Vareslaid - Hiiumaa laiud

Kui Kõrgelaiule pääseda ja seal liikuda oli mugav ja hea, siis siin oli kõik täpselt teistpidi. Ei pääse saarele ega ka pääse ka saarel hästi liikuma. Eks siis kuskilt läbi pilliroo murdsime end saarele (läbi üsna halvasti lõhnava muda) ja siis läbi kadakate ja muu võsa aardeni... ja teistpidi tagasi. Üsna hea meel, et tehtud sai - niipea kohe seda korrata ei tahaks. Aitäh!

Esteks tiirutasime ikka tükk aega ümber selle mätta, et kust üldse kannataks jalga maale tõsta. Lõppeks rammisime ikka läbi pilliroo. See mis nüüd ees ootas, seda on ainult välismaa filmidest nähtud. Meeletu võss. Õnneks oli kohalikud üksjagu radasid sisse tallanud. Ainuke häda, et need on seal madalad ja maa ligi. No leitud sai.

Taas natuke podisevat paati kuulata ja imelist merd ja toredat seltskonda nautida, aitäh kõikidele!

 1 

Oli tore meeldejääv merereis ja laidudel matkamine. Suured tänud Anule korraldamise eest ja kõigile kes osalesid. Aitäh peitjale aarde eest!

Neljas aare Hiiumaa laidude vallutuste reas. Veidi pilliroogu ja seejärel mööda vaevu märgatavat rohtunud rada aardeni. Aitäh!

 1 

Päeva kolmas laid ja neljas aare. Siin tuli algul natuke vaeva näha, et läbi kõrkjate saarele pääseda. Aga saarel liikumine polnud eriti keerukas, aardeni leidsime täitsa normaalse tee, kus põldmarjavääte, kõrget heina või võsa märkimisväärselt polnud. Mulle tundus juba, et vaikselt tekib rutiin. Paadist saarele, logi kirja, saarelt paati. Väga mõnus!

Aitäh kõigile kaaslastele ja aarde peitjatele!

 1 

Meie seltskonna nimed ja natuke pikem jutt on Saarnaki postituses. Hanikatsilt saabusime Vareslaiule. Siin oli kindlale maale saamine juba põnevam. Tegime tee läbi kõrkjate ning varsti oli tops logitud. Tänan!

Kõrkjate ees oli haisev adruvall, kõrkjate vahel vägevad nõgesed. Saar ise mõnusakene, metsmaasikaidki leidus. Aitäh!

Siin olid kõrkjad. Päris läbi me ei vajunud, aga natuke pidi sumpama. Siis oli klaassiledat jääd… mida ma oma naastudega kenasti läbida sain. Siim jättis uisud randa ja oli libedate suusasaabastega kohati päris ägedaid hüppeid sooritamas. Metsa all muidugi jääd enam polnud. Ka peremeest niitmas me ei kohanud. Aare oli loomulikult viimasena vaadatud küljes. Nüüd on seal meie nimed sees. Tagasitulekuks leidsime pikkadele inimestele sobilikuma variandi kui siia tulles. Aitähhid!

 1 

Kõrgelaiult suundusime edasi Vareslaiu poole. Hülgeid vaatlesime juba eelnevalt teisel pool laidu - niipalju kui nad end meile näitasid, aga vareseid ei mäletagi - kas neid seal oli... Rühkisime läbi võsa aardeni ja linnuvaatlusega ei tegelenud. Ehkki meie paadimees ütles, et sellel saarel loomi ei ole, tundus, et metsanotsud on vist ikka maad sonkimas käinud, näha polnud küll kedagi. Logiraamatus oli eelmise leidjana kirjas maaomanik, lisasime nüüd sinna ka oma nimed. Aitäh peitjale!

Paadimees Endel andis infot, et laiul on peremees kohal, kes peaks natuke seal niitma ja ilmselt näeme teda ka. Vaikselt laiu poole minnes andis Indy märku, et ilmselt on ta natuke suplustest ja kuumast väsinud ja Maris otsustas jääda paati. Paadimees viis meid randa ning mööda pilliroo maanteed kulgesime nulli suunda. Nagu geopeiturile kohane, oli vaja padrikusse ronida. Ja siis hakkasime hõika üksteisele, et kui kaugel võiks aare olla. Ühel hetkel lendas maalennuga kohale Indu ja selgus, et too hüppas paadist ja seejärel Maris ning kahekesi ujusid laiule koos meiega aardeid otsima ;) Ühel hetkel hakkas gps paremini orienteeruma ja leidsime niidetud metsaaluse ja vägagi viisakas kohas oleva aarde. Meie hõiskamine oli ülesse äratanud peremehe, ning samal ajal jõudis ka paadimees kohale. Ütleme nii, et magad telgis ja ühel hetkel kuuled kohas, kus peaksid üksinda olema on aga palju naisterahvaste hõiskeid metsa all. Näitasime aaret ja saime teada, et maaomanik nägi ja kuulis sellest esimest korda. Ja peale väikest suhtlemist alustasime mööda viisakat rada tagasiminekut laevale ja järgmisele laiule.

Nagu geopeituses tavaline, viis tee aardeni meid läbi tiheda võsa, tee tagasi paadini mööda ilusat niidetud rada. Tervitused kohalikule maaomanikule, kes meile laiu ajalugu rääkis.

 1 

Indy väsitas Hanikatsi padrikutes rammides ennast nii korralikult ära et kui tuli aeg hakata ennast Vareslaiu lähedal jälle ühest paadist teise sätitama, ei tõstnud loom käppadelt peadki. Otsustasin, et las ta siis puhkab ja jäin talle seltsiks suurde paati istuma, teised võtsid väiksemaga suuna laiule. Kauaks seda väsimuslebo seal siiski ei jätkunud, nähes silmanurgast, et kaaslastest jupp ilma temata kuhugi ära liigub, läks siuke sebimine paadis lahti… ja päädis sellega, et üks hetk väsinu ka üle parda kargas ja ujudes suuna laiu poole võttis :D. Polnud minulgi siis enam midagi seal paadis uugutada, sulpsasin riietega tükkis oma mustale koonule järele ja ujusin kaldale ning jõudsin teiste juurde kohale just aarde leidmise ajaks :). Maaomaniku suutsime ka oma otsimishõigetega lõunaunest üles ajada, kaaslased koos kapteniga jäid seejärel peremehele enda kohalolu seletama ja aaret näitama :D, ma ootasin seni teisi rannas, kuhu Indy ennast vahepeal jälle käppi leotama hiilis…

Meeldejääva aardeotsingu saime :), aitäh Ingele peitmast.

Vareselaiul maabudes teatas paadimees, et saarel on hetkel üks maaomanikest oma maad hooldamas, et me siis teda ei ehmataks. Kulgesime alguses mõõda niidetud teed ja siis suundusime võssi, aegajalt üksteist valjult hõigates, et kui pikk maa veel aaredni on. Peagi oli konteiner käes ja nimed kirjas. Seadsime sammud paadi poole, kui märkasime suhteliselt aarde läheduses telki ja selle poolt liikumas meesterahvast. Olime härra oma kilgetega lõunaunest ülesse ajanud. Tutvustasime ennast ja selgitasime tema maal viibimise põhjust. Härra oli konteinerit nähes pisut üllatunud, et miks ta ise pole seda märganud. Igaksjuhuks küsisime üle, kas aarde asukoht on tema jaoks Ok ja ta lubas sellel sinna jääda aga palus järgnevatel otsijatel niidetud teed mööda liikuda, see viib ringiga aardeni. Lisaks kuulsime huvitavaid fakte laiul toimunust. Aitäh aarde eest!

Sellest olime enne mööda sõitnud - ei tahtnud peesitavaid hülgeid segada ja nagunii tuli läheneda teiselt poolt saart. Kuna meri oli suht madal ja kivine, siis lähenesime üliettevaatlikult. Läks hästi. Kallas oli muidugi mõnus, kõigepealt poolde säärde soe paks löga, mis nägi välja ja haises nagu Shreki okse. Kui sellest pääsesime, siis tihe kõrkjamets, mis ulatus julgelt meetri üle pea. Kui sellest pääsesime, siis mets ja murdunud puud, kui sellest pääsesime, siis leidsime aarde. Siis käisime selle paradiisi tagurpidi läbi ja jõudsime elusalt paati. See unustamatu mädanenud Shreki okse hais kadus riietelt peale kolmandat pesukorda, meeldejääv aare :) Praegu meenutades on juba lõbus, aitäh peitjale.

 1 

Eks eelnevad logid andsid aimu, mis ees ootama hakkab ja umbes nii oligi. Tänud aarde eest!

Leitud, aitäh!

Aitäh!

Siit maalt hakkas idülliline paadisõit Hiiumaa laidude vahel vaikselt muutuma. Maabusime Vareslaiu saarele Sadamanukil. Kaardi järgi tundus kõige loogilisem koht olevat. Sõitsime paadiga kuhugi mudasesse olusesse. Ma lükkasin jalga spetsiaalselt retsimiseks ja äraviskamiseks mõeldud vanad matka jalanõud. Kusjuures just nendega ma olin 4 aastat tagasi käinud ka siinsetel laidudel. Lauriga tõmbasime paadi veel rohkem mutta kinni. Jalutuskäik nulli oli kõike muud kui meeldiv. Vähem kui nädal aega tagasi oli siin geopeiturite poolt alles käidud aga abi sellest ei miskitki. Läbi üle pea kasvavate kõrkjate, nõgeste ja lõpuks veel täielik džungel, kus ei saa aru, et kas veel enam risti-rästi saaks mõni puu kasvada. Lagendikule jõudes olime niivõrd pimestatud eelnenud võsast, et ei suutnud tuttavat konteinerit esimeste ringidega ümber kadakate tuvastada. Õnneks ennem ahastuse tekkimist ilmus aare välja ja võis mööda kogu tuldud teed tagasi paadini liikuda.

 1 

See oli üks kohutav aare. Lootsin ka, et nullis vähemalt ootab meid ees miskit vaatamisväärsust aga ei jõua kohale miks pidi selle aarde jaoks nii sügavale võssa ronima. Korraliku maabumiskohta polnud ja juba esialgu pidi läbi muda, nõgeste ja kõrkjate ronima. Ja siis veel 100m tihedat võsa. See aare oleks võinud olla kohe metsa servas ja oleks palju parem mälestus sellest jäänud. Mingi vana talukoht võis seal nullis kunagi olla aga no näidata polnud seekord midagi. Saan aru, et talvel võib see jalutuskäik pargis olla, kuid hetkel oli üks kõige hullematest aaretest. Aga vähemalt tehtud. Tänud!

Paadist väljas oli vesi kõvasti üle põlve, lisaks oli pilliroog ja millest läbi tuli murda. Aardeni jõudmiseks pidi ka nõgeseid taluma. Nimed kirjas, üritasime mujalt paadi juurde minna. Ühel hetkel käis reiest jube valu läbi ja siis nägime parves herilasi lendamas. Nõelata sain. Margus oli mingite punaste marjade järele läinud ja herilaste pessa astunud. Läksin ikkagi tuldud teed tagasi. Tänud

Laidude vahel jalutades sai möödaminnes ka Vareselai aare logitud :)

Logisid lugedes tundus sinna pääsemine paras seiklus olema kuid tegelikkuses ei näinud isegi mudat ja täitsa korralik rada viis aardeni. Aitäh!

Tegime kambaga väikese tripi Hiiumaa laidudele ja ühtlasi viskasime pilgu ka sinna tekkinud uutele aaretele peale. Ei leidnud me mõistlikku lähenemisteed ja saime nii muda, pilliroogu kui ka võsa. Tänud!

 1 

Hommik algas Kõrgelaiul, peale hommikupudru söömist ja telklaagri kokkupakkimist võtsime suuna viimasele laiule. Vareslaiu olime eile õhtul otsustanud vahele jätta, mis oli õige otsus.

Paat jäi puhtasse vette ja kalda servas saime siin taas parajas sõnnikus sumbata, et varsti võssa pugeda. Võsa oli siin üsna metsik, pugedes puude alt ja otsides hõredamaid kohti me ämblikuvõrke trotsides sihtkohani jõudsime.

Võtsime lühidalt eilse päeva ja tänase hommiku saared-laiud kokku: oli põnev, nii palju erinevaid kogemusi, roiskunud vetikates sumpamisest kuni lihtsa astumiseni maapinnale, kus samuti jalutuskäik kurjas võsas trügimisest kuni viisaka astumiseni mööda rada.
Kokkuvõttes väga lahe seiklus.
Suur tänu veelkord Piretile ja Mardile kaasa kutsumast. Ka mitu päeva hiljem veel on emotsioonid laes, oli väga kihvt retk.

Nüüd korraks paat veest välja, et see hiljem taast uuesti vette lasta – veel ootab meid Kesselaid.

Aitäh peitjale!

...
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid

Sakiline teekond aardeni

 3 

Startsime Kõrgelaiult 10.40, jõudsime Vareslaiule 11.00. Lehvitasime kitsekestele kaldal, Kõrgelaiu väiksematele. Kõrgelaiu randa oli täna hommikuks jõudnud vetika õitsemise triipe. Meri oli väga rahulik, päike küpsetas täis tuuridel ja asusime leidma lähenemise teed Vareslaiule. Siin saime endilegi üllatuseks kaldale üsna läehadale. Väga sügav merepõhi läks väga äkiliselt üle madalaks. Tuttav roheline vaip hõljus vees, mis siin õnneks ruttu läks üle pori-läga vaibaks ja siis juba tahedamaks pinnaseks. Kuivanud plöga pealt leidsime rohkesti sõraliste jälgi. Edaspidine tegevus oli tuttav. Lööd kahe kaega seina enda ees kahele poole valla, pugemine kadakate, kreegi laadsete ja muude puude alt või ümbert (endiselt pikk varrukas ja pikk püks päästab halvimast). Siinne võsaalune oli usinasti segi pööratud, mis oli hea, sest rohttaimede vaba oli puude alune. Küll oli tore, et Pireti soovitusel me eile õhtul siia rassima ei tulnud. Täna oli uus päev ja uus astumine. Laidudel esimesena minejal on võrkude korje roll, täna oli Merle oksaga ees minemas. Leidsime otsitava, metsmaasikaid ja midagigi hoone asjus ei suutnud me tuvastada. Tuttav tegevus randa tagasi, pugemine, võrkude korje. Notsusid ei kohanud, olime ise parjad põssad palavas võssis. Kuna Mart mere pealt nägi, kus pilliroog liigub ja mõmiseb, sai ta meid lahkesti kaugelt suunata tagasi paadini tulemisel. Võssist välja saamised on ikka kiiremad ja lithsamad seni olnud. Paadiga liikuma saamisel ilmnes, et mõni kivi oli jällegi paati uudistama tulnud, mida randudes siin üldse ei olnud. Müstika. Edasine kulg nüüd Rohuküla sadamasse. Vesi oli 29,2 kraadi kuum. Vareslaiult startisime 11.30 ja Rohukülla jõudsime 12.20. Eile me siit alustasime laidude ringi 12.10 Hobulaiu suunal. Suured tänud Piretile ja Mardile kutsumast ja organiseerimast mitme päevast vinget reisi merel ja laidudel. Tänud peitjale.

 5 

13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Kolmanda päeva kolmas aardeleid (27/30). Olime teekonda paadiga alustanud eelmisel päeval Rohuküla sadamast ja olime jõudnud leida aarded Hobulaiul, Seasaarel, Väike-Tjukal, Tjukal, Harilaiul, Heinlaiul, Saarnakil, Hanikatsil ja Kõrgelaiul.

Eelmisel päeval olime hilise õhtutunni ja suure väsimuse tõttu Vareslaiu aarde vahele jätnud. Hea oligi, sest isegi hommikul puhanuna oli selle aarde juurde minek vaevaline mööda metsikut võsa. Aga tehtud sai ja hea tunne oli paadi juurde tagasi jõuda. Ning veel parem tunne, et kogu see keeruline laidude rägastik hoopis läbi sai. Kuigi alguses oli olnud plaan kohe siit pikalt edasi sõita Kesselaiule, siis nüüd tundus hoopis parem plaan kimada tagasi Rohuküla sadamasse ja sealt autoga Virtsu ning sealsest sadamast Kesselaiul ära käia. Nii saigi tehtud.

Aitäh aarde eest Vareslaiul!

 1 

Tundub, et leitsime eelmiste leidjate georaja läbi pilliroo, see polnudki kõige hullem. Metsa all aga oli küll paras ukerdamine, kui lühikesed riided seljas ja nahk juba punaseks päevitatud. Vist sai ka pärast leidu ujumas käidud, täpselt ei mäleta sest seda sai õige palju antud päeva jooksul tehtud.

 1 

,,Aeg-ajalt käivad saare idaküljel hülged lesimas". - Jah, nägime ka! Üks kollase neoonsärgiga hüljes, kes nimele Kaupo reageeris, oli pidevalt meil seltsis.

Aardeleid, nagu ikka, tuli mõnevõrra vaevaliselt.

 2 

Kõrgelaiu aarde juurest kulges sõit siia rahulikult, kuigi mu meeled olid pidevast jääpinna põrnitsemisest pinge all. Kumbki meist varem sellist retke läbi teinud polnud ja nüüd me olime siin kahekesi lootes parimat ja kartes hullemat. Hullema jaoks olid jäänaasklid kaelas ja terve komplekt vahetusriideid kelgul, mida endaga kaasas vedasime. Õnneks midagi vaja ei läinud. Mul pole vähimat aimugi milliseks ma sellises kriisi olukorras muutuksin. Üldiselt vist kipub olema kaks äärmust. Üks on kaine mõtleja ja läbimõeldud tegutseja ja teine mõtlematu rahmeldisest paanitseja. Kuna teadmisi jääl liikumiseks tundub mu enda hinnangul pigem puudu, kui üle olema, siis kardan sinna teise äärmuse poole kalduda.

Aare paljastus muretult ja nimed läksid kirja 11:03 ning teekond Hanno aarde vallutamise poole võis alata.

Tänud laidudele kutsumast ja taaskasutuse eest!

 2 

Kõrgelaiult edasi pedaalisime tänase lühima laidudevahelise teekonna, kõigest 1,5km. Talvel näevad need laiud ikka hoopis teissugused välja kui suvel kajakimatkade ajal. 4/7 ja jätkasime teekonda Hanikatsi poole.

 6 

Liiga pikk otsimisaeg Kaevatsil tähendas seda, et nüüd pidin merejääl sörkides aega tasa tegema, et niigi hilise tööpäeva alguseks fookus projektidele suunatud saaks.

Tänase jääretke pikim merepealne vahemaa Kaevatsilt Vareslaiule oli tegelikult palju lühem kui üleeilne distants Jäätee aardest Robinsoni juurde, aga sellegipoolest nägin sihti oma silmaga hoopis hiljem. Vareslaiu siluett joonistus uduste piirjoontega alles siis kui sellest kilomeetri kaugusele jõudsin. Huhh, õnneks polnud ikka ära merepõhja vajunud veel :o)

Kaks päeva varem Kõrgelaiult Hanikatsile astudes imestasin endamisi, et mispärast siis Vareslaiul veel ühtki aaret pole. Et äkki paneks kohe ise sinna midagi või? :P Äh, küllap millalgi pannakse, mõtlesin järgmisena. Noh, tol hetkel ei osanud muidugi undki näha, et juba ongi pandud! :D FTF kell 8:41, aitäh.

 1 

Testleid.

Pärast Hanikatsi külastamist liikusime edasi Vareslaiule, mida polnud veel aaretega ehitud. Inge parandas selle vea, minu au oli logiraamatusse esimesena nimi kirja panna. Peidukoha valik on hea, seal on ikka väga võimsad kadakad. Ringi vaadates saab ka aimu kunagisest inimtegevusest.

Lume ja hämarduva päeva tõttu ei hakanud aga pikemalt metsarohket saart avastama, liikusime hoopis edasi Kõrgelaiu suunas.

Aitäh!