Käbikuninga: Mustjärve kompu

 1 

Annan siis siia ka teada, et GC lehe kommentaar nagu oleks aardepuu maha kukkunud ei vasta tõele. Aare täitsa omal kohal koos puuga, ainult et minust ei ole (veel) ronijat.

 2 

Selle nädalavahetuse geotuuri nimekirjas oli mitu käbikuningat, kuigi talv pole just kõige mõnusam aeg sellisteks aareteks, pole parima tiimiga aastaaeg mingi takistus. Köie ülessaamiseks läks aega, vahepeal tuli puu all hoogsalt kekselda, et varbad-sõrmed ära ei külmuks, isegi vahendid ilmutasid märke, et külm ei tule kasuks. Visadus viib sihile ja loomulikult ei jäänud siingi õnnestunud katse saabumata ning logiraamat sai täiendust.
Suur tänu tiimile, ilma selliste superkaaslasteta poleks täna sellele aardele ilmselt naerunägu lisandunud. Aitäh.

 4 

Täiesti plaaniväline leid. Varustus oli küll igaks juhuks auto peal, aga ei olnud plaanis küll käbikaid see tuur puutuda. Proovisin küll mujale ööbima minna, aga just see minu poolt välja valitud onnike oli vist Võrumaal ainuke Rmk koht, mis okupeeritud oli. Tulin siis siia. Kogu metsaalune ja järv oli minu päralt, nii nagu mulle meeldibki. Õhtul risu lõkkesse otsides, viskasin ka vahepeal pilgu taeva poole. Siis ei näinud midagi. Hommikul valges paistis kast juba kaugelt silma. Varustus kohale ja asjatama. Ragulkat pole endiselt ja viskekäsi niru. Leppisin siis poolele maale saadud nööriga. Ülejäänud teekond tuli juba vanu aegu meenutades slingidega ära teha. Nõka peale seitset hommikul oli nimi kirjas ja hommikuvõimlemine tehtud. Sellist toimetust on siiski parema varustusega ja seltsis lõbusam teha. Aga näe, saab ka nii.

Tänud.

GC lehel olev JaanVandaali logi ei vasta tõele. Aare on jätkuvalt puu otsas :P

Aitäh ilusat kohta tutvustamast. Uhked vaated. Kõhud mustikaid täis. Täname aarde eest.

 3 

Kui meie siia jõudsime oli plats tühi ja tundus, et siin oleks täitsa hea koht öömajale jääda. Kuni me aga ronimisega asjatasime valgus iga natukese aja tagant matkalisi platsile nii autoga, kui ka rattaga. Lõpuks ei tundunud enam üldse hea mõte, et siia oma laager lahti lüüa.

Ronimisega sujus kõik kenasti, kuigi mu peakolu valutas ja hea meelega oleks viilinud. Aga ega see südametunnistus seda väga teha lasknud. Hanno tõi karbi alla ja mina viisin tagasi. See tagasi panemine oli pisut probleemne, kuna väga raske oli sundida end seal tipus püsti tõusma, et ulatuks karpi tagasi panema. Võitlesin pisut seal oma hirmudega. Maa tasandilt tulid innustavad laused, et ma saan hakkama küll. See lisas eneseusku ja hakkama ma saingi. Aga kõrgusehirm ei kao kuhugi. Vahet pole kui palju ma ronin. Seega üks järjekordne päev, kui saab enda üle uhke olla. Aitäh peitjatele ja kaaslastele!

Kompud reas

Ninad telefonis :D

Selle puu otsas oli väga mõnus turnida. Köis oli küll aardest natukene madalamal, aga oksad aitasid kergelt vajalikule kõrgusele jõuda. Aitäh!

Esimene käbikuningas kirja, kuigi ma sain rohkem mustikakuninga rolli etendada.

 1 

Kagu-Eesti piiriäärsete aarete otsimist alustasime siit. Pisut ronimist ja puu silitamist ning nii need nimed kirja saidki. Koht ise täitsa mõnusakene ja peale meie oli seal vaid 1 masina täis telkijaid. Mustikaid jagus ka kõigile.

Tänan peitmast.

 6 

Ohjahh puhkuseplaane tehes mõtlesin et kui selle kahe nädala jooksul ühe või heal juhul kaks käbikuningat ka vallutatud saan oleks jube pro. Kuna aga oli läinud juba nii et kaks oli vallutatud siis ei hakanud rohkem peale pressima. Nii me täna ööbimiskohta otsides Pühajärvelt liikuma läksime. Kui varasemalt oleme ikka pidanud võitlema rmk platside pärast siis see aasta on enamus olnud täiesti inimtühjad. Lisaks olime peale Kõrgepervet lati nii kõrgele ajanud et sõitsime esiteks Suurjärvele. Ah liiga avalik. Siis Kooraste järve äärde aga seal ei käinud ka klõpsu ära. Või õigemini käis klõps et kui igal pool on tühjus äkki üritaks hoopis metsaonni. Nii oli järgmiseks peatuseks Puhkuse aarde metsaonn. Aga siis saime oma ninanipsu kätte kui seal seltskond meile vastu vaatas. Õues hakkas juba hämarduma. Olime kulutanud tühjasid tunde ja kilomeetreid ja Leanne ütles et enam pole vahet, peaasi et kuhugigi saaks. Siis klikkis minul ära. Oot oot põlvamaa... ja nii pakkusingi välja siinse telkimiskoha. Kuna öösel lubas sadama hakata siis mõtlesime olla kavalad ja sättisime en sisetelkidega lavatsite alla. Nendel vaesekestel olid aga katused auke täis. Millest saime muidugi alles öösel teada kui igalt poolt vett sisse tilkuma hakkas. Samuti vihmakartuses ei hakanud seda ronimist hommikuks jätma vaid otsustasin ööotsingute kasuks. Vehkisin mis ma vehkisin seal selle lambiga aga silma kll mitte kui midagi ei hakanud. Ajasin siis nulli taga ja kui valikule jäi kaks tummisemat puud siis otsustasin selle kasuks mis tundus kõige rohkem Ove fotodega ühtivat. Jälle slingiralli. Kui siis ühel hetkel muutus alt kallistusega mitte võetav puu nii peenikeseks et mahtus juba ühte pihku ära pidin tõdema et #$@%&... vale puu. Lambiga vehkides ei hakanud ka ümbrusest midagi silma. Polnudki muud kui alla tagasi laskuda ja kodinad teise kahtlustatava juurde tarida. Õnneks ennem kui ronima hakkasin otsustasin veel ümbruses suurema jalutusringi teha. Ja 17m eemal minu nullist jäi üks veelgi tummisem tegelane silma. Tegin lambiga mõned tiirud ümber puu ja midagi nagu oli aga päris kindel polnud. Zuumisin siis teloga sisse ja sain kinnitust et see peab olema õige asi. Jumal tänatud et ei hakanud kohe teist puud ronima. Olin niigi tavaaardest endale öömulti kujundanud. Nüüd oli juba palju kindlam ronida kui teadsid et tegemist on õige puuga. Poole puu pealt helistas ka Leanne kes tundis muret et ma juba poolteist tundi kadunud olin. Aga kõik ok, kontrolli all sai ta rahus edasi magada. Järgmisel päeval käisin valges ka asja tsekkamas. Geps näitas endiselt 17m mööda aga laegas oli ilusti näha. Egas valges polegi muud kui et see kõige tummisem seal ümbruskonnas. Tänud peitjale

Siis kui esinene puu muutus haaramisjämeduseks

Zoom zoom zoom

Finally :D

Täitsa hale oleks olnud geopäev niiviisi lõpetada, et ühtki kuldset käbimotiiviga krooni pähe ei saaks panna. Kui algselt olime nii indu täis, et tulistame ära Jõgeva-, Põlva-, Võru- ja lõpetame Valgamaaga, siis päev kujunes teisiti ja seadsime end hoopis Põlvamaale sisse. Kristjan lasi väga kenasti köie üle, kargas ise puu otsa ning seejärel said amatöörid ronimas käia. Mul oli esmakordne ronimine grolliga ning tõesti oli mugav. Kui nimi kirjas, siis väga väga sõbralik ja asjalik peitja juhendas ja kontrollis, et kenasti ka maapinnale saaksime. Nii on lausa lust ronida. Aitäh!

 1 

Õhtu hakkas kätte jõudma ning Tartus tegime plaane ööbimiskoha jaoks. Võtsime plaani Põlvamaa Käbikuninga ning kuigi oli pikk sõit, siis koht oli seda väärt. Kristjan ajas köie paika ning läks üles turvama, et me grolli grigri vastu õigesti vahetamiseks ja eks seal üleval ka parem netilevi oli. Grolliga oli tunduvalt kergem ja eks ikka aeg läks, aga üles sain ja hiljem lõppude lõpuks alla ka. Alla jõudes oli juba pime, aga sai veel õhtusöök tehtud ja südaöösel ujumas käidud. Üks mõnusamaid ujumiskogemusi viimasel ajal, vesi oli soe ja mõnus liivane põhi. Hommikul uuesti nuudlid konserviga ja pidime Tallinna sõitma hakkama.

 2 

Täiesti tavaline Käbikuninga aare täiesti tavalise järve ja täiesti tavalise RMK puhkekoha kõrval. Üleval oli isegi täiesti tavaline vaade järvele. Kuna köie sai paika pesakastist tunduvalt kõrgemalt, siis aaregi sai logitud nagu tavaliselt möödaminnes (loe: möödaronides). Tänan selle toreda tavalise T5 aarde eest!

 1 

T5-turnee mööda käbimände ehk puhkus ongi tugevatele :D #6

Seda komput vaadates jõudis isegi hirm natuke peale tulla, siis, kui ma neid paljusid kuivanud oksi ronitaval puul nägin ning kahte sama suurt mändi siinsamas kõrval juba pikali maas vedelemas :D. Kastini läbi selle räbu jõuda oli ka natuke pusserdamine aga ajaliselt ei läinud siin tegelikult meil kauem kui mõne teise juures, aeg on isegi vähenenud meil varustus üles/kahe käiguga logiraamatuni/pood uuesti kokku 4-päevase praktika tulemusel 1,5 tunnini. Simone puumünt oli siin karbis ja jäi ka minust sinna järgmistele kollektsionääridele, mul enda omas see juba on :). Aitäh Põlvamaa Käbikuninga eest, olime siin vist tessad... Kui valesti mäletan, siis õigel järjekohal olijad andku märku :).

Parklast jalutades õnnestus aarde asukoht kiirelt tuvastada, aga vormistamine oli seda keerulisem nagu arvata oligi. Õnn oli siiski minu poolel ja üllatavalt kiirelt sain köie piisavalt pädevasse kohta ja sai orbiidile suunduda. Taaskord ootas ees tühi logiraamat, millesse tegin esimese sissekande kell 17:40. Aitäh peitjatele.