Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 5.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
EST ehk Emajõe Suursoo Trail/Tripp/Teekond või kes kuidas ise soovib seda väikest (vee)matka nimetada.
Hulk NKT topse läksid taaskasutusse ning piirkonna eripärast tulenevalt sai sisse poetatud ka veekindlad logiraamatud.
Kui soov teha nt EST 1 kuni EST 15 ühe jutiga läbi, siis olenevalt aastaajast ja ilmastikuoludest võib vaja minna (motoriseeritud) vee- või õhusõidukit, väiksema ambitsiooni korral saab ka lühemaid, kuid kindlasti meeldejäävaid jalgsi-, ujumis- või suusamatkasid planeerida. Siiski on mõned topsid ka mõistlikuma jalutuskäigu kaugusel. Ehk et igaüks saab endale meelepärast ja jõukohast aardetuuri korraldada.
Kuna jalutajaid (vähem) ja kalastajaid (rohkem) nendele kallastele ja vetele (eriti kalapüügi kõrghooajal) jätkub, siis peidukohtadeks on küll loogilised objektid, kuid topsid ei ole tingimata koheselt silmaga sedastatavad.
Koordinaadid said võetud Maa-ameti kaardilt ja kui tundub, et mõnda koordinaati võiks täpsemaks timmida, siis võib lahkesti logis sobivamate koordinaatide märkimise kaudu.
Enne Peipsiveere kaitsealale minemist on rangelt soovitatav tutvuda võimalike piirangutega kalastamisel ja ka liiklemisel: kaitse-eeskiri
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC93DNM
Logiteadete statistika:
29 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 30
Tänane kolmas. Peipsi laine oli meeldivalt mõõdukas, nii et Kalli jõe poolt tulles ja Kõuni lahte ületades märgus täielikult vaid tuulepoolne, ehk vasak külg :) Aare oli vee kohal ja vajas veits riskantset akrobaatikat. Aitäh peitjale!
Peipsil oli plekk ja see oli raja kõige lihtsam, kuigi ka kõige ämblikurohkem topsik. Tänud.
Kaunil päikselisel hommikul mõlasime parvemaja juurest Kalli järvele. Külastasime lastega kaldal ootavat Uku aaret. Edasised kulgemised kanuudel viisid meid järve ääres asuvate jõhvikatest punetavate mätaste juurde. Tagasi jõhvikalt, jätsime kanuud parvemaja platvormile. Teel Kavastusse, sõidutas kapten Mart meid Peipsile. EST 7 juures oli arutlemist, aga see lõppes kiire logimisega. Sulps oli Piret täisvarustuses vees ja peagi ka pool varustuses Merle. Tänud kaaslastele ja peitjale.
Samal ajal kui mutid korilusega tegelesid, käisid noored Mardiga jõel lõbutsemas ning eriti rahulolevad näod reetsid, et neil oli väga toredad tunnid. Kui kuulsime, et isegi Peipsil käidi, väljandasime ilmselt piisavalt veenvaid kurbi (loe: kadedaid) pilke, mis ütlesid: tahame ka. Lahke kapten ei olnud muidugi kade, nii meie kahepäevane vahva sündmus jätkuski kihutades Peipsi poole.
Geopeitus plaanis polnud. Ei olnud ju tõesti;). Uku aarde taaskülastus oli juba niigi plaaniväline geokäik.
Aga no ikka ju korraks tuli jutuks, et siin leidmata topse:). Reisijad oleks tagasihoidlikuks jäänud, aga kapteni küsimusele, kus see punkt teil on, tuli ju vastata ja ikka kaart ette näidata :). Kapten Mart vaatas asja üle ja otsustas, et lähme uurime lähemalt.
Peipsil kihutada oli äge. Aardele lähenemine läks kahtlaseks, laine loksus kaldas, veetase aina madalam. Jungad laevas olid vait, tüürimees kontrollis olukorda, kapten otsustas. Aardeni mõnikümmend meetrit, kapten otsustas: stop.
Esimene reaktsioon: ah, las jääb. Meil on oli vahva sünnipäeva tähistamine ja tore kulgemine Emajõe suursoos, nädalavahetus on juba igati mõnus.
Aga arvata võib, kui laevas on mitu geopeiturit ja tops on ikkagi nii lähedal, siis tekib ühel hasart ja muidugi nakatab see ka teisi ;)
Nii juhtuski, et "ah, las ta jääda" aardest sai "heh, käime ära" aare. Varsti olid kaks segast, üks kostüümis kummikutega, teine püksata paljajalu, üle parda ning veidi kõhkleval sammul läbi vee kalda poole suundumas.
Tagasiteel oli samm pisut kindlam, kapten haaras meil sabast ning tiris meid sipsti pardale tagasi.
Oli lõbus. Väga magus skoor. Tuju oli ennegi hea, aga see leid tekitas elevust juurde nii vees solberdajatele kui publikule.
Aitäh kaasseiklejatele, ilma teieta poleks seda leidu täna tulnud.
Aitäh peitjatele.
See oli päris äge leidmine. Meil Merlega oli selline teineteist toetav teekond paadist läbi mudase põhjaga rannaäärse vee nagu pildilt võib näha. Aitäh aarde eest!
Siin on Peipsil hoopis teistsugused kaldad, kui meil Idas. Aitäh!
Kalamehi oma paatidega siin oli, tükk tegu, et randuma mahtus. Tänud
Lõpuks sai kaua oodatud avarust. Kerge tuuleke pakkus meeldivat jahutust ja igasugu mootoriseeritud alustega kohale sõitnud ujujad andsid slaalomi aerutamise võimalust.
Tänan peitmast.
Kahepäevase kajaki- ja rabaretke käigus sai kogu ESTi rada läbitud, mille käigus jäi vaid kurikuulus 26 leidmata, vaatamata sellele, et jäime selle kõrvale isegi ööbima. Ilm oli palav ja õhk eriti ei liikunud, aga maa peal oli tõenäoliselt olukord hullem. Paari-kolme aarde koordinaadid olid väga mööda, õnneks varemleidnud olid õiged koordinaadid lisanud.
Aitäh!
Ilmateade lubas kuuma nädalavahetust ja tulime kajakkidega vee peale seda kuumust nautima. Kulgesime rahulikult aardest aardeni, nautisime nii tuulevaikust, vastutuult kui ka vahepeal paadimeeste tekitatud laineid. Veidikene saime sõita ka mööda olematu lainega Peipsit. Kuumust jagus ja vett kulus seetõttu üsna ohtralt. Esimese päeva õhtuks jõudsime telkimiskohta EST26 juures. Päeva jooksul aerutasime kokku ligi 50 km ja teiseks päevaks jäi aerutada 30 km.
Seiklus EST-rajal jätkus. Mõni vahemaa oli pikem ja ülesõitu rohkem, mõni teine aare oli jällegi lähemal ja jõudsime kiiremini kohale. Kokkuvõttes sai veedetud mõnus poolpäev ning kardetud vihma asemel saime hoopis ohtralt päikest. Siin mere ääres kiskus ikka tuuliseks ja hakkas lainetama. Tegime kiirelt, et pääseda taas suure vee meelevallast vaiksemasse rüppe. Aitäh!
Polegi see meri nii sügav midagi. Vahepeal peab ette ka vaatama.
Tänud sõpradele toreda päeva eest ja peitjale aarde eest!
Pärast päeva esimest EST seeria leidu jäime Arvot ja Enelit ootama. Mootori häält polnud üldse kuulda. Tundus kahtlane. Peagi saabus messengeri teade, et nende mootor lõpetas koostöö ja enam ei käivitu. Ütlesid, et nad nüüd proovivad sõuda esimese aardeni ja siis vaatab mis edasi. Mõtlesime erinevate lahenduste peale ja jõudsime arusaamale, et plaanist kahe paadiga mööda Emajõe Suursood kulgeda, ei tule vist midagi välja. Siinkohal me siis ka hargnesime. Meie mootorpaadiga geoplaani edasi täitma. Teised musklijõul oma improviseeritud kava läbima.
Teise aarde juurde sõites oleks meil endalgi peaaegu üks väga halb äpardus juhtunud. Jälgin parasjagu ortofotot, et rihtida paati täpselt kahe madaliku vahelt läbi. Järsku Laur avastas, et ees on võrk. Üks poi oli küll näha aga teist ei kusagil. Napilt saime ennem võrku pidama ja mootori välja. Siis märkasime silmapiiril, et teine poi oleks nagu poolel teel Venemaale. Hoovus kandis meie paadi võrgust üle aga mootor jäi taha kinni. Miskipärast ei töötanud kang, mis tõstaks mootorit üles. Õnneks nupp nokkis ja lükkasime aerudega võrgu siis mootori alt läbi ning võisime edasi kulgeda.
Aarde juurde jõudes randusime mugavalt järjekordse hoone juures Laur hüppas kaldale ja mängis ankrut. Otsisime aarde üles ja naised suundusid ka kinnisvaraga tutvuma.
Aitäh aarde eest!
Randumiskohas oli suur madal kivi, kuhu paadi parkida sai. Ja lasipuu kinnisidumiseks. Peremehi kodus polnud, uks oli tuulutusasendisse jäetud ja sai sisse piiluda. Aarde leidmisega läks suhteliselt kaua, aga saime ikka kätte. Aitäh!
Peipsil lainetust peaaegu ei olnudki, sai maksimaalse kiirusega edasi. Aitäh.
Oii miuke suur meri siin oli. Ma olin Peipsi peal vaid kalda ääres solberdanud. Lahe, ülilahe!
Tänud ja kallid Paadimehele!
Kalameestel olid Peipsil võrgud väljas ja omajagu laveerimist oli, et sinna mitte kinni jääda. Täitsa uhke osmik on siia kaldale ehitatud. Aitäh peitjale.
Peipsi jääl oli lumekiht keskmiselt paksem kui jõgede peal. Ühtlasi puhus lagedal küllalt tugev tuul, mis kerget kuiva pulbrit vahepeal pinnalt lahti pühkis ja ringi lennutas. Viimati veel vuntsi jäässegi võttis. Järvekaldaga paralleelselt, kõrkjatest paarikümne meetri kaugusel jooksis justnagu jäätunud autojälg, aga täiesti sileda rehviga, mitte vähimatki mustrit polnud näha. Ilmsesti mingi spetsiaalsõiduk, vahest piirivalve või päästeameti kasutuses. Nullile lähemale jõudes üllatas suhteliselt suur kalameeste osmik, lausa mitmekorruseline, võiks öelda. Uksele vaba käega kirjutatud: "Eravaldus, sisenemine keelatud!" Tõepoolest, katastri järgi on tegemist eramaaga. Aarde asukoht kallasraja seaduse tõttu juriidiliselt korrektne küll. Konteiner juba eemalt silmaga sedastatav, loodame et kalamehed aaret saagina kaasa ei võta. Muidu kena avara vaatega koht, aitüma.
detsembris: 1 - 2 , 16 ; jaanuaris: 14 , 15 , 10 - 9 ; veebruaris: 13 - 12 - 11 - 8 - 7 - 6 - 5 - 4 - 3
Otsustasime, et nulli ei trügi paadiga, vaid jalutame ja see oli päeva parim mõte. Milline lumine muinasjutumets! Sõnadega raske kirjeldada. Korda mööda unustasime ennast pildistama ja suutsime üksteist isegi silmist kaotada. Teine hetk jälle ninapidi koos ja nautisime. Lumine puutumatu ilu valitses seal, mida proovisime kaadrisse saada ja mälestustesse talletada. Nulli jõudes koperdas Miki kuskil taga ja topsi leidsin seekord esimesena. Imetlesin vaadet ja jäätunud veekogu ning lasin rahulikult Mikil kohale jõuda ja topsile silm peale panna. Pärast panin nimed ftf-i reale kirja ja keerasime ninad tagasi metsa poole. Korra käis õel mõte läbi, et raputaks mõnda oksa, kui Miki all seisab, aga ta nägi mu plaani läbi. Jätsime trikid seekord vahele ja nautisime seda maagilist jalutskäiku! Aitäh!