Kingitus Airile

Lahe aare, sai esimest korda proovitud

Maitsvad metsmaasikad ja aare ootasid. Aitäh

Kui üks ronis siis teised said metsmaasikatega ennast maiustada.Aitäh!

Viimati sai ronitud eelmisel sügisel.Õnneks väga rooste ei olegi läinud,päris kiirelt sai üleval ära käidud.Põhiline aeg läks tähelepanule ,et midagi alla ei pillaks.Ilm sattus olema küll veidi jahedavõitu,kuid võimlemisega saab korraliku sooja sisse :)

Aitüma toredasse seltskonda kutsumast!

Vot see oli mõnus ronimine. Sünnipäevalapsel on ikka väga hea puu kingituseks tehtud. Läksin siis teisena puu otsa, Allan oli alustanud seda seeriat. Tuleb tõdeda, et võrreldes möödunud nädalal ronitud Talvekuulutajaga läks siin eriti vähe aega, mälu mööda vist ainult 9 minutit. Puu oli lihtsalt suurepärane, ronimistehnika tuli ka juba peaaegu et eeskujulikult välja. Kui kõik kohalolijad olid ära roninud, siis Margus tutvustas veel muid ronimisviise ja vahendeid. Saigi väheke targemaks selles vallas. Mõnus õhtu oli, aitäh kõigile!

Väikese seltskonnaga sai tänaseks ronimine paika pandud ning kuna Airil palju logida ei ole, siis lubas ta lahkelt oma kingitusele meid lähemale aidata. Meie kohale jõudes oli üks mees juba üleval ning alla jõudes kuulutati logimise ajaks 6 minutit. Etteruttavalt võib öelda, et see kõige kiiremaks ajaks ka jäi, kuigi tunniga sai puu otsas käia lausa 4 inimest. Ronida oli mõnus, sai naha selles külmas kevadõhtus vähemalt soojaks. Maa peal veel viimast osalejat oodates saime kiirkursuse ka erinevate ronimisvarustuse elementide kohta - lõpuks saime teada, et ainult köiest piisab kah, kui piisavalt julge ja osav oled. Aitäh kaasteelistele ning muidugi köiejumal Margusele!

 2 

Täna oli hoopis teine tera. Madalam kui eelmise nädala talvekuulutaja ja toetuspinnaga. Graafik oli tihe, kaua polnud aega viibida kohapeal. Tütar nägi esimest korda ronimist lähedalt. Esialgu keeldus proovimast, aga eks see mõte tahab harjumist. Endalgi võttis aega, enne kui julgesin üritada. Kõige kodulähedasem 5,0. Nüüd on ümbrus kontrolli all, ei ole midagi häirivat kaardil. 1060. Aitäh!

 3 

Täna oli mul mõistatuse päev ja Kristjani lahkel kaasabil sai seekordseks külastatavaks aardeks siis Airi kingitus :). Aga vaevaliselt läheb mul küll nende ?-aaretega, Priidu 1000/50-challenge lõplikuks äramurdmiseks on mul vaja leida veel ca 40 mõistatusaaret ning vaadates senist edenemistempot jätkub teemakohast tegevust mulle kindlasti ka järgmiseks aastaks :D. Samas sihuke trenn, nagu tänasel puu otsa slingitamisel mulle sülle kukkus, kuluks jälle iga päev ära, seega jõuluvanalt oleks päris kohane soovida maiustuste asemel endale hoopis üht pikka traili, kõikide topsikud kõrgele peenikeste mändide otsa seotud... :D.

Kallo liitus ka meiega tänasesse oravaklubisse ning päevale teemakohaselt võtsime logimisega lõpetamisel veel läbi kõik valimisküsimused. Mul endal oli juba esimesel e-valimispäeval küll hääletatud aga kingitusi sain ikka juttude lõpuks :), kõvasti magusamaid ja humoorikamaid kui need rohelised pastakad, mida eelneva nädala jooksul koduMaxima ees pihku pisteti… :D.

Kokku tuli siin puu all meile üks väga mõnus jupp pühapäeva, Kristjanile aitäh taaskord meid maastik 5-le aitamise eest ning Airile tänud põhjus olemast nii äge kink meile linna vahele peitu panna, meeldis väga :)

 3 

Muidugi see mõistatus oli ammu lahendatud ja ootas oma aega, aga no sellistes kõrgustes käimine pole ju nii lihtne. Seega oli hea meel kuulda, et peitja ise tuleb täna appi, nii mulle kui Marisele. Muidugi olin valmis juhust kasutama.

Kui mina kohale jõudsin, oli Maris juba täitsa kõrgel ning jäi üle vaid kaasa elada ning puu all oma korda oodates külmetada. Ega pole enam suvi ja pole seda päevasooja. Siis aga jõudis kätte ka minu kord ning sain oma tripi ära teha ja nime kirja.

Peale ronimist tuli koju tagasi minna, ülikond selga, lips ette, sonks korda ning kodanikukohust täitma - valima! Täna oli ju ka KOV2021 valimised ning kui ise ei vali, valitakse sinu eest.

Tänud seltskonna, abi ja aarde eest!

 2 

On juba Kristjanit ka varem kaubeldud oma aarete juurde ja ka sellele korrale ei öelnud mees ära. Parklasse kohale jõudes, ütles peremees, et nüüd tuleb meil minna slingidega üles ja alles siis saab köiega ronima. ?Slingidega? Olen kuulnud, aga pole varem kasutanud. Kohapeal andis Kristjan mulle varutuse ja tuld. Oi see oli ikka vaevaline liikumine üles. Õnneks tuli Maret, kes mu ära päästis. Kui nüüd mina oleks nende nööridega pidanud üles välja jõudma. Äkki siis jõuluks oleks koju saanud. Maretil läks see üles alla liikumine ikka päris kiirelt. Kui Maret alla jõuds, oli minu kord oma oskusi näidata ja köiega ülse minna. Kuna seda asja olen ma nüüd kahel korral enne teinud, siis mulle tundus, et asi läks päris kiirelt, 20 mintsa üles alla. Oh kui äge see ikka on. Suured tänud kaaslastele ja muidugi peremehele, et tulid meile appi. Muidugi pea 9 kuuse hilinemisega ka peasüüdlase õnnesoovid.

Leitud, logitud, tänan!

 1 

Rattatiiru peamine eesmärk.

Eelmisel korral kõrvalaaret noppimas käies jalutasin sisuliselt peaga vastu kollast õhupalli ning üles vaadates leidsin aarde. Vaatasin, et täpselt paras puu, mida slingitada. Nüüd olin uuesti siinkandis ja ronimisvarustus oli seljas. Kollast õhupalli enam polnud, kuid aardepuu sai siiski õigel ajal koba peale tuvastatud. Õgisin ühe saiakese ja hakkasin rakmeid selga panema. No kui SHA-s käisin, siis olid need rohkem ümber, nüüd kruttisin miinimumi ja ikka jäi natuke liiga palju ruumi (tänks, bakaeksam). Panin kaks polstrit endale ümber ja lootsin niiviisi läbi vedada. Sidusin varuslingid külge ja jäin lootma, et sel ajal, kui mina puu otsas olen, siis keegi alt mu tavaari ära ei varasta. Üldse lootsin, et midagi ei juhtu (nali minu kulul), sest see oli esimene ronimine, kus ma päris üksi olin.

Alguses polnud midagi viga, aga juba esimene oksakoht oli selline, kus ma värisesin, et oioi, raudselt kukun alla/karabiin tuleb lahti vms ehk Saustinõmme andis endast korralikult märku. Mida kõrgemale jõudsin, seda rohkem värisesin ja lootsin, et kuskilt jälle mingit raksu ei käi. Päris üleval oli paar sellist oksa, kus oleks pidanud jälle slingitama. Samas põhimõtteliselt puudutasin kasti alumise serva ära. Ajasin ennast niiiiiiiiiiiii sirgu kui võimalik, mis tõi kaasa selle, et see sling, mis vöö juures on, vajus hästi alla ja hetk hiljem tundsin, kuidas rakmed lihtsalt mööda puusi allapoole vajuvad ja ma olen ainult jalgupidi slingides, muidu täiesti vanajumala hoole all.

Lappes. Lappes. Hei.

Üritasin jääda hästi rahulikuks, kuid seest oli ikka omajagu õõnes, nii et kasutasin võimalust, et kedagi polnud ja laulsin ja niiviisi vaikselt sikutasin rakmed endale ümber tagasi. Tops õnnestus kätte saada ning suht loetamatu käekirjaga signeerisin enda kasutajanime sinna sisse.

Allatulek oli veits parem, ei pidanud nii palju slinge vahetama ja rakmed ka ei vajunud ümbert ära.

Sünnipäevalapsele muidugi palju õnne, rõõmu, ägedaid aardeid ja kõike kõike head!

 1 

Selle aardega tegime eeltööd varem ehk vaatasime üle, kui kaugemalt retkelt tulime. Tundus täpselt paras sutsakas, et mingi õhtu tulla ja ära noppida. Ühel õhtul piiksus telefon ja sain pildi, et Miki on köitega puu otsas. Sealt läks jutt edasi ning järgmine päev olimegi siin puu all juba. Kõik sujus plaanipäraselt, turvaliselt ja kiirelt. Miki vudis esimesena üles ja mina targutasin all. Pärast vudisin ise üles ja Miki targutas all. Oli väga mõnus õhtu, sai palju naerda ja pilte. Sünnipäev on küll ammu möödas, aga soovin õnne, rõõmu ja palju kollaseid rõõmsaid nägusid geokaardile. Aitäh!

 1 

Kunagi ammu, kui ma mangusin kaaslast ronimisele kaasa (üksi pole mõistlik - krt teab, mis juhtuda võib), ei olnud parasjagu keegi käpp. Kui Kristeliga mingi aeg teemaks tuli, siis oli ta erinevalt eelmistest kohe kaks käppa. Leidsime tuulevaikse ja sademeteta tööpäeva õhtupooliku, 10 min tina loopimist ja oligi köis paigas. Edasise kohta väga palju rääkida ei ole, käisime kordamööda ära ja oligi aeg varustus kokku pakkida. Õnne sünnipäevalapsele ja aitäh kaaslasele! Oli järjekordne tore geopäev. Turvalist ronimist!

Kusagil seal

 1 

Kuna oli arvata, et siin läheb pikemalt, siis ei tahtnud autot suure tee äärde jätta ja suundusin soovitatava parkimiskoha poole. Vererõhk tõusis kriitilise tasemeni ja kange tahtmine oli liikluskorraldajatele pomm alla panna, aga paraku jäi see plaan katki, sest polnud pommi ja ei teadnud ka täpselt, kes nende sigadustega hakkama on saanud. Ilmselt mingi kollektiivne looming. Aga lõpuks ma siiski sobiliku parkimiskoha leidsin ja jalutasin nulli. Kui aare tuvastatud, siis tuli hakata kätte saamisega tegelema. Katseid sai tehtud ikka omajagu ja käed tahtsid ära külmuda, aga jonni ma ka ei jätnud ja lõpuks õnnestus köis sobivasse kohta saada. Edasi oli vaid vormistamise küsimus. Aitäh peitjale.

 1 

Mõnda aega tagasi sai seda pakikest pooliku varustusega piilumas käidud, aga tookord päris karbini ei saanud. Nüüd siis tulime paremini varustatult. Kole tuuline värk oli, aga vaatamata liikuvale märklauale õnnestus teise lasuga nöör üles saada, ega ta nüüd liiga hästi ei saanud, aga alla sikutada ka ei raatsinud. Edasi läks juba nii nagu sellistel puhkudel ikka läheb. Tänud aarde eest ja hilinenud õnnesoovid sünnipäevalapsele.

 1 

Teadsin aaret ammu aga kuna olid ikkagi külmad talvised ilmad siis ega väga palju tähelepanu sellele ei pööranud. Isegi pusle sai alles täna hommikul kokku pandud. Kuna täna ilm oli väga meeldivalt soe siis saigi ringiga selle aarde juurde jõutud, ronimis asjad said üle vaadatud ja tolm maha raputatud. Ega ei teadnutki kuidas selle kõrguse hirmuga on, et kas üle 5m üldse julgeb enam... Sai köis paika pandud, ega ta hästi ei jäänud aga uuesti ka nagu ei viitsinud. Esimese hooga kui jalad maast lahti sain kuulsin raksakat ja järgmine sekund olin maas pikali. Ega muud nagu polnutki kui maa pind oli veidi niiske xD Sellega nagu meenuski see, et kui keegi selga väänab ja mingi krõks läbi käib siis teist krõksu sealt juba raske kätte saada, seega panustasin ka siin nii :D igatahes köis oli juba algselt kehvasti ja ega pärastki palju paremini polnud. Aga mis seal ikka, poole maa peal viskasin paralleelselt slingi ka ümber puu igaksjuhuks kui midagi peaks veel järgi andma. Kõik laabus sujuvalt, ilm oli soe, päike paistis ja tuul olematu. Igati mõnus ronimis päev, aitäh :)

Aitäh! Pikem logi GC lehel.

Maile oli sünnipäeva kingiks ühte ägedat aaret vaja ja loodsin lahendada ära tema kirstunaela ' aga tuli hoopis kiri Kristjanilt, et, Kingitus Airele võime ronima/logima minna. Puu otsas käidud ???? Aitäh, Kristjan! Palju õnne, Mai!

Messengeri potsatas kutsung õhtuseks ronimiseks. No mis seal ikka, käin puu otsas ära. Tänud

 4 

Üsna ootamatult uuris Tarmo, et kas täna kingi järgi ka läheme. Niikuinii plaanisin poistega välja minna, lihtsalt jääskulptuuride uudistamine tuli natuke edasi lükata ja otsustamisega raskusi polnud. Parklasse jõudsin esimesena ning sekund hiljem vallutasid poisid juba kohaliku lumehunniku. Kuhi hakkas neile nii meeldima, et neid aarde juurde edasi saamiseks tuli juba meelitama asuda. Isegi õnnestus, kuid mitte kauaks. Varsti kutsus vähemalt vanema poisi lumekuhi enda juurde tagasi. Turnimishuvilised aga ajasid omi asju. Tõdesime, et soojemate ilmadega on selliseid asju mõnusam teha kuid ega see väikene talvine seljasirutus nüüd paha ka teinud. Erinevalt teistest olid mul soojad kindad ning näppudega probleeme ei olnud. Küll aga hakkas külm läbi kirsade hoopis varbaid järama. Kuid ka need said peagi taganedes ruttu soojaks tagasi, kui õige möll alles pihta hakkas. Ehk parklasse tagasi naastes oli poisijuss sapööriga lumehunnikusse pisikese augu kraapinud. Astusin ka siis lõpuks ligi ja näitasin kuidas asjad minu lapsepõlves käisid. Jääskulptuuride uudistamisest loobuti ning suunasime kogu oma energia nüüd sellele kuhjale. Tunnid lendasid ning urust sa varsti koobas ja koopast peagi elutuba. Lapsed oleks vist sinna kauemakski tahtnud jääda, aga nälg hakkas maha murdma ning aeg oli põgeneda.

Ah et ma polegi enam ainuke 5.0 maastikuga kingituse omanik. Tore kui selliseid väljakutseid ikka aeg-ajalt juurde tuleb. Airile veel kamaluga õnne ka juurde. Mõnus pakett kukkus välja, igati kordaläinud õueskäik. Tänud.

 5 

Aaret märkasin üpris ruttu pärast avaldumist, aga kuna siis oli auto remondis ning Tallinnas läheb palju aega mitme ühistranspordi kombineerimisega, siis õigel päeval ei saanud tulla. Juhuslikult olin täna kesklinnas kui pakuti selle aarde külastamine tunni aja pärast. Sellest võimalusest tuli kinni haarata, muidu ei tea, millal uus tekib. Parklasse kohale jõudes jälgisime esmalt, kuidas käib keha põrutav kelgutamine ning siis läksime aarde alla. Tugevamad oravad tõid aarde alla ja viisid ka üles, nõrgemad käisid poole peal ronimist meelde tuletamas. Kui seistes hakkas pika peale jahe, siis suviste töökinnastega ronides oli alla jõudes näpud külmast valusad. Tore minisüdmus oli sellegi poolest. Aitäh peitjale ja palju õnne Airile :)

 6 

Tore üle pika aja taas üks mitteõel pusle avastada, kuigi ma endiselt ei fänna nende tükikeste arvutis lappamist, sai see ilusti kokku ja juhised kätte. Õnnitlused tagantjärgi kingituse saajale!

Puslest ja esimestest logidest oli pilt selge, mis siin ees ootab. Otsima tulekuga kiiret polnud, küll ta ootab. Pikalt ei oodanud, eks ju teada oli, et kellelgi geokambast hakkab ikka varem või natuke hiljem kripeldama, heas mõttes kripeldama:). Nüüd kõlaski juba mõte, et läheks vaataks üle. Kogunedes imetlesime, kuidas Silveri mudilased talverõõme nautisid, talv on ikka lahe. Puu alla jõudes oli tunda, et seistes hakkab külm ruttu varbaid-sõrmi näpistama, tuli tegutseda. Kiire ja kiire ronija käisid sipsti kõrgustes ära. Kuidas see filmiklassika kuldne lause kõlaski: kui sa tervet ei jõua, tee pool, aga tee hästi. Ja pool ja pool on kokku ju terve:) Igal juhul geokambale taas tänud.
Ja väikesed poisid kambas olid ka väga vahvad, müttasid lumes mõnuga, oli lust vaadata, kuidas tegutsejatel polnud kuskilt külm ja lumehanged pakuvad vaid rõõmu.

Aitäh peitjale.

 6 

Sellel päris 6igel päeval kahjuks puu alla teed jooma ja kooki mekkima ei j6udnud. Aga vähemasti sai kodus rahulikult pusle kokku sobitatud. Peategelasele aga veelkord 6nne ja tervist. Neid ei ole kunagi liiga palju ja v6ib igal ajal juurde soovida ning kui isegi on kuhjaga, siis teeme selle kuhja veel suuremaks ;) Täna kibelesime poisiga kangesti 6ue ja yhiselt otsustasime et just täna on see 6ige päev see kingitus yle kontrollida. Kohale j6udsin k6ige suurema viitega ja käis just k6ieliini paika sikutamine. Kaasataritud rakulka t6stsin kohe kui ylearuse ballasti puu najale. Korrigeerisime nac k6ieliini ja k6ik huvilised said oma ronimisdoosi tänaseks jälle kätte ;P Aare ise oli selline nagu yks korralik kingitus ikka.. Uhke, Viks ja Viisakas! Tänud peitjatele

 3 

Kui mina kohale jõudsin, oli ronimisprotsess juba alanud. Küll natukene teisel viisil kui ootasin - nööri asemel olid käiku läinud redel ja slingid. Põhjus on juba Ove logis kirjas. Eks tema tegigi raskema osa ära, meie saime nautida juba oluliselt kiiremat tõusmist ja laskumist. Kingitus on päris korralik. Aitäh peitjatele aarde eest, Ovele varustuse eest, ning Airile palju õnne ka!

 3 

Lõpuks saan minagi Airile õnne soovida, tänu Ove lahkele pakkumisele pikem lõunapaus aarde vallutusega sisustada. Kingitus on üle vaadatud ja heaks kiidetud. Eriti tore oli näha korralikult hooldatud puud.. ei olnud jäetud liigselt oksi ega raputatud lahti vaiku, ainult lume koristuse osas või pisut nuriseda, see kippus üles jõudes ikka pisut krae vahele pugema :D

Palju õnne Airile. Tänud kaaslastele ja peitjale.

 2 

Esmalt oli plaan minna lihtsalt vaatama, mis kohapeal ees ootab. Aga igaks juhuks võtsin kaasa nii redeli kui ronimisvarustuse. Kohale saabusime Ingega samaaegselt ja Marko saabus veidi hiljem. Liini üles loopimisel juhtus see mis ikka kipub juhtuma ja raskus keris ennast lootusetult ühe vale oksa ümber ja isegi toore jõuga tirides näiliselt peenikene oks järgi ei andnud. Mis siis muud kui ronisin redeliga nii kõrgele kui sai ja edasi juba slingidega Airi kingitünnini. Laskumiseks panin aga köie paika ja libistasin end puu otsast all lumme. Ingel ja Markol jäid slingiprotseduurid vahele ja nemad said tõusumeetreid võtta juba köie abil. Tänan toreda kodulähedase ronimisaarde eest!

 1 

Kui aare avaldus, olin keraamikas ja kui poolteist tundi hiljem teadet nägin, siis korra isegi mõtlesin et teeks kähku puzzle ära ja kappaks kohale, aga laiskus sai kahjuks võitu. Järgmisel hommikul lahendasin vähemalt puzzle ära (pool tundi lausa läks!) ja sain koordinaadi kätte.

Kuna laupäeval just käisime Paides ühel eriti harival ja õpetlikul geotuuril siis pühapäeval vedelesime hilishommikul alles jalad seinal ja pidasime plaani lõuna ajal äkki Paldiski kanti uitama minna, kui mobiil ühtäkki piuksuma hakkas ja Airi ja Kristjan korraga küsisid, kas tahame äkki seda kingituseaaret logima tulla - 45 minuti pärast avaneb võimalus :)

Pidasime siis natsa aru, et kuigi tahtsime põhimõtteliselt ronida küll, sest mina polnud juba mitu kuud köie küljes kõlkuda saanud ja Margus tahtis ka proovida, et äkki hakkab meeldima, siis just reedel oli ta töö juures oma käele haiget teinud, et täna temast ronijat küll poleks. Mina aga kibelesin ikkagi ja leidsime et Paldiski võib ju paar tundi oodata ka.

Puu otsas paistis väga nunnu aardekarp kaugele - aga kahjuks jube kõrgel :D Kristjani esimene pall ei tahtnud kuidagi õigest oksast üle minna ja kui lõpuks läks, siis jäi nööripidi sinna kinni hoopis. Teine pall aga lendas õnneks esimese korraga ideaalselt üle ja varsti oli köis puu otsas ja Madis asus ronima. Kuna oks oli aga aardest paar meetrit madalamal, siis jäi tema ülesandeks ka minu jaoks köis õigesse kohta ümber paigutada.

Ilm oli üsna külm ja selleks ajaks kui Madis logiraamatu kätte sai, olin mina juba külmavareseks muutunud ja palusin tal igaks juhuks oma nime ka kirja panna. Kuna nimi oli juba kirjas ning ka Jasper avaldas soovi juba koju minna, siis ei hakanud ta ka köit enam õigesse kohta ümber paigutama, tuli alla ja kappas lapsega minema.

Mina ronisin siin siis niisama moepärast meeldetuletamise ja harjutamise mõttes korra puu otsa ja laskusin alla tagasi - tuli meelde küll ja tahtmine ronida on endiselt alles, ning ootan uusi ronimis(välja)kutseid! Aitäh peitjale, sünnipäevalapsele ja teistele asjaosalistele - ja jõudsime isegi Paldiskisse veel pärast :)

 3 

Nädalavahetused tuleb kuidagi sisustada, et Jasperil kodus igav ei hakkaks ning nii ma siis hommikul uurisin, et kas keegi on minemas Airi kingitust otsima. Kristjanil olid mingid käigud vaja ära teha, aga pärast lõunat oli ta valmis minema.

Kohale jõudsime Jasperiga esimestena ning peale Kristjani tulid veel Jaanika ja Margus. Ronimise ülesande võtsin enda peale ning möllasin seal üleval tükk aega, et aardeni pääseda. Nimed kirjas, olid Jasper ja Airi ka jalutuskäigult tagasi jõudnud ning Jasperi tungival nõudmisel jätsime Jaanika ronima ja tulime koju.

Aitäh aarde eest, palju õnne veelkord Airile, aitäh Kristjanile puu otsa aitamast ja aitäh Airile lapse valvamise eest!

Samal ajal käisid Airi ja Jasper aaret otsimas

 4 

Nokitsesin rahulikult mingit mõistatust, kui Salme kilkas, et uus aare Tallinnas! Mina jätkasin oma mõistatusega ja Salme klõpsutas pusle kokku, aga kuhugi tormama me ei hakanud, ikkagi ju kingitus. Natuke läks aega mööda, kui ilmus esimene teade, et kingitus on kätte saadud ja ka teised võivad otsima minna. Kohe tekkis mõte, et kui nüüd kiiresti teha, siis äkki on veel sünnipäevalised aarde juures ning köiski veel üleval. Samas mingit kindlat infot ju ei olnud ja ei hakanud me ka kuhugi minema. Kuni… tuli Airi teade, et pidu puu all alles käib ja külalised on oodatud. Siis panime end käbedalt riidesse ja võtsime suuna aarde poole. Juba eemalt paistis peopaik hästi kätte. Muusika mängis ja puude küljes rippusid valgustatud õhupallid.

Kui Airile olid õnnesoovid ja kingitus üle antud, suundusime järgmise tähtsa asja juurde- aare. Salme ajas varustuse selga ja jalutasime õige puu alla. Köis oli kenasti paigas ja polnudki tal muud, kui ülespoole liikuma hakata. Meie lobisesime niikaua maapinnal, kui Salme kõrgustesse pürgis, aarde logis ja muud vajalikud toimetused puu otsas tegi.

Õhtu lõpetuseks suundus Margus veel puu otsa konteinerit tuunima. Meie nautisime imelist peolauda- sõime kooki ja jõime jooki. Kui tundus, et täna rohkem külalisi ei tule, pakkisime asjad kokku ja läksime laiali.

Oli väga tore kokkusaamine. Tänud peitjatele ja veelkord palju õnne Airile!

 22 

Oli tavalise neljapäeva ebatavaline pealelõunane aeg. Kohvitasin kodule lähima Olerexi juures ja ajasin geojutte, kui Sportlane helistas ja alustuseks õnnitlused edastas. Siis aga palus vaadata, mida ta mulle kirjutanud oli. Uurisin, et ega sellega kiiret pole. Vastuseks tuli temale omaselt ülima rahuliku häälega, et kahe minutiga just pole vaja vaadata aga kümne minuti pärast võiks juba küll. See kõlas juba nii, et nüüd on miskit teoksil. Küsimus jäi vaid, et mis küll ometi. Seiklusjanune pliks mu sees võttis võimust ja ma viskasin sellele asjale kohe kõne lõppedes pilgu peale. Peast käis korraga miljon mõtet läbi. Selge oli, et tuleb pusletama hakata. Loopisin õhku ka mõtte võimalikust aardest ja kõrval oleval geokolleegil lõid silmad särama, et kas tal on nüüd võimalus esmaleidu teha, kuid selle mõtte nullisin ma tema jaoks kohe ära. Paarikümne minuti pärast olin kodus, sest no kes teab, mitu tundi nüüd pusletada tuleb aga kiirelt sai selgeks, et selles vallas mind tugevaks ei peeta. Kui pusle kokku pandud sain mõneks ajaks oma tavalise neljapäevaga edasi minna, kuniks palutud kellaajaks end puslest saadud koordinaatidele ajasin. Kristjan oli mind geoparklas ootamas ning astus autost välja küsimusega, et kas ma aiman, mis mind ees ootab. No muidugi ma aimasin, et kui mul tema abi vaja läheb, siis lõhnab see tugevalt ainult selle järgi, et nüüd saab RO-NI-DA. Ajee, ajee, Juhhei! Siin eksimusvõimalust polnud. Pagasnikust sai võetud vajalik ronimisvarustus ja suundusime nulli poole, mida Kristjan mul rahulikult otsida lasi. Alustuseks sain ronida pisut slingidega, seejärel (eelnevalt valmis pandud, kuid piisavalt kõrgel, et maast ei ulatuks) liini puu ümbert lahti pusida, et Kristjan saaks köie üles tõmmata. Kui kõik vidinad korralikult paigas, siis juba tavapärast mõnusat ronimist harrastada. See ronimine läheb iga korraga aina mõnusamaks. Vähemalt on mul tunne, et ma aina enam oskan seda nautida. Päris kingituse juurde jõudnuna oli vaade alla äge. Peale Kristjani oli sinna lisandunud veel geosõpru, kes üritasid alguses väga salaja kohale hiilida. Paraku ma nägin sebimist silmanurgast ja tunnetasin, et Kristjan üritas nende kohalolekut varjata. Läksin selle mänguga kaasa ja üritasin omakorda varjata, et ma ei märganud midagi :P Üleval läks kingituse lahti pakkimisega terve igavik. Lasin endale algatuseks mobiili üles saata, sest lampi mul polnud. Üles jõudis helisev telefon. Algselt ütlesin Kristjanile, et kui keegi helistab, et võtku siis vastu ja kui helistab vanaema, et siis ainult talle ei või öelda, et ma puu otsas olen. Muidugi oli see helistaja just tema. Muretses, et ega ta ei sega mind. Mina ütlesin, et ei, mulle võib alati helistada ja mina muretsesin omakorda, et kuidas tal tervisega lood (vanaema on 90-aastane ja tervislik seisund pole kiita), ning rääkisime sellest raskest teemast. Kui see tähtis kõne oli tehtud suunasin telefonilt valguse kingitusele, mis ei paistnud lipsude alt peaaegu väljagi. Teise käega hakkasin lehve lahti harutama. Tükk aega pusserdasin seal. Vahepeal vaatasin alla, kus oli umbes paarkümmend meetrikest puust eemal rohkem valgust tekkinud. Tähelepanelikumal uurimisel sain aru, et need on hõõguvad õhupallid (vähemalt nii nad näisid, tegelikult kinnitati pealamp puu külge ja selle peale õhupall ja see nägi väga efektne välja. Ehk siis neil oli seal hulgaliselt lampe aga mina jändasin siin telefoni valgusega aga sel hetkel ma sellele ei mõelnud). Samuti sain aru, et maapinnalt kostus ka mingit muusikat ehk korralik pidu oli ilma minuta püsti löödud aga mul siin kõrgustes kostus enamasti kõrvu vaid maanteelt tulev automüra. Igatahes pusisin nende lehvidega seal jupp aega ja enne, kui sellega ühele poole sain tuli emmelt veel link GC lehel avaldatud aarde kohta, mis kinnitas asjaolu, et ma ei pea täna enam aaret otsima minema, sest aare on juba mu käte vahel!! Kuni selle hetkeni ma võisin küll aimata, et tegu võib olla aardega aga kindel ei saanud olla. (Igapäevase karbi püüdjana planeerib aju aega ja teekondasid, kust tänane leid kirja saada ja selle koha pealt võisin nüüd rahulikumalt hingata.) Kribasin veel vastu ka, et: "Emme, ma olen puu otsas :D" Ja tema vastas: "Jõudu! Ära alla kuku :D" Logiraamatuni jõudes paiskasin oma esmased õnnekillud sisse ja täitsin sellega terve esilehe ära. Alla tulemist nautisin ka, nagu oskasin ega kiirustanud sellega liialt. Maapeale naastes vaatasid toredad tuttavad näod otsa ja sain hulga kallistusi, mis helge päeva veelgi rõõmsamaks muutsid. Edasi suundusime valgusallika poole, kus mulle alles juurde astudes kohale jõudis, et seal ju lausa lauake kaetud, mis nägi koos metsa veetud serviisiga väga muinasjutuline välja. Oh, ma olin vist lausa sõnatu. Nii palju tundeid käis minust üle, et kohe raske oli aru saada, mis siin toimub. Keegi palus teate GP lehele panna, et kes soovib saab kohe ronima tulla. Keegi teine jälle samal ajal, et Airi - puhu küünlad ära. Mõnus ma ütlen teile! Lihtsalt imeline! Edasi tiksusime seal veel mitu tundi geojuttu puhudes, kooki süües, teed juues. Helen ja Salme kasutasid juhust ja tulid kohale ning kaunistasid õhtut oma kohalolekuga. Suur aitäh teile!

Sügav kummardus teile ♥ kallid geosõbrad! Te olete parimad! Teie planeeritud üllatus õnnestus suurepäraselt, sest mul polnud vähimatki aimu sellest ja tõsimeeli arvasin, et tänane neljapäev tuleb vaikne ja korrapärane, et teha ettevalmistusi järgmiseks õhtuks, mil ma olin teid endale külla kutsunud. Selle järgneva mõnusalt pika õhtu ja vahvate üllatuste eest teile kõigile ka suur-suur tänu!

Aitäh - Aitäh - Aitäh!!!

https://youtu.be/ObRyJkVocpc

Kingi juures

Õnnelik sünnipäevalaps :)