Laitse kohalike seas liigub legend mungast, kes tahtis minna otsemat teed pidi Padise kloostrisse. Tollase katku ajal olla Laitse asula teel kolm valvurit ja mõisahärra käsul ei tohtinud mitte ühtegi võõrast läbi lubada. Munk pakkunud valvuritele altkäemaksu. Ja nii lubatigi munk väravast läbi. Kuna õhtu oli hiline otsis munk öömaja. Helde käega mungast kuulnud kohalik kõrtsnik lubas mungal ööbida kõrtsi lakas.
Kunagi ammustel aegadel olla olnus kohalik kõrts samas kohas, kus praegu asub laulukaar ja metsa asemel oli kõrtsniku põld.
Ahnel kõrtsnikul olid halvad mõtted. "Äkki on mungal veel kulda ja väärisesemeid kaasas. Teen ta õige külmaks ja võtan kõikse väärtuslikuma endale. Ega keegi ju nagunii teada ei saa." pomises kõrtsnik endamisi. Mõeldud, tehtud. Vedis munga lakast alla ja viis kõrtsi taha põllule ning kaevas augu surnukeha jaoks. Enne matmist kontrollis ta munga taskud aga ei ühtegi kuldraha ega midagi. Jõletust kuriteost möödus pisut aega kui nähti peatänaval taaskord munka. Seekord siis vaimu näol. Vaevatud hing tuli kätte maksma ahnuse eest. Neljal järjestikusel õhtul nähti munka tulemas ja liikus esimese valvuri maja juurde. Tegi uksele suure ringi ja haihtus. Hommikuks oli pererahvas haigestunud katku ja õhtuks haigutas majas vaikus. Ja nii igal järgmeval õhtul, kui kõik neli perekonda olid katku surma surnud. Ülejäänud kohalikud ei tahtnud mäletada seda Jõletust kuritegu ja põletasid kõrtsi maha ning ka vundamendi kivid tassiti laiali.
Pärast seda ei haigestunud enam ükski kohalik katku.

Legendi kohaselt maeti kõik katkuhaiged kõrtsi taha. Nii ongi saanud see piirkond surnumäe nime.

See on minu poolne ümberjutustus 2018.a ilmunud Laitse legendide raamatus olnud Munga needusest. Kes tahab täpselt teada kuidas kõik juhtus siis raamat on Laitse Seltsimaja raamatukogus lugemiseks olemas.