Kuna aardepuu on maha saetud ja uut sobivat asukohta kohapeal ei ole ning ka Rail Baltica aktiivsem ehitus on alanud, siis on aeg see aare arhiveerida.

Muutsin aarde konteineri suurus õigeks. Esialgses asukohas oli suurem konteiner kui praeguses ja suurus oli jäänud muutmata.

 1 

See kuu oli üks tavakas puudu, mis selle nädala ronkmisüritusega ilusti sai täidetud. Oli järjekordne tore ronimine. Aitäh Margusele ronimisvarustuse ja korraldamise eest. Aitäh aarde eest!

 1 

Hakkab juba traditsiooniks saama väike minisündmus kusagil ronimisaarde juures.Ja mis peamine,ilmad lähevad järjest soojemaks.Lootsin küll aarde juurest uhket vaadet Tallinna ringteele,kuid puud varjasid siiski paremat nähtavust.

Aitüma taas mõnusa seltskonna eest tööpäevajärgsel väljasõidul.Uute kohtumisteni!

 1 

Selles piirkonnas olin varem viibinud mitu korda. Täpselt aarde juurde polnud kunagi sattunud. Ronimine meeldis. Tüve lähedal on palju meeldivam ronida, kui kuskil tühjuses rippuda. Kuulasime kõhedat lugu aarde algusajast. Teised teemad oli lõbusad. Aeg läks kiiresti ja kuigi oli tekkimas plaan veel kuhugi minna, siis lõpuks mindi ikkagi laiali, et järgmine nädal kuskil mujal kohtuda. 1074. Aitäh!

 1 

Taaskord üks vahva “Roni, logi ja jutusta” miniüritus. Täna jõudsin mina ka veidi kõrgemale kui eelmisel korral. Tänud abistajatele, tänud peitjale!

Tänud aarde eest.

 1 

Eelmise aarde juures tuli jutuks, et kellel mis maastik 5 aarded veel võtmata on ja see siin oli ju lausa kodutee ääres. Kristjan arvas, et hüppame korraks sellegi aarde juurest läbi. Kuna keegi meist ei olnud ümberpeidetud aaret veel leidnud, siis saime ikka natuke aega pead kuklas ringi käia ja seda tavalise suurusega aaret otsida. Kui lõpuks üles leidsime, siis tuli tõdeda, et täitsa mikro, mis mikro. Kristjan tõi autost kohe pikema köie ja täpsuslaskmine võis alata. Esimesed paar katsetust läks liin katki ja lõpuks jäi raskus üldse puu otsa kinni. Ega muud kui katse number järgmine ja Kristjan proovis edasi. Eemalt paistis ka tume vihmapilv ja meie olime nõus juba ära minema ja leppima sellega, et täna pole see puu meile, aga Kristjan ei jätnud jonni. Lõpuks sai liin üle ühe madalama oksa paika ja köiski sellele järgi. Kristjan sättis ennast esimesena üles, sest tollest oksast aardeni oli veel hea mitu meetrit minna. See slingitamine seal kõrgustes paistis üsna piinarikas ja andsime taas teada, et meie poolest võib see projekt seekord lõppeda ja Kristjan end pooleks ponnistama ei pea. Tema aga alla tuleku mõttega ei leppinud ja natuke aega hiljem oli kõik valmis ja Salmegi sai ennast üles vinnata. Puu oli päris kipakas, aga vähemalt tuult ei olnud. Nimed said õnnelikult kirja. Allatulek käis juba hõlpsamalt ja lõpuks pääses suure töö ära teinud Kristjan ka maapinnale tagasi. Kui pasknääris läks autost autoni täpselt 50 minutit, siis siin mässasime kõvasti üle kahe tunni. Niipalju siis sellest korraks aarde juures käimisest ;) Aga kõik see oli super tore aeg, puu all jätkus loba pikemalt, ilm oli ilus, aare sa leitud ja kõik jäid terveks. Aitäh kõigile asjaosalistele, eriti suure vaeva näinud Kristjanile.

 11 

Külastades peremehe geojuubelit, sain Ove nõusoleku, et tuleb ja abistab mind natuke oma aardele lähenemisega. Kauplesin ka ennast turvama sõber Juta. Täna siis kohale jõudes, avastasin, et see ju lausa drive in aare. Aga kahjuks ei ole ole minu auto piisava kõrge kliirensiga. Kohapeal oli Ove juba suurema töö ära teinud ja nöör oli õige kohapeale paigutatud. Nüüd väike koolitus: tõmba siit, tõuka sealt, pigista seda ja võiski alata minu teekond väga väga väga kõrgele. Oi see oli küll nüüd vaevaline liikumine. Ei saanud ma kuidagi ilma selleta, et oleks ära käinud mitu korda naaber puu okste sees. Mulle endale tundus, et olen juba päris kõrgel, kuna võhm hakkas otsa saama, aga võta näpust olin alles kolmandiku peal. Aga kui on tahtmist ja jaksu, jõuab ka sihile, nii ka läks. Ohoo, ülevalt on ikka päris hea vaade. Autod sõidavad küljelt mööda, all lobisevad kaks päkapikku. Panin nime kirja ja võis hakata nautima alla liikumist. Alla liikumine oli juba puhas rõõm. Kokkuvõttes suured suured tänud peremehele aarde ja suure abistava käe eest. Väga mõnus ronimine oli. Sõber Juta, ära vahi seda passi, vaid otsi rohkem aardeid ja siis kaob ka ronimise hirm ;) Mina tahan veel kõrgele ronida.

Jess, ise ole ikka täitsa rahul.

All paistab kaks päkapikku.

Autod sõidavad kohe täitsa kõrvalt mööda

 11 

Ma olen juba pikalt kaalunud, et peaks seda va ronimisvarustust proovima. Mitmed aarded ju nii kõrgele viidud, äkki saaks ühe oskusegi omale pagasisse juurde. Seega, kui Janar pakkus välja, et koos Ovega ronima minna, ma olin tegelikult valmis.

Kui aga päev kätte jõudis lõi minus ikka täiega vanainimene välja. Mõtlesin oma viimaste aastate jooksul tekkinud kõrgusekartuse peale ning üldse, see ronimine pole kunagi nii väga minu teema olnud. Siiski, kohale ma läksin, olgugi et pelgasin juba ette.

Kohapeal pani Ove teadjalt kõik staffi paika, karabiine oli rohkem kui rubla eest ja Jansi alustas ronimist. Vaevaliselt, ma ütlen, vaevaliselt, kuid samas kindlalt liikus ta aarde poole. Ja saigi nime kirja :) Uskumatu!

Siis oli minu kord. Alguses polnudki nagu hullu, mõtlesin, et äkki tõesti roningi üles. Aga c 1/3 peal tuli ikka vaikselt paanikanoot sisse ja meenus, et mu sõrme ja randmeliigesed on ju vigased. Miks ma arvasin, et mul nende kasutamist ronimisel vaja ei lähe, ma ei teagi. Ehk siis selles kohas mõistus võitis, täna näpud töötavad, mis on märk sellest, et ma lõpuni liigeseid ära ei lõhkunud. Ei ole see ronimise teema minu jaoks, saan kokkuvõtteks öelda.

Ovele suur aitäh, et sa viitsisid tulla ja lasid mul proovida. Jään ka edaspidi oma kahe lemmiku - teleskoopredeli ja SUP laua juurde ning otsin neid aardeid, mis vanusele sobivamad. Või siis kasutame edaspidi päästeauto korvtõstukit :)

 1 

Siin käinud ma arvan oma 4-5 korda. Esimene kord kaemas olukorda, ronida ei viitsinud. Teine kord tulin ronima, otsin ja otsin ei miskit... Läksin alla tagasi ja hakkasin logisid lugema. No kurja, logides oli uus koordinaat antud :( Läksin siis uut kohta vaatama, sai oma pool tundi vaadeldud ja ei näinutki midagi. Järgmin kord suutsin selle aarde ikka leida kõrgustest aga palav oli ja parme palju. Siis järgmine kord oli mõte roniga aga siis kuidagi ikka oli lämbe ja väsimus peal. Nüüd siis oli see päev kus sai käega konteinerit katsuma mindud. Ega siis kodu lähedasi 5.0 ei peagi esimese korraga kohe ära tegema, head kraami tuleb hoida ja jätkubki asja kauemaks :) Aitäh :)

 2 

Täna seikluspäeva viimane pingutus sai ette võetud siin. Aarde esimest versiooni ei näinud, aga lugesime ja kujutasime ette, mis ja kuidas oli ja kuidas sündmused arenesid.

Nüüd on aare uues ja paremas asukohas ning käisin mõni õhtu tagasi olukorda hindamas. Hindasin olukorra nii heaks, et julgesime täna tulla leidu noppima. Õnnestunult! Ühtlasi hindaks, et maastiku raskusaste on 0,5 - 1,0 punkti võrra väiksem, aga see ei pruugi jah päris kõigi jaoks nii olla. Aitäh.

 2 

Näidati mägironimise meistriklassi.

Aare asub uues asukohas koordinaatidel 59.312785, 24.735764.

 1 

Õnnestus ka üleval ära käia ja pärast jalad maa peal nime kirja saada. Aitäh!

 1 

Tänan peitmast.

 6 

Kuna mul oli väike plaan Krissuga täna hoopis mujal aaretada siis olid geosõbrad nii lahked ja lasid mul esimesena üles ronida ja mul oli au see karp oma kohalt eemaldada, et see kunagi hiljem mõne teise peidupaiga endale saaks. Karp libises turvaliselt mööda silla tugiposti alla ja rändas Kristjani auto tagaistmele. Ülejäänud tänased oravad said vaid sümboolselt ronida, et hiljem nimi mugavalt soojas autos kirja panna. Kuna enamasti saab logi kõrgustes kribatud, siis läks hästi, et Helge mu tähelepanu sellele pööras, et mul nimi kirja panemata. Ilma temata oleks ilmselt logimiseta jalga lasknud. Tänud kõigile asjaosalistele!

Täna siia jõudes valdasid mind tunded, mida tavapäraselt ronimisaarde juurde jõudes ei tunne. Need ei olnud sellised, millega ma oleksin tahtnud silmitsi seista aga see oli vaja ära teha, et enda sees rahu leida. Eks seda ikka selle nädala taguse juhtumi tõttu. Ei hakka siia midagi pikalt heietama, kõik on niigi detailide rohkelt teiste poolt kirja pandud. Soovin Sulle Liis edulist paranemist!

 5 

Meil olid juba sõlmitud tegelikult (osade komisjoniliikmetega) eelkokkulepped selle aarde ühiselt logimatulekuks, saabunud kiri nihutas kuupäeva lihtsalt ettepoole. Ja andis teise põhjuse ka muidugi...

Aitäh Ovele aarde ja kaaslastele karbieemaldamise kogunemisele kaasahõikamise eest, hetkeseisuga poolikut järjestikuste leidude jada 365 poole ajades on meil iga linnalähedane aare väga kõrges hinnas :). Ja ma loodan ka, et aare leiab naabruses endale uue pesa, need ronimisaarded turvalistes traksides on tegelikult mu meelest väga ägedad :).

 1 

Tänud.

 2 

Karp objektilt eemaldatud, aitäh aarde eest!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Vaatan kas leian uue asukoha või läheb arhiivi.

Leitud

 6 

Avaldumispäeva juhtum ehmatas väga, pani ilmselt meid kõiki, kes kõrgustes aarete järel käinud on, korraks tõsiselt enda sellist tegevust analüüsima.
Siia silla juurde tulek oleks tõenäoliselt veel aega võtnud, aga õhtul käis Tarmo välja mõtte sellele aardele siiski punkt panna. Toetasime ideed ja lubasime kaasa lüüa, aga varsti selgus, et kohe täna läheb teostamiseks. Hakkajamad olidki varsti objektil tegutsemas, muud asjatoimetused said minulgi ühele poole ning lippasin kampa, karp oli juba alla toodud ning Liisi ja Kaupoga kohtumine kokku lepitud. Kohtumispaika jõudsin minuti võrra varem kui teised, Liisi ja Kaupo küsimuse peale, mis toimub, tegin imestunud nägu ning üritasin neid veenda, et mina käisin lihtsalt poes piima toomas ja juhuslikult märkasin nende autot. Sekundi pärast olidki teised kohal ja Liis sai nii noomitused kui head soovid, viimaseid ikka rohkem, sest siiralt loodame ju kõik, et paranemine toimub ruttu.

Väike sündmus peetud, läksime ülejäänud kampaga karpi tagastama. Turvalisus oli jätkuvalt oluline vestluse teema, turvalisust järgisime ka oma tegevuses. Aitäh peitjale ja eriti suur aitäh seltskonnale! Üksi poleks selliste aaretega mingit asja.

 10 

Aarde avaldumispäeval oli mul mingi tõrge ja ei soovinud seda kohe otsima minna, vaid plaanisin selle järgnevale päevale. Ei tea kas see oli seos selle koletu juhtumiga või lihtsalt juhus, aga igatahes õnnetuse hetkel ma seal küll olla ei ei oleks tahtnud. Pärast seda kadus üldse isu sinna lähiajal minna ja ei jõudnud ma sinna ka järgmisel päeval. Küll aga ühel päeval kui Liis juba taas jalul oli, tärkas Tarmol üks mõte ning otsustasin selles kaasa lüüa. Kui mina kohale jõudsin, olid kiiremad karbi juba alla toonud ja aeg oli logiraamat orbiidile saata. Kuidas see otsapidi Liisi kätte jõudis, saab juba varasematest logidest lugeda. Igatahes pärast auringi olime karbiga taas objektil. Kristjan viskas oma köie letti ning enda oma jäi järgmist korda ootama. Olingi tahtnud teada kuidas seda tennisepalli lennutada on. Lükkasin soojendusdressi maha ning esimese katsega oli abinöör paigas. Imestasin veel, et kuidas siis seekord nii hästi läks. Tavaliselt on see 5.0 aardeni jõudmise kõige raskem osa. Isegi Tarmot pani see muigama. Paistab, et tunduvalt parem kui kirvest loopida, peab vist omale ka sellise tegema, väärt pall. Nöör paika, karp põue, väike veendumine, et ega ma autost raskem pole ja võis pärast paari tõmmet juba karbi omale kohale tagasi sättida. Natuke veel loba ja kui viimane ronija oli kahel jalal maal tagasi, oli aeg sündmus lukku lüüa ning selle aardega hüvasti jätta.

Igatahes pöidlad peos loodan, et Liisi kiirelt paraneb ning väljub sellest olukorrast minimaalsete kahjudega. Panin omalegi kõrvataha, et jätkuvalt ohutus ennekõike. Tänud seltskonnale ja ka peitjale, kes Xanderi avatseeni silla ära tähistas.

 28 

Esimest korda ei taha isegi mitte meenutada. Otsisin just maanteelt mahakeeramist kui messengeri potsatas väga murelik s6num mis v6ttis s6na otseses m6ttes k6rvus kohisema. Objektile j6udsime koos kiirabiga ja 6hku mattis murelik teadmatus. Kiirabibrigaad tegutses väga professionaalselt. Kiitused neile. Kohalolijatega vahetasime veel m6ned s6nad ja jagasime teekruusi. Kellelgi ei olnud m6tteski enam see aarde otsimine, käigu ta...!!Ainukesed m6tted olid et kuidas Liisi olukord on ja parim mida me teha saime oli saata v6imalikult positiivset energiat kosmose poole ja p6idlaid hoida. M6ne tunni pärast kuulsimegi Kaupolt esimest diagnoosi ja saime natukenegi rahulikumalt hingata.

Vahepeal päevad m66dusid ja j6udis igasugu m6tteid läbi pea käia. Kuni siis yhe teise temaatilise murega käis kl6ps ära et tuleb ohukohtasid ennetada ja kui on v6imalik midagi paremaks teha siis ka nii talitada. Nii hakkaski peas idanema yks idee "väike samm ühele inimesele, kuid suur hüpe kogu geokogukonnale" Eks k6ik algabki väikestest muutustest ja selleks otsustasin k6ige esimesena elimineerida mängulaualt juurp6hjuse v6i siis 6igemine juurkannatanu. M6te oli teha nii et Liisil ei oleks enam kunagi p6hjust siia viadukti alla tagasi tulla. Rääkisin oma plaanist esiti Merlele ja Silverile ning siis veel Kristjanile. K6ik olid m6ttega päri ja nii me jupikaupa hakkasimegi plaani realiseerima. Kuna me polnud aga päris kindlad kas Liis on "kättesaadav", helistasin Kaupole et siis poolsalaja maad uurida. Sellega ma muidugi ei arvestanud et härra telefoni kõlari pealt vastab ja yllatusest sai nn poolyllatus. &nneks ma detaile avalikustada ei j6udnud ja ytlesin vaid et ca tunnikese pärast v6iks kokku saada ja tahaks kindlasti Liisi ka näha et kuidas tal on jne. Kuna neil oli ise ka plaan värsket 6hku hingama ja nac k6ndima minna, leppisime kokku et pyyame nad kusagil linna peal kinni.

Järgmisena veeresime koos poisiga nulli kus Kristjan ja Simone olid pooljuhuslikult teolt tabanud Miki ja Kristeli. Tegime siis seal seda k6ike justtäpselt nii nagu seda oleks pidanud ka esimesel korral tegema ja nii kuidas on ainukene 6ige viis selliseid asju teha. Turvaliselt ja 6iget ronimisvarustust kasutades. M6ne hetke pärast liitus meiega ka Silver ja asusime nyyd oma maailma paremaks paigaks muutmise operatsiooniga järgmise faasi juurde. V6tsime aardelaeka endaga kaasa ja jätsime ajutise märgise kui keegi peaks veel vahepeal... Uurisime siis kus Kaupo ja Liis on ja leppisime kohtumiskohaks Järve IT bussi juures. Päris tyhjade kätega siiski ei tahtnud minna. Kuna emotsioonid olid yhest äärmusest teise siis kuldseks keskteeks l6ikasime metsavahelt yhe korraliku vitsakimbu ja poest paki präänikuid. Nac aja pärast j6udsimegi siis kokkulepitud kohtumispaika. Kaupo, Liis ja Merle olid juba kohale j6udnud ja moodustasime nyyd yhe korraliku ringi. Esimesena ulatasime yle vitsakimbu. Iseenda tegusid arvestades olen mina ilmselt kll viimane inimene moraali lugema, aga siiski. Mängime seda mängu ikka turvaliselt ja jätame m6ttetud riskid v6tmata. Alati on viis kuidas asju turvalisemalt teha ja kui ikka pole siis pigem jätta kogu asi katki. Ykski topsik ei ole väärt sydamevalu v6i hoopiski inimelu. Eks need viimased laused kehtivad muidugi minu enda kohta ka ja peaksin tihedamini peeglisse vaatama. Olgu, see eest ära 6eldud läksime järgmise kingi juurde. Präänikud. Eks piits ja präänikud käivad ikka käsikäes. Need siis selleks et v6id nyyd vabalt oma synnipäeva hakata arvestama eelmise nädala neljapäeva6htust alates. See on sinu kogu elujäänud eluraamatu esimene lehekylg. K6ik need lehekyljed mis olid ennem, need las olla sest siit on vaid edasi minna. K6iki asjaolusid arvestades oli see ikka väga 6nnelik 6nnetus. Praegu Liisi laia naeratust vaadates ei taha m6eldagi mis siis kui... ei see on k6ik minevik ja uue elulooraamatu lehed tulevad kindlasti palju r66msavärvilisemad. Ja siis k6ige viimasena ohukoha elimineerimine. V6tsime p6uest välja aardelaeka. K6ik vastab igati n6uetele ja Liis kirjutas täitsa oma käega nimed logiraamatusse. See k6ik ei olnud mitte innustamiseks. Otsevastupidi. Loodan et ma ise ei ole kellegile oma logidega soovimatut innustust andnud midagi rumalat teha. Ega minul v6ib ka m6ni kruvi tehase poolt puudu olla, aga usu mind neid ei asenda ykski meedikute poolt lisatud väärismetallist kruvi! Tahtsime elimineerida v6imaluse et katselenduril oleks kunagi p6hjust uuesti sinna viadukti alla naasta. Vähemalt selle koha pealt v6ime nyyd k6ik rahulikumalt magada. Ja otseloomulikult on meil k6igil hea meel et alati r66msameelne Liis oli ka nyyd nagu väike päike. Kahju et see 6ppetund pidi nii valusalt tulema, aga see on 6ppetund meile k6igile. Teame et sisimas on praegu valus aga oled tugev ja soovime k6ik sulle kannatlikku meelt ja kiiret paranemist ;) Lehvitasime Kaupole ja Liisile ning viimase etapina toimetasime siis aardetopsiku ilusti turvaliselt omale kohale tagasi. Punkt.

Tänan aarde eest! :)

 31 

Selle aarde sündmuste käik oli selline: postid-postid --> traadid-traadid --> kargud-kargud --> elekter

Postid-postid ehk katse 1, 14.01.2021

Saime väikse seltskonnaga aarde juures kokku. Kristjanil oli kõik vajalik olemas ja kiiresti olidki kõik ettevalmistused tehtud, et järgmise sammuna köis üle panna. Mina nägin aga piksekaitset ja mõtlesin nii nalja pärast paar sammu selle peal teha. Hakkasin ronima ja väga mõnus ja kerge oli ronida. Mida kõrgemale jõudsin, seda rohkem paluti, et tuleksin alla ära. Ei kuulanud ma midagi, sest kui mõni inimene sünnib siia ilma muusikaandeta või mõnel lihtsalt pole seda matemaatikasoont, siis mina olen sündinud ilma igasuguse ohutundeta. Ja kõik need 22 aastat on mul lihtsalt vedanud, et midagi pole juhtunud ning kõige suuremaks õnnetuseks on olnud see, kui kolmeaastasena hauakivi alla jäin. Muidu täiesti puutumatu.

Jõudsin täitsa üles karbini välja ja otsisin kohta, kuidas end paremini toetada, et logi kirja panna. Kuulsin aga krõksu, sain aru, et piksevarras tuli seina küljest lahti ja järgnesid 8m vabalangust. Mis pinnale kukkusin? Ei tea. Ise arvasin, et muru, aga võis olla ka külmunud muld või killustik Igatahes oli õhuke lumekiht peal ning olin selle eest väga tänulik, sest see külm aitas pilti ees hoida. Kukkusin kõhuli, kohe peale kukkumist tundsin jalgu ja tohutut valu. Kaupo kutsus kiirabi ja geosõbrad sõitsid kiirabile vastu. 20min hiljem tõsteti mind kiirabiauto peale ja viidi PERH-i. Seal selgus, et kaks selgroolüli on murdunud ning on vaja teha operatsioon.

Traadid-traadid

Öö oli pikk, blokkisin ära kõik negatiivsed mõtted ja keskendusin ainult positiivsele. Lisaks nii geoperekonna kui ka enda perekonna ja sõprade tohutule toetusele, mille eest ma olen nii varbaotsteni tänulik, tuli ka PERH-ist positiivset. Kui alguses taheti mind panna intensiivi, teha kohe opp ja jätta traumaalusele, siis voodikohtade puuduse, arsti kojumineku ja aluste nappuse tõttu olin kui tavapatsient ja kannatas oodata hommikuni. Sel hetkel andis see teadmine väga palju juurde. Hommikul toimus elu esimene ja loodetavasti viimane operatsioon, millest ma ei mäleta midagi. Üldnarkoosist ärgates oli igatahes vahepeal selgroog saanud juurde traate ja kruvisid.

Kargud-kargud

Järgnesid mõned päevad haiglas taastumist. Üpris ruttu tõusin jalgadele ning sain hakata palatis vaikselt ringi rulatama. Haiglas oli iseenesest väga tore. Olin 2. ortopeedias ja selle personal oli nii ülisõbralik. Väga palju rõõmu ja jõudu tuli selles tundest, et inimesed elavad kaasa ja kõik, kes soovisid kiiret paranemist, siis teie soovid on üpris kenasti läinud täide :). Eestlaslikult ei oska enda tänu sõnadega piisavalt väljendada, aga seest teeb väga soojaks. Suur tänu ka paki eest ja sinise laseriga mu aknasse lastud valgusshow eest, mis ka ümberkaudsed patsiendid akendele ajas.

Sel hetkel, kui haiglast välja kirjutati, oli omal jalal liikumine ebakindel. Füsioterapeut aga ütles, et karke pole vaja, küll saan ilma hakkama.

Elekter ehk katse 2, 19.01.2021

Kaupo sai salapärase kõne ja peale Harivat aaret suundusime kokkulepitud kohta. Varsti ilmus sinna täiesti juhuslikult Merle ja hetk hiljem veelgi juhuslikumalt Silver, Tarmo, Rihardi, Kristjan ja Simone. Kuivõrd allakukkumine oli täiesti enda lollus, siis tõid kallid geosõbrad mulle suuuuuure vitsakimbu, mille lubasin geokotti torgata. Kui kunagi kuskil veel peaksin hakkama lollustega tegelema, siis võib mulle vabalt kere peale anda. Lisaks oli veel pakk präänikut ja üks tuttavat värvi kaanega karp. Ma päriselt ei uskunud, et see on SEE karp, aga selgus, et kamraadid olid ronimas käinud ja tõid mulle selle karbi, et ma enam ise sinna proovima ei läheks.

See oli niivõrd ilus, üliäge ja läbimõeldud üllatus, et siiani tuleb väga soe tunne sisse ja lai naeratus näole. Eriti kui vaatan enda kõrval olevat vitsakimpu. Väga. Õigesse. Kohta läks see kimp küll.

Pika jutu kokkuvõtteks:

• Piksekaitse ei ole ronimiseks (tean, millest räägin, olen proovinud). Ronimiseks on professionaalne ronimisvarustus.
• Raskemaid aardeid on mõistlik teha hea seltskonnaga, kui midagi juhtub, siis seltskond võib väga-väga palju päästa. Siinkohal veelkord siiras tänu nendele, kes 14.01 Saustinõmmel olid, teist oli väga palju abi. Ja muidugi ka suur vabandus, ei ole üldse hea näha kedagi kuskilt alla prantsatamas.
• Te ei kujuta ette, kui palju sisemist jõudu andis juurde see, kui kirjutati kasvõi ,,Head paranemist!". Kaks sõna, aga nendel oli nii suur jõud. Aitäh-aitäh-aitäh!
• Ma nüüd mõnda aega võtan nõks rahulikumalt uutmoodi perspektiiviga riskikalkulatsiooni tsoonis :)

Vits

 1 

Jõudes kohale , oli meile juba köis paika sätitud. Sellist privaatronimist sai esimest korda katsetatud. Vahepeal on silla ehitajad siin juhtmeid lisaks pandud, ega me teadnud, kas karp üldse üleval alles on. Seega pidi kaema minema, kas õnnestub nimi kirja panna.. Ja aare täitsa omal kohal. Tänud

 1 

Kõhutunne ütles, et tasub ruttu ära käia ja nii saigi ta plaani võetud. Kohale jõudes viskas Ergo teise katsega juhtnööri paika ja peale natukest pusimist oligi aeg ennast maast lahti ajada. Õnneks sai köis ka täpselt õigesse kohta ja nii ei pidanud seal lae all liigseid manöövreid tegema. Tänud aarde eest!

 1 

Eile mingi hetk sai Ergoga kokku lepitud, et kui nad minemas on Põdraga, siis annaks märku, me Jasperiga haagiks ennast kaasa. Ei kulunudki palju aega, kui juba täna teatati, et olgu ma kell 17 platsis, läheb logimiseks. Kuna lõunapaus jäi töö rohkuse tõttu vahele, siis panin juba veerand viie paiku arvuti kinni ja sõitsime aarde poole.

Oleks viitsinud natukene teed otsida, oleks ka otse nulli saanud, kuid jätsin auto keelumärgi juurde ja läksime sealt kand ja varvas edasi. Aaret küll alt ei näinud, kuid koordinaat näitas ühte kohta ning ju ta seal on siis ikka, kus mujal.

Köis läks teise katsega üle posti, natukene sättimist ja varsti oligi Priit aarde poole teel. Nimed kirjas, läksime Liisiga lastega autode poole ning jätsime Ergo ja Priidu varustust kokku pakkima.

Aitäh, oli meeleolukas otsimine!

 8 

Tõsiselt hea meel on lugeda, et Liisiga on kõik hästi. Aga palun kõigil nii järgi mitte teha (ehk ronida ilma ronimisvarustuseta) ja kasutada kindlasti sobivat ronimisvarustust nagu seda on palutud teha!

 6 

Nii hea meel oli su logi lugeda, me olime nii mures. Kiiret paranemist Sulle!

 10 

Jõudsin aardeni, kukkusin alla, nimi jäi kirja panemata. Homme peale oppi selgub, millal uuesti tulen proovima. Tunnen jalgu, ratastooli ei jää ja seega chillgrill. A muidu oli tore, nii et aitäh seltskonnale, kiirabile ja PERHile.

 4 

Elektritööde käigus jäi silma. Ega ei tulegi selle peale, kuidas igaüks aarde juurde jõuab.

 20 

!FTF 13.01.2021!

Juhtus nüüd selline huvitav kokkusattumus, et enne aarde avaldamist leidis Stass elekrtitööde käigus aarde üles. Tõstukiga mindi üles ja märgati karpi, siis oligi ohho geopeituse aare. Panid töökaaslasega FTF logi kirja. Juurdlesid veel tükk aega, et kuidas inimene muidu seda aaret kätte saab? Kindlasti olge ettevaatlikud ning ärge käed taskus kohale minge. :)