Kivijärv

Kraavid olid pilgeni täis, aga tänu kodutööle oli teada, et eksisteerib sild. Kobras oligi võimsa purde langetanud ja mõned eelmised otsijad isegi lisaabivahendid jätnud, seega jalutuskäik pargis. Nähtud puravikud jätsime metsa, aga muudest põnevatest sinistest ja oranžidest seenelistest sai pildid kaasa võetud. Täname peitmast!

Helen sai oma tänu juba kätte, sest tänu tema logile me üldse kaema läksime. Kodutöö oli mul tehtud seekord. Lihtne lähememine aardeni ja paar puravikku tuli ka kaasa, mis veel tahta, aitäh kutsumast!

Jätsime meiegi auto 500m peale ja jalutasime kohale.Aitäh!

Millegipärast on seni tundunud, et see aare asub kuskil metsikus rapikus. Kuna viimasel ajal on päris mitmed geopeiturid seal käinud, siis lootsin et korralik geomaantee on sisse tallatud. Ja ega kurta tõesti ei saa - kuni 500 meetrini viis korralik kruusakas, sealt edasi mõnisada meetrit niidetud traktorijälge, siis väike metsarada ja lõpuks mehine purre. Ma ei tea, kas nende asjade eest ainult geokolleege tänada saab aga lähenemine oli suht lihtne küll. Järve üle rohelise müüri kahjuks näha ei õnnestunud. Aitäh peitjale!

 1 

Aitäh aarde eest!

Mööda korralikku kruusateed sain märgitud parklatest oluliselt lähemale. Jätsin auto koordinaatidele N 58° 45.715' E 026° 32.928'. Taimestik oli "hommikumärg", aga muus mõttes oli mõnus jalutamine. Viimasest kraavist pidin üle ka minema, aga selleks oli korralik langenud puu abiks. Tagasi tulles ehmatasin sookure puu otsa.

Järve ennast taimestiku tõttu ei näinudki.

 1 

Alguses üritasin idast läheneda, kuid poolel teel muutus ohakavõsa nii julmaks, et otsustasin tagasi keerata. Ja õigesti tegin, sest lõuna poolt lähenedes oli teekond täitsa rahuldav ning sai kenasti kuivade ketsidega aarde juures käidud. Aarde juures oli maastik täitsa meeldiv.

Tänan peitmast.

Leid #92 Võru-Tartu-Puurmanni-Pedassaare-tiiru neljandal päeval. Tegin enne Inget sama triki ära - parkisin oma kavalusega 900m kaugusele itta ja hakkasin astuma. Kui ohakad ja muu malts 400m peal üle mõistuse hakkasid olema, keerasin kiirelt tagasi. Seejärel sõitsin suuuure ringiga soovitatud parkla poole, millest sai veel mehiselt ja lõdvalt siledat kruusa pidi edasi, nii et auto jäigi 400m peale, kuigi oleks saanud ka 110m peale sõita. Mõnus 15-minutine matk mööda kerget maastikku oli aga igati välja teenitud selle autoga uhamise peale. Väga kerge maastik, lõpus mahe kopratöö ja kena vaade. Illos! Logilehed irduvad, aga muidu aare heas korras. Vahel ikka tasub peitjaid kuulata. Ainult et kunagi ei tea, millal nimelt ;-P Tänud peitmast! Paar nädalat hiljem Suveseiklusel nägin Kivijärve kutsuvaid viitasid pea iga päev.

Kümned toonekured

Siia tulekuks pidi pisut ennast kokku võtma kuna teekond tundus veidi märjal pinnal olevat. Siiski sai see tehtud ainult ühe kraavi forsseerimisega.Tänud

Meeldivalt mugav jalutuskäik aardeni. Sõbrad olid appi tulnud. Aitäh!

Aitäh, sõber!

13791.

Õnneks oli täitsa mugav ilm astumiseks.

Parkisin peitja soovitatud parklasse ja matk võis alata! Polnud häda miskit! Ainult mustmiljon parmu :) Tänan aarde eest!

Täitsa normaalne tee oli. Vaheldusrikas... Ütleks. Oli kõike aga käidud sai. Tahtsin ikkagi seda ilusat kinnikasvanud järve ka oma silmaga näha, selleks sai natuke ka kuuse otsa ronida. Aitäh kutsumast! Oli tore retk!

Leitud. Tänud!

Alguses ei olnud jälle logimise hetkel eredaid mälestusi, kuid hiljem need tulid. Jah, siin sai autoga nii kaugele sõidetud kui võimalik ja siis mööda lummetuisanud metsaveoteed edasi uditud, aare logitud, banaane söödud ja üle pea lendavaid lennukeid lennuradarilt uuritud. Ühesõnaga, päris mõnus ja meeldejääv retk oli.

Parkisin sõiduki Kuremaa terviseradade parklasse ja plaan oli ilma kelguta mäele minna. Kuid plaanid on geopeituses muutuvad, no mis see 2,5 km siit visata on, kuigi algselt oli mõte see aare vahele jätta. Hakkasingi samast kohe astuma, alguses lükatud ja sile tee, siis juba metsaveo masinate poolt sõtkutud. Kuid kõik oli külmunud ja lume all, ebatasane küll, kuid mingit sopas trampimist ei olnud. Aare ise mõnusas kohas ja korras. Endalgi hea tunne, et sai siin praegu ära käidud, aitäh!

 1 

Kust nüüd alustada :D Kas sellest, et metsatööde järel on parimiskohtadest siiani 1.5km põlvini mudas roomamist .. või sellest, et praegu on kogu see muda ilusti siledaks tuisanud :) Igatahes siit alt sellele aardele läheneda ei soovita .. kui just väga muda ei armasta :D Sain korralikult lumes ja mudas maadelda, tänud!

Ilus tee

 4 

Päikeseloojangul valisin suunda nii- ja naapidi, püüdes võimalikult aega säästa, et veel viimases taevast peegelduvas loomulikus valguses selle järveni marssida. Soovitatud parklakohti taipasin vaadata alles siis kui omadega juba ida poole olin sõitnud ning sealt enam lähemale ei pääsenud. Mingi meeltesegaduse ajel otsustasin tol hetkel lähenemispunkti muuta ning lääne poolt proovida. Viga - sest suurema parklani vedas küll välja, kuid ees paistis päris kole mülkarada, mida pimedas rünnata, pealegi idast astumiseks oli teekond märgatavalt lühem. Peaaegu oleks siinkohal üleüldse päeva lõppenuks lugenud, aga katastrikaarti vaadates avastasin riigimaa sobivalt raja idapoolse otsa juures, kuhu võiks auto parkida. Veel 7 km hiljem nii sündiski. Käisin kiirelt ära, kummikutega polnud vaja jalge ette vahtida ka, kuigi nauditav oli see teekond tõesti alles täitsa viimastel meetritel. Päris järveni, kui ta seal kuskil oli, ei hakanud enam forsseerima, pime ja väga vesine ka.

Maanteele tagasi jõudes tuli lühem vestlus kohalikuga, kes tegi juttu, kuna oli vahepeal näinud tee kõrvale pargitud võõrast autot. Uuris, kas abi vaja. Tänasin, raputasin pead ning selgitasin, et käisin soo ääres. Vana noogutas mõistval ilmel, aga tegelikult vist väga ei mõistnud, kes peaks tahtma pimedas sinna sirtsusohu ronida. Küsis veel, kas seal on terviserajad. Kostsin siis, et kaugemal on jah, aga minu tänaseks huviks oli tegelikult hoopis orienteerumismäng (mingeid üksikasju ei täpsustanud). Sellepeale saabus talumehe palgele tõeliselt arusaav ilme. Rääkis, et viimasel ajal on ta märganud siin üha sagedamini jalutajaid ega osanud sellele kummalisele nähtusele loogilist seletust leida. Tänas mind selgituse eest ning soovis kena õhtut. Ühesõnaga sõbralik onu, vähemasti seni kui eramaale ei sõideta.

Tänud aarde eest!

Lähenemistee valisin ida suunalt. Enne teele minekut panime igaks juhuks kummikud jalga, kuigi täna oleks saanud ka ilma hakkama. Igatahes mugav oli kummikutega läbi nõgesevälja kahlata. Peale nõgeste ja ühe kopra augu ei olnud teepeal midagi põnevat ja üsna peagi olime aarde juures. Aitäh!

Alguses uurisime lähenemist mööda märgitud sihti, aga kuna juba tee sinna oli metsamasinate poolt täiesti üles küntud ning eelnevad logid mainisid, et ega siht isegi väga heas korras pole, siis proovisime läheneda ülevalt poolt. Kõigepealt mööda talu/põllu äärt ja siis mööda teed juba metsa ja järve poole. Tegelikult polnud teel häda midagi, kui välja arvata minu üks samm, mis lõppes reieni kopraaugus. Õnneks oli õnnelik õnnetus ja sain ainult kummikust natuke mulda välja kallata. Viimased paarsada meetrit olid aga hoopis teine asi. Seal oli tehtud metsa ning oksi, okkaid, vett ja kõike muud oli igal pool. Hüplesime kõigest üle ja nägime, et soovitatud lähenemissuunas oli sellist maastikku veel palju rohkem. Olime õnnelikuid, et teise suuna valisime. Aare ise vähemalt paljastas end kiirelt. Kahjuks järve eriti nagu ei näinudki, ainult pilksamisi. Aitäh!

 2 

Korjasime Loona Jõgevalt auto peale ja edasi tuuritasime üheskoos. Taeva poole vaadates ma selle aarde poole väga minna ei igatsenud aga kuna kaaslased olid indu täis siis ei jäänud minulgi muud üle. Varustasime end pisut vihmakindlama riietusega ja hakkasime aga aarde suunas astuma. Enne seda sai küll läbi autoakna vaadatud teed parkla poolsest küljest aga see vaatepilt meid autost välja ei ajanud. Seega lähenesime asjale teiselt poolt. Ega see teinegi pool kõige roosilisem polnud. Ikka pehme muda, nõgesed ja malts. Teele langenud libe-libedad puud. Sain just mõelda, et neile ometi ei astuks, kui Loona oli viuhti pikali maas. Või mingeid kiiremaid madalamaid liigutusi ta igatahes tegi. Lähemal vaatlusel selgus, et kopraonul oli katuse ehitus veel käsil, mistõttu oleks Loona talle äärepealt keset elutuba maandunud. Loona ise oli vapper sell ja kallas vaid mõne kümne meetri pärast kummikust hunniku mulda välja. Ma võtsin selle vahejuhtumi peale oma sammu ikka mitu kraadi ettevaatlikumaks. Aardeke sai leitud aga harjumuspärane kaunis järvevaade jäi nägemata. Tänan.

Soovitatud parkla asemel lähenesin hoopis Kivijärve poolt kust oli aardeni lihtne jalutuskäik. Soovitatud suunast tulev siht oli üsnagi kinni kasvanud ja seekord sai tehtud õige teevalik.

Auto jätsin väiksesse parklasse ja sealt kulgesin krantsiga mööda rada järveni. Ilm oli ok ja miskid ajad tagasi oli rajalt võsa maha võetud. Kokkuvõttes oli igati ok astumine. Kuna läksin plätudes, siis sai üks varbaots veidi niiskeks. See oli ka ainus ekstreemsus. Tänud mõnusa jalutuskäigu eest!

Viimane peatus enne treffile naasmist. Kui oleks taibanud õigel hetkel kirjeldust lugeda, siis oleks üks totter tiir tegemata jäänud, aga õnneks polnud see úle mõistuse pikk. Parkisin siis soovitatud kohta ära ja hakkasime kulgema. Täitsa mõnus astumine, aegajalt kostsid ka treffi helid siia ära. Lõpus tuli kobrast tänada mõnusa purde ehitamise eest. Aitäh peitjale.

Asusime parklast mööda sihti aarde poole teele. Alguses oli tee päris pehme, et jalad astusid nagu vedrude peal. Õnneks kuhugi siiski ei vajunud. Edasi oli juba parem tee, pinnas kõvem. Jalgu tuli muidugi hoolega tõsta. Väikese tõkkejooksu moodi kõnd oli. Väga soe hakkas juba kohe varsti kõndimisest. Edasi kõndides jagus juurikaid ühe rohkem teel. Ei saanud arugi, kui järsku põlvili muda sees olin :D Üks juurikas ajas kiusu minu potastega. Olin aga krapsti püsti ja ei hullu midagi. Vahetuspüskid ootasid laagris ees. Lõpu osas oli natuke metsa ka, mida läbida. Ei olnud kerge rada, aga samas ka mitte kõige hullem. Ja kui rõõmsalt kõlas Taneli hääl, käes ta ongi. Ja tegin just paar viimast sammu aarde juurde. Saime nimed kirja. Järvest ei näinud väga midagi. Asusime tagasiteele. Aitäh peitjale!

Nõgeseid oli siin tõesti palju, jalad tulitasid hulk aega aga teatavasti ei tohi sügada, siis läheb kipitas ära. Nii ka oli. Arvatavasti tuvastasime ka Kaupo jala augu, vahtisime jalge ette tavalisest rohkem. Metsas raginat kuulsime aga ei näinud kedagi. Tänud

Seekord võtsin õnneks pikad püksid kaasa, jalga jäid sandaalid. Varsti olime nõgestes ning oli hea tunne, et pikad püksid kaasas, kõrvetas palju vähem. Ühel hetkel oli näha koprakäike ning kohas, kus ei tundunud käiku all olevat, kukkusin ühe jalaga sisse. Õnneks mitte sügavale ning ei saanud viga. Oja ületus puu oli ideaalne, pole nii head palki ammu kasutanud. Järve ääres oli võsast kuulda looma liikumist ja siis jooksis sookurg võsast välja ja meist eemale. GPS küll tahtis mujale näidata, aga kast paistis eemalt silma. Sobilik teostus sellises kohas. Aitäh matka eest.

 1 

Valisime Karli soovitatud idatee ning ei kahetsenud. Tee oli väga okei ning minu puhul saapa, Kaupo puhul eee sussidega?? võetav. Korralike nõgesevihtadega saime ka jalad sisse õnnistatud. Aarde juures nägime päris lähedalt sookurge ning teel aardeni sattusime Saksamaale ja Soome verd valama.

Järve ei olnud peaaegu nähagi. Võtsime kaasa ränduri. Aitäh!

Kodukandi järv ja mul veel avastamata, aitäh kutsumast!

Lahke pererahvas juhatas meid rajale. Tagasi tulles oli osa rada juba niidetud. Põnev järve äärne maastik rohke rooga. Tänud peitjale.

Lahe retk koos Külli ja Kristaga. Kohtusime toreda ja lahke kohalikuga. Väga meeldiv trehvamine oli! Aare oli ka väga vahva ja sookurgede jutud niisamuti. Tänud kutsumast!

Lähenesime sellele omapärase kujuga järvele peitja näidatud suunast ja saime oma madalapõhjalise autoga lähemasse parklasse kenasti kohale. Sealt paistev vaatepilt mudase tee osas ei sisendanud küll liiga palju positiivsust, kuid otsustasime, et läheme ja vaatame, et kui kaugele jõuame. Tegelikult sai täitsa matkajalatsiiga liikuda, sest kuigi tee keskosa olu turbamudane, siis servad korralikud. Lisaks oli seda kehvemat osa ca 500m ja pärast korralik metsatee. Järv ise paistab selline omapärane muidugi kaardi peal, kohapeal ei saa midagi aru. Aare ootas meid kenasti lubatud kohas. Täname.

Ftf 11.47

Autoparklast viis edasi porine tee, läksime idapoolset teed otsima. Selgus, et tee on küll Maa-ameti kaardil, kuid mitte looduses. Hakkasime ära sõitma, kui aknale koputas tuttav meesterahvas, kes lubas oma krundilt läbi metsa alla sõita. Ilmselt kõigil geopeitureil nii hästi ei vea, nii et kasutage ikka määratud parklat! Mingil hetkel saime aru, et jalgsi on ikka kiirem tempo ja auto jäi ootele. Kummikut täna ei vajanud, peitja on ettenägelikult ka sillaehitajad palganud, et otsijad üle kraavi saaksid. Jätsime ränduri, aitäh!

 1 

Ennem Kivijärve äärde minekut uudistasime natukene Maa-ameti kaarti ja leidsime, et palju mõnusam võiks olla läheneda hoopis ida suunalt. Jätsime auto maantee äärde ja asusime mööda kaardil kujutatud triipjoont aarde poole minema. Ilus rada läks täpselt aarde poole terve aja. Päris põnev territoorium. Vana turbavõtu koht kus koprad teinud ka väga korralikku tammi ühe kraavi sisse. Aarde endani viis tore sillake ja eest leidsime ka viisaka aarde. Nimed panime teisele reale kirja ja jalutasime tagasi auto poole. Mõnus jalutuskäik, aitäh!

Oma sõiduki jätsime ühe hoovi lähedale ja kõndisime juba mööda sissetallatud rada metsavahele. Seal kohtasime erinevaid putukaid ja suuri ning korralikke kopratamme. Aarde juurde saime ronitud üle langenud puu. Aitäh!