Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Järvamaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Antud koordinaatidel asuvad talu varemed. Mis on talu Nimi. Vastus saata taiks17@gmail.com. Aare ise jääb ca 10 - 20 m piknikukoha poole. Vahemaa on tegelikult umbes silma järgi. Unustasin aarde koordinaadid salvestamata. Talu omad on olemas. Varemetes pole vaja kaevata. Soovitan tutvuda ka Kalajärve-kakerdaja loodusrajaga. RMK piknikukoht on ka sealsamas. Aare asub ise puude vahel. Kuna on tegemist päris suure pahtlitopsiga, siis ta igale poole ei mahtunud.
Vihje: Tegemist on lehtpuudega. Lehti pole küljes ja ma ei tea mis puud need on.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
RMK_matkateed (3), oandu-ikla (1), lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC183ZM
Logiteadete statistika:
174 (96,7%)
6
2
2
1
0
0
Kokku: 185
Kakerdaja raba serva jõudsin esimese matkapäeva õhtuks mööda kirjelduses soovitatud loodusrada, sadanud vihmast ligumärjana. Kõik lootused olid sealse laavu peal ja kui nägin selle kõrvalt suitsu tõusmas, pidin peaaegu nutma hakkama. Õnneks oli olukord siiski hoopis teistsugune, sest kaks ema lastega asutasid end just lahkuma ning lõkkegi olid nad mulle üles teinud, nii et jäi üle vaid soojeneda ja kuivada. Kuna äratus oli olnud hommikul kell viis, kukkusin juba õhtul kella kaheksa paiku matile ära. Läbi une kuulsin rahvast loodusrajale voorimas. Mingil hetkel tegin silmas korraks lahti ja tuvastasin karja vihmakeepides lapsi mööda marssimas. Hommik tervitas kuivema ilmaga. Tossud olid eilsest veel muidugi niisked, nii et üritasin neid taas lõkke kohal grillida ja suitsutada. Mingil hetkel sain seltsiliseks sportlasest alkohooliku (tema enda määratlus), kes pudeli suu peale tõstmise vaheajal jutustas, kuidas tema on elus esimest korda sellisel matkal ega oska tegelikult telkigi üles panna, viimase öö olevat lihtsalt naaberlõkkekohas pingil istunud. Minu tossude kuivatamise võttis ta ka endale südameasjaks. Kui need peaaegu kuivad, oligi aeg aarde järele suunduda. Muguhoolikut ei hakanud siiski asjasse pühendama, vaid jätsin ta lõket valvama. Aardele lähenedes sukeldusin mõnusasse džunglisse, mis kogu kuivatamise vaeva hetkega nullis. Tuiasin seal veidi ringi ja otsustasin siis, et ei viitsi rohkem ja üksi pole üldse nii huvitav geopeituda sellises kohas, nii et teine kord juba kaaslasega tagasi. Seekord asutasin hoopis edasi minema, mugunoormees ka rõõmsalt seltsi pakkumas. Jalgrattaga ta raba laudteed mööda mulle siiski järele ei jõudnud ega osanud vist ka pärast raba õigele teeotsale pöörata, sest rohkem me ei kohtunud.