Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
EST ehk Emajõe Suursoo Trail/Tripp/Teekond või kes kuidas ise soovib seda väikest (vee)matka nimetada.
Hulk NKT topse läksid taaskasutusse ning piirkonna eripärast tulenevalt sai sisse poetatud ka veekindlad logiraamatud.
Kui soov teha nt EST 1 kuni EST 15 ühe jutiga läbi, siis olenevalt aastaajast ja ilmastikuoludest võib vaja minna (motoriseeritud) vee- või õhusõidukit, väiksema ambitsiooni korral saab ka lühemaid, kuid kindlasti meeldejäävaid jalgsi-, ujumis- või suusamatkasid planeerida. Siiski on mõned topsid ka mõistlikuma jalutuskäigu kaugusel. Ehk et igaüks saab endale meelepärast ja jõukohast aardetuuri korraldada.
Kuna jalutajaid (vähem) ja kalastajaid (rohkem) nendele kallastele ja vetele (eriti kalapüügi kõrghooajal) jätkub, siis peidukohtadeks on küll loogilised objektid, kuid topsid ei ole tingimata koheselt silmaga sedastatavad.
Koordinaadid said võetud Maa-ameti kaardilt ja kui tundub, et mõnda koordinaati võiks täpsemaks timmida, siis võib lahkesti logis sobivamate koordinaatide märkimise kaudu sellest teada anda.
Enne Peipsiveere kaitsealale minemist on rangelt soovitatav tutvuda võimalike piirangutega kalastamisel ja ka liiklemisel: kaitse-eeskiri
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC93DP2
Logiteadete statistika:
32 (100,0%)
0
2
0
0
0
0
Kokku: 34
Päeva esimene! Süstaga Suursoos, vaimu ettevalmistav üksi kulgemine enne Võhandu maratoni. Aare ilmutas end mõne minutiga, abivahendeid kätte saamiseks ja tagasi asukohta asetamiseks oli ümbruses kuhjades. Ilus ilm, kotkad, tugev tuul.
No mis sa oskad kosta! Nädalake varem sai ostetud uus auto. Valge, punaste supportitega. Ikka edev ja uhke. Ja mõtlesin, et mis siis see siia aarde juurde äratulek pole. Natukene aega olime seda sihti sõitnud, kui vaatasime, et mudalomp ees. Et kas keerata tagasi, nagu ka ei viitsi. Aardeni miski 2.3 kilomeetrit oli mälu järgi. Teadsin, et Liisi seda jalutada ei viitsi praegu. Et ainuke võimalus on autoga saada lähemale. No lasin siis õhkudega auto kõrgeks ja vurasin edasi. Ausalt öeldes oleks vist pidanud jala ikkagi minema, ühel hetkel uue auto velgedest hakkas kahju, sest kurat seda teab, mismoodi seal muda sees need ära kriibib. Ega lombid olid ikka korralikud. Sile suverehv ka all. Aga tegelt põhi pidas hästi, küss on rohkem selles, et kas raatsid siia sõita, sõideti ju ka suvaliste esiveduliste autodega. Ja ka mina ei pannud rohkem midagi sisse, kui nelikveo. Et lihtsalt sai auto totaalselt sitaseks ja ega kui on suur velg, siis on liistakas rehv peal ja pole lihtsalt sellistesse tingimustesse minemiseks mõeldud.
Tee peal leidsime kaks seenelist, kes ei saanud udumütsigi aru, et kus nad on ja kuhu lähevad. Tahtsid peale saada, no meil oli tagasiste laeni madratsit täis, mida telgis kasutame. Jätsime nad jalutama ja tulid ka siis jõe äärde välja, ega nad jala just väga palju aeglasemalt käinudki kui meie autoga. Ja kui sinna jõudsid, panid aga jälle metsa otse ja kadusid. Ei tea, kust sellised tulevad. Pole neil kompassi, gepsu, mitte midagi. Isegi telefoni kaarti mitte ega saa aru kus pool on jõgi või kuspool tee. Ja ilma kahtlemata metsa tagasi. Nonoh.
Lõpus oli selline võss, et ikkagi pidin ma ise minema selle aardeni üksi. Ja võib vist tõesti öelda, et tegemist on ikkagi EST seeriaga ja mõeldud on ta paadiga külastamiseks. Lõpus otsisin kaua, kuniks sain aru, millega tegemist. Aga abivahendiga logisin siiski ära. Aitäh.
Kuna juba parkides oli selge, et jääme nagunii pimeda peale, siis otsustasime, et selle nopime tagasiteel. Et valges võimalikult kaugele jõuda ja tee peal veel mingeidki pilte klõpsutada. Nullis olin mina pime ning hundil teravam pilk. Noh, kui juba leidsid, siis logi ära ka :) Sips ja valmis, aitäh!
Tagasi paadis, esialgu päris mõnus! Aarde järgi käis Margus!
Aitäh!
Siia jõudmiseks oli vaja jõuda kõigepealt üle Emajõe. Kõrvus kuises tuntud lauluviis. "Uhti uhti uhkesti.." kui selles laulus heitis ennestohverdavalt pikali õlekõrs, siis siin ulatas meile abikäe hoopis Kavastu praami mees. Kuna tal päev juba päris pikk oli olnud, siis lasi ta meil endil praam teiselepoole vändata. Teistpool jõge tuli taas autorool haarata ja aarde poole teele asuda. 2 viimast km olid pigem maasturile sobilikud, kuid nagu lõpus näha oli, siis läbib tee ka linnaautoga, millel lisaks ka paat sabas. Logiraamatuni jõudmiseks tuli küll nats võsas mütata, kuid ei hullu miskit. Tänud!
Allavoolu ja kerge tagant tuulega on kajakiga aerutamine igati mõnus tegevus.
Siin sai tehtud pisike puhkepaus ja nahka pandud kosutav pirukas. Eks oleks tahtnud pikemalt pikutada, kuid putukad ja palavus ajasid üsna pea veele tagasi, kus oluliselt mõnusam oli olla.
Tänan peitmast.
Kahepäevase kajaki- ja rabaretke käigus sai kogu ESTi rada läbitud, mille käigus jäi vaid kurikuulus 26 leidmata, vaatamata sellele, et jäime selle kõrvale isegi ööbima. Ilm oli palav ja õhk eriti ei liikunud, aga maa peal oli tõenäoliselt olukord hullem. Paari-kolme aarde koordinaadid olid väga mööda, õnneks varemleidnud olid õiged koordinaadid lisanud.
Aitäh!
500 m enne aaret andsime rabalõigult tulnud Markole uuesti kajaki istumise all ja kulgesime kolmekesi mööda Ahjat edasi. Minul oli peale pukseeritavast kajakist vabanemist minek eriti kiire.
Hommik tervitas meid Looduskeskuses vihmaga. Egas midagi, asjad kokku ja punuma. Käisid jutud, et selle aarde juurde pääseb ka autoga. Nooo, jahh.
Lugupeetud Tunk ja teised madalapõhjaliste omanikud. Teie jätke oma auto juba heaga viimasesse tee risti. Teeks on seda üleujutatud mülgast üldse palju nimetada. Igatahes, ära me seal käisime ja nimi sai ka kirja. Pärast pesi vihm auto ka puhtaks ;)
Tänan kaaslasi toreda päeva ja nädalavahetuse eest ning peitjat aarete eest!
Meie esialgne plaan ette ka natukene soos matkata, siis tegelikult me matkamiseni siiski ei jõudnud. Päeva alustamise tunnike hiljem ja laevavraki juures kulutasime ülemäära palju aega. Eks tahtmise korral oleksime me siiski jõudnud õhtul või järgmisel hommikul siia matkama aga ei tekkinud mitte mingit isu kui sõitsime kraaviotsast mööda. Otsustasime üksmeelselt, et sinna oleks oluliselt parem ja mõistlikum minna külmal talvel. Ja siis miks mitte juba ka seda laevavrakki uuesti piiluda. Muidugi juhul kui keegi seda ikka vahepeal leidnud oleks.
Sõitsime siis 500 meetrit edasi ja leidsime päeva esimese röövpüüdja. Viskas kalda ääres õnge ja teinud teist nägugi kui me sinna randusime. Eks me teinud siis samamoodi temast välja ja läksime võssa aaret otsima. Sai päris palju tiirutatud ennem kui aare jäi Laurile silma. Aitäh aarde eest! Eks siia parklasse peab vist lähitulevikus tagasi tulema kui kraaviäärsed aarded ette võetud saavad.
Aitäh aarde eest!
No kui peab paadiga lähenema, siis nii tegimegi. Jää ju läinud ja auto tahab ka parklas pühapäeva pidada. Aitäh!
Keegi on kaldal sõjaaja rauda välja kaevanud ja vedelema jätnud. Aitäh.
Tänud kutsumast, näitamast teistsugust loodust ja erilist logimisteekonda aardeni, kallid Paadimehele!
Siin oli logiraamat harjumatult kirju. Eks panin siis enda nimegi sinna juurde ja jätkasime teekonda. Aitäh peitjale.
Ei olnud geopäev, vaid täitsa tavaline mugupäev, kulgesime niisama nautides ringi ja sattusime ülipõnevatesse kohtadesse, kus ka muide veel aaret pole, aga võiks olla... Matkateelt tuttavasse teeotsa jõudes arvas kaaslane, et võiks nüüd sinna pöörata ja Ahja jõe äärde uudistama minna. Teed nähes pistis ettevaatlik mina esmalt kisama, sest päikeses särav riba ei näinud just väga sõidetav välja ja kauaks seda päikestki enam jagub ning hakka siis kuskil pärapõrgus veel jändama ja üleüldse olen ma juba pikemat aega rääkinud, et EST on sellesuvise kanuutripi teema. Ilmselgelt ülehindasin tee raskusastet või alahindasin geomobiili ja meie ees avanes mõnus inimtühi jõeäärne. Veidi mõtlemist ja siis asusime aarde poole teele. Kohapeal sai enne kõik kohad läbi tuustitud, kuniks taipasime nägemise õigele tasandile suunata. Kaaslane läks abivahendi järele, mina võtsin selle ajaga aarde peidikust välja ja panin logi neljandana kirja. Koht jäi ereda elamusena meelde. Aitäh!
Tulin lootuses, et jää veel kannab, ja saan teisele poole, aga kahjuks kostus juba kümne sammu peal madalat raginat. See siin paistab jääma ainsaks EST topsikuks enne vete avanemist paadisõiduks. Igatahes tänud peitjale õilsa algatuse eest.
Kuna algselt sai raskem maastik märgitud eeldusega, et ilmselt liigeldakse kohale pigem jõge mööda, aga elu näitab teisiti, siis tõin maastiku raskusastet allapoole.
Hommikul oli meil päris palju suundasid, kuhu minna. Olles ööbinud Tartus, oli meil muidugi võimalus ka tühjade pudelite (taara)linnas päev veeta (palun tartlastel mitte solvuda, selline slogani pakkumine käidi tartlaste poolt välja kui linna tunnuslauset otsiti). Selle välistasime. Leidmata aardeid oli meil tegelikult igas väljasõidusuunas. Kuna just avaldatud uued aarded Emajõe Suursoos ja lootus jääle ning soov väikesegi riski järele olid põhjuseks, miks auto ja seltskond hakkas liikuma ida suunas. See aare oligi ju tegelikult eelmäng, et selle ikka leiame. Selle juures selgub, mis saab päevaga edasi.
Ega polnud seegi teabmis lihtne läbisõit. Üle 2 km sirget, jalgealune sulalumi, mis enamuste sammude korral tõukamisel 3 cm järgi andis. Juba sellel lõigul hakkas palav. Lisaks kahetised tunded hinges - tahaks nagu, et jõel oleks kandev jää, samas natuke loodad, et äkki jääd polegi ja siis ei pea ju riskima. Justnagu Kärna Ärni käis jahil ja metsseajälgi nähes otsustas mitte neile järgneda, sest jäljed olid liiga värsked. Ometi kasvasid nii silmapiiril olevad puud suuremaks ja lähenes ka tõehetk.
PS Kas keegi oskab seletada, mis teega on kunagi siin olnud tegemist? Pilk kaardile viitab, et see jätkub ka soos samasuguse sirgena. Ainus loogiline seletus oleks, et tegemist on IIMS-aegse rinde varustamise teega aga netist nagu selgust sellele ei saanud.
Aare, mis on peidetud oktoobri algul, avaldatud detsembri algul, leitud vaid ühe korra mängija tunkz poolt jaanuari algul ja seejärel vaikus. Null. Mida te teete seal lõunamaal sellisel ideaalsel talvel, mil võib ka kõik kõige keerulisemad aarded suhteliselt lihtsalt üles leida? :)
Tundub, et meiegi liikumismarsruut oli sarnane tunkz'ile. Sõitsime mööda lahtilükatud teed seni, kui sai ja siis ca 2km enne sihtkohta olime sunnitud oma raudruuna maha jätma. Jah, tee, mida mööda suvel võib rahulikult jõe äärde välja sõita, osutus täna meie madalapõhjalise jaoks liiga rängaks katsumuseks. No mis siis ikka, liikumine on kasulik. Jalutasime jõe äärde, silmates tee ääres ohtralt põdrajälgi ja metsanotsude töö tagajärgi. Tegelikult kulges see retk kiirelt. Kohapeal ei oska hetkel aru saada, et kas tõesti mõnel muul aastaajal võib see maastik siin nii hull olla? Praegu suhteliselt kerge jalutus nullpunkti ja kiire logimine.
Tegelikult, eile hommikul avaldusid sama seeria aarded numbritega 17 kuni 26 ning kuna 17 on üsna siin lähedal, siis väike mõte hommikusöögilauas tekkis, et mis oleks kui... tuleks ja vaataks, kas siit üle jõe saab. Kui saab, siis läheme ja matkama edasi. Sai küll... Täname aarde eest!
Veel üks EST-sarja aare, mis päris 5.0 maastikureitingut ei kanna. Lahtilükkamata teel paksus sulalumes sõites sõltusin ees jooksvast maasturijäljest, madalakõhulisega ei tihanud pikalt sahka mängima hakata, hommikune kaevamine oli veel liiga hästi meeles :P Sain autoga umbes 2 km kaugusele ja sealt jalutasin. Kuidagi kahtlaselt kerge vaevaga jõudsin nulli kohale ega tahtnud hästi uskudagi, et see maastik isegi suvel 4.5 välja annaks. Natukese aja pärast hakkasin juba rohkem uskuma :o) Igatahes kell 14:40 panin esmaleiu kirja ning vaatasin veel jões laiuvat kollakat kallerdist - mulle astumiseks selgelt liiga vedel, ei proovinud varbaotsagagi. Ühest EST-ist tänaseks piisas, võtsin suuna Tartu poole tagasi.
detsembris: 1 - 2 , 16 ; jaanuaris: 14 , 15 , 10 - 9 ; veebruaris: 13 - 12 - 11 - 8 - 7 - 6 - 5 - 4 - 3