Käbikuninga: Slingitaja õudusunenägu

 6 

Olen oma esimese Käbikuninga logimist omajagu edasi lükanud lootuses, et teen lähitulevikus vigade paranduse, kuid iga päevaga saab üha selgemaks, et ilmselt mitte. Nimelt. Leppisime Sportlasega väikese väljakutse - võtta 2024 aasta kilplase tiitel ning kiusu pärast just nimelt slingitada Slingitaja Õudusunenägu. Auhinnaks lisaks igavesele kuulsusele ka midagi vähe käegakatsutavamat, mille tüüp sõltub sellest, kas õnnestub vormistada kogu pakett 24h jooksul või jaguneb ettevõtmine pikema aja peale.

Odüsseia algas pea kuu tagasi nullis, mil 26.07 kell 12:34 stopperi käima panin. Olin põhimõtteliselt valmis järgmise hommikuni ragistama, kui selleks peaks vajadus osutuma. Selget ettekujutust projekti mastaabist ma ei omanud.

Esimene punkt võttis veidi üle tunni. Lisan siia ajaloo huvides kõige olulisemad verstapostid: - Teise punkti tipus näitas kell 14:21 ning tagasi maas 14:41 - III lahkusid jalad maast 14:55 ning maabusid 16:03.

Edasi on lood juba segased. Selle punkti tops oli pooleks ning järgmine koordinaat teadmata kadunud. Pärast tõendavat pildimaterjali, jagas autor lahkelt järgmise punkti koordinaate. Minu õnnetuseks ei seletanud silm maapinnalt mitte midagi. Olen ennegi raisanud suurema osa ronimisaardele kuluvast ajast konteineri maapinnalt otsimisele ning ka Õudusunenäo punkte püüdsin tabada kohati märkimisväärselt kaua, kuid selle IV punktiga lõpuni tulutult. Ekslesin nõutult ringi, kaaludes varakult katkestamist, kuni märkasin helde õnnega pooleks topsi. Ei olnud see IV ega hilisemal arupärimisel vist ka mitte V, vaid hoopis VI punkt, kuid punkt on punkt ning käega lööma ma veel valmis ei olnud. Kogu segaduse ja otsimise tõttu sain hakata (enda jaoks) IV punkti ronima alles 17:24. Saatus naeratas ning selgus, et olin sattunud puhta juhuse läbi peale viimasele vahepunktile, mille all maapinnal leidsin ennast 18:38

Elevuses jätsin fikseerimata lõpupunkti algusaja, kuid võin öelda, et ladvas olin 19:56 ning kahe jalaga maas 20:31. Tagasi autos alles pärast 21:00. Teeb see kokku ligikaudu 8 tundi puhast ronimist ja maapinnal topse otsides ekslemist. Vigade parandus, millest enne rääkisin pidanuks hõlmama teist katset kadunud vahepunkte (eeldatavalt 2) otsida ja need võimalusel ära ronida, aga mitte ei kutsu see perspektiiv. Löön väljakutse lukku ja lepin pimeda õnne/sohiga.

Kogu melu juures osutus slingitamine ise võrdlemisi rahulikuks. Olen õnneks või kahjuks möödunud aasta vältel sääraseid pähkleid lahendanud, et õudusunenäod on praeguseks juba nähtud. Eraldi väljakutset pakkus siiski III punkt, mille innovaatiline oksade kuju ajas enne lahendama asumist ikka veidi nuputama.

Aga - mis kõige olulisem. Sohiga või ilma, sai esimene Käbikuninga aare logitud ning seda varustusega, mis ei nõua IQ >50 punkti.

Algus

Kõik, mis vaja

Veel rõõmus

Seda oli põnev lahendada

Juba murelikum

Lõpu vääriline vaade

Aitab

Lõpp

Lugesime logisi ja jäi silma, et tormiga võib aare jalutama minna.Tänase seisuga oli konteiner küll omal kohal ja ootab julgeid ronijaid.Carmen vaatas kõrgustesse, naeris ja konstateeris fakti, "Et ripub hästi" :)

Leitud, logitud, tänan!

Tulime koos peitjaga hooldama. Mis see hunnik puid siis kahepeale ronida pole. Alguses tegime ka ühiseid fotosessioone,täitsa äge kahekesi kiikuda . Ühe konteineri leidsime puu alt tühjana, õnneks märkas Dauno metsa all ka topsikest, viisin kõik uuesti üles ja kinnitasin puu külge. Puu puu järel ... Neli tundi ja nimi kirjas oligi. Tänud, Kristjan

 1 

Esmalt lähevad tänusõnad Airile, kes algatas selle toreda ronimispäeva aktsiooni. Hoiatus oli ju selge - broneerida tasub terve päeva. Peale parklas ühe hea jahtunud pannkoogi mugimist kõmpisime kohale. Nullis kaardistasime puud ära. Airi läks juba kogemusest edasi ja leidis lõpugi ära. Hanno ja Margus jäid ikkagi köit sättima. Tööjaotus oli igati korralik. Igaüks sai puu otsas ära käia, mõni isegi mitu korda. Omalt poolt sai panustatud ka ühe vahepunkti otsas kõlkumisega ning järgmise punkti koordinaatide konstateerimisega. Kui kõik punktid olid kaardistatud, siis mõtlesime kambaga küll, et kuidas küll terve päev - saaks ju mõne tunniga hakkama küll. Aga vaat kui seltskond on niivõrd hea, siis aeg lendab kiiremini kui oskad arvata. Tagasi parklas olime vist umbes 7 tundi hiljem. Enne tagasitulekut tuli teha veel hooldus, sest möödunud torm oli ühe vahepunkti otsast koordinaadid minema pühkinud. Mirjam õnneks oli terava silmaga ja leidis need metsa alt üles. Sai need siis oma kohale tagasi viidud. Nagu Airi, Margus, Hanno ja Triin olid eelmistel päevadel arvanud, siis järelnoppimist läks tõesti tarvis. Meie esimene 5.0/5.0 aare oli igati selle vääriline ja andis kaasa kogemusi, elamusi ning tohutult palju häid emotsioone. Parklas söödud supp maitses hästi ning edasi oli suund Tallinna poole. Suured tänud seltsilistele, selliseid ronimisi tuleb rohkem ette võtta.

 1 

Ei juhtu just iga päev, et tublid geokaaslased kirjutavad ja kutsuvad 5/5 aaret logima. Ja et kuna meil endil puudub igasugune varustus ja muu laadne väljaõpe, siis ei saa sellised kuldseid võimalusi kuidagi käest lasta. Nii alustasime me Märteniga miinuskraadisest Tallinnast kell 7:30 hommikul sõitu, et 10ks antud aarde parklasse jõuda.

Veidi saime oodata ja autos sooja nautida, kui seltskond kohale jõudis. Üsna pea olid vajalikud ettevalmistused tehtud ning saime tallataksoga liikuma hakata. Heade kaaslastega kadusid kilomeetrid justkui lennates ja üsna pea olime sündmuskohal. Airi tegi targa näo pähe ja asus kohe loogika ja kogemuse põhjal viimast puud otsima (selle ta muidugi ka leidis). Meie teised aga olime veel targemad ning tegime ikka esimeste puude juures ka sooja. Seltskond oli just parajalt nii suur, et igale ühele jätkus vaat et tema enda puu. Vallutasime puid nii et mühises, ikka köis üles, orav üles, orav alla, köis alla. Puu otsas oli tore jõlkuda, maapinnal oli kohati üsna jahe, aga puu otsas oli palav.

Üsna varsti olime omadega täieõigluslikult viimase punkti alla sättinud ning saatsime tubli Airi karbile järgi. Seekord läks nii, et logimine toimus kõigi jaoks maapinnal, aga eks muidu oli ju ronitud kah. Uurisime lähemalt ka logiraamatut ning tõdesime, et kehvemal juhul peab üks meist veelkorra varasema puu otsa ronima.

Selle au sain mina, sest esiteks oli tegemist minu puuga (:D) ja teiseks suutsin ma puu otsast pudenenud topsikud metsa alt üles leida. Enne jõudsime muidugi peitjale oma muret kurta ning genereerisime hulganisti lahendusi, kuidas asja parandada. Aga kui topsid said leitud, siis polnud muud, kui topsid ja parandusvahendid kaasa ning kõrgustesse. Teine kord oli hulga raskem, polnud seda jõudu enam, aga parandada oli seevastu tore! Taas maapinnal, saime rahus hakata autodeni kõmpima. Seal peaaegu-peaaegu ootas meid juba aurav supipott ning muu hea parem. Sai puhata ja geojuttu ajada. Uhke värk!

Tegime seal ka plaanid Tallinnasse boonust logima minna. Ja üllatus-üllatus, ega me sellest plaanistki ära ei suutnud öelda :D

Antud aarde seltskonnale aga suurimad tänud kutsumast, juhendamast, innustamast! Kui need 5/5 aarded nii lihtsad on, siis pole ju elul vigagi :D

Ja muidugi aitäh ka peitjatele, kavalad olete, aga meie olime kavalamad :P

 1 

Kedagi teist jalgrattaga me oma whippetikambaga metsaserval vist kohtasime. Meil oli ka puudega seotud üritus, see igasügisene - lehed ...

 7 

Seda tulemist siia sai pikalt ette planeeritud, ilma vaadatud ja aegu sobitatud. Nüüd jooksid kõik otsad kokku ja poole seltskonnaga sai juba eelmisel õhtul kokku saadud, et plaani pidada, mis aga kujunes rohkem niisama mõnusaks geomula ajamiseks. Hommikul kümne paiku rivistusime kõik esimeses parklas. Margus kuhjas oma ratta vajaliku varustusega üle ja pani nulli poole ajama. Ülejäänud seltskond astus kand ja varvas mõnusas tempos talle järgi tehes teel veel paar aarde otsimise peatust. Kus Hanno sai hetke koorma maha panna, kuna temalgi oli ronimisvarustus kaasas aga erinevalt Margusest tassis seda seljakotis kohale. Poolel teel selgus, et mõlemad olid binoklid autosse unustanud, kuid tagant järgi võib öelda, et enamik vajalikke vahepunkte sai leitud selletagi ja üsna hõlpsalt. Kohale jõudes oli meil kohe palju uudistamist ja mina uudistasin nina taeva poole kohe lõpuni välja ehk teisiti öeldes usaldasin oma sisetunnet ja enne ei peatunud, kui lõpu kast sai leitud. Teised olid selleks ajaks esimesele puule köie kaela riputanud ja asusid vallutusretkele. Asjadest ette rutates tuleb aga tõdeda, et te võite ju nii teha, nagu mina tegin aga siin on need asjad väikeste vimkadega ja päris lõpust ainult siiski poleks piisanudki ja ega ma seltskonna ronimistuhinat peatama ei hakanud, Igaüks sai oma noosi omal moel kätte. Kes kaasa elades, kes nõu andes, kes tunde lugedes ja külmaga võideldes. Kuigi alguses tundus suht utoopia, et mida siin siis terve päev küll teha on siis hiljem sai tõdetud, et juu see meretuul need tunnid ära puhus. Igatahes kuhugi need vuhisedes märkamatult üksteise järel aina kadusid. Aga mõnusas seltskonnas ei pane seda tähelegi enne, kui see möödas on. Ühel hetkel said meie nimed logiraamatusse kirja pandud aga miskit vajalikku jäi esimesel tiirul puudu. Tekkis väike mõttepaus. Mõned päevad enne visati küll ühises chati aknas maha nali, et ei tea, kas puude otsast ongi enam midagi leida, et selline torm tulemas, et äkki tuleb järelnoppimist teha. Seda aga, et see tegelikult ka nii juhtub, poleks osanud arvata. Lõpetasime siis selle aarde saaga sellega, et otsisime esiti otse puu alt, et äkki on midagi maha kukkunud aga leitud said need alles siis, kui Mirjam taipas hoopis kaugemale metsa alla pilgu heita. Paistis küll sedamoodi, et ilmselt seesama hiljutine tormituul oli vajaliku info mööda metsaalust laiali loopinud. Igatahes kõik vajalik sai imekombel leitud, köis uuesti üle puu tõmmatud ja puu otsas veel väike hooldus tehtud leitud kaasas olnud vahenditest. Loodetavasti püsivad need asjad seal nüüd paremini. Nüüd polnud muud, kui kand ja varvas taas parklasse, kus enne, teadagi, mis aarde poole suundumist, sai veel tilga sooja suppi, tühjaks läinud mao rahustuseks, lürbitud. Äge päev oli!! Tänx toredale seltskonnale ning peitjatele tehtud töö eest!

Veosuksu

Need täpid seal puu all on geopeiturid

 3 

Täna sai suurema osa päevast Käsmus veeta. Ilm oli suurepärane. Päike säras taevas. Sügisene loodus ol imeline. Meri sillerdas vastu. Mina ei roninud, aga küll tegin eeltööd, mis vähendas otsingu aega :) Taneli katsetused drooniga olid ägedad. Nii vähe jäi puudu, et oleks ka sellega õnnestunud. Küll oli metsa all jalutajaid koertega. Üks koer oli nii põnevil ja vaatas üles, mida Tanel seal puu otsas teeb :D Tutvustasin matkajatele geopeitust, kes olid sellest mängust isegi kuulnud. Nüüd said teada, milline on raskeim raskusaste. Aitäh!

Kuna kuulda oli, et see on ikka korralik multi, siis sai igaks juhuks terve päev varutud ja seega oli loogiline päeva just siin alustada. Kuna võrreldes eelmise külsatusega oli märke lisandunud, siis oli Juba esimene punkt võttis kukalt sügama, et kuhu poole õige suuna peaks võtma. Lõpuks hakkasin siiski otsast peale. Edasi läks üllatavalt ludinal ja logiraamatuni jõudes oli kell alles 14. Kõige rohkem aega läkski vist viimases punktis ja sedagi sellepärast, et tahtsin katsetada oma ideed drooniga nööri puu otsa saamiseks. Paar esimest katset ebaõnnestusid väga napilt, mis andis innustust veel katsetada. Lõpuks isegi sai tulemus paljulubav ja alles köie üles vedamisel selgus, et koht veidi kahtlane on ja riskide maandaminseks tegin ammuga mõned lasud, mis ka lõpuks sihile viis. Aitäh peitjale.

 3 

Enne selle aardeni jõudmist ajasin rinna mõttes kummi, mõtlesin enda Kihnu "saavutusele" ning olin üpris kindel, et kui juba pealkirjas slingimist mainitakse, siis küll ma selle slingitud ka saan. Õnneks unustasin hommikul slingid maha, nii et vanajumal hoidis mind jälle ühe lolluse tegemisest.

Juba esimese puu alla jõudes veendusin, et aarde nimi on igati õige. Ma arvan, et slingitajad siin slinge ronimiseks ei kasutaks, kui siis ainult rippumiseks...

Meil aga läks väga kergelt - Merle ja Silver olid suure töö ära teinud ja köie paika saanud. Järgmistes punktides läks ronimisega kiiresti, kuid köie paikasaamine võttis kõvasti aega. Kui viimane puu alistatud ning Käsmu kurikuulsaim täpp roheliseks sai, siis oli ikka päris hea tunne. Iseenesest oleks tahtnud geopäeva pikemaks venitada, aga kuna kohtutähtajad ei oodanud, siis võtsime nina tagasi Tallinna poole.

Aitäh kaaslastele, teiega iga kell!

 5 

Kui Silver hõikas, et plaanib täna õue mängima minna, ei läinud kaua ja ta sai omale mängukaaslased kampa. Vaid üks liituja oli viimase hetkeni kahtleja, veel hommikul kahtlustasime teda küll meile üllatuse tegemises, aga õhtuks saime kinnituse, et eile pole käbikuninga raja latvades keegi kõlkumas käinud;).

Olin siin Käsmus piki mereranda just hiljuti jalutamas käinud ja nullis ootav puu oli matka käigus üle vaadatud, samuti oli teada, et siin uhkeid võimsaid männipuid jätkub. Aarde nimigi slingitaja õudus, mis viitas, et multi võib tähendada ju oi-oi-kui-palju puid…:)

Jõudsime Silveriga esimestena kohale ning asusime nullis toimetama, õige pea olid Liis ja Kaupo ka kohal ning jätkasime ühiselt puude vallutamist. Tiimitöö sujus hästi, tugev meretuul ja tihedate harudega puud püüdsid meie tegevust küll pidevalt raskemaks muuta, aga järjekindlus viib sihile ning puu järel puu jõudsime viimase puuni.

Juba esimese puu ladvas kõigutas tuul kõvasti, aga viimaseni jõudes tundus küll, et ronijal oleks pidanud igaks juhuks kivid taskus olema. Õnneks turvavarustus on aga ju küljes ning tuul puuladvas olijat metsa ega merele lennutada ei saanud.

Kambaga oli tore nagu alati. Üksi siinseid puid ette ei võtaks.
Aitäh kaaslastele ja peitjatele.

 5 

Silver tahtis algul üksinda geotuuritada. Sai kohe sabast kinni haaratud ning kamp kokku pandud. Meil Liisiga start hilines, nii et teistega kohtusime aarde juures. Merle juba ronis ja varsti sai minna järgmisse kohta liini püstitama minna. Puud on siin vägevad ja pole vaja karta, et oks ära murduks. Samas on jälle läheduses olevate puude ja võsa tõttu raske liini paika saada, eriti veel käsitsi visates. Meeskonna abil sai siiski kõik tehtud ning mõndadele mugudele ka hämmingut pakutud. Aare nimi on väga tabav, "ainult slingitades" challengit ise küll täita ei sooviks. Aitäh peitjatele ja kaaslastele.

 6 

Tänane päev oli broneeritud geopeituse tarbeks. Igasugu mõtteid oli tekkinud, aga ega otseselt ei suutnudki ära otsustada kuhu suunas jooksta. Üksi mõeldes jäi sõelale Viljandit lammutama minna, nii et skoori oleks punasesse tõmmanud. Aga asusin ka uurima mida gäng sellel päeval teeb. Ja kui selgus, et neilgi soov/ võimalus/ huvi sellel päeval miskit korda saata, siis kiirelt jäi sõelale Käsmu käbikuningas, mis juba nii mõnedki korrad kõneainet pakkunud. Kuna juba varem siin radadel olnud, oli kohe teada, et ka rattad tasub kaasa võtta. Merlega jõudsime esimestena kohale, pakkisime rattad sõiduvalmis ja asusime nulli poole teele. Mõnusalt metsateel kulgedes jõudsime rannaribani kus tee kitsaks ja käänuliseks läks. Üldiselt mulle meeldib ka sellistel teedel sõita, aga mitte siis kui pakiraam on rasket spetsiifilist varustust täis pakitud. Vaikselt edasi kulgedes, jõudsime soovitud punkti ja möll võis alata. Ei läinud kaua, kui Liis ja Kaupogi kohale jõudsid. Brigadiri polnud vajagi, kogu gäng teadis väga hästi kes ja kus saavad otsimisel kasulikud olla. Tiimitöö töötas suurepäraselt, ainult täpsusega olid tõsised probleemid. Päeva jooksul aina enam tõusev tuul ei teinud ka asja üldse kergemaks. Lõpupoole tekkis tunne, et kõrgustesse jõudes olin nagu lipp, mis vardasse tõmmatud ja lehvima peab. Sellegipoolest alla andmise plaane polnud ja rassisime kuni võiduka lõpuni välja. Puusalt öeldes kulus autost autoni ca 5 tundi. Polegi see aasta ühegi aarde peale veel nii palju aega kulutanud. Aga tasus tulla, elamus omaette.

Pooled käbikuningad tehtud, Pikk maa veel minna. Eks näis millal ülejäänud ette jõuab võtta. Tänud.

 3 

Ma nägin juba enne siia tulekut õudusunenägusid selle aarde kohta, aga ühte viis-viis aaret oli tabelisse hädasti tarvis. Olin juba ammu Kristjanile maininud, et kui avaneb võimalus selle aarde külastuseks, siis andku kindlasti teada. Nii siis ükspäev tuligi kutse, aga kuna nädalavahetuse plaanid olid kõigil juba tehtud, siis pidi leidma mingi teise päeva. Reedeks siis saigi kokku lepitud ja õnneks olid mul tööl kuu lõpuga seotud toimetused enamvähem ühele poole saanud. Ainult hommikupoolikul tegin veel viimased pingutused ja võiski Käsmu poole startida.

Kohale jõudsin väikese hilinemisega, aga õnneks ei olnud teised veel kaugele jõudnud ja leidsin nad kenasti ülesse ning juba saigi esimene start puu otsa tehtud. Edasi läks juba nii nagu eelnevate logide piltidelt näha... üks puu otsas teised puu alla puhkamas ja siis vahetus ning lõpus käisime kõik korda mööda üleval oma käega logi kirjutamas.

Tore ja väsitav päev oli. Suured tänud kaaslastele ja erilised tänud muidugi Kristjanile ja Simonele, et nad viitsisid selle päeva meiega veeta.

 9 

Ma ei mäleta, et ma kunagi varem oleks ainult ühe aarde äralogimiseks 7 tundi nonstop spordipäeva looduses pidanud :D. Aga täna just nii juhtus ja õhtu lõpuks ma ei oleks võinud olla rohkem väsinud ja rahul /pea alaspidi naeratav emotikoni märk/.

Tegelikult algas kõik juba kolmapäeval, kui Kristjan lajatas catti võimaluse Käsmu Käbikuningat ronida. Noohh… Suvesse mahub nädalavahetusi teadagi ainult 12 ja nii olid ka minul nii laupäeva kui pühapäeva real juba plaanid. Aga kuna Simonel ja Kristjanil on parasjagu puhkus, oli võimalik asjad kombineerida ka reede peale. Oi ma olin elevil, tegin jututoa kõrvale telefon pihus AceVentura võidutantsu ja alles seejärel hakkasin vaatama, kuidas ma nüüd selleks kokkulepitud reedeks ise muude kohustusteta päeva saan :D. Õnneks maailmal on kombeks asjad kenasti tasakaalus hoida ja kuna mul eelmine suvi oli väga töine, on selleks aastaks jälle puhkamise tööjärge rohkem ees :). Ja nii ma siis täna hommikul kl 9:40 linnast Käsmu poole startida saingi, must satelliit ka loomulikult keras tagaistmel…

Käsmu kohale jõudes Simone ja Kristjan juba ootasid meid tõkkepuutaguses parklas ning peale mõningast ronimisvahendite (ümber)komplekteerimist võisime hakata nulli ja meie vahel laiutavat 4 kilomeetrit vähemaks astuma… Sellist nats eel-Erna programmi enne päris aarde juurde jõudmist pole meil ka vist varem ühegi karbi juures olnud? :D. Ning 1 h 20 min hiljem olen siis juba pildistanud andmeid järgmise vahepunkti kohta :).

Ma ei saa hakata siin teile rääkima, palju multil oli vahepunkte ja mis lahendused jne, minge üllatuge ise ;). Aga seda ma võin küll öelda, et see on päris kindlasti kõige vingemate vaadetega multi, mida ma ever leidnud olen :). Ja meil oleks vähemalt tund kui mitte kaks kauem raja läbimiseks kulunud, kui Simone ja Kristjan poleks usaldanud meid osaliselt omapead seal toimetama, nt peale vahepunktis lõpetamist köit maha võtma või ise oma ronimisvarustust köie külge asetama. Aga nad usaldasid ning lippasid ise samal ajal ette järgmisesse punkti köie ülesvedamiseks vajalikku liini valmis sättima ning meil oli saabudes siis võimalik toda kõige raskemat tööd ja pikemat ootamist mugavalt skippida…

Üldse peab ütlema, et see Käbikuninga sari on mu teadmistele ronimisvaldkonnas hästi mõjunud, mõni nädal tagasi Reigo kõrval sain kunnipuude all vajalike toimingutega vahetult abistamise käigus natuke reaalset praktikat/asju lähemalt näha ja täna siis võimaluse Simonelt ja Kristjanilt sajaga üks hea õppepäev juurde võtta, nii tegevusi vaadates, asju küsides kui ise sidumisi tehes… Ja muidugi ronides :). Õhtu lõpuks oskasin juba peitjate paremad sõlmenipid järgi teha küll, kui nii edasi läheb (ja veel käimata kaheksa puu läbironimiste vahele väga suurt pausi ei tule ;)) julgeksin ehk mõne lihtsama eksemplari juures finaaleksamiks isegi täitsa ise proovida varustuse enne logimaminekut üles sättida :).

Oli väga-väga vinge päev, aitäh Simonele ja Kristjanile vägeva aarde eest, meid lahkesti Käsmu kutsumast ja terve päeva meiega tegelemast :). Ning Helenile, Salmele, Marile samuti aitäh, seltsi eest, oli 7 tundi lahedat sporti väga toetavas ja teineteisega arvestavas seltskonnas :).

Minek!

Selline püss! :)

Vaade

Sõlmede tegemise näidis

Peitjaoravad :)

 4 

Kui neljapäeva õhtul saabus Marise suu läbi meieni teade, et Kristjan pakub tänaseks Käsmu Käbikuninga ronimise võimalust ja vaja oleks päev vabaks teha, siis hakkas kibekiire sättimine. Salmel oli siiski vaja mõned tunnid koolis olla ja minulgi olid tööl mõned hommikused tegemised. Kuid keskpäevaks saime linnast liikuma ja suuna Käsmu poole. Kui kohale jõudsime, siis oli Marisel juba esimene puu vallutatud ja askeldamine käis teises vahepunktis. Siin läks aega päris pikalt ja vahepeal jõudis meiega liituda ka veel tunnike hiljem linnast startinud Mari. Kuna vahepunkte oli palju, siis ronida said kõik mõnuga ja aja sisustamiseks said maapealsed sõlmekoolitusi teha, süüa ja niisama lobada. Ilm oli siin mere ääres tegutsemiseks lausa super. Kui päike liialt pähe kütma hakkas, siis sai vahepeal puude alla vilusse sääskede seltsi minna ;)
Vaikselt punktist punkti liikudes olime lõppu jõudnud täpselt 7 tundi peale esimese vahepunkti leidmist. Tänu peitjate suurele-suurele abile sai meil see aardeleid teoks, ilma varustuse ja terve päeva kestnud toetuseta poleks iial see võimalikuks saanud. Ka meie ronimistiim oli väga mõnus, tööjaotus oli igas punktis ideaalne ja kõik said oravad olla just niipalju kui jõudu ja tahtmist jätkus.
Suur-suur tänu, oli väga vahva päev Käsmus!

Tunde kulus seal üsna ohtralt, aga nimed said kirja ja kõhud said täis. Tänud aarde eest!

 1 

Tegime enne korralikku grilli ühe väikese sutsaka. Mis võttis küll lõviosa päevast. Tänan peitjaid!

Käsmu multi jaoks võtsime ronimiseks kõike topelt kaasa ja parklast algusesse liikusime ratastega. Esimeses punktis lendas abiliin puu otsa nii, et ükski ots enam maapinnale ei ulatunud. Lennutasime siis teise abiliini puu suunas teele ja sellega ka köie üles. Vahepunkte oli rajal pea tosin, nende lugemine läks meil igatahes sassi. Tänu kahele varustuskomplektile läks meil kõigi puude vallutamine kiirelt, liinid saime igal pool üles 1-2 lasuga. Puud ise olid slingitajatele tõelised õudusunenäod ja meil ei tekkinud isegi mõtet nende slingidega vallutamiseks. Tänud rajameistrile ja ronimiskaaslastele! Järgmiste ronimisteni!

 2 

Autod jäid esimesse parklasse ja peale kahe ronimisvarustuse komlekti ratastele laadimist alustasime läbi Lindron 2 aarde teekonda nulli. Kuni mere äärde jõudmiseni oli täitsa rattasõbralik tee, kuid viimased paarsada meetrit mere äärset rada tundus mõistlikum pigem ratast käekõrval lükata.

Peagi oli sihtkoht selge ja sihik paigas. Peale parajat prohmakat saime rõõmustada, et kõike varuga on. Seni, kuni Margus ja Marko päästetöödega tegelesid, saime meie Ovega teise liini ja selle abil ka köie paika. Olin just ronimisega alustanud, kui ootamatult ilmusid koerajalutajad, kes osutusid eelmise nädala paadiseltskonnaks samas paigas :D

Eks ronimist oli siin omajagu, kõik said oma käega topse puutuda ning mõlemad varustuse komplektid said usinasti kasutust. Kui parajasti pidi maapeal vaatlejana tegevust jälgima, siis oli ikka hea meel, et need puud siin tõsise slingitaja õudusunenäo vääriliseks on sirgunud ja merelt puhuva tuule oluliselt tasasemaks summutasid. Slinge tegelikult julgestuseks sai paar korda siiski kasutatud, kuid õnneks põhi ronimise sai kiirema varustusega teha.

Lõpuks peale korralikku ronimis rallit ja logiraamatu teise rea määrimist oli ikka hea meel, et tagasi autodeni saime ratastega vurada. Kuigi nii 400m enne autosid otsustasime aja maha võtta ja kenakese kosutava lõunapausi maha pidada.

Oli igati seikluslik ja vahva ronimispäev. Tänud peitjatele ja kaaslastele.

Üleval

ja samal ajal all

Sellist multit on oskusliku kambaga eriti mõnus teha, eriti kui üksinda sellist asja ilmselt isegi varustuse olemasolul ette ei võtaks. Kiiremaks punktist punkti liikumiseks kasutasime jalgrattaid, mis vaatamata vihmaveest pehmele maapinnale või kividest ja juurikatest takistustele said oma ülesandega väga hästi hakkama.

Ilm küll meie vastu eriti leebe ei olnud, aga eks siis sai vahepeal puu otsas sooja tehtud :) Mingist hetkest tuli siiski päike ka välja.

Multiaarde enda punktide kohta palju reetma ei hakka, aga igatahes oli tore taaskord ühes oma lemmikpiirkonnas liigelda ja sel korral seda ka väheke teistest kõrgustest nautida. Hea teostus, aitäh!

Leitud. Tööd oli jah palju. Tänud peitjale

 1 

Sekretär-asjaajaja amet pole kerge. Kõigepealt Raul EI, Raiko JAA. Siis kõik JAA, aga parkla vale. Lõpuks kõik kohal, ja seiklus sai alata. Esimese asjana torgati vai näppu. Minnes sai salamahti seda posti Rauliga jagatud, nagu oleks 1000 meetri teatejooksu teinud. Siis paber, pliiats, numbrite sisestamine apastraati ja muidugi pildistamine. Sai ka mõnda asja sealt varustusest veel katsuda, aga ronija turvalisuse huvides taandusin paberi ja pliiatsi juurde. Muidugi kõige armsamaks asjaks jäi ikka see kepp. Kes teab, äkki kunagi muutun väiksemaks, kergemaks ja lähen üldse Raiko juurde tööle. Tänud peitjale aarde eest.

 1 

Õudusunenäost oli siin asi kaugel. Slinge ronimiseks ei kasutanud, abiliseks oli efektiivsem ronimisvarustus, mida olen juba aastaid ronimiseks kasutanud. Iga seltskonnaliikmele jagus tegevust. Igati tore ja kaunite vaadetega aare. Soovitan. Suur aitäh peitjatele.