EST 1

 1 

Leitud EST 2 teekonna käigus, seal pikem jutt.

 1 

Kui 22. septembriks lubatakse 22 soojakraadi, siis oli selge, et päev tuleb looduses liikumiseks reserveerida. Seekord tänu kõikide asjaolude sobimisele sai valituks mööda veeteid kulgemine. Leppisime Romaniga varahommikuseks kohtumispaigaks Kantsi lõkkekoha ja sealt me jõele suundusimegi. Esimene leid tuli üllatavalt lihtsalt, paistis juba paadis istudes kenasti kätte ja logimiseks tuli vaid mõned sammud kaldale teha. Algus ilusale päevale sai tehtud. Aitäh!

Veeseiklusteks valmis

 1 

Tänase paadiretke esimene aare. Aitäh peitjale!

 1 

Esimene sel kaunil päeval Emajõel. Peidukate stiil veel tuttav ei ole, aga kui sellised on maastik 4 topsikud, siis väga tore. Aja kaater alla ja nopi. Kuiv ja korras ja ripub nagu vaja. Aitäh.

 1 

Leitud

 1 

Aare korras. Jõepealt avastatav.

 1 

Leitud.

 1 

teine EST aare meie jaoks. aitäh!

 1 

EST-sarja teine aare. Leitud ja logitud. Aitäh!

 1 

Kuna Romantiline Rannatee on peamiselt läbitud sai romantikat otsitud Eestimaa teisest servast. Kalle käest sai parv renditud ning jõele. Hakkasime siis hoogsalt logimisi tegema parmud vihaselt ihust tükke välja rebimas. Aare korras ning sai meie logigi kirja. Tänud

 1 

Eelmine kord EST seeria aardeid otsides oli see topsik kadunud. Nüüd oli kõik enda kohal olemas. Aitäh!

 1 

Vigade parandus eelmisest aastast, mil see aare oli kaduma läinud. Seekord siis jalgsi. Alguses tore laudteega kaetud õpperada ja poolel ringil kergelt niiskele sihile. Mingid inimjäljed paistsid ka olevat aga peamiaelt kohtas põdra kabja süvendeid. Üks hetk kihutas keegi minema ka suure hurraaga. Loodus oli aga liige tihe, et näha kellega tegu võinuks olla. Vägagi ruttu jõudis kohale ja oodatud konteiner asetses oma kohal. Võib juhtuda, et see konteiner kuivab varsti lõhki, sest lõhe selle sees oli juba väga suur. Aitäh aarde eest! Sellega on jäänud teha veel soos olevad 17-22 ja kurikuulus 26.

 1 

Geoloog võttis juba ilusamini kui kenasti selle mai esimeses otsas toimunud väikese väljasõidu põhiolemuse kokku. Lugesin ja rõõmustasin, nagu oleksin ka ise seal olnud. Ja eks rõõmu suurendas see, et olingi. Oleks meeleldi teine kordki, sest sel korral jäi meil paras ports EST aaretest veel külastamata – eks ikka selleks, et oleks ühel ilusal päeval põhjust tagasi tulla. Aitäh peitjatele!

 6 

Emajõe mootorpaadisõidu esimene aardeleid. EST aardeid olin juba pikalt vesise suuga noolinud kuni lõpuks avanes võimalus sõpradega ots lahti teha. Kogemused jõgedel navigeerimisega on minul tagasihoidlikud ning seda eredamad muljed tekkisid esimestel tundidel paadis loksudes. Suhteliselt tuulevaikne ilm lubas lühikese särgi väel paljaid varbaid üle paadi serva tuulutada. Inimtühi Emajõgi pilliroo ja kõrkjatega kaldaservades peitis hulgaliselt veelinde, kes meie lähenedes peitu või hoopis uudistama tormasid. Kaaslasteks truu ja testitud geoseltskond, kellega koos on nii mõnigi Eesti maastiku raskusastme pärlaare logi kirja saanud, ning värskeima liikmena rebasekarva geokoer, kelle ettekujutus puhtast õnnest paistis olevat väsimatult pulkade järele vette sukelduda. Elu oli ilus. Tegelikult on ilus.

Kogu EST seeriat piirangute tõttu me roheliseks teha ei saanud. Teekond kulges Emajõe-Suursoo keskusest, kus sai paat vette kastetud, Piirissaarde.

Suurimad tänud seiklusele kutsumast.

 1 

Leitud! Tänud peitjale:)

 1 

Siinses kohakeses saime väikse ehmatuse drive-in alustades. Parajalt korralik lajatus vastu vett ajas kiirelt lambid kuuldu suunda sihtima. Vastaskaldal Venessaare roo seest näitas end peagi pahane kopra onu. Teel EST 16 poole sadas korralikult vihma, lörtsilaadne toode see veel ei olnud. Tänud peitjale.

 2 

Kui on toredad kaaslased ei sega ei külm, tuul, vihm ega pimedus. Nii leidsime lampide valgel Emajõeäärsed EST-id. Aitäh peitjale ja Piretile-Mardile vahva seikluse korraldamise eest.

 3 

Päeva lõpuks jõudsime seeria esimese numbrini;). Numbritega oli paras segadus pidevalt, kus ja mitmes meil parasjagu käsilt:) aga noh, järjest tee, mis sest numbrist. Seekord täiesti drive-boat-in aare. Kuni meie logimisega tegelesime üllatas meid üks kobras, ju me ta ära pahandasime oma sissesõiduga. Kobras tegi meie korralekutsumiseks kõva plärtsu ja ujus uhkelt pea püsti veidi eemale, kust meid altkulmu põrnitses. Olime siis viisakad, tegime siva minekut kopra territooriumilt.

Aitäh.

 2 

Leitud pimedas. Drive-in aare. :) Siin juhtus selline lugu, et logimise ajal käis hirmus plartsakas vastu vett. Olin täiesti kindel, et meil on paadis keegi, kes viskas nalja pärast suure oksa vette. Just nii see tundus. Ja kõigile. Aga kui hakkasime uurima, kes ja miks viskas, siis vaatasid kõik üksteisele imestunult otsa, keegi polnud midagi visanud. Ja kui siis valgustasime vett, siis nägime, et me olime vist kopra välja vihastanud, sest tema oli sabaga vastu vett kõva plartsu meie paadi kõrval löönud ja nüüd ujus eemale. Kuri nägi oli peas. No tegime siis kiiresti, et mitte kaua koprapere toimetusi segada. Aitäh aarete eest Eestimaa imelistes paikades!

 1 

Nüüd logisin küll nii, et nr 1 jäi hoopis vahele :D. Seda ma vaatasin, et pilte hakkas kuidagi üle jääma... Tegelikult sai ta leitud ikka enne 16 ja selles ilusas kuuest üheni rivis :).

 1 

Hommikul alustasime Mesitare juurest, kus väikese kommunikatsiooni häire tõttu saime hädise aerupaadi, millel oli kõigest 5 hobust taga. Kuid see meid ei heidutanud ja nii me teele asusimegi. Oligi tore rahulikult ümbrust nautida ja Emajõel kihutavaid uhkeid kaatreid kadestada. Meil oli tore päev. Tänan.

 1 

Siin sai küll igasugu tsirkust tehtud, et aare kätte saada ja samal ajal ka paadiga ümber ei käiks. Tänud!

 1 

Kulgesime rahulikus tempos. Plaanisime kahepäevast reisi ju. Tänud

 1 

Päris õiges järjekorras me ei estinud, vaid vaatasime selle järgi, kuidas endal mugavam on.

Vesi oli sile ja sõita oli väga mõnus. Lõpuks oli võimalus katsetada ka seda, et kuidas sõitjate istumiskoht määrab paadikiiruse ning saime niiviisi optimaalse lahenduse kätte.

Võrreldes PKT-ga jäi silma see, et siin ei saanud vist pea ühtegi paadist kätte ja saime maa vahelt traavida ning maalgi läks nende otsimisega aega.

Tänu väikseke teerajale ei tõmmanud ka rabakad nii läbi, kui eelnevalt olime kartnud, satikaparv aitas tempot hoida ja nii need kulgesid.

Mareti aaretega polnud viga, aga wazzyly võiks küll oma aarete koordinaadid korda teha. Enam peast ei mäleta, et millistega probleem oli, aga tegelikult pole väga lõbus kuskil 60m eemal kablatada ja elu eest otsida. Siinkohal ka aitäh eelnevatele leidjatele, et olete õiged koordinaadid logides välja toonud.

 1 

Antud seeria üle sai pikalt mõeldud. Kuidas sõita, millal, mida kaasa võtta, kus ööbida jne. Lõpuks oli ikka jooksev lahendus ning startisime Kantsist kella 14 paiku ning umbes 12 tundi hiljem seal ka lõpetasime. Jõed oli huvitavad ning aardeid väärivad, kahjuks jälle kaldad ajasid kiruma, aga peitjad pole süüdi kui paremaid kohti pole. Oli igati meelde jäev seiklus ning eks kunagi tuleb tagasi tulla, kui juba leiulogisid hakkab tekkima EST26-te.

 1 

Õppetund, mis jääb meelde pikaks ajaks. Rippusin jõe kohal, hoides ühe jalaga kinni kajakki, ühe käega kramplikult puust ja teisega logilehest (kusjuures tagumikust hammustasid samal ajal vähemalt kolm parmu), jõudsin tõdemusele, et kirjutusvahendit mul kaasas ei ole. Mis seal ikka, mõni kilomeeter aerutamist ja üks öö rahunemist, tuli tagasi tulla ja missioon lõpetada :)

 1 

Vesiroosid ja kupud rõõmustasid silma ja kõik oli veel põnev ja aarete vahemaa mõistlik.

Siin sai mõrrast päästetud originaal aare tagasi oma kohale paigutatud.

Tänan peitmast.

 1 

Kahepäevase kajaki- ja rabaretke käigus sai kogu ESTi rada läbitud, mille käigus jäi vaid kurikuulus 26 leidmata, vaatamata sellele, et jäime selle kõrvale isegi ööbima. Ilm oli palav ja õhk eriti ei liikunud, aga maa peal oli tõenäoliselt olukord hullem. Paari-kolme aarde koordinaadid olid väga mööda, õnneks varemleidnud olid õiged koordinaadid lisanud.

Aitäh!

 1 

Ilmateade lubas kuuma nädalavahetust ja tulime kajakkidega vee peale seda kuumust nautima. Kulgesime rahulikult aardest aardeni, nautisime nii tuulevaikust, vastutuult kui ka vahepeal paadimeeste tekitatud laineid. Veidikene saime sõita ka mööda olematu lainega Peipsit. Kuumust jagus ja vett kulus seetõttu üsna ohtralt. Esimese päeva õhtuks jõudsime telkimiskohta EST26 juures. Päeva jooksul aerutasime kokku ligi 50 km ja teiseks päevaks jäi aerutada 30 km. Siin vahetasime ühtlasi asendatud aarde algse originaaliga, mille peitja meile kaasa oli andnud. Originaalaare leiti allavoolu asunud kalamõrrast.

 1 

Siin saime esmakordselt harjutada kahe paadiga randumist. Veidi lappama läks, aga tehtud sai.

Taastatud aare paigas, tänusõnad taastajatele-otsijatele!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Tänusõnad taastajatele!

 3 

Plaanisime sel nädalavahetusel tulla siia Emajõe Suursoosse oma teisele retkele peale seda, kui talvel sai käidud (üle jääs olnud Ahja jõe) rabas ning leitud seal selle seeria aarded 14, 17, 18, 19 ja 21. Miks 20. leidmata jäi, seda saab lugeda siit.

Selle aarde kohta teadsime, et kuna möödunud nädalavahetusel käinud seltskond seda ei leidnud, siis tõenäoliselt on alla kukkunud ja allavoolu läinud. Valmistusime hoolega, kontakteerusime peitjaga ja hankisime täpselt samasuguse topsi, nagu oli ka originaalsel. Lisaks saime pildid peidukohaga, seega usun, et saime oma taastamisülesandega hästi hakkama ning uus on samahea kui vana. Täname peitjat originaalse aarde eest ning endid ka, et selle nüüd taastasime! :)

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Tõenäoliselt on kaduma läinud, kuna hulk kogenud mängijaid, kellele ka vihjepildid saatsin, ei leidnud. Hetkel veel ei arhiveeri, võib olla millalgi taastan.

Otsisime eile õhtul ja hommikul ka veel uuesti mööda kalda serva, et äkki kukkus ja läks vooluga kaasa ja jäi kuhugi kinni. Leidmata see jäi.

 3 

Siia aardeni oli kahe päeva kõige pikem järjestikune sõit üldse. Peaaegu 10km. Kristel istus juhtrolli ja ma Maire kõrvale tagapingile. Sain nüüd siin ka omal nahal tunda, et tagareas ei olegi nii soe istuda kui esireas klaasi taga. Sõidu ajal tuli teha väikene garderoobi vahetus.

Kui hakkasime pärale jõudma, siis anti juhtkang tagasi minu kätte ja sättisin meid külgepidi kaldale. Aardetäpike oli täpselt paadi kõrval aga kaaslased ei suutnud tuttavat konteinerit kusagil kohata. Suurendasid siis otsimisraadiust. Ma tutvusin vahepeal logidega ja veendusin, et need 2 puud mis on nulli juures peavad õiged olema. Läksin ka ise vaatama ja otsima aga ei midagi. Terve aja vaatas meie tegevust pealt üks uudishimulik põder. Umbes 50m eemal. Meil kõigil oli tahtmine talle veidi ligemale hiilida, et siis head pilti saada aga just siis kui me loobusime otsimast, otsustas ta kaldalt lahkuda sisemaa poole. Võibolla käis see põder itsitamas, et me ei leia ja oligi tema süüdi aarde mitteleius. Võibolla olid süüdi koprad, kes olid nulli kõrvalt paar väiksemat puud värskelt minema vedanud. Igatahes aaret me ei leidnud.

Järgmine hommik saime peitjalt pildi kuidas aare oli peidetud ja veendusime, et niimoodi seda kohe kindlasti enam ei ole. Sõitsime rahulikult veel mööda jõge allavoolu ja lootsime leida mõne kõrkja või käänaku taha seda kinnijäänult leida aga ebaõnnnestunult. Kahjuks aare kaduma läinud.

Geopeitureid jõllitav põder

 1 

Laupäeva õhtul helistati, et järgmine päev on minek. Ma erilisi ettevalmistusi ise ei tenudki - otsisin kummikud ja snäkid, kaardilugemise jätsin teiste hooleks. Terve ilus emadepäev jõe peal.

 1 

Gepsu kaart näitab veel laia jõesoppi, maa-ameti kaart on täpsem. Hiilisime õiget haru mööda aardeni ja logisime peaaegu otse paadist. Aitäh!

 1 

Esimene paadiga võetud topsik. Aitäh.

 1 

Tänud aarde eest!

 2 

Kui EST sari üles pandi siis mõtlesin,et minust nad sinna jäävad aga vanajumal arvas teisiti ja nii ma reede õhtul koos kaaslastega paati istusingi.Oli ütlemata tore aarete noppimine ja looduse nautimine õhtuse päikese käes.Isegi Hundu kannatas paadi sõidu kenasti ära,kuigi Peipsi peal loksutas veidi rohkem.Finaaliks oli muidugi paadimehe poolt valmistatud kala mida me nautisime täiega.Aitäh toredale seltskonnale ja muidugi paadimehele kelleta poleks ju sõitu toimunud.

 3 

See sari oli mul nö ignooris, no kesse peidab siuksesse kohta. Minu sõiduvahend selleks ei kõlba ja jala kuskilt läbi soo, brr.

Tänaseks tuli aga nii ahvatlev pakkumine, et sellest keeldumine oleks rumal otsus. Mina rumal ei ole. Muidugi ühinesin ja sellest sai üks imetore õhtupoolik.

Tänud ja kallid Paadimehele!

Leitud tänan

 1 

Seda ju lausa lust logida, kui taksoga treppi sõidutatakse! Aitäh peitjale.

 6 

Mõtlesin, et lähen nuusutan seda seeriat servast natuke. Muidu ju puha 5.0 maastikureitinguga komplekt, aga eelviimane on poole punni võrra kergem ja esimene lausa 4.0. Ilmataat on juba mõnda aega hoolitsenud, et vesi liiga vedel poleks, mistõttu lootsin päris kuiva jalaga ära käia. Lõunapausiks võtsingi astumise ette. Laudteeni jõudmine oli libeduse tõttu täna suurimaks turvariskiks. Selle peal kõndimine nagu ka tahkunud luhal ragistamine enam mingit probleemi ei valmistanud. Korraks proovisin arglikult jõe jääkaane ka ära. 50 meetri jagu pidas ilusasti, siis hakkas ragisema ja mul ei pidanud närv vastu, viimase otsa ukerdasin parem võssis. Logiraamatut oli muide keegi pärast peitjat ja enne mind veel näppimas käinud - tundus, et hiired :P Kõik korras, aitäh!

detsembris: 1 - 2 , 16 ; jaanuaris: 14 , 15 , 10 - 9 ; veebruaris: 13 - 12 - 11 - 8 - 7 - 6 - 5 - 4 - 3

 1 

Aitäh aarde eest! :)

 12 

Kui EST seeria avaldus, siis kirjutasin selle enda peas kohe vähemalt järgmisesse kui mitte isegi ülejärgmisse aastasse. Isegi Ukuni pole ma ju veel jõudnud, siis mis veel teistest maastik 4-5 aaretest samas kandis. Seega kui pärast pikemat geoarutelu (alguses pidi Liis ka ühinema, aga plaanid kujunesid teistsuguseks) selgus, et Miki ikkagi ei raatsi hoolega pakitud paati autost ilma kasutamata lihtsalt tagasi garaaži laadida, olin kahe käega mineja. Ise olin muidugi ainult korra ja paarsada meetrit sellise paadiga sõitnud, mistõttu oli tegelikult natuke kõhe tunne küll, et kas ikka oskan abistada jms. Lisaks, olles selline pätakas, poleks ime, kui äkki kukun veel üle pardagi, aga Miki vastas, et ah oled piisavalt karm mutt küll ja nii oligi plaan paigas.
Stardikellaajaks oli 7, et võimalikult palju valget aega ikkagi veel olekuks jääks. Tegelikkuses saime liikuma alles 7.30, eks see täistund kõlaski liiga harmooniliselt :D Kui Miki oli poolsurnud näoga, sest mõni ei oska meil õigel ajal magama minna, siis mina olin isegi oma viie tunni unega vägagi särtsu täis. Tegin meile terve tee Tartusse sellist ajutreeningut, et kõik teemad said läbi arutatud. Sõit kulges muidu sujuvalt ning mingiks teadmata ajaks olimegi Kantsi lõkkekoha juures, mille teepeal kõige paslikumaks olime kinnitanud.
Selle paadiga olin Kajakarahu otsimisel kokku puutunud küll, kuid tema hingeelust ma ju muidugi midagi ei teadnud, nii et mulle usaldati väga vastutusrikas pumpamistöö. Seekord vähemalt ei pannud pumpa valet pidi maha :D Miki tegi tubli asjatundjana olulisemad nüansid ning mingi hetk andiski käkerdis tagaistmel täitsa korraliku paadi mõõdu välja. Panime üks-kaks-kolm vajalikud asjad kokku, Miki viis auto parklasse kuni ma paati kantseldasin ja oligi aeg minna.
Võrreldes merega oli jõel sõites ikka palju kindlam tunne. No terve elu siiski Emajões ujumas käinud ning selle ääres elanud, nii et eks pole ka ime. Teel nägime mitmeid naljakaid toigastest asjandusi siltidega videovalve. Tundus, et justkui mingeid mõõtmisi oleks nendes kohtades tehtud. Miki küsis vastu, et kust kaamerad voolu saavad - päikesepatareisid ega muud sellist polnud ju näha. Jõudsime järeldusele, et need kas pole päris või on kasutatud mingit eeeeeriti uudset lahendust.
Varsti saimegi jõepauna (jah, ma mõtlesin selle sõna välja) peale keerata. Arvatav koht hakkas juba natuke kaugemalt silma ning lähemale jõudes saimegi kinnitust, et siin ongi esimene peatus. Miki tüüris paadi kaldasse ning ma kalpsasin välja. Kallas oli auguline nagu hiirejuust, nii et kõndisin aarde juurde mööda metsaalust, kus isegi raja tuvastasin. Kuigi Miki oli öelnud, et ei pruugi üldse FTF tulla, siis aarde juurde jõudes oli ikka natuke närv sees, et no äkki ikka oleme esimesed. Logipaber lahti ja ohoo-ahaa FTF läks kirja vist 10.47. Rõõmsal meelel kalpsasin tagasi paati ning saimegi harujõe ja number kahe poole suunduda.
Edasi kuni kuuendani on tänu minu kalallalaaa mälule asjad natuke puntras. Igatahes ühe aarde juures näitas meil kaart mingite nirude puude juurde paremal pool vett ning nii me sinna kaldasse läksimegi. Pinnas tundus küll natuke pehme olevat, kuid mätaste peale astudes tundus okei olevat. Esimesed paar sammu oligi okei, aga juba kolmas samm viis ühe mu jala peaaegu kummiku ääreni mutta. Proovides esimest päästa, toetusin liiga tugevalt teisele ning lõpuks olingi mõlema jalaga seisus, kus kummikuäärest oli puudu niru sentimeeter, et terve Emajõgi sisse voolaks. Miki vaatas no-päriselt-ka-või pilguga ja küsis, et kas peab mind nüüd päästma tulema. Tegin siis nunnuski näo ja haaratigi mul natist kinni. Kuna niisama kuhugi liikumist polnud, siis pidin vasakult jalalt hoogu lükkama ja seega sai see natuke muda- ja veekahjustusi. Kaldale ma siiski jõudsin ning kinnitasin meie kahtlust, et kuigi meie koordinaat siia näitab, siis tegelikult on asi ikkagi teisel pool. Üle mätaste paati tagasi ning teiselt poolt vaataski konteiner vastu. Seal pool oli kallas palju ilusam ning logiraamat oma tühjade lehtedega ka.
Mingi hetk nägime harujõel sõites pisikest erksinist lindu, kes meid päris pikalt oksalt oksale lennates saatis. Kahtlustasin, et tegemist on jäälinnuga ning kodune guugeldas seda ka kinnitas. Absoluutselt üks ilusaimatest linnukestest, keda näinud olen.
Vähese rääkimise, rohke loodusnautlemise ja mõne kaasliikleja nägemisega läbisimegi järgmised kolm seeria aaret. Ühest on meeles nii palju, et oi, kuidas pidi pilliroos mässama, teises oli mõnus sile ala ja kolmas oli juba rutiinne. Ühesõnaga natuke segapundar, aga kui jätta kõrvale naha vahele pressiv külm, siis olid ainult positiivsed emotsioonid. Nii palju kordi järjest ja järjest logiraamatu avamine ja seda veel detsembrikuus Emajõel oli minu jaoks siiski uus asi.
Viienda juures mõtlesime, et kas läheme ikka kuuendasse või ei. Tagasisõit oli ju alles ees ning kell üpriski palju. Ei tahaks pikalt pimedas paadiga sõita. Kaalusime, mis me kaalusime, aga lõpuks said võitu nii sõltuvus kui ka loogiliselt välja mõeldud kuuenda võtmise plussid ning panimegi mootoriurinal viimase poole ajama.
Kui eelmiste juures oli kaldasse minek vägagi hästi sujunud, välja arvatud mu kummikuuputuse oma, kuhu tegelikult ei pidanudki minema, siis siin saime natuke enne jahmerdada. Küll oli ees mõni suurem toigas, küll oli vesi liiga madal mootori jaoks, aga kõrge kummiku jaoks ning küll oli vees palju taimi. Miki käpad käisid aga kiiremini kui minu aju ning supsti olimegi kaldal. Vastu vaatas paadisild, mis vähemalt too päev, ja ma eeldan, et ka juba päris palju päevi enne ja pärast, vett polnud näinud. Oli teine oma uhkemal hetkel nii meetri kaugusel maast (ja mitte isegi veest). Marssisime õnnelikult kaldale ja hakkasime otsima. Ajaliselt arvatavasti ebapädevalt kirjeldades möödus meie otsing nii: 1. minut – lihtsad kohad. 2. minut – loogilised kohad. 3. minut – niisama uudistamine. 4. minut – põhjalik otsimine. 5. minut – tuulevarjus oleks, sest ilgelt külm. 6. minut – koordinaatide kontrollimine. 7. minut – ebaloogilised kohad. 8. minut – natuke juba ahastus ja leid. Juhhuu! Päeva kuues FTF sai külmast värisevate kätega kirja ning muidugi järgnes sellele naeratus. Rõõmujoovastuses, ja muidugi ka soojuse saamiseks, proovisime kallistada, aga kummalgi meist polnud meeles, et ups meil on mitu kihti riideid + päästevestid, nii et kallistus nägi pigem välja nagu täispuhutavates sumomaadleja kostüümides üksteise rammimine :D
Seejärel oli järgmine katsumus – paadiga kaldast läbi taimede ja muu tagasi selge vee peale saamine. Aerutada taimede tõttu ei saanud, aga Mikil oli nutti meile enne takistuseks olnud toigast meie kasuks ära kasutada ning nii me tegelikult paari minutiga tagasiteele asusimegi.
Kui viimase paari aarde vältel oli olnud juba päris jahe, siis nüüd hakkas päris kiiresti juba väga külm. Tuul oli vastu ning kindad, mis justkui pidid olema kodusest valikust kõige soojemad, seda kindlasti ei olnud. Lisaks sellele oli mu vasak jalg veetnud märjas kummikus juba korralikud paar tundi, nii et varbad eraldi eriti liikuda ei tahtnud. Vähemalt toimisid päästevestid hea tuuletakistusena ja minul oli kehal soe. Tegime kordamööda bugi-bugit ja muid toredaid tantse, et vere voolamas hoida ja kulgesime mööda musta vett. Kui muidu on aarete juures tagasiminek alati lühem, siis siin oli see kindlasti pikem. Oli tunne, et aeg seisab, kuigi paat sõidab.
Siiski jõudsime me mingi hetk harult tagasi suurele jõele ning tuul oli ka natuke vaiksem kui Peipsi pool. Napilt kilomeeter enne Kantsi lõkkekohta oli paadile vaja süüa juurde. Miki seda talle andis, kuid mootor käima ei läinud. Sain ka teada paarist põhjusest, mis selliseid asju põhjustada võib, ning nii me seal minuti ühe kontrollimiseks ootasime. Lõpuks selgus, et ega laps pärast ühte kommi pole veel nõus liigutama ning pärast paari lisaampsu saime siiski edasi sõita. Miki muidugi irvitas, et ah tõmbas õõnsaks või, aga tänu jõele (mitte merele) sain vastata, et haha ei tõmmanudki.
Juba pimeduses taskulambiga teed vaadates keerasime kohta, kust olime teekonda alustanud. Kompsud said kokku oi-oi kui kiiresti. Mõlemad tahtsime ju võimalikult kiiresti sooja. Krips-kraps olid asjad koos ning minul ka lõpuks kuivad jalanõud jalas (kuigi varbaid ikka ei tundnud :D). Sõit Kantsi-Tartu-Tallinna liinil võis alata!
Aitäh, Miki, et olid megalahe kaaslane ning et üldse olid nõus minuga veepeale ronima! Aitäh, Maret, et peitsid emotsioone toovad aarded ning innustasid siia tulema! Minu jaoks jälle esimene ja ainulaadne seiklus :)