Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 5.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
EST ehk Emajõe Suursoo Trail/Tripp/Teekond või kes kuidas ise soovib seda väikest (vee)matka nimetada.
Hulk NKT topse läksid taaskasutusse ning piirkonna eripärast tulenevalt sai sisse poetatud ka veekindlad logiraamatud.
Kui soov teha nt EST 1 kuni EST 15 ühe jutiga läbi, siis olenevalt aastaajast ja ilmastikuoludest võib vaja minna (motoriseeritud) vee- või õhusõidukit, väiksema ambitsiooni korral saab ka lühemaid, kuid kindlasti meeldejäävaid jalgsi-, ujumis- või suusamatkasid planeerida. Siiski on mõned topsid ka mõistlikuma jalutuskäigu kaugusel. Ehk et igaüks saab endale meelepärast ja jõukohast aardetuuri korraldada.
Kuna jalutajaid (vähem) ja kalastajaid (rohkem) nendele kallastele ja vetele (eriti kalapüügi kõrghooajal) jätkub, siis peidukohtadeks on küll loogilised objektid, kuid topsid ei ole tingimata koheselt silmaga sedastatavad.
Koordinaadid said võetud Maa-ameti kaardilt ja kui tundub, et mõnda koordinaati võiks täpsemaks timmida, siis võib lahkesti logis sobivamate koordinaatide märkimise kaudu sellest teada anda.
Enne Peipsiveere kaitsealale minemist on rangelt soovitatav tutvuda võimalike piirangutega kalastamisel ja ka liiklemisel: kaitse-eeskiri
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC93DNN
Logiteadete statistika:
49 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 50
Päeva teine. Kantsist EST 14 juurde, sealt mööda Ahjat, Emajõge, Kallit põgusalt Peipsile. Aare heas korras. Aitäh!
Kalli jõe kõval kaldal oli topsik kaugele paista ja lihtsalt nopitav. Kuiv ja korras, suur tänu peitjale.
Kuna Romantiline Rannatee on peamiselt läbitud sai romantikat otsitud Eestimaa teisest servast. Kalle käest sai parv renditud ning jõele. Peale Peipsis enese jahutamist ning vaikuse nautimist tonksasime nina kaldasse. Aare korras ning sai meie logigi kirja. Tänud
Logitud Jõmmu tiimi nime all. Mina lõin küll ka antud aarde toomise ajal lodjalael luuslanki. Või noh - ütleme siis, et keegi pidi ju lotja ankrus ka hoidma, muidu oleks äkki lodi minema triivinud ja vaprad, märjad vabatahlikud sinna üksikule saarele jäänud? Kus siis olnuks selle häda ja viletsuse ots! Geopeiturid peavad ikka retkel ühte hoidma, nii max 40m raadiuses :) Oli kuidas oli - tänud vahvatele kahepaiksetele ja tänud peitjale!
Jõmmu tegi vahepeatuse ja leitud oligi. Tänud peitjale
Noh seekord veel sain pidama ja ei hüppanud vette. Tänud julgetele. Tänud peitjale aarde eest.
Kui hakkasin rääkima kaptenile järgmisest aardest, siis seitsmenda juurde ei olnud ta nõus minema, vaid tõmbas purjed suurde masti ja läks mööda Peipsit purjetamiseks. Peale väikest tiiru, tulime tagasi ranna poole ja suundusime Kalli jõe suudmesse. Siin avaldasin soovi järgmist aaret korjata. Kapten andis madrustele ühele hetel teada, et nüüd tuleb vett mõõtma hakata ja siis kui madrus hõikas, et enam edasi ei saa, jäätis kapten mootor seisma. Olime ilusti kõhu peal kinni. Nüüd oli võimalus, kas jalksi läbi vee või siis mitte ültse. Kuna onu Sven oli kiire vette sulpsama, siis koorisin minagi kähku riided ära ja mulks vette. Kurja vesi on täitsa märg. Natuke sumamist ja olimegi aarde juures. Suured tänud aarde eest.
Leitud koos lodja seltskonnaga. Aitäh!
Vahepeal tehti pisike purjetamise pooltund ning siis võtsime suuna uuesti Emajõele. Enne jõesuudmest sissesõitu väike peatus ning arutama, kas aaret saaks kätte või mitte. Kuidagi ei tahtnud keegi vette ronida, ise kah ei kippunud, ujumisoskused pole lihtsalt vastavad. Siis aga Sven juba ujus, Miki ronis riietega vette ning ma ei saanud kah kehvem olla. Ujurid olid ju seljas, sumasin ka kaldale. Tagasi Jõmmule sain Sveni ja Martti abiga, omal jäi käte jõust vajaka. Aitäh, tore seiklus.
Tänud peitjale aarde eest!
Alguses oli nagu väike segadus, et kas ja kes ja kui mitu ja ujumisriideid ka ju pole. Aga 1,3 meetrit sügavust ja liivane põhi oli sellise ilmaga vägagi kutsuv.
Jõudsin vaevu redeli pakpoordi paika panna, kui juba keegi tuli ujudes vööri tagant välja. Täitsa mõnus jalutuskäik oli kaldale.
Jõmmu meeskond tegi kõik endast oleneva aga drive-in ei saanud. Seega jäi järgi ujumine. Ega soovijaid väga ei olnud aga Sven avas otsa ja siis hakkas teisigi huvilisi vette potsatama. Järve peal oli üsna tuuline ja natuke ikka ise ka mõtlesin kas minna. No ..., toimisin siis ka väga "eestlaslikult", aga mis seal ikka tuleb avasuplus ära teha ja nii saigi aarde juures ära käidud (ujutud). Oli täitsa mõnus. Aitäh.
See oli siis see ainuke aare, mille mina Lodjasõidul kirja sain. Külitava kassina oli seda eriti mõnus teha. :D
Kui olime Peipsil, siis pidasin Jutsiga salaplaani - reisi lõpus Janar vette kasta :) Jutsi ajas algul sõrad vastu, et Janar ikka nii hea sõps ja tema on ainult siis nõus, kui ma Janarile ei räägi, et ta nõus on :). Aga see selleks. Aardele lähenedes hakkasid kõigil silmad särama, et niii lähedal ja äkki õnnestub ikka kuidagi lähedale saada ning täpp ära logida. Laevameeskond oli millegipärast nõus proovima, üks mees läks vööri pootshaagiga sügavust mõõtma ja tüürimees lasi vaikselt kalda poole minna. Neil oli selline lahe pootshaak, millele laeva süvist tähistav valge joon peale tõmmatud - hea näha, millal põhja kinni jääb. Paraku oli põhi mudane, pootshaak seetõttu valetas sügavuse sügavamaks ning laevatekk kubises tursketest geopeituritest, mis omakorda istutas laeva sügavamale vette. Tulemus oli vastavalt ettearvatav - sõitsime põhja kinni. 40 meetrit kaldani ja 40 röövlit pardal pööritasid silmi, et niii kaugel, vesi on märg ja sada häda. No mida peffi. Küsin kaptenilt üle, sügavust 1,3 meetrit ja nagu päriselt? Mitte ükski neist külitavatest kassidest ei ole valmis isegi mõtlema sellele, et üksikule saarele ujuda. Enne, kui üksi vette hüppan, tuleb ikka kedagi veenda, äkki ikka? Lõpuks jõudsin sinnani, et Salme oli valmis kaasa tulema. Läks riideid vahetama. Daam vahetas nii kaua riideid (nagu ikka, hihiii), et selle ajaga oli juba Janar redeli valmis pannud, teiselt pardalt keegi sisse sulpsanud, ja Janar peakorraldajana ise veedessanti alustanud. Tema röögatus "Appi, kui külm" ei rahustanud eriti, kuid 40 meetrit on siiski ainult 40 meetrit rinnuni vees. Ühesõnaga selleks ajaks, kui mina riietega vette hüppasin, oli Peipsi "meri" juba rahvast täis. Vesi jumala soe. Üksikule saarele jõudes vaatasin veel laeva poole ning kommenteerisin "teate, siia jõudsid ikka PÄRIS geopeiturid". Need, kes seal külitavad, on sellised kahtlased libad". Avastasin, et telefon oli tasku jäänud. Mis tähendas jällegi, et sai lahedaid pilte piraadilaevast ja külitavatest kõutsidest, kes kaugusest kaasa elasid. Pisike sutsakas ja nii palju elevust.
Tagasi laeval. Arutasime Jutsiga, et enam pole vist väga pointi Janarit kastma hakata, kui ta juba ise vette ronis ja rahule jäi.
Ahjaa, laev oli ju põhjas kinni. Aarde otsimise käigus ununes see pisiasi täiesti. Kogu rahvas kärutati korraks õigesse pardasse ning see tümikas keeraski ennast vaikselt liikuma. Reis jätkus. Lahe seltskond ikka koos :)
Päeva meeleolukaim aare. Kui Jõmmuga drive-in ei õnnestu, siis tuleb teha väike suplus. Madal vesi oli suviselt soe. Sai kirja supluse nii Peipsis kui ka Kalli jões ühekorraga. Aardeni võis ujuda või jalutada nii max nabani vees. Ainus probleem oli, kuidas pärast lodjale tagasi pääseda. Õnneks olid geopeiturite seas tugevad mehed, nii et 100 kilo naise ilu pardale venitada, ei olnud ületamatu. Aitäh peitjale aarde eest ja kaaslastele "naine tagasi pardale" operatsiooni eduka läbiviimise ees.
Leitud koos Jõmmu seltskonnaga. See oli veidike teistmoodi otsimine. Algul ei olnud nagu ühtki vabatahtlikku geopeiturit minemas aarde manu. Ja kui kapten arvas, et eks sõidame siis edasi, hakkasid siit ja sealtnurgast ilmuma supelpükstes geopeiturid. Nagu üks korralik pidu, et algul ei saa vedama ja siis ei saa enam pidama. Jälle üks vahva aardeleid. Aitäh!
Leitud koos Jõmmu toreda seltskonnaga. Päris kaldasse lodjaga ei pääsenud. Nagu vapramad näitasid, oli vett kõigest nabani. Kapten küll kartis, et võime madalikule kinni jääda aga saime õnneks liikuma. Uuesti liikuma hakates nägime merikotkaid. Aitäh!
Lodjaga selle aarde juurde päris drive-in teha ei saanud - läks liiga madalaks, aga et seltskonnas oli piisavalt julgeid, kes vett liiga märjaks ei pidanud, sai seegi aare leitud. Mina ei olnud oma lodjale tagasi ronimise võimetes päris kindel, seega vette ei roninud, aga Indrek käis ikka kohapeal ära. Tänud peitjale!
Väike tiir Peipsil, siin sai vahepeal puri üles upitatud. Kalli jõe suudmes olevale aardele Jõmmuga ligi ei pääsenud, rannani jäi 30 meetrit. Vabatahtlikest komplekteeriti otsingumeeskond. otsing edukas. Tänud peitjale
Kui olime lodjaga Peipsil purjede all tuult nautides väikse kaare teinud, siis võtsime suuna Kalli jõele, et ringiga tagasi Emajõele minna. Siin pidavat vesi nii madal olema, et laevaga kaldasse ei saa. Samas väga palju puudu ka ei jäänud, aga korraks tekkis ikkagi tunne, et seda aaret me täna leida ei suuda. Juba kõlas hüüe, et kui vabatahtlikke vette minejaid ei ole, siis liigume edasi. Selle ähvardus peale viskas esmalt Janar püksid jalast, siis lippas Salme ujukaid selga panema ja Miki hüppas lihtsalt koos riietega vette. Esimeste julgete järel oli lõpuks vees olijaid veel teisigi. Meie esindustiim käis igatahes aarde juures ära ja Lodja seltskonna külastus kanti logiraamatusse. Päris palju elevust pakkunud peatus ja aardeotsing.
Siin tegime viimase peatuse enne oma elus uue lehekülje pööramist ehk Peipsile – kus me varem seilanud polnud – sõitmist. Paadinina sai sätitud Piirissaare poole ning sõit läks täie lauluga edasi. Põhiliselt laulis paadimootor, aga samamoodi helisesid sees ka meie hinged – seda võis peaaegu kuulda, aga kindlasti nägudest näha. Aitäh peitjatele!
Kalli järvel jõudsime uudistada UKUt, kuid ootamatult väljendunud laine paini meid teist korda mõtlema, kas soovime juba retke alguses põhjalikult märjaks saada. Pigem mitte. Seetõttu jäid läänepoolsed maiuspalad paremaid tingimusi või teistsuguses meelelaadis seltskoda ootama. Pärjasime ennast hoopis keskkonnavahetusega järve kasuks, mis oli enamikule meist esimeseks seikluseks Peipsil.
Parvemajast alustasime siia sõitmist juba hämaras ja vihmas. Vaade pimedas laiuvale Peipsile ja läksime roogu ragistama. Esimene kord „kalameestega“ kõrgusi vallutada. Tänud peitjale.
Kui on toredad kaaslased ei sega ei külm, tuul, vihm ega pimedus. Nii leidsime lampide valgel Emajõeäärsed EST-id. Aitäh peitjale ja Piretile-Mardile vahva seikluse korraldamise eest.
Pärast väikest kosutavat peatust parvemajas olid jälle kuivad püksid jalas, aga taas alanud vihmasadu ilmselt sellel kaua kesta ei lase. Meid see ei heidutanud, vihmajoped-keebid selga, kapuutsid pähe ning rõõmsalt jätkasime seiklemist. Nüüd juba motoriseeritud paadiga. Ja nüüd juba pimedas. Roostik oli mõistlikult läbitav ning peagi nägime ka otsitavat. Kristal olid kõige ilusamad kummikud, seega jäi logimise privileeg talle;).
Aitäh.
Siia jõudes oli päev juba pimedaks läinud. Randusime taskulambi valgusvihus hooga jõe äärsesse kaldasse, sest ei teadnud, missugune põhi on Peipsi pool rannas. Taskulampide valgel läbisime teekonna aardeni. Oh, kuidas ma tundsin, kuidas jalad ei tööta ja kui raske on nendega isegi madalast takistusest üle astuda. Ja seda juba alates peale kevadist pikka haigusperioodi. Ah, kui hea oli olla just siin ja just praegu ning leida ja logida aaret! Aitäh aarete eest Eestimaa imelistes paikades!
Siin sai meil otsus tehtud, et paneme võiduka lõpuni. Tänud
Peipsi jupi aerutamise suurimaks elamuseks jäid 2 kotkast, kes ennast üsna ligidalt vaadelda lasid.
Siin aaret otsima minnes pidin teised appi kutsuma, sest maal liikudes veel tunda andev reielihase venitus ei võimaldanud teda ise kätte saada.
Tänan peitmast.
Kahepäevase kajaki- ja rabaretke käigus sai kogu ESTi rada läbitud, mille käigus jäi vaid kurikuulus 26 leidmata, vaatamata sellele, et jäime selle kõrvale isegi ööbima. Ilm oli palav ja õhk eriti ei liikunud, aga maa peal oli tõenäoliselt olukord hullem. Paari-kolme aarde koordinaadid olid väga mööda, õnneks varemleidnud olid õiged koordinaadid lisanud.
Aitäh!
Ilmateade lubas kuuma nädalavahetust ja tulime kajakkidega vee peale seda kuumust nautima. Kulgesime rahulikult aardest aardeni, nautisime nii tuulevaikust, vastutuult kui ka vahepeal paadimeeste tekitatud laineid. Veidikene saime sõita ka mööda olematu lainega Peipsit. Kuumust jagus ja vett kulus seetõttu üsna ohtralt. Esimese päeva õhtuks jõudsime telkimiskohta EST26 juures.
Seiklus EST-rajal jätkus. Mõni vahemaa oli pikem ja ülesõitu rohkem, mõni teine aare oli jällegi lähemal ja jõudsime kiiremini kohale. Kokkuvõttes sai veedetud mõnus poolpäev ning kardetud vihma asemel saime hoopis ohtralt päikest. Siin mere ääres kiskus ikka tuuliseks ja hakkas lainetama. Tegime kiirelt, et pääseda taas suure vee meelevallast vaiksemasse rüppe. Aitäh!
Tänud sõpradele toreda päeva eest ja peitjale aarde eest!
Meie kolmas ja ühtlasi viimane aare Peipsi äärel. Siin oli täitsa mõnus sõita ja harjutada. Auto mõttes oleks olnud nagu hiiglaslikus parklas kus pole ühtegi takistust. Tegemist siiski minu elu esimese mootorpaadi sõiduga, kus olen ise juhtimise rollis.
Teel viimase aardeni ei läinud siiski kõik 100% hästi. Suvalisel hetkel keset Peipsit lõpetas töö kajalood. Ei näinud enam kui sügav vesi meie all on. Mõtlesime siis teha restardi paadile. Kõige tavalisem remontimise viis on ju on/off ja kõik läheb tavapäraselt tööle. Panime siis mootori kinni ja siis ei läinud enam ka paat käima. Saime siis aru, et akutoide on tagant kadunud. Seisime siis Peipsi järve peal ja avastasime, mis kaabel see nüüd siis lahti tulla olla võinuks. Kõik tundus aga nii nagu peab. Ei osanud miskit muud tarka teha kui et käsitsi mootor käima tõmmata ja järgmise aardeni sõita.
Põikasime jõe suudmesse ja randusime. Seni kuni teistel olid käsil logimisprotseduurid, andsin mina teada kordonisse, et lahkume Peipsilt Emajõe Suursoosse. Uuriti veel, et kas teine paat ka meiega lahkumas. Tädi teisel pool toru ei kõlanud just väga õnnelik, et Arvo ja Eneli paadil oli mootor lakanud töötamast ja nad nüüd sõuavad aerudega ringi. Meid võeti siis igatahes järve pealt maha ja võisime rahus jõgede ja järvede vahele sõitma minna.
Aitäh aarde eest!
Ainult ühe mehega logida ei õnnestunudki, oravat läks vaja. Aitäh!
Peipsil lainetust peaaegu ei olnudki, sai maksimaalse kiirusega edasi. Aitäh.
Oii miuke suur meri siin oli. Ma olin Peipsi peal vaid kalda ääres solberdanud. Lahe, ülilahe!
Tänud ja kallid Paadimehele!
Omajagu manööverdamist oli järvel võrkudest mööda. Selle aarde juures tuli lausa STF, 2 kuud pärast esmaleidu. Popp koht paistab olevat. Aitäh peitjale.
Peaaegu lõunaks jõudsin omadega Peipsi äärde välja. Vaated nüüd juba nii pikad, et lumekõrbe äärt üldse ei paistagi :o) Teine aare, mida täna natuke otsida ka sain. Koordinaatidega oli kõik korras, ise ei osanud esiti õigesti vaadata. Veidi teistmoodi liigutamist kulus vahelduseks ära küll, aitäh! Enne ei saa ju arugi kui alles tavalise astumise rutiini muutes. Peidukoha kindluse osas tekkisid mul teatavad kahtlused - see ei pruugi seal väga pikalt õiges asendis püsida. Siin, nagu ka eelnevates EST aaretes, oli sisekonteineri peale kogunenud jääkiht, mida lahti pidin murdma. NKT kogemus ütleb, et need topsikud on parem paigutada pea alaspidi, siis püsib sisu kuivem. Nii talitasin siin ja mujalgi. Hetkel kõik heas korras. FTF kell 12:21.
detsembris: 1 - 2 , 16 ; jaanuaris: 14 , 15 , 10 - 9 ; veebruaris: 13 - 12 - 11 - 8 - 7 - 6 - 5 - 4 - 3