mõnevõrra madalamad objektid. Mingil hetkel said need kõik selgemad piirjooned ja ka saar ise tuli nähtavale. Selgus, et ilmselt kunagi saare kõige kõrgem ehitis tuletorn jäi paarile teisele pikkusega korralikult alla. Pole hullu, välimuselt tegi neile ikkagi silmad ette.

Lääne poolt saarele randununa saime esimese hooga jäi see aare kohe tee peale. Kuigi aarde nimi oli mulle siiamaani tahtlikult saladuseks jäänud, teadsin ma peitmisviisi hästi, mistõttu jätsin otsimise teiste hooleks. Pärast leidmist tutvustati ka purjekat ennast.

Vahepeal tutvusime saare teise aardega ning muu huvipakkuvaga. Leidsime endise saarekoera Pavarotti haua, kelle enda nägemiseks jäime paar aastat hiljaks. Ronisime tuletorni, et heita parem pilk oluliselt suuremale saarele Venemaa vetes, kus pole (aimatavatel põhjustel) mitte ühtegi geopeituse aaret.

Seejärel võtsime natukene hoonete vahel päikest, kuni oli aeg otsida juba leitud aare uuesti üles, nüüd küll juba uues kuues ja ka uuest kohast. Ka selle au jätsin Annale ja Kallole, kuna olin uue ja ilusa konteineriga juba pisut tuttav. Panime nimed kirja ning tegelesime rändurite vahetamise ja logimisega. Pärast seda veetsime aega nelja tärni hotellis jutustades ja saare enda logiraamatusse ühist kirjet jättes.

Väga mõnus reis oli. Aitäh peitjale, kaptenile, saarevahile ja geosemudele!

 2 

Eks nende meretaguste aaretega ole meil oma lugu ning see lugu kipub olema sedasorti, et need on maru kaugel ning vahet ei ole, kui kõva auto, maastur või kaherattaline sul on, ühestki neist pole kasu.

Seega tuli asjale läheneda nii, nagu klassikud on rääkinud: Aga praegu on ülesanne number üks leida paat.

Selgus, et Mart, kellega me muidu oleme palju kohtunud just mudastes oludes metsades offroadides, on vahepeal suisa kapteniks hakanud ja täitsa naudib vett, peaaegu sama palju kui muda :) Eks siis otsustasime meiegi seda võimalust ning head õhtupoolikut ära kasutada ning nii me Eisma sadamast selle retke ette võtsimegi. Et paat oleks korralikult koormatud, võtsime veel mõned sõbrad kaasa, mh selle aarde peitja enda.

See, et meil peitja kaasas oli, ei andnud meile muidugi mingit eelist ja otsisime täitsa ausalt aarde üles. Leidsime aarde oma vanas pesas ning saime ka täiesti ausalt leida aarde oma uues paigas. Seega saime kaks leidu, aga kirja lähevad need ikka ühena. No mis siis ikka. Oli tore reis ja tore leid, läksime siit edasi muidugi ka teist aaret otsima. Tänud peitjale nii aarde kui ka seltskonna eest.

 1 

Tänan kaaslasi toreda nädalavahetuse eest ning peitjat aarde eest!

 2 

Karli suur soov oli Vaindlood külastada ja nii me tegimegi mõned oma plaanid ümber kui kuulsime võimalusest saarekesele saada. Eismaa sadamas pakkisime ennast laevale ja asusime teele. Mulle tundus, et mul õnnestus saada kõige mugavam koht paadis. Sain endale lausa terve pingi, kus oma padja otsas mõnusalt istuda sain, ülejäänud pidid leppima paadi äärega. Aga vaadates nende nägusid, siis tundusid nad rahulolevad olema. Umbes tunni pärast jõudsime saarekesele ja saime mööda kivisid kindlamale pinnale ronida. Peale kiiret puhkepausi otsisime ka purjeka üles. Aitäh aarde eest ja suur aitäh ka Piretile ja Mardile, kes meid saarele viisid!

 2 

Vaindloo aaretele hakkas järsku logisi tekkima ja hakkasin siis ka uurima, et kuidas sinna pääseks. Õnneks tulid vastused ruttu ja peagi oli kapten Mardilt nõusolek käes. Jäi ainult oodata sobivad ilma ja kõigile klappivat kuupäeva. Õnneks sobiv ilm tuli peagi ja seejärel sai juba kuupäev ka ära klapitud :D Sõit saarele oli väga lahedalt hüppav :D Lõppenud tuul andis merel endast veel märku. Mida saarele lähemale jõudsime, seda vaiksemaks läks. Tagasi tulles oli meri juba peegelsile. Kohale jõudes hakkasid Piret ja Mart püsti panema kaasa võetud sauna ja meie käisime seni otsisime aarded üles. See oli siis esimene. Ei saa täpselt aru, miks sellises kohas peab olema nii väikene mikro aare aga no ju siis on vaja. Usun, et sellel saarel püsiks suur karp ka keset purjekat päris kaua. Aga nimed me kirja saime ja edasi teise aarde poole.

 6 

Vaindloo on minu jaoks üks viimaseid kohti Eestimaa pinnal kuhu ma veel sattunud ei ole. Juba pikka aega on olnud tahtmine ja plaan sinna kuidagi pääseda. Aegu tagasi kui oli idee peita üks eriti raske aarete seeria, siis oli ka Vaindloo plaanis. Mõte oli koputada PPA lennusalga uksele ja küsida talvisele Vaindloo varustuslennule päästekopteriga. Ainult mõtteks see aga jäigi. Tean vaid seda, et üks ajakirjanik võeti küll niimoodi pardale.

Vahepeal avaldus üks ja siis veel ka teine aare. Mis on veel parem kui peitmine? Muidugi otsimine. Uurisin erinevaid variante. Vahepeal jäi silma ka üks turismireis aga selle kuupäev kohe üldse ei sobinud. Väga enam lootusi ei hellitanud, et lähiajal sinna pääseb, sest Maire meditsiiniline konditsioon on hetkel pallike. Siis saabus aga järsku võimalus, et võiksime Vaindloole pääseda Pireti ja Mardiga.

Ma olin selle võimaluse jaoks valmis kõik plaanid ümber korrigeerima ja nii sai ka tehtud. Laupäeva enne lõunal saime Eisma sadamas kokku ja alustasime kulgemist Eesti põhjatippu. Meri oli kergelt lainetav ja kerged hüpped kiire paadiga olid pigem nauditavad kui ebameeldivad. Ainult käed väsisid kinni hoidmisest natukene ära. Andis tunda, et pole oma 10 aastat juba Tallinna ühistransporti kasutanud. Seal sai pulgast kinni hoidmist kõvasti treenitud. Üks hetk hakkasid paistma Uhtju saared ja peagi pärast seda ka oodatud Vaindloo saar. Lähenesime ja lähenesime aga silmapiiril see kohe üldse nagu suuremaks ei muutunud. Saar oligi päris tillukene oma madala majakaga. Õhtul rannas telkides nägime aga seda majaka vilkumist suisa mandrile välja. Lõpuks hakkasime siiski ka päriselt saarele jõudma. Mart navigeeris väga sihikindlalt ja oskuslikult meid madalasse sadamasse.

Esimese aardega läks meil lihtsasti. Üks leidis, teine läks järgi ja kolmas logis. Õnneks oli just möödumas ka Piret, kes jagas näpunäiteid mis pidi peaks see Vaindloo purjekas olema. Kõik sai ilusti omale kohale tagasi ja võisime Vaindloo avastamist jätkata. Aitäh aarde eest!

 1 

Teised panid logidesse juba kirja kõik päeva emotsioonid ja seiklused. Minu poolt siis veelkord tänusõnad kaptenile, saarevahile, organiseerijale Triinule ja teistele kaaslastele! Oli tore reis!

 1 

Saare teine aare jääb küll nüüd teenimatult lühikese logiga. Sest naaberaarde juurde läksid ühe hooga kirja kogu päeva emotsioonid... Aga eraldi aitäh kavalalt teostatud aarde eest ikka, saime omajagu pead murda nii vihje kui peidukoha üle ;).

 1 

Saare teine leid. Tuvastasin kohe esimese potensiaalse koha aga aaret ei kuskil. Hakkasime siis uuesti ringi vaatama, kui äkki Maris minu poolt vaadatud kohast aarde leidis. Pean veel silma treenima, kaval peidukas. Aarded leitud asusime saarel natuke ringi vaatama ning saarevahiga juttu puhuma. Peagi teatas paadimees, et on aeg tagasi liikuda ja järgmine sihtkoht- avamereujumine. Ujumise mõte tundus ahvatlev, sest saarel oli ikka väga palav. Ükshetk pidas paadimees paadi kinni ja oligi aeg vette sulpsata, vesi oli väga soe ja mõnus. Suur aitäh paadimehele, Linnapreilile ja ilmataadile ning muidugi aarete peitjatele, kes andsid põhjuse saare külastamiseks. Aitäh toredale seltskonnale mõnusa õhtu eest.

 1 

Selle aarde vihje jäi arusaamatuks kuniks saarevaht andis selgitusi. Õnneks mõningad seltskonnas katsusid õiget kohta ja nii sai aare leitud. Minul oleks aega läinud, no ei armasta .... (midagi teha). Peale leidu tegime veel tiiru siia ja sinna ning juba oligi aeg tagasi mandrile tulla. Tagasiteel tegid julged avamere ujumist ja Eismale tagasijõudes saime nentida, et meil vedas nii ilmaga ja Vaindloo retk kujunes ägedaks pealelõunaks ;)

 1 

Vaindloole tahtsime minna juba enne geopeituse aarete tekkimist sinna, aga ikka kuidagi ei leidnud kas aega või õiget ilma või mis iganes veel põhjuseid. Seekord siis käidud ja aitäh peitjale ja toredale seltskonnale, kes paadis olid! Krista kirjutas juba pika jutu selle kohta, lisan niipalju, et mina käisin nii saare rannast meres ujumas kui ka keset merd paadist. Meri oli supermõnus!

 5 

Avamerele tulemiseks mul endal seni plaane polnud. Sain äkilise kutse, millele kohe jaatavalt sai vastatud. Justkui varajane jõulukink Piretilt ja Mardilt enne jaanipäeva, pitseriga ilm on tuuletu-tuuletu. Startimise hommikul oli ilm väga-väga palav. Sadamas toimus lastele purjetamise koolitus ja naastes oli just lõppemas purjetamise koolitus täiskasvanutele. Kaldast eemal olimegi lubatud tuuletul merel päikese küpsetada sudus-mudus. Üle poole tee oli sõidetud, kui kõrgemal positsioonil asuvad kaaslased märkasid hülgeid. Alus seisu ja hülgevaatlus alga. Vaindloole lähenedes tundus ta ikka imeväike täpp suures meres kõrgete ehitistega. Rand on igast küljest tigedalt kivine. Kaldalt saarevaht Vello juhatas „kaardikepiga“ vehkides õigel rajal püsides randuma. Kohe kui olime seiskunud, pakkus „robinson“ meile kiivreid ja sai ise kohe „tuld“. Kogu ülejäänud aja saime siiski kiivriteta kulgetud(ei rünnanud ükski lendav objekt), aga pakkuja sai meid mandrile tagasi saates uuesti pihta. Pärast purjeka leidu seadsime saarevahi pajatuste saatel sammud hiidrahnu juurde. Raivo kadus teadmata suunas. Viive tuvastas eemal kivi otsast kivirullija. Pisikest sulepallist kajakapoega nägime kivide vahel, oli nii kividega ühte karva. Natuke vanemad kajakapojad ujusid kivide vahel kergel lainel. Rannas kividel olevas pesas oli just-just kahest munast koorumas uusi lisaks. Ekskurssisime saarel ringi nii paljukest, kui linnulised lubasid. Hotelli külastasime ja aeg kadus lennates kohalikke lugusid kuulates. Sealhulgas ka kuulsime vägitegudest labidaga lumes selle aasta märtsis. Tagasiteel oli meri veelgi plekim, kui tulles. Territoriaalvetes passivad laevad olid kui kandilised tondid sudus. Toimus ka avamere ujumine, nn kohustuslik programm merel Piretil-Mardil. Täna oli super ilm Vaindloole reisiks. Suured tänud Piretile ja Mardile kutsumast. Tänud kaaslastele ja peitjale.

kivi otsas kivirullija

Vaindloo

 4 

Aitäh Piret ja Mart meid saarele kaasa kutsumast! Aitäh saarevahile sõbraliku vastuvõtu eest! Aitäh aarde peitjale!

 7 

Kohale sai päris kiiresti - Augustaga on Tallinast siia napp pooltund. Kohapeal läks keeruliseks, lund oli kohati palju ja kõvaks külmunud. Siis, kui kitsama valdkonna spetsialistid toas konkreetsemaid probleeme lahkasid, laenasin saarevahilt labida ja asusin tööle, Tükk aega andis rassida, enne kui aare end paljastas, Natuke üllatav oli aarde suurus sellises kohas võiks ikka suurem konteiner olla ja koos temaatilise vahetusnänniga. Väikesaarte huvilistele infoks, et kolmel väikesaarel asuval mereseire radaripositsioonil on käivitatud projekt taastuvenergia kasutuselevõtmiseks ja see võib kaasa tuua ebamugavusi või piiranguid Vaindlool liikumiseks eeskät sel ja järgmisel suvel. Minu sügavaimad vabandused Raivole ja ka teistele geokolleegidele, kellele Vaindlool liikumise ja aarete peitmise osas infot edastasin - aegade jooksul olukorrad võivad oluliselt muutuda ja ongi muutunud.