Käbikuninga: Omadega puntras

 3 

Geotuuri planeerimise peaspetsialist oli meile muidugi ikka võimalikult palju keerulisemaid aardeid kirja pannud, üks neist siin. Hommikuse puu all kulus meil hulk aega, siin lootsime pisut lihtsamini hakkama saada. Kohale jõudes oli veel nähtavus olemas ja nii sai liin ruttu paika. Tuleb taas tänada head tiimi, kellega saavad kõik kõrgused ja raskused vallutatud. Varustust kokku pakkides oli juba päris pime, aga meie päevaplaanis on veel Tartuga tutvumist.

Aitäh. Mul neid käbikuningaid veel jätkub küllalt. Ehk kunagi saavad ka tehtud. Enam ei sega need kõrgustes rippuvad topsid nii väga nagu kunagi alguses kui puu otsa aardeid veel vähe oli, küll jõuab, kui jõuab;) Kui ei jõua, ei juhtu ka midagi;).

 3 

Kuigi minu kaardil on Tartus kõige rohkem aardeid tihedalt koos võrreldes ülejäänud Eestiga, siis ei tulnud me täna siia puhtalt skoorima, vaid päevakava oli tihedalt täis keerukamaid aardeid. Näiteks nagu ka see siin. Hommikul ühe puu all saime oma vitsad kätte ja proovisime siin juba oma vigadest õppida ning lihvisime tehnikal nurgad maha. Üsna libedalt läks ja saime loa turnimiseks kätte. Peab mainima et soojemal ajal meeldib mulle seda turnimist ikka palju rohkem teha. Lihtsamaks ei teinud ka olukorrad, kus vaigused kohal mind laskumisel köie külge lõksu jätsid. Siiski, lõpp hea, kõik hea.

Tänud.

 6 

Oh mäletan veel väga hästi kui kogu see kuningate seeria avaldus. Vaatasin yhte ja teist ja kolmandat. Aga kuna olude sunnil polnud sel päeval aega mingit kiirreageerimist teha, siis kl6psasin hoopiski selle m6istatuse lahti ja hakkasin rists6na lahendama. Enamus olid kohe tuttavad. Kes see siis s6lmesid ei tea. V6in vabalt kohe loendama hakata: Sides6lm, k6ris6lm, umbs6lm, soojas6lm,... mis see siis m6ned nyyd paberile kirja panna pole. Vististi olin isegi esimene kellele tsekker rohelist tuld näitas, aga t6stsin ta tookord heaga riiulisse tagasi oma mihklipäeva ootama. Täna siis saabuski see päev ja just sellised aarded ongi ju meie tiimi maiusroaks. Muhu ja lohu juures sai omajagu tsirkust tehtud ja nyyd sai kohe eos yks saatuslik konks tagurpidi enda kasuks keeratud. Liin paigas siis polnudki muud kui orav traksitada ja orbiidile saata. Tänud peitjale minu jaoks see siis 13/16 kuningas ;)

Aitäh!

 1 

Mõistatus sai lahendatud üsna aarde avaldumise järgselt. Täna peale Varese vallutamist tulime siia oravaid mängima. Kohale jõudmise ajaks oli Hannol liin kenasti paigas ja köie üles tõmbamine töös. Kui köis paika sai, siis oligi aeg traksid peale tõmmata ja ronimisega alustada. Kuna ma seda täna praktiliselt ühe käega tegema pidin, siis loomulikult ainuvõimalik oli grolliga tõusmine. Enne aga tuli rigiga tutvust teha, et ikka allatulek ka sujuks. Tõus oli sujuv ja tänu mõnusale istumisoksale sai ka varustuse seadistamine üleval üsna kiirelt tehtud. Peale tähtsamate toimetuste lõppu täitsin logiraamatu ja pistsin taskusse ning oligi aeg laskumisele asuda. Alla jõudes andsin logiraamatu Hannole üle ning pidin ise peapöörituse tõttu mõneks ajaks puu alla istuma jääma (süsti järelmõjude esimene laine hakkas kohale jõudma). No nii oligi hea edasist mängu jälgida. Vahepeal ilmus kohale naaberaarde omanik, kelle aare oli just selle käbikunni tõttu pidanud pisut kolimisega tegelema.. väheks hakkab seda peitmise ruumi siin Tartus jääma. Selleks ajaks, kui mul pilt silme ees selgeks muutus, oli Hanno juba alla tagasi jõudnud ja meie siirdusime edasi päeva multit jahtima.

Tänan peitmast.

 1 

Mõistatus lahenes, kui eelmisel korral Jõgevamaa puu all mõnusalt aega veetsime ning seda keset südasuve raskustega nagu jõulupuud ehtisime.

Tol korral Tartusse ei jõudnud, nüüd aga ei jätnud enam võimalust kasutamata ja põikasime ka siit läbi. Puntras ei olnud, vaid köis läks vist täitsa esimese korraga üle. Kristjan hüppas üles ja nihutas seda paremini paika, seejärel kandsime nimed logiraamatusse. Nüüd on kuus krooni peas, kuid omajagu veel minna.

Iga kord, kui mingis maakonnas Käbikuningas leitud saab, siis tundub, nagu oleks võimalik ka kõik teised maakonna aarded üles leida. Tartumaal on küll mõned Taneli pähklid pinnuks silmas, kuid ega see elu ei peagi olema lihtne nagu üksplussüks.

Pärast Jõgevamaa käbikuningat sai otse siia tuldud. Võrreldest eelmisega sai köis palju kiiremalt paika ning ka ronimine läks kiiremini. Ega aega polnud ka üleliia ning tuligi kiirelt teha. Aitäh peitjatele.

Leitud tänan

 3 

Laser näitas pesakasti kõrguseks 24m. Käbikuningate kohta on see üsnagi traditsiooniline kõrgus. Köis sai kastist tublisti kõrgemalt üle kui oleks isegi vaja olnud ja võib klassikute kombel öelda, et sai logitud möödaminnes (loe: möödaronides). Tänan aarde eest!

Eks neid möödalaske sai seal omajagu tehtud, aga kui peale positsioonimuutust köis lõpuks üle õrre läks, siis läks juba lihtsamini. Tänud aarde eest!

Oi jah, eks nii pool aastat hiljem logi kirjutades pean tõdema, et detaile enam ei mäleta, kuid päev oli tegelikult siiski silme ees.
Minu hommikuseks äratuseks oli Airi telefonikõne teemal "Tartus, aare, ronimine, kõik on orgunnitud, kas tuled?" Ossa kui käbedalt panin end triksi-traksi. Jõudsin isegi nende ööbimiskohani jalutada, enne kui nad oma hommikusöögiga olid lõpetanud. Samal ajal oli liitunud ka Tanel ning nii me suuna aarde poole võtsimegi.
Ilm oli kevadiselt kaunis ning nii polnud need kolm tundi, mis me vist kokku seal puu all veetsime üldse nii piinarikkad. Sai külastatud kõrvalolevat aaret, korjatud metsa alt prügi, söödud lõunat ning kõige selle juures ka aare leitud.
Oleks see siis nii lihtne, et tadaa... leitud! Lisaks sellele, et eelmisest ronimiskorrast oli möödas nii pool aastat, polnud ma kordagi varem Taneli varustusega roninud. Selgus et polnud üldse nii "lihtsalt redelist üles minek". Esimese paari meetri jaoks kulus mul ikka vähemalt 10 minutit. Sellega sain teadlikuks lihastest, mille olemasolust polnud mul õhkõrna aimugi. Piineldes, natuke enda üle naerdes, kuid samas sihti silme ees hoides, jõudsin millalgi üles ka. Ikka kõrge-kõrge oli see puu.
Õnneks sai pärast Airiga jalanõuvahetust tehtud ning veel hulganisti naerda. Ma polnud ainuke, kellele selle varustuse kasutamine nagu pannkookidest koti tegemine oli :D
Igal juhul oli äge päev, mille tegid võimalikuks peitjad ja geokaaslased. Aitäh!

 9 

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis oli planeeritud selline rahulikus tempos kulgemise nädalavahetus kusagil Lõuna-Eestis. Põhieesmärgiks leida kasvõi üks aare, mis peidetud 2020 ja kannab kvaliteedisilti. Margus veel küsis, et kas võtab ronimisvarustuse kaasa aga ma ütlesin, et seal pool ainult mõni üksik ronimise aare on ja jätaks selle korraga need vahele. Etteruttavalt võib muidugi öelda, et hästi ikka (või kas oli hästi?), et ei võtnud, muidu oleks vist need lõuna osariikide käbikunnid kõik ära vallutanud.

Igatahes mul padi torkis ja tekk sulgis ja uneraasugi polnud. Nii siis juhtuski juba hommikul vara, kui ma GP lehte vaadates oma nina nipsu kätte sain. Margus hakkas kohe usinasti kohvi asemele puntraid arutama ja arutasime lõpuks kahe peale mitu peitjate apsakat välja. No ja kui asukoht oli juba teada, siis see kohv enam väga ei maitsenudki. Soovisin Leiutajale tsipa peale seitset hommikul läbi messengeri head töörahvapüha ja kui sellele 40 minutit hiljem vastati, et ma peaks ise ka pühkima siis ma enam ei kannatanud oodata ja tõmbasin talle traati. Selline hääl oli seal, et tal traksid sõlmes ja sokid kadunud aga kohe otsib üles ja tõmbab end sirgu. Seejärel tegin ka Loonale kõne. Kes oli ka veel uneMatide lainel aga kohe valmis, nagu üks eeskujulik pioneer.

Kogunesime ühes kindlas kohas, sest vapratel kaaslastel olid veel puntrad lahendamata ja sõitsime sündmuspaigale. Poleks arvanud, et siia peaaegu terve päeva hakkama paneme. Ega see liini ajamine sinna puu otsa mingi köki möki pole. Ikka paras täppistöö. Me siis Loonaga hakkasime aja täiteks metsa alt prügi kokku korjama ja käisime naaberaaret otsimas. Või noh, mina otsisin ja tema pakkus seltsi. Koostöö oli laitmatu.

Köis sai üles ja Tanel tahtis juba ronima hakata aga meie Loonaga tegime hädakisa, et see oks küll vastu ei pea. Nii nad siis kõlkusid kahekesi köie otsas ja käis üks kenake praks ja prantsatasid aegluubis vastu maad. Ohtlikud mängud siin. Urr, urr. No kuna kogu protseduuri tuli otsast alata siis käisin vahepeal ka Leelotamas ja jõudsin täpselt selleks ajaks tagasi, kui Tanel 23 meetri kõrgusel nimesid logiraamatusse kandis.

Siis sai Loona koolitust ja käis kõrgustes ära. Seejärel saabus see aeg, mis mul jälle käed higiseks ajab. Esiteks jälle uued süsteemid, mingi kõndimisega üles ronimine, teine kehahoiak, teised lihased vaja tööle panna ja üks susser pusser vusser. Jõudsin mitu korda mõelda, et mul ei ole ju vaja seda täna logida ja see asi oli rohkem traagiline, kui komöödia või siis vastupidi. Ah, mõlemat jagus. Jala süsteem nõudis ka teistsuguseid jalanõusid, et mu jalg katki ei sooniks ja nii ma seal popilt ühes jalas enda papu ja teises Loona saabas kaaslastele teatrit tegin. Mul võttis sellest süsteemist arusaamine ikka omajagu aega ja siis olid ka alguses, üles ronida püüdes, jalad kõrgemal, kui pea :D Aga kui mingi hetk tundus, et nüüd vist on asi selge siis hakkasin vaikselt tõusma ja ausalt, kui nii kannatlikke kaaslasi poleks olnud, siis ma poleks roninud. Aga üles ma lõpuks sain ja logiraamatusse sodisin ka midagi. Edasi lasin endale maa pealt mitu korda mobiili saata. Esiteks oli vaja selfit teha ja teiseks oli vaja pilti teha, et rahvas maa pealt saaks kontrollida, kas mul on ikka kõik asjad õigesti kinnitatud ja ma laskumise asemel alla ei prantsata. Tõsi, mis tõsi. Ma ei olnud võimeline ühel hetkel ise enam aru saama, et ma olen totaalses paanikas, sest kindlustunnet polnud ollagi. Aga kui sain ikka kinnitust, et olen kõik jubinad õigesti kinnitanud ja sain rohelise tule laskumiseks, siis pidin seda uskuma.

Oh Jeesus Maria, milline adreka laks. No ja sinna see Haanja aarete otsimise plaan läks muidugi ka aga eks need aarded on seal mind juba seitse aastat oodanud, ehk ootavad veel.

Tänan kõiki asjaosalisi!

 8 

Et Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kui laupäevahommikul voodis vedelesin. Järsku helistas Airi ja rääkis midagi uuest ronimisaardest Tartus. Ma ei saanud esimese hooga ööd ega mütsi aru, mis toimub. Omajagu segadust lisas muidugi ka asjaolu, et olin eelmisel õhtul just ühe T5 aarde peitnud. GP avaleht oli ka nii kirju, et ei saanud esimese hooga pihta, mida ma sealt üldse vaatama pean. Lõpuks sain miskit ikka aru ka, sõin oma hommikusöögi ära ja liikusin, kuhu vaja, komplekteerisime seltskonna ja suundusime objektile. õige puu tuvastamine suuri raskusi ei valmistanud, aga siis pull alles algas. Esimesed katsed puu otsast kala püüda lendasid pidulikult lati alt läbi. Eks tuli siis kergem nool appi vòtta. See sai isegi enamvähem rahuldavast oksast üle, ainult oleks võinud tüvele lähemal olla. Kuna asi oli veidi kahtlane, siis igaks juhuks tegime koormustesti. Kui Margusega kahekesi otsas rippusime, siis käiski raksakas ja järgmisel hetkel olid kaks meest puu all selili maas. Mina olin õnneks pealmine. Eks siis tuli protsessi uuesti otsast alustada. Seekord lendas nool palju paremast kohast üle ja sai korralikult köie paika ja lõpuks sai asja vormistama asuda. 11:30 paiku kirjutasin nimed tühja logiraamatusse sisse. Kuna ka teised tahtsid riburada üleval ära käia, siis sai seal ikka omajagu aega veedetud, Õnneks oli ilm lausa ideaalne. Aitäh peitjatele, oli tore laupäev.