Käbikuninga: Kapuu 6

Kolm sportilikku-kannatlikku tundi sai seal veedetud... toredad olid needki!

Seekord oli õnnega pahasti. Oma 3 tundi sai puu all lolli mängitud, 3 noolt jäi ka puu otsa, aga köit paika ei saanudki. Tundus targem selleks korraks loobuda ja mõned jõukohasemad aarded ette võtta.

 6 

Nädalavahetuse geotriatlon MÕV* Super Ultra, #1. Ehk lugu sellest, kuidas sõbrad üllatusprogrammi raames peitur Puutetundlikule geoErna korraldasid ning selle käigus ühtlasi ka järgmisesse eluaastasse aitasid astuda…

Asjaolust, et olen osalejana sellesse ägedasse multispordipaketti sisse kirjutatud, sain teadlikuks tegelikult juba natuke varem (20. augustil); siis kirjutas Kristjan, et “kuna sul on järgmise nädalavavahetuse plaanid ikka veel lahtised, tegime sinu jaoks plaanid ise ära”. Nojah, sest ma ise mõtlesin küll mingit pikemat matkamõtet ja peale seda kuskil suuremas seltskonnas süüa/juua aga arvasin, et laupäeval tahaks vähemalt osa külalistest muinastulesid tähistama sõita ning pühapäevahommikune start kuskile teise Eesti otsa ei tundunud just mõnus kahvel, millesse oma külalised panna. Ja nii siis juhtuski, et mõttemäng käis küll erinevate asjade peale aga konkreetse otsuse tegemiseks keris ikka mingit miumäud peale. Ja ilmselt oleks teema selles otsustamatus olekus mõne päeva veel edasigi rippunud aga siis juba tehti plaan väga konkreetselt minu eest ise ära :).

Pakkimislisti kaasa võetavate asjade osas saatis Helen mulle teisipäeval ja laupäeva hommikul pidin saama kohtumispaiga koordinaadid ja kellaaja. Lisaklausel märgiti saadetud teksti ka - et sõita ikka natuke saan, kuna tegevuspaik on “pigem lõunaregioonides”. Nu arvake, kas ma olin vahepealsed päevad eesseisva ees põnevil ja natuke sabinas ühekorraga? :D.

Laupäeval hommikukohvi ajal potsataski chatti mulle uus info: pilt Salme joonistatud nunnust Eesti kaardist, kus ainsa elemendina ristike tehtud kuskile Pärnu lahest paremale ning selle juurde kirjutatud koordinaadid. Lippasime Indyga seepeale kohe autosse ja hakkasime midagi täiendavalt juurde uurimata sõitma (asjad olid kõik valmis komplekteeritud juba vahepealsete päevade jooksul :D) ning koht, kuhu laekume (vahepeal tuli telefoni suunatäiendus ka), viskas seetõttu konkreetse idee ette alles siis, kui finishimumm juba metsa keskele näitas aga viimane infoviit maanteel Timmkanalist teavitas :D. Siis tulid meelde küll kõik selle kanali viis naabrit ning mälusopist hakkas pinnale ujuma seegi, et viimati samas maastikuklassis siia üks multi juurde peideti :D. Ning loetud minutid hiljem saigi selgeks, et jah, just nii, järgmised 7,5 tundi tegutseme geoaktiviteedis koodnimetusega Kapuu 6. Jeerumaie… :D.

No ma tean küll, et ma alles nädal varem siin ise hõiskasin, et slingitamine ühe käbikunni otsa võiks olla tehtav plaan aga kui täna siin kohe esimese puu juures liin köie küljest ennast katki kaksas ja mina leidsin ennast seejärel 10 meetri kõrgusel rippuva köieotsa järele vinnamas, siis päriselt, vabariigi pealt ei oleks leidnud tol hetkel minust tagantjärele tänulikumat inimest tähtede seisule, mis Lõpetage ära mul ikkagi Ove lahkel kaasabil ära laskis logida :D. Kätte muidugi saime ka Kapuu köie (ainult tund läkski :D) ning oli võimalik võtta suund järgmisesse vahepunkti…

Nu ma ei saa teile siin rääkida edasi detailselt kõikidest asjadest mis järgnevalt juhtus, palju vahepunkte jne, muidu järgmistele otsijatele ei jääks enam ühtegi üllatust :). Aga ma seda võin öelda küll, et ainsaks slingitamiseks mu käik tol päeval siin ei jäänud ja köiega ronida saime kõrgustesse ka rohkem kui korra. Puude all toimus samal ajal lebo ja loba ja mitmekäiguline nonstop-piknik ning kuna ilm oli üsna palav, sai Indy vahepeal preemiaks Timmkanalis ennast likku panna …

Jessas milline päev see kokku oli, autode juurde naastes olin õnnelik nagu troll ja siis selgus, et üllatustega pole üldse selleks päevaks veel kõik: auto kojamehe vahele oli pistetud mulle järgmine ilus Salme (akvarellidega joonistatud!) käsitöökaart järgmise sihtkoha koordinaatidega…

*MaaÕhkVesi

Esimene pilt

Muuda natuke suunda!

Pikniku esimene kate

 4 

Me olime ikka natuke lihtsameelsed, kui peale raskeid puuladumistalguid endale meelelahutuseks Käbikunni Kapuu planeerisime. Aga talitasime nii nagu kogenud joodikud ehk kui järgmisel päeval annab eelmine õhtu end tunda, siis aitab ikka ju "peale võtmine". Ja nii me hommikul oma liikmed ja lihased uueks katsumuseks valmis sättisime, et Kapuu 6-ga end "ravida" :)

Kirjelduses olevat peitja soovitust varuda terve päev tasub ka vägagi tõsiselt võtta. Meil kulus kokku 7,5 tundi ja tõsist ronimistööd sai teha nõrkemiseni. Maris ja Kristjan said ennast tõsiselt proovile panna +30 kraadise kuumusega slingitamisega. Selle kohta võiks öelda, et ärge seda järgi tehke. Kõige imelikum oli see, et seal kus peitja mingit kavalust polnud sisse kirjutanud, läks meil hullumoodi aega ja seal, kus võiks palju aega kuluda, läks meil kõik ludinal.

Jõudsime ronimise kõrvale maha pidada ka mitu metsapiknikku, süüa mustikaid ja lihtsalt kuulata loodusehääli. Õnneks putukad meid ei ahistanud, ainult kuumus oli see, mis päeva topeltraskeks tegi. Kõigi rõõmuks õhtuks aardekarbini me jõudsime, kuigi puu all seistes tekkis tunne, et lihtsam oleks helikopter tellida. Kõrgused on lihtsalt ulmelised. Suur-suur aitäh Kristjanile, kes meil kõike seda aitas teostada, ilma temata poleks me mustikavarre kõrgusetest kaugemale jõudnud. Milline kannatlikkus, abivalmidus ja rahulikkus peitub temas, see on lausa imeline! Tore on raskusi alistada nii vahvate sõprade seltsis, aitäh teile!

Slingitamise vol 1

Slingitamise vol 2

Tunnistan, et need kaks Kapuud said ronitud nii ammu, et peale slingide otsas piinlemise ja naeru krampide puu all enam midagi väga ei mäleta :D Aitäh!

Ma ei karda kõrgust, ma kardan ämblikke. Juhtuski nii, et esimesena puu otsa ronides ootas mind topsis suur must ämblik, mille endale peo peale valasin ja siis koos topsiga alla viskasin. Nii võiski hetk hiljem metsas mu appihüüdu kosta. Kristjan loivas mustikate maiustamisest puu alla ja saatis topsi üles tagasi. Ämblikmees ilmselt lasi pärast niidi ja kolis aardesse tagasi. Puult puule me teekond kulges, mõnele sai kiirelt lastud, mõnda pidi päris kaua pommitama ja oi kuidas seekord sai Kristjan vatti. Kohe hea meel oli sealt ülevalt vaadata, mis toimetusi teised tegid all. Kahjuks ei saa siin seda mainida. Kõik lõppes leiuga , väljas oli juba hämar ja oli aeg endale ööbimispaik valida. Tänud kaaslastele

 3 

Kui käbikuningate seeria avaldus siis oli kyll tunne et nyyd jagub seda seeriat mitmeks aastaks. Eks arvatavasti jagubki, aga seda ei osanud kyll arvata et juba esimese aasta sygiseks on 17st 12 puud ronitud. V6i noh kui aus olla siis puid sai muidugi oluliselt rohkem läbi ronitud. Multidest rääkimata kui isegi geopimeduse t6ttu tavaaarde puhul vale puu otsa ronida :D Varustust sai jah kohe hulgim kaasa krabatud et punktidevahelist kulgemist kiirendada. Ja juba nii m6negi Käbikunni juures on tulnud t6deda et viskeliin mille olin jämedama vastu vahetanud oli väga praktiline tugevamate t6mmete jaoks. Aga lennutrajektoori t6mbas ta märkimisväärselt vähemaks. Siin sain esimese puu juures visuaalsel vaatlusel juba aru et jämedama liiniga siit head nahka ei tule. Peale paari proovilasku tuligi kotist vana viskeliin välja ja sellega läks asi juba libedamalt. K6is paikka ja esimese puuvallutuse v6ttis Liis enda kanda. Kui järgmine asukoht oli teada, suundus Kaupo rakulkaga järgmise ronitava poole. Me jäime veel laskuma ja asju pakkima. Ja nii need seiklused seal kulgesid huviobjekti juurest huviobjekti juurde. Viimase puu juures jäi raskus aga puu otsa kinni. Liini pooleks t6mmata ei tahtnud vaid v6tsime teise liini. P6hiraskus oli puu otsas kinni ja nyydne jämedama n66ri ja väiksema raskuse komboga jäi taas lennutrajektoorist vajaka. Egas midagi kui tuli jälle vanad head slingid kurjaks ajada. Kaupo samal ajal yritas palli loopida ja tuli vahepeal mängu jäljida :D Igastahes igati m6nus multi taas seljatatud. Päevavalget oli veel yllatuslikult palju alles mis tähendas et tänasesse mahub veel nii m6ndagi. Tänud peitjale

 2 

Igati tuttav piirkond kus varasemad Kapuud kunagi sama kambaga esmaleitud sai. Kui kutsutakse tagasi, eks siis tuleb tulla. Meeskond tööötas nagu kellavärk. Igaühel oli oma roll ja koht. Käik oli igati edukas, kui see pisiasi välja jätta, et laskumisel jäin vaiguses kohas köie külge kinni. Mõningase mässamise peale sain siiski liikuma ja maale tagasi.

11 maas, 5 veel. Tänud.

 3 

Esialgne kapuu-seeria (1-5) on siiani üsna meeldejääv aardeports. Polnud siis veel puulatvadesse pürgimised ju nii tavapärased. Veetsime sama kambaga pisut rohkem kui kaks aastat tagasi ühe ägeda geopäeva. Nüüdseks on aardeid puulatvades nii palju, et enam ühe kõrgustes oleva aarde vallutamine nii palju emotsioone paraku ei tekita. Aga endiselt on need muidugi aarded, mida on hea ja mõistlik kambaga leid, jälle hea põhjus üks lahe geotuur teha, kus lisaks raskematele aaretele ka tore skooripäev teha. Hea seltskonnaga on skoorimistuurid alati lahedad, nii ka täna. Sai ronida, sai samme, sai värsket õhku ja nalja ning rõõmu.

Aitäh.

 2 

Täna oli eesmärgiks end lausa kahekordselt kroonida. Selle aarde jaoks olime varunud kamaluga aega, topeltronimisvarustuse ja suure seltskonna. Saime kordamööda ronimas käia ja punkte läbida. Aega läks omajagu, aga saime siiski mingi hetk endale kroonid pähe suruda. Aitäh, veel üks 5/5 tehtud :)

 2 

Päeva teine ja kõige suurem eesmärk. Tulime suure kambaga, et rohkem ronijaid ja varustust oleks. Kui üks on info kätte saanud, siis osa läheb juba järgmisesse kohta liini laskma, kuni eelmine alla laskub ja varustust eemaldab. Sedasi liikudes läks aare libedalt ning kõik said võrdselt ronida, mõned ka võrdsemalt. Siin piirkonnas ikka ronimispuid jagub, on mille vahel valida. Aitäh peitjatele ja seltskonnale, oli tore päev.

Märkamatult on poolteist kuud möödas sellest ajast, kui ma selle aarde juures lebotamas käisin. Vaadates peale Tupiku aarde matka ilmateadet tuli otsustada, kas nüüd kohe või siis kunagi hiljem. See nimelt ähvardas, et peale lõunat hakkab sadama. Otsustasime, et kohe. Tulime siis siia ja saime kordamööda ronida. Sain ka midagi uut kogeda. Nimelt seda, et kui liiga pikalt puu otsa istuma jääda, siis jalad surevad ära. Täitsa kutud olid. Oleks võinud neile seal vabalt matused maha pidada. Püüdsin neid tegelikult vastu puud tagudes elus hoida aga see ei aidanud. Mõtlesin küll, et pole hullu, et laskudes mul ju neid vaja polegi aga nagu kiuste oli mul neid ikka vaja, et end ühest oksast eemalt lükata. Sipsisin seal tükk aega ja oli tunne, et kord on nokk kinni ja saba lahti ja siis jälle nokk lahti ja saba kinni. Nelja kätt oleks tahtnud omada, sest jalad olid tuimad tükid. Aga selle sipsimisega hakkas siiski veri soontes taas liikuma ja lõpuks olid jalad nii tublid, et lükkasid mind täpselt nii palju oksast eemale, et mahuksin toimetama ja edasine oli juba köki möki. Lõpu eel kostus üle taevalaotuse küll kurja kuulutavaid mürinaid ja pilluti meid ka mõne piisaga aga päris sadu läks meist siiski mööda. Äge, et seegi Käbikuningas vallutatud sai. Tänud suured!

Suurest kuumusest pääsemiseks alustasime selle multiga juba varakult. Tiimitöö sujus kenasti ja kõik vahepunktid said edukalt ületatud. Kuna lõpus ei saanud köit ideaalsele kõrgusele, siis seal sai ennast natukene ületada ja viimased meetrid slingidega minna ning ka köie paremasse kohta panna.

Aitäh!

Geopäev algas nii 7:30 taevasse vahtimise ja õige ronimispuu tuvastamisega. Multile kohaselt me lihtsalt ühe ronimisega ei pääsenud, kuid kuna aega kulus kõvasti, siis saingi rahulikult otse puu all pisut pikemat toimetamist nõudva hommikusöögi valmis teha ja jooksvalt energiavarusid taastades ei läinud meil poolt päevagi, kui lõpuks logiraamatusse nimed kirja saime.

Tänan peitmast.

 1 

Alustasime hommikul vara, et põrgukuumus väga ronimist ei segaks. Ja ei seganud ka, puude all oli päris normaalne temperatuur. Imekombel ei olnud ka sääski ja parme ning saime rahulikult ronimisega tegeleda. Inge tegi hommikusöögiks ühe puu all ka imehästi maitsvaid pannkooke ja serveeris neid koos moosi ja piimaga.

 2 

Olime kokku leppinud, et täna jätkame ronimisturneed. Saime Hannoga Häädemeeste Hää juures kokku. Ajasime kõhud head ja paremat täis ja veeresime juba tuttavasse metsatukka. Hanno imestas ja imetles meid, et meil üldse on tahtmist sellise kuuma ilmaga end ronimisega veelgi kuumemaks kütta. Aga mina olin seisukohal, et ega siis rahmeldama pea. Võtame samm haaval. Tasa ja targu. Rõhk oligi täna lebotamisel. Sättisime puu alla kaks võrkkiike, et siis nendes end mõnusalt tunda ja vaadata, kuidas ronija higistab. Ei läinud see ronimine täna. Üsna esimesel veerandil teatas juba Margus, et jaksu pole. Hanno vaikselt utsitas takka, et nüüd oleks pooleli jätta üsna narr. Margus kogus end pisut ja vaikselt aina kaugenes meist. Meist, kes me siis võrkkiiges ise mõnusasti lebotasime. Maas pikali olles oli ka mugav vaadelda. Paar meetrit enne totsikut sai siis naljatatud, et nüüd oleks õige aeg, et Hanno meile järgmise punkti koordinaadid annaks. Aga austasime siiski Marguse vaeva ja lasin tal mulle need numbrid ülevalt ette dikteerida. Hanno proovis ka pisut crolliga ronimist ja tõdes, et sellega tõepoolest kergem ja liigub edulisemalt edasi. Kuna oli näha, et täna just kõige soodsam ronimisilm pole olime kõik üksmeelselt nõus, et ega head asja tasu ühe korraga ära teha ja suundusime hoopis Vangole liha grillima. Mingil toredal jahedamal ajal tuleme jätkama seda saagat :)

Lebotamise aare ;)