Köieladu

Kuna lisaks julgele pealehakkamisele oli meil siin ka piisavas koguses õnne, mis geoloogi pilgu õigelt vaatluspositsioonilt õigesse kohta juhtis, tuli vormistamine kokkuvõttes üpris kiirelt ja valutult. Vinge aare, aitäh peitjatele!

Vaieldamatult üks lemmikaardeid sellel suvel. Selline Half Life mängu tunne. Kasutad keskkonda mõistatuse lahendamiseks. Kuid isegi selle abivahendiga poleks tingimata vale lugeda maastiku raskusastmeks 5,0.

Suured tänud peitjale!

Kartsime hullemat. Aga tegelt oli mõnus pusimine lõpus. Aare jäi kiirelt silma ja sai teekond paika pandud. Tänud

Saarel matkates sai nopitud mõned aarded ja mõnele korvi ka seeni.Oli väga meeleolukas päev meil.Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Aitäh aarde eest! Koordinaadid olid kahjuks korralikult mööda. Eks neid siin raske täpseid saada, aga ütleks, et aare asus meil pigem koordinaatidel N59 33.4516', E24 31.8594'.

 1 

Ooh.. siin läks aega kohe mitme aarde jagu. Tegelikult kahtlustasin algusest peale õiget peitmise viisi, kuid et koordinaadid nii palju mööda on, selle peale ei tulnud. Lisaks tegi otsimise keerulisemaks ka see, et eelmised siinkandis poleerimisega tegelejad olid keti maha tõmmanud ja selle seadistamine nõudis ka omajagu loogilist mõtlemist ja katsetamist. Lõpuks siiski õiges kohas vaatlemine viis leiuni ja mõne aja pärast sai ka logimisega tegelema hakata. Tegelikult mulle täitsa meeldis kogu see kõõlumine, mis siis et lõpuks päris korralikult roosteseks sain.

Siseruumi aare ebatäpsete koordinaatidega on ju puhas mõistatus.

Tänan peitmast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Kui tunniga ei leidnud, siis tegime hädaga geokõne. Oleks varemgi teinud, kuid levi ei olnud :P. Tuleb välja, et pooled geopeiturid ei teadnudki, kus tops on - "ah ma olin niisama ilus, kui ta selle sealt kusagilt välja võttis, vist on .. ee seal". Lõpuks saime kuidagi ikkagi hakkama.

 1 

Aega sai selles laos veedetud ikka mehemoodi. Pika peale hakkasid mõtted õiges suunas liikuma, aga lõpuks andis vihje ikkagi viimase tõuke ja nii need nimed kirja saidki. Tänud aarde eest!

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Lugu algas eelmise päeva õhtupoolikul kui Köieladu jäi meil päeva viimaseks aardeks. Uudistasime ja ronisime seal kuskil tunni, aga aaret ei leidnud, kuigi pärast võib tõdeda, et olime üpris lähedal. Hiljem sadama levis sai peitjalt vihjet küsitud, millega varustatuna oli järgmise päeva hommikul julge tunne aaret leidma minna :) Väga äge, et selline asi seal säilinud on ning loodan, et seda jätkub veel kauaks. Aitäh!

 1 

See aare oli sügisese purjeretke peamine siht. Kaasa tuli Ove, kellest oli palju abi, sest päris üksinda või ilma korraliku varustuseta oleks selle aarde leidmine pigem kahtlane üritus.

Kohapeal vaatasime alguses tükk aega ringi, arutasime eelmiste leidjate logide üle ning valisime õiget kohta. Lõpuks ronis Ove oma profivarustusega üles ning mina vaid vaatasin suu ammuli. Igatahes tekkis kindel soov ja mõte midagi taolist ka endale muretseda, sest niimoodi saaks ju täitsa ilma kõrvalise abita purjeka masti, kuhu mul aeg-ajalt ikka asja on.

Niisiis asus Ove üleval ringi vaatama, aga igaks juhuks saatis mind siiski välja levialasse täpsustavat kõnet tegema. Samal ajal kui ma Silveriga rääkisin, jäi Ovele aga purk juba silma ning tagasi tulles sain ma vaid kinnitada, et asi, mida ta näeb, ongi see, mida me otsime. Kasutasime siis samuti eelmiste leidjate poolt mainitud "takso" varianti, et purgile lähemale saada ning peatselt olidki nimed kirjas, purk taas peidus ning Ove all ja "takso" pargitud.

Tulevastele otsijate abistamiseks ütleks, et põhimõtteliselt on õige koht alt näha, kui teada kuhu vaadata ning ülesse saab ka kohalike vahenditega. Siiski ei tee korralik varustus paha - turvalisus eelkõige!

Peitjatele aitäh järjekordse koha tutvustamise eest, kuhu ilma aardeta muidu ei satukski!

https://www.facebook.com/windrosecruising

Kui Andreas kutsus jahiga Naissaarele sõitma, siis olin kohe nõus. Ligi kahe tunniga olime saarel ja esmalt jalutasime otsima Raudruuna, mis minul oli leitud aga Andreasel ja Liinal mitte. Raudruuna juurest suundsuime juba köielattu. Laos oli üksjagu köisi ladustatud aga olin siiski ka oma ronimisvarustuse teadlikult kaasa võtnud ja selle abil õnnestus meil vajalikud ronimisprotseduurid lihtsamini ära teha. Aarde peitmiseks oli muidugi kohti lõpmatult palju aga õigel tasapinnal olles jäi mulle aare kohe silma ja saimeaarde kiirelt logitud.

Vägagi intrigeerivate raskusastmetega aare justkui kutsus otsima, aga samas pani ka pelgama. Lahkete peitjate tugi kasvas kiiresti moraalsest ka vaimseks ja füüsiliseks. Kõige suurema lusti osaliseks sai Silver. Me Kaupoga seisime ja hoidsime hinge kinni. Kahtlemata üks kõige ägedamini logitavaid aardeid.

Milline liigutav žest peitjate poolt pakkuda meile küüti UAZi kastis ja loksuda sellega aardest aardeni. Kuna päevakava nägi ette vähe pikemat jalgsimatka palavas suvepäevas, millest ma väga liigutatud ei olnud, siis oli see kui kingitus kõrgematelt jõududelt. Ühtlasi oli ka suur vedamine peitjate kohalolus selle aarde juures. Ilma suunamiseta oleks ilmselt segaseks otsinud. Kaupo ja Liis keeldusid maastiku vallutamisest. Võtsin siis oma 8 toimiva näpuga ise selle teekonna ette. Üsna muretult jõudsin ennast õigele tasandile vinnata ja peagi sõitis ka natuke rikkis takso ette. Nüüd oli valida kas parandan takso või turnin omal jõul edasi, siis loomulikult kaldusin selle esimese valiku poole. Ja siis läks pull lahti, nii põnevat tiimitööna tehtavat aarete otsimist ainulaadsel abivahendil, polegi kunagi läbi viinud. Väga lahe. Nimed panime kirja kolmandale reale.

Tänud.

Peitjad pakkusid välja teha tuur autoga mööda Naisaare aardeid. Mida rohkemat geopeitur tahta võiks. Antud aarde puhul sai palju nalja, aga kõigest ei saa siin rääkida. Oma mõistusega oleksime samuti hätta jäänud nagu varemleidjad Krimpsud ja Erko, seega tahaks näha kes esimesena iseseisvalt selle üles suudab otsida. Antud soovi meil polnud, sest muidu oleks siia ikka mitmeks mitmeks tunniks jäänud ning mujale saart avastama poleks jõudnudki.