Käbikuninga: Valtu tümikas

Tänud aarde eest.

Taaskord üks Käbikuningas vallutatud. Suur aitäh aarde eest.

Tehtud!

Lõpuks ometi saab selle drive through aarde naerunäoga asendada. Tänud. Oli tore õhtu..

See siis meie esimene Kunn, Käbikunn. Nu ja ega see siia tulek, tuli meile pähe viimasel hetkel. Enamikus seltskonda oli juba vist ära roninud, kui meie istusime kodus söögilauas ja heietasime mõtet, kas minna või mitte minna. Ja kui saime vestluses positiivse sõnumi, et ronige aga kohale, siis läks veel viimane söök kugistades alla ja olimegi teel. Kohale jõudes oli just viimane üleval ära käunud. Nii et traksid peale ja kribinal krabinal üles. On see alles vinnamine, aga üles ma jõudse ja logi sai ka illosti kirja. Igatahes suured tänud toredale seltskonnale, veel suuremad tänud Margusele, kes viitsib meiega jännata ja muidugi veel veel suuremad tänud peremehele aarde eest.

Oravaklubi sai jälle kokku ja mul õnnestus küüti saada aardeni. Köie saime üles teise katsega ja käisin kohe esimesena üleval ära. Päris pikk maa (puu) oli üles ja vahepeal tuli puhkepause teha, õnneks oli üsna puhas ronimine. Aitäh!

Eks nende liiga kõrgel olevate aaretega on nagu on. Kuna tead, et need on nii-ehk-naa sellised aarded, mida pigem kätte ei saa, siis nad ka väga ei sega ning võib neid rahulikult ignoreerida. Siis aga äkitse selgub, et nii siin, seal kui kolmandas kohas aeg-ajal ikka käiakse ronimas ja neid logimas ning kui siis plaanidega sobib ja õnnestub end kaasa nihverdada, siis ikka käin ja ronin niisamuti. Nii ka siin ja täna. Väike seltskond sai kokku ning said siin õhtu jooksul päris mitmed mängijad üle metsa päikest vaatamas käia ja nime kirja panna. Ühtlasi sai mulle selgeks, et ilmselt ikka 18m tõstukiga siia kastini poleks ulatunud, tulnuks üks 4m redel veel lisaks sinna tõstuki korvi püsti ajada, siis vast pääsenuks kasti manu.

Igatahes, see täpp nüüd kaardilt likvideeritud, tänud kasti eest.

 1 

Ei teagi kui palju kordi siit mööda on sõidetud ja iga kord ka pilk latvadesse visatud ning veendutud, et majake ikka ilusti paigas. Isegi mitmeid kordi on plaani võetud, et siia logima tulla, aga ikka on miski selle tegevuse edasi lükanud. Täna enam mingeid agasid ei olnud ja pühapäevahommikune võimlemiskava sai just selle puu juures sooritatud. Tee peal arutasime, et kui palju laske proovime enne kui loobume aga juhtus nii, et teha tuli täpselt üks lask ja liin oli 99% parimas kohas. Edasi käis juba kärmelt - köis üles, ronijad üles-alla ja oligi tehtud. Mõni uudishimulik jalutaja küll natuke piidles meie tegevust aga küll nägime piisavalt ornitoloogide moodi välja, kes kevadist pesakastide kontrolli teevad. Sportlik algus pühapäevale oli tehtud, aitäh kõigile osalistele!

Aitäh aarde eest!

Minu eelviimane käbikas. Siin sujus kuidagi eriti lihtsalt kõik.. isegi köis ei saanud vaiguseks :D

Tänan peitmast.

Sõitsin mööda, et olukorraga tutvuda ja selgus, et olukord on täitsa viisakas. Erinevalt Tartust oli vaid õhuke lumekirme maas ja mugusid polnud ka liikvel. Tundus täitsa tehtav. Mõned harjutuslasud, sihik paika ja saigi liin paika, seekord lausa planeeritud kohta. Edasi oli juba vormistamise küsimus. Aitäh peitjale.

 3 

Päeva l6pus tekkis ekspromt m6netunnine auk mis oli nyyd vaja kuidagi ära sisustada. Vaatasin korraks linna kaarti ja siis juba suurema s66riga. Sihikule jäigi Valtu tymikas. Teadsin et ylejäänud NKT tiimil on siin käidud aga h6ikasin sellegipoolest oma plaanidest. Juhtumisi olid ka Kaupo ja liis 6iges otsas Eestit asjatamas ja lubasid seltsi tulla. Nii nad nac ennem mind kohale j6udsidki. Kohapeal polnudki muud kui varustus lahti pakkida ja tulistamisega pihta hakata. Küll oli oks vale v6i siis ei tulnud lihtsalt raskus alla... ikka päääris mitu korda sai tulistatud kuni järgmise faasi juurde sai asuda ja yles k6it kohandama minna. Kuna täna oli ju ka Liisi sünnipäev siis tuli seda nac meeldejäävamaks muuta. Eks igasugu ponnistused ja äpardused jäävadki ju paremini meelde. Ei see et synnipäevaline lausa kaks korda vastu pead sai ei kuulunud plaani juurde, selle eest vabandused veel takkajärgi. Tegelikult pistsin logiraamatu p6ue et sokutan selle siis Liisile taha rakmete külge, aga teine oli nii kärme et kuni mulle see meelde tuli oli ta juba poole puu peal :D Egas midagi see ju ei seganud eest tyhja aardelaegast leidmast. Puuduoleva saatsime siis juba kindaga yles ;) Koht ise muidugi kiskus palju vanu mälestusi välja kuidas siit rismikust sai pea igapäevaselt m66da vuhisetud ja Valtus sai ikka iganädalaselt ujumas ja saunatamas käidud. Tänud peitjale

 3 

Täiesti planeerimatult otsustasime mingi hetk, et täitsa piirini väljasõitmine pole võimalik ja hakkame vaikselt kodu suunas tiksuma. Päeva peale kirjutas Tarmo, et ta läheb kunnima ning kasutasime võimalust ja haakisime end talle sappa. Ma nüüd jätan selle traditsioonilise osa vahele, kuidas liin üldse õigest kohast üle ei tahtnud minna ja kuidas Tarmo slingitas.

Niisiis, Tarmol konkreetselt mingi viie sekundiga ladvas käidud ja oli minu kord. Miskipärast andis vananemine tunda ja käed olid nagu makaronid, aga jõudsin kastini välja. Avan ja..oot aga kus siis logiraamat on... Saadan vihase pilgu alla - puu all keksisid naeratavad Tarmo ja Kaupo. Esimene oli otsustanud, et sünnipäev peab ikka meeldejääv olema ning logiraamatu endale põue pistnud ja niiviisi süütult maa peale tagasi kulgenud :D.

Logiraamat saadeti siiski postiga mulle üles ja sain nime kirja panna.

Tegelikult hästi vahva temp, sai ka vaikselt itsitada ja muutis selle aarde palju meeldejäävamaks kui lihtsalt ronimine :)

 2 

Peale tööpäeva maandusin Miki juures ja olin kindel, et täna ei tee enam midagi, lihtsalt puhkan. Miki plaan oli teine - toimetasime aias, käisime poes ja vahetult ennem pimedat käskis riidesse toppida, et nüüd lähme karpe otsima. Aarde poole sõites avastasime, et kõrval autos sasib noormees neiu pead. Miki ei saanud kehvem olla ja tegi järgi – aitäh! Muidugi ei jäänud tegevus märkamatuks noorpaarile ja edasine pantomiim läks juba naeru saatel. Ühel hetkel avastasime, et teed lähevad lahku ja lehvitasime kõik sõbralikult. Puu all seistes vaatasin üles ja arvasin, et minust see kast sinna jääb – liiga kõrgel. Miki tegi köiega trikke ning varsti oligi kõik ronimiseks valmis – ainult mina vajasin tagant utsitamist. Hädaldasin ikka väga palju ja poole puu peal oli pikem peatus – Miki toetas iga mu mõtet ja aitas nii kuidas oskas. Lõpuks liikusin ikka edasi ja ümisesin Ott Leplandi laulu „ Hoia mul käest..Ja vii sinna kus laotub..Maailma äär ja näed, et Sinuga jään..Hoia mul käest..Ja vii sinna kus laotub..Maailm, maailm meie endi käes..“ Samas kuulsin alt vastust, et kohe ei saa hoida, et peaksin ikka kahe jalga maa peal olema. Igatahes lõpuks olin ma karbi juures ja sain nimed kirja. Alla jõudes hingasin kergemalt, samas käed ja jalad värisesid täiega. Miki tegi minu eest võidutantsu, tänu temale ma sinna üles jõudsin. Aitäh!

 1 

Kell oli üsna südaöö, kui tümikale nöör ümber kõri sai tõmmatud. Aitäh!

 2 

Pühapäevane käbikuninga geotuur sai alguse Valtust. See Raplamaa küla polnudki mulle nii tundmatu, aga neist tudengipidudest pole siinkohal midagi rääkida;). Vahepeal on ilmselt küll siit korduvalt seda küla märkamata mööda saanud sõita, täna siis üks pikem peatus. Edaspidi möödudes ilmselt läheb siin pilk korra ühe puu suunas.

Esialgu tundus paik väga kahtlane, sest nii avalik koht tsirkuse tegemiseks. Kambaga on aga tsirkust alati mugavam teha, nii ei pannud varsti möödujaid enam tähelegi. Kast oli ikka päris kõrgel, õnneks binoklit siiski tuvastamiseks vaja polnud. Esimesena saatsime kõrgustesse Silveri, kellel käis puuladva vallutus imekiiresti. Ma küll hoiatasin kaaslasi, et varugu nüüd aega, ma võtan asja ikka rahulikult ja naudinguga, aga õnnestus siiski ka piisavalt kiiresti, igatahes maapinnale naastes publik oli veel puu all ootamas. Pärast Kaupo sooritust otsustasime esimese käbikuninga vallutuse puhul end külapoes jäätistega premeerida.

Ilm on suurepärane ja ronimispäev jätkub. Aitäh peitjatele ja ronijatele!

 1 

Kui mina pärast tehnilisi viperdusi kohale jõudsin, olid teised juba roninud ja kord minu käes. Tõesti uskumatu, kuidas ümbruskond petab ära ja tundub, et aare polegi nii kõrgel. Kuna Käbikuningas olevat reegel, et logida võivad kõik, kes kasti ise ära puudutanud, siis palju valikuid polnud. Kuidagi kohale jõudsin ja nagu tavaks, siis lõpus hirm sisse tuli, aga nimi sai kirja pandud. Varustus kokku ja poodi jäätis ostma. Aitäh seeriat peitmast, on huvitav väljakutse.

 3 

Eks aegajalt jäi ikka silma, et krimsud siin- ja krimsud seal puu all koos uue seltskonnaga kõrgusi vallutamas. Tundsin oma gängi keskel kuidagi turvaliselt ja kõrvalist abi me küll ei vaja. No aga kui uus relvastus mängu tuli, löödi kaardid korralikult sassi. Pühapäevaks tekkis küll mõte neid käbikunni aardeid vallutama tulla, aga kuidas sa tuled kui nöör lühike ja viskekäsi pehme. Kuid kui juba Kristjani ja Simonega trehvatud sai, võtsin julguse kokku ja püüdsin varustust laenata. Ikka saab, aga väikese agaga. Peitjad tulevad koos nendega kaasa. No ikka saab, ja nii me siis koos peitjatega selle seeriaga algust tegime. Ilus hommik oli, päike siras taevas ja paitas põske. Kohale jõudes oli nii Ahh kui Ohh. Ahh siis seetõttu, et aare oli tõesti kõrgel ja oma varustuse võisin rahulikult nurka visata. Ohh aga tuli sellest, et olin vaimusilmas juba ette kujutama hakanud pilvelõhkujate vallutamist. Õnneks oli kõrgus siiski „mõistlik“ ja aaret oli lausa maa pealt näha. :P Sain siis lõpuks selle imevidina esimest korda oma käte vahele, mille abiga see aare sinna kunagi paika pandi. Väike pabin oli uue asja käsitlemise ees küll suur, aga paari katsega saime liini paika. Edasi oli juba vana tuttav rida – rassi ja higista. Ilm sai ikka mitu kraadi soojemaks köetud, kuid heaolu, mis kohale jõudes tekkis, oli iga viimset kui igitilka väärt. Nimi kirja ning aeg oli pendel Merlele üle anda. Ka Merle polnud vahepeal rooste läinud ning käis ludinal tipus ära. Viimasel minutil saabununa, sai ka Kaupo oma ristirekte ette võtta. Pulli pärast võtsime ka aega ning minu üles-alla käik sai teoks kaheksa minutiga.

Üksi poleks siin maantee ääres eriti askeldada tahtnud, kuid sellise vahva kambaga tundus see täiesti normaalne elu osa olevat. Kuigi ise pole veel kunagi jalutuskäigul tähele pannud, et keegi mul kuskil pea kohal hängiks. :D Suured tänud nii seltsilistele ja peitjatele.

 2 

Kuna ilm oli kena, siis otsustasime selle seeriaga ka algust teha. Kuna algne lähenemissuund ei olnud just kõige õnnestunum, siis köie paigaldusega liiga ladusalt ei läinud, aga kui asjad lõpuks paika said, siis edasi oli juba puhas rõõm. Tänud aarde eest!

 4 

Erivarustusega (ja mõõdukalt ka oskustega) relvastatud, võtsime ette õhtuse väljasõidu, et imetleda päikeseloojangut pisut kõrgemalt platvormilt. Mööda ei olnud ma sellest kuulsast veini- ja väidetavasti ka õlle- ning maltoosaasulast varemgi vaadanud. Nii pikki tunde polnud aga Valtus küll põhjust varem veeta. Koht, kus turnimisega tegeleda, on hästi valitud - siin saab geopeitust mängida sõbralikult külg-külje kõrval rulluisutajatega, rattasõitjatega, jalutajatega, jõusaali kasutajatega ning muidu tšillijatega ning neile kõigile puhta südamega geopeitust tutvustada ilma vähimagi hirmuta, et pärast aare tuuri oleks pandud :)

Valtu vein

Olete tähele pannud vanaaegsetel õllesiltidel kirja "Vabrikus villitud"? Vaat see õlu ei ole.

Tartus või Sakus kõigepealt tünni ning seejärel Valtus pudelisse.

Tümikas asub kohas kus mugusid liigub pidevalt. Õnneks keegi neist meie toimetamisest ülearu huvitatud ei olnud. Ronides vaatasin üle, kas ehk teeäärne LED valgusti vajab hooldust aga tundus, et mitte ja jätkasin edasi ronimist pesakasti poole. Raplamaal oli sadu alles veidi aega tagasi lõppenud aga meie ronimist saatis juba loojuv päike. Kõige parema päikeseloojangu hetke tabas ronimisel Airi. Margus pidi viimase ronijana leppima loojunud päikese kumaga.

 1 

Luua juurest sõitsime otse tümika juurde. Kena tümikas tõesti! Siingi läks kõik üsna lepasereega. Köis kiirelt üles. Sel korral läks Ove esimesena ja saatis logiraamatu alla. Kuna ta sisse ei vaadanud siis saime teda siingi kiusata jutuga, et siin juba käidud. Kribasin 21:10 taas tuttavad numbrid ning tähed sisse ning pistsin logiraamatu vöö vahele. Oh, see ajastus oli super. Nautisin seda toimingut koos päikeseloojanguga. Vaate üle kohe üldse kurta ei saanud. Iga paari meetri järel vaatasin lahkuva päikese poole, mida mehed all askeldavad ja kui väikeseks on jäänud mööda sõitvad autod. See oli nii mõnus, et sõnadega raske edasi anda. Lihtsalt Wau! Suured tänud kaaslastele ja peitjatele!

teel Valtu poole

Stiilinäide