Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 5.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
EST ehk Emajõe Suursoo Trail/Tripp/Teekond või kes kuidas ise soovib seda väikest (vee)matka nimetada.
Hulk NKT topse läksid taaskasutusse ning piirkonna eripärast tulenevalt sai sisse poetatud ka veekindlad logiraamatud.
Kui soov teha nt EST 1 kuni EST 15 ühe jutiga läbi, siis olenevalt aastaajast ja ilmastikuoludest võib vaja minna (motoriseeritud) vee- või õhusõidukit, väiksema ambitsiooni korral saab ka lühemaid, kuid kindlasti meeldejäävaid jalgsi-, ujumis- või suusamatkasid planeerida. Siiski on mõned topsid ka mõistlikuma jalutuskäigu kaugusel. Ehk et igaüks saab endale meelepärast ja jõukohast aardetuuri korraldada.
Kuna jalutajaid (vähem) ja kalastajaid (rohkem) nendele kallastele ja vetele (eriti kalapüügi kõrghooajal) jätkub, siis peidukohtadeks on küll loogilised objektid, kuid topsid ei ole tingimata koheselt silmaga sedastatavad.
Koordinaadid said võetud Maa-ameti kaardilt ja kui tundub, et mõnda koordinaati võiks täpsemaks timmida, siis võib lahkesti logis sobivamate koordinaatide märkimise kaudu sellest teada anda.
Enne Peipsiveere kaitsealale minemist on rangelt soovitatav tutvuda võimalike piirangutega kalastamisel ja ka liiklemisel: kaitse-eeskiri
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC93DNR
Logiteadete statistika:
31 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 32
Mõni suvi tagasi sai siin käidud ja osa selle seeria aaretest üles otsitud, täna kordusvisiit, et veel mõned üles otsida. Täname.
Täna siis jätkasime kolm aastat tagasi pooleli jäänud aarete jahti. Kalad ka tegelevad rohkem õrritamise kui lantide taga ajamisega. Õnneks ei õnnestunud teistel kalameestel ka see püük väga hästi. Selle topsi kätte saamine läks üllatavalt lihtsalt.
Täna oli just see päev, kus pidi norrakate info kohaselt Tallinnas sadama ja siin ilus olema. Tagantjärele võib öelda, et täpselt nii oligi. Kuna täna tulin siia päeva nautima, mitte võimalikult lühikese aja jooksul 100 aaret leidma, siis tiksusin niisama ka need jõed läbi, kus topsi (veel) ei ole. Aitäh!
Hommikul Kavastus toimus kubujusside kokkutulek sügisvihmas, kes pakkisid end kaasa võetud kompsudega paati istuma. Eelmist parvemajja sõitu mäletasin väga hästi, mis toimus ka sügisel ja oli väga tuuline ja külm see sõit. Tänast sõitu saatis lisaks külmale tuulele vesine vastuvõtt pilvepiirilt. Parvemajani toimus mootoriga vee peal kulg ja sealt edasi sättisime end kanuudesse. Kalli järvele saime mõlemaga, kus korralikult puhus tuul otse näkku ja tõsisemat sorti lainetust leidus järvelt meite suunas. Mõlamist alustasime kõigepealt üheksa ja kümne juurde avaral veteväljal. Kaldal oli korraks valget värvi väikest loomakest rohus näha, kes ta just täpsemalt oli, ei jõudnud tabada. Siinkandis sadas juba hulga vähem ja kohati saime lausa ilma vihmata kanuutada. Tänud peitjale.
Kui on toredad kaaslased ei sega ei külm, tuul, muda, ei taevast sadav ega üle paadiääre lendav vesi. Nii leidsime kanuudega üheksanda, kümnenda, kahekümne kolmanda, kahekümne neljanda ja kahekümne viienda EST-i. Aitäh peitjatele ja aitäh Mardile kes meie kätevaeva alguses ja lõpus veidi vähendas.
Sügisvihmas kanuudega seiklemine jätkus. Kui see kurikuulus nr 26 välja jätta, mille juures tegelikult loobusime üsna ruttu otsimisest, siis kaks topsi leitud kiiresti. Mõeldes enda tänase ilmaga siinoleku pisut rõõmsamaks, siis tundus, et isegi vihm hakkas nüüd järgi andma. Juba saime kapuutsid kõrgemale lükata ja entusiastlikult tagasi Kalli järve suunas aerutada.
Tuju hea, seltskond tore, seiklus jätkub.
aitäh peitjale.
Ei ühtegi segavat putukat. Ei palavust. Ei vaadet segavaid lehti puudel. Ilus hall taevas ja sügisvihma täis pühapäev. Imelised värvid ja mahajäänud pildistamisvahendid. Juba kuivaks vahetatud kuid uuesti märjad riided. Porised ja vajuvad kaldad. Mitte ühtegi inimest peale meie. Meie ja loodus. Aitäh aarete eest imelistes Eestimaa paikades!
See aare jäi meil praeguse matka EST-seeria viimaseks, tuleb tulla kunagi tagasi ja ka teisedki aarded noppida. EST26'te seekord otsida ei jõudnud, vaid eemalt piidlesime vrakki. Igatahes ootame huviga esmaleidu. Tänan seeria eest!
Alustasime Ahunapalust ja plaan oligi päevatripp teha. Et vaatab, kuidas jõuab, Est26 peaeesmärgiga ja kui aega jääb, veel põhja poole ja kui ei, sjis sealt tagasi. Eelmisel õhtul isegi sai Ahunapallu tuldud Läänemaalt ja laager püsti visatud.
Sellisel kombel süstatades on mõnus seeria. Mootorpaadi müras skoorida ei viitsiks. Eks läheb siis mitu aastat lährb selle seeriaga. Hetkel juba kaks reisi nii tehtud. Tänan aarde eest.
Osalise EST kajaki tripi esimene punkt. Laekusime eelmine õhtu Ahunapalusse ja püstitasime telgid ning söötsime sääski, et järgmine päev varakult alustada. Kell 9 saime liikuma aga juba oli aru saada, et tuleb päikese ja tiivuliste rohke ilm. Tükk maad enne aare hakkas pihta arutelu, et kellel see pastakas siis ikka kaasas on. Polnud kellelgi :) Aarde leidsime ülesse aga aadrit laskma ei pidanud, šokolaadiga saab täiesti edukalt ennast ära logida.
Veel kulgemine oli ikka oluliselt mõnusam, kui maa peal putukate käes kõrbemine.
Tänan peitmast.
Kahepäevase kajaki- ja rabaretke käigus sai kogu ESTi rada läbitud, mille käigus jäi vaid kurikuulus 26 leidmata, vaatamata sellele, et jäime selle kõrvale isegi ööbima. Ilm oli palav ja õhk eriti ei liikunud, aga maa peal oli tõenäoliselt olukord hullem. Paari-kolme aarde koordinaadid olid väga mööda, õnneks varemleidnud olid õiged koordinaadid lisanud.
Aitäh!
Ilmateade lubas kuuma nädalavahetust ja tulime kajakkidega vee peale seda kuumust nautima. Kulgesime rahulikult aardest aardeni, nautisime nii tuulevaikust, vastutuult kui ka vahepeal paadimeeste tekitatud laineid. Veidikene saime sõita ka mööda olematu lainega Peipsit. Kuumust jagus ja vett kulus seetõttu üsna ohtralt. Esimese päeva õhtuks jõudsime telkimiskohta EST26 juures.
Tänan kaaslasi toreda päeva ja nädalavahetuse eest ning peitjat aarete eest!
Paadisõit jätkus ja jõudsime tagasi Kalli järvele. Ümber Mudalammi nuki saabusime tuttavale Kalli jõele, kus olime mõned aastad tagasi kanuuga Uku juurde sõudnud. Pilt ümbrusest andis mõista, et praegune veeseis oli tolle korraga umbes 0,75 meetri jagu meie kasuks. Sõites mööda jõge kohtasime veel uhkeid kotkaid. Täpselt aarde juurde jõudes maandus üks ka teisele poole jõge ühe kase otsa. Nägi sellega küll veidi vaeva ja väänas ladva oma raskuse jõul ära. Proovisin telefoni mega zoomiga pilti ka teha. Tulemus kuulub aga sellisesse kategooriass nagu kus kuskil Himaalajas olla nähtud lumeinimest ja siis tehtud sellest tõestuspilt. Ühesõnaga arusaamatud pikslid. Aardeleid tuli meil lihtsasti. Aitäh!
No on alles jõgederägastik! Kõige lõunapoolsem EST siinkandis sai ka võetud. Aitäh!
Kuskil sõitsime pikalt, vist siis siia. Mu jaoks maastik puha ühtemoodi ju ja ei saanud ju pastakat ja paberit ka välja võtta, vaja oli ennast kinni hoida, sest paat kihutas ja kurvitas nagu Dakari Rallyl.
Tänud kohta näitamast ja kallid Paadimehele!
Siin sai ilusti kalda äärde ja taaskord ootas ees vaid Tunki nimi. Oligi paras aeg ots ringi keerata ja suund tagasi Emajõe poole võtta. Aitäh peitjale.
Öö pärast EST 15 juures käiku veetsin seal lähedal laialt lahti lükatud tuletõrje veevõtukoha juures. Madalapõhjalises autos magamiseks on suvel märksa lihtsam leida horisontaalset tasapinda riigimaal, mis inimasustusest eemale jääks. Olen kogenud, et kergemgi kalle tähendab korduvat öist nihelemist, et omadega enamvähem õhkmadratsi keskel püsida. Antud juhul oli veevõtukoha äärne plats kah kergelt vildakas, kuid lumest sai rataste alla täpselt parajad kõrgendused ehitada, mis lahendas probleemi.
Hommik oli vist juba üle lõunatunni tiksunud, kui lõpuks udusulgede vahelt pakase kätte kobisin. Polnudki üldse märkimisväärselt külm, muide - tundus palju soojem kui eile. Õnneks ikka endiselt tublisti miinuspoolel, mis oli tegelikult päris oluline vee jäätumist silmas pidades.
Tegin kaardi peal varem plaani valmis, et üritan autoga lõuna poolt Kalli järvele nii lähedale sõita kui võimalik. See tee oli Ahunapalust alates õnneks mõned päevad tagasi sahaga üle käidud, niisiis täitsa sõidetav, lõpuni välja. Päris lõpus sõitsin küll eramaa märgi alt läbi mõne meetri jagu "Alatasa" nimelisele maatükile peale, sest vaid seal jäi ruumi tee äärde võtta, et teised mööda saaks. Telefoninumber paberiga läks aknale ning hakkasin tasakesi astuma. Kalurikülake oli täielikult inimtühi, ilmselt leiab see rakendust peamiselt suvisel perioodil. Astusin sügavaid jälgi puutumatus lumes, ületasin paadikanali ja miskis meeltesegaduses võtsin suuna otse läbi võssi Kõksaare peale. Sel teekonnal sai ikka vett ja vilet kogu raha eest. Hoolimata -10 kraadisest temperatuurist, võttis rassimine naha märjaks ning osa riideid tuli maha koorida. Tüüpiline astumine käis põlvini lumes, kohati vajus jalg ka lahtisesse vette ja neil hetkedel ulatus pealmine kiht juba praktiliselt kelladeni. Toonekure kombel pika sammu seadmine oli kokkuvõttes parim strateegia, kuid hingeldama võttis see pingutus ikka. Nulli ma sain ja esimene logi läks kirja kell 13:46. Etteruttavalt olgu öeldud, et tagasi sammusin hiljem juba sirge seljaga piki jõgesid ja kraave :o)
detsembris: 1 - 2 , 16 ; jaanuaris: 14 , 15 , 10 - 9 ; veebruaris: 13 - 12 - 11 - 8 - 7 - 6 - 5 - 4 - 3