Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
RR ehk Romantilise Rannatee geotuur viib teid avastama rannajoont Virtsust Läti piirini. Kohad on geosõbralikud, astu julgelt uudistama.
Manija on täpselt õige suurusega saar, et usin karjakoer Semu jõuaks kõigel silma peal hoida. Kus on tema lambad Nööp ja Piret talledega? Ega mõni kass pole ilma loata julgenud naabertallu kõmpida? Kas praam juba jõudis ja kas keegi ka tema valduseid külastab? Milliseid põnevaid lõhnu ta mere tagant kaasa toob? Kas pai ka saab?
NB! Jälgi tähistust!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (3), lahe_teostus (3)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC97PR8
Logiteadete statistika:
36 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 37
Saare külastuse eesmärk oli leida siin kolm aaret. See oli esimene. Tänud
Seadsime end majutusse sisse ja logisime esimese leiu saarel. Aitäh!
Leitud kollektiivse otsingu tulemusel. Aitäh :) soovitan otsida.
Aitäh peitjale!
Veetsin väga fotogeenilise ilmaga paar tundi siin saarel. Ühel pool saart oli sünged pilved ja teisel pool kaunis päikseline ilm. Saar jättis väga meeleoluka minu mälusoppi ja oleks tahtnud veel kauemgi seal olla.
Kohe kui autost välja astusin tuli Semu haukudes minu poole ja ei tundunud üldse semulik. Natuke nuusutas ja siis kutsus juba perenaine ta aeda tagasi. Tagasiteel tulepaagi juurest tulin siia nime kirja panema ja siis hakkas Semu aiaväravas haukuma. Kui perenaine peale käratas, siis jäi ikka vait. Mu tuttaval on sama tõugu karjakoer ja täiesti vastupidise iseloomuga.
Olin aarde lähistel ühel üritusel. Kui kaardi lahti lõin, siis oli aardeni vaid 60 meetrit, mis nii viga. Aarde leidsin kiirelt üles, kui parasjagu logimisega tegelesin, siis tuli ka Semu asja uurima. Kena teostus. Aitäh peitjale.
Ikka veel teel Kihnu, seekord aga juba väikse merereisi kaugusel. Saarekese esimene, jalgsi, plätus, üsna kiire sammuga. Sest juba mõni aeg hiljem pidi spetspraam meid mandrile tagasi viima, et sealt juba liinipraamiga Kihnu reisida. Paraku me Semu ennast ei kohanudki, lambaid ja paari elanikkugi nägime ära, ka Marki. Aare oli kenasti tehtud, tore et Semu seda valvab. Aitäh meid väikesaarele kutsumast!
Kuus aastat tagasi käisime siin saarel ja selle ajaga on asju arhiivi läinud ja samas ka uusi tulnud. Saarel erilisi muutusi vist toimunud pole. Aga oli tore taas see jalutuskäik ette võtta. Tänud!
Lasime endid Manijale viia ning hakkasime aarete poole astuma. Parasjagu jõudsime kõik kolm üles leida, mis meil enamusel leidmata olid. Päike paistis ja päris palav oli. Aitäh jälle siia kutsumast! Semu ei kohanud.
Nii pisike saar ja nii tihe liiklus. Pidevalt mingi sebimine käis. Kohale jõudes tervitas meid lahe must karjakoer ning pererahvas. Logisime, lobisesime mõne sõna juttu ja lonkisime edasi. Aitäh!
Jalutasime tulepaagi juurest siia. Väga soliidne aarde teostus. Tänud.
Peale geojaani oli plaan kajakiga ennelõunasel ajal Manijal kindlasti ära käia kuna pärastlõunaks lubas tuule tugevnemist. Paar aastat tagasi käisin Manijal ja Sorgul üle jää rattaga, täna siis kajakiga. Järgmine kord vist peab Manijale minema ujudes. Semu iki mul Manijal teine otsitav aare ja siin ootas ees eriti uhke aardekarp.
Siin nägime täna liikumas esimest inimest, majaperemees toimetas kaugemal loomade juures. Ülejäänud kohalikud püsisid ilusti toas, ehkki ilmselt kardinate tagant meie läbi saare jalutavat nelikgruppi vaadati… Äge peidukas karbile meisterdatud, minu poolt tulevad aardele soovitussildid & aitäh peitmast :).
Tänase koerailmaga polnud karjakoer Semu kuskil näha. Ju veetis ta pühapäeva toasoojas, sest ega ju lambaidki polnud väljas. Vaid mõned karvased ja sarvilised elukad piilusid meid aia tagant. Siin nägime ka esimest inimest saarel. Peremees asjatas oma loomade juures. Meie toimetasime vaikselt aardeposti juures. Karpi panime ka ühe ränduri.
Juba sadama juures sai selgeks, et teed on siin libedad, seega tõmbasime kohe tallanaelad alla. Aga ikka võttis päris sageli libisema. Isegi naelad ei pidanud lõpuni vastu ja kippusid lahkuma. Tagasiteel korjasime need kõik ilusasti mandrile kaasa.
Ilm läks rahulikumaks, isegi toredaid mälestusi täis Sorgu saar hakkas kenasti silmapiiril paistma. Alpakad olid seekordi ilusasti õues ja tervitasid ning uudistasid meid. Marki maapeale ehitatud illuminaatoritega laevas kapteni liikumist ei näinud ja lambadki häälitsesid vaikselt tal vaid laudas. Puudele ehitatud onnid tundusid kuidagi räsitumad kui eelmine kord ja kulg viis seekord palju kaugemale kui seni olime külastanud.
Väga vahva ja uudistamisi väärt teekond, mis meid siis vahepunktina viis toreda aardelaekani.
Kui seni olin arvamusel, et see Manija ikka selline pisike saar on, et tsuts ja oledki teises otsas, siis selgus, et pole ta nii pisike ühti. Selleks, et siia Semu juurde tulla tuli mööduda saare südamest ehk Lambapoest ning üldsegi oli siia sadamast 2km, linnulennult. Seega, paras vantsimine, mille jooksul saime mitu korda näha, kuhumaani ulatus 2005.a. jaanuaris merepiir ning mõlgutada mõtteid teemal, et kui palju üldse sellest saarest 50 aasta pärast alles on. Kui me kõik üheskoos paneme sellele kliimasoojenemisele piir, siis loodetavasti on palju alles.
Aarde juures nägime toimetamas ATV-ga peremeest, kes oma loomade eest hoolt kandis, meie suhtlesime sõbralike kutsudega ja logisime aarde. TB-de vahetust tegime ka. Aitäh!
Alustasime siis pikkade jalutuskäikude sarja, mille peamiseks põhjuseks jäätunud veed. Kõle ja lõikav tuul oli minnes vastu ja kummik hõõrus, aga kiire leid tegi tuju heaks. Kallo jättis ränduri ja meie võtsime ränduri. Aus kaubandus ;)
Käisime kajakitega Semul külas, kes meid rõõmsalt tervitas. Aitäh!
Lao sadamas vaatasime kuidas väike mink sadamasillal ringi toimetab ja vettehüppeid teeb. Peale looduse jälgimist tõstsime oma kajakid ka vette ning aerutasime Manijale. Saarel jalutasime punastes kuivakates rõõmsalt ringi ja tegime Semule pai.
Tänan peitmast.
RR tõi meid Kihnu tuurile ja esimesena jäi hoopis ette Manilaid. Sättisime end hommikuse Manniga Munalaiust teele. See paadisõit käis ikka imekähku. Sadamast seadsime sammud majaka poole. Ilusad vaated külavahelt jäädvustatud. Sellest aardest sai tänane esimene logi. Ka Semuga sai tutvus sõlmitud. Tänud peitjale!
Romantilise rannatee seeria aaretega on Manilaiul minu esimene kokkupuude, nüüd juba teine, sama tore kui esimene. Semu küll ei kohanud, aga eemal märkasime sagimist, seni tunduski, et oleksime nagu saarel täitsa omapead. Tervitasime laagrilisi ning jätkasime oma toredat päeva.
Aitäh vahva aarde eest.
...
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond :)
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid
13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Esimese päeva teine aardeleid (2/30). Alustasime oma paadiga Munalaiu sadamast. Manija oli kuum-kuum ja tühi. Kõik sealsed inimesed ja loomad ja linnud olid troopilise õhumassi eest peitu pugenud. Ainult neli geopeiturist turisti jalutasid saare peatänaval higiniredest nõretavatena. Siiski selle aarde lähistelt leidsime elu ja läksime seda ka uudistama! Nimelt pidasid siin varjulises kohas kunstilaagrit Tallinna noored, kes voolisid savist kujukesi. Neile koht ja laager väga meeldis. Siit ostsime kaasa ka väga toreda saare kruusi koos kohviga. :) Aitäh väga toreda aarde eest!
Riida talus oli palju lapsi laagris osalemas. Parajasti vooliti savist nipsasjakesi. Tänud peitjale.
Semu ei kohanud, küll aga kohtasime oma geotuuri ajal waze'eid, lambaid, lambakoera, rästikut, colgate'i ilma sabata kopraonu, kes võis sama hästi ka opossum olla (pimedas ei saanud täpselt aru), veel ka kassi, tavalist koera, alpakasid, veelkord lambaid.
Meile ei meenu, et ühtegi koera oleks saarel kohanud. Aga siiski koht oli ilus ja jalutades avastab palju rohkem kui kiirete sõiduvahenditega.
Eelmisel saarekülastusel nii kaugele jalutada ei saanudki. Vihmutid töötasid, koer käis meid üle kontrollimas. Mõnus oli paadi varjus logida, aitäh!
Siin tervitas meid lausa neli koera. Teele jäid veel alpakad ja kohalikud kitsed. Aitäh.
FTF kell 12:11. Sellele aarde lähendes jõudsime järele ühele grupile inimestele, kes suundusid Riidale. Geopeiturid nad igatahes polnud. Aarde võimaliku asukoha tuvastasin juba eemalt, mis kohale jõudes ka tõeks osutus. Lahe kast! Loomulikult tuli ka tervitama nimikangelane ise. Samuti ka üks teine, väiksem koer. Kõik nii sõbralikud ja lausa nuruvad pai. Seda nad ka said. Niiviisi koerte seltsis sai see logi kirja pandud. Kahju, et sellest pilti pole, sellist lugu pole mul veel geopeituse ajal juhtunud (lausa nimikangelane ise juures semutsemas). Edasi jalutades tuli juba peremees ise juttu tegema. Pajatasin siis kohe oma loo, et olen siinsamas ligemale 10 aastat tagasi suvel teiega juttu ajanud ja ühe sõbraga teie lammastele heina teinud jne. Ega tal see lugu enam nii teravalt enam meeles polnud. Siis läksime ka perenaise juurde ja jutustasime edasi. Perenaine kiitis aarde peitjaid Piretit ja Marti. Tegid ägeda postkasti neile jne. :D Loomulikult rääkisin ka seda, et mina olin see, kes esimesed aarded Manijale peitis. Oli vahva juttu ajada, aga aeg tiksus armutult. Vaja ka tulepaagi juures ära käia ja sadamasse jõuda enne 13.00 praami väljumist. Tänud peitjale selle aarde eest. Tore, kui sealne Riida pererahvas ka sellest rõõmu saab!