Jõulumäe Tervisespordikeskuse sünnilugu hakati kirjutama aastast 1976, millal langetati meherammu toel rahva tervise edendamise eesmärgil maha esimesed puud. Need pikad ja saledad männid olid liivasel pinnal end pikki aastakümneid mõnusalt tundud ja lasknud mahedal meretuulel latvu sasida. Kuid puid oli liialt tihedalt ja inimesed ei mahtunud oma kahel puulaual nende vahele mugavalt ära. Sealsed rannavallid lubasid lustakaid suusa- ja jooksuradasid, mis rõõmustaksid nii noor kui vanu ränkraskete tõusude ja kibekiirete laskumistega. Seetõttu otsustasid meie rahva ärksamad pead luua inimestele rõõmu toova ja tervist edendava keskuse. Sestpeale leidis Pärnumaa rahvas end sageli neil vallidel lustisõitu või ka tõsist rahvasporti tegemas. Just neilt nõlvadel on pärit mitmed vabariigi tšempionid ja tunnustatud sportlased.

Mitte kuigi kaugel esimestest langetatud puudest asetas enda jalge ette kaks kummalise kujuga jalavarju Eesti rahva suur poeg, kahekordne olüpiavõitja Andrus Veerpalu - mees kui kaasaja Kalevipoeg. Esmalt nii ebamugavatena tunduvad ja liikumist pigem takistavad, kui hoogu juurde andvad liikumisvahendid muutusid talle peagi kui osakeseks enda kehast. Ta treenis hoole ja innuga ning arenes peagi teistest osavamaks. Tema osavusel ja jõul ei leidunud peagi vastast isegi olümpiaradadel. Eesti rahvas leidis endale taaskord Kalevipoja, kes ühendas ja tõi õnne - vähemalt telerivahendusel.

Tänasel päeval treenivad Jõulumäe rannavallidel homse päeva olümpiavõitjad. Kui Te satute ühel ilusal päeval neile radadele, siis jälgige hoolega neid noori. Nemad on meie tulevik ja uhkus. Hoiduge neid segamast ja võtke kaasa mõni magusam pala juhuks, kui neil peaks kõht tühjaks minema või nad vajavad kiiret energiasüsti. Sest sportlane on kui õrn lilleke, mille olümpialootuse võib tugev tuuleiil kustutada. Hoidke neid lilli ja me leiame isegi talvel hinges soojuse.