Pähklisaare

 4 

Kui mulle öeldakse, et läheks rappa, siis peab küll hull häda küljes olema, et minult vastuseks “ei “ saada. Ilus karge ja päikeseline pühapäevahommik, kummikud jalga ning minekut. Sõitsime peitja pakutud parkimiskohta ja leidsime isegi miskit raja moodi. Saarel sai natuke tiirutatud ning otsitud ka abi varasematest logidest. Mind juhatas õigele teele markosu logi: vaatasin pisut teise pilguga ja nii otsitu silma hakkaski.

Sulps laukasse on alati, kui vähegi võimalik, oodatud. Kaaslane võttiski oma putuka välja, salvestas imelisi linnuvaateid ning tuvastas lähima veesilma saarest loode suunal. Üles me ta leidsime, paraku ei võimaldanud selle serv taimestikku kinni jäämata sisse minekut. Järgmist ka otsima sedakorda ei läinud, imetlesime niisama vaadet. Isegi jääkirme oli peal. Tõeliselt nauditav matk! Marju sai kõhtu kõvasti, aga marjuliste masse õnneks enam polnud. Aitäh peitjale!

 1 

See aare ootas tükk aega oma õiget aega. Nüüd see siis tuli. Ilus päikseline sügishommik, samas karge. Raba oli peaks kergelt külmunud, mis kindlasti omajagu kandvust parandas, igatahes oli teekord aardeni arvatust oluliselt lihtsma ja mõnusam. Kohapeal oli omajagu tiirutamist, GPS polnud seal metsa all just kuigi enesekindel, aga lõpuks jäi ka ebakõla silma. Kui aare leitud, siis sai kohta ka veidi ülevaltpoolt kiigatud ja pildilt paistnud lauka juurdegi jalutatud. Väga mõnus hommikune jalutuskäik. Aitäh peitjale.

Pähklisaar

13-päevase, pooleldi lastelastega ringi seigeldud Lõuna-Eesti tuuri otsing #74. Aitab skoorimisest küll, nüüd on aega rabasid ja matkakesi teha. Väravas palusin viisakalt luba ja kui kuuldi, et ma üle tunni ei käi, anti see meeleldi. Sestap jäi auto 660 meetri kaugusele rabaserva, kus traktoritega töö hoogsalt käis. Kokku sai rabas käidud 40 minutit, seega skoorimine vist ikka ei lõppenud ;-) Rabas oli mõnus, sai kuivalt ligi ja tagasi ka. Aaret otsisin ikka viis minutit, isegi Marko täpsete koordinaatidega. Aitäh peitjale rappa kutsumast!

Kolmandal korral läks õnneks. Esimene katse luhtus meil kunagi talvel, kui 100 meetrit enne aaret lahtine vesi vastu tuli. Teisel katsel keset kuuma ja kuiva suve sai selgeks, et ilma kummikuta siin ikka ei saa. Seekord olime korralikult varustatud, isegi Lapimaa sääskede jaoks (kohtasime seal 0 sääske...) ostetud võrkmüts tasus lõpuks ära, kui rabas tahtsid kärbsed ninast-suust-kõrvust sisse pressida. Kokku kulus umbes täpselt tunnike, rabas on ilus, aga seda esimest pikka sirget ei viitsiks küll enam seitsmendat korda vantsida. Aitäh aarde eest!

Kui on aega, siis tuleb ka ääri mööda astuda. Päris marjakorjamist meil plaanis polnud ja kummikuid ka mitte. Found it: 20.Jul.2024 19:42 Pähklisaare/ Nut island. Suvel saab sääski ja parme ka sandaalides toita. Aare ise on kuskil võpsikus sääskede valvata, veidi üle maskeeritud ja valede koordinaatidega. Või on maakera nihkumise tõttu vahepeal koordinaadid muutunud. Igatahes markosu, andmete järgi jätsime rohkem sääski söömata. Muidu rabades on tuuleke ja parmuke, siin rabasaarel aga võpsik ningu kuri sääseke lisaks. Leitud. Logitud. Täname. Marju ei noppinud.

Plaan oli murakaid korjata ja mööda minnes aare ära noppid. Tubli matk ja õnneks oli rabas vett vähe. Boonuseks väike ämber marju.

Kui algul tundus et kummik on liiast siis rabas oli täitsa asja eest. Aitäh!

 1 

Tegelikult algas kõik sellest, et ma tahtsin pohlamoosi teha. Ja selleks oli vaja ... muidugi pohli.

Teiseks tuli mulle meelde, et mingi rabasaareaare (vahva sõna!) on kuskil üsna Tartu lähedal. Seega otsustasin ühendada meeldiva kasulikuga ja vaadata, kas teel aardeni on mingeid pohlamarju kuskil näha. Aardekirjeldusest lugesin küll, et seal jagatakse jõhvikaid, aga neid mul esialgu tarvis polnud ja minu teadmised loodusteadustest vihjasid mulle, et jõhvikateks on veel vara ka.

Ajasin noorgeopeiturid hilishommikul autosse ja orienteerusin aarde juures märgitud parklasse. Esmapilgul tundus, et siia pole mingit vajadust parkida, aga teisel pilgul sain aru, et eriti kaugele ma siiski seda teed geomobiiliga minna ei taha, lihtsalt esimene jupp teest koos 4 "parklaga" nägi väga muljetavaldav välja.

Tee saarele läks täiesti otse sihti mööda. Ainus takistus olid igal pool kõrguvad seened. Need kasvasid isegi keset pinnasteed kahe autoroopa vahel. Punased kärbseseened nii et metsaalune punas, aga ka puravikud, sekka mõned kase- ja haavariisikad ja paar äraeksinud kukeseent.

Mida edasi seda kenamaks muutus maastik. Algne võpsik muutus võluvaks metsaaluseks ja seejärel jäi vasakule-paremale juba raba. Suuremale saarele viis sellegipoolest täiesti kohale täitsa lai ja tundub, et põhimõtteliselt isegi motoriseeritult läbitav pinnastee. Aga aaret seal ju pole.

Natukene aega astunud jõudsime purdeni, mis meid innustas teekonna jätkamiseks veidi vasakule hoidma. Sealt jätkus teekond üle raba, küll mööda täiesti arvestavat sisse tallatud rada. Astuda oli purdest vast nii kilomeetri jagu, tee oli veidi märg, aga ei midagi erilist. Jõhvikaniite ja tooreid jõhvikaid oli kogu raba nii tihedalt täis, et sellist pilti ma polnudki varem näinud. Saarele jõudes tervitasid meid mõned mehised puravikud. Ja hais. Tundus, et miski või keegi oli saarele ära surnud ja lagunes seal tasapisi. Ma igaks juhuks väga põhjalikult ei otsinud. Lisaks oli saarel meeletu kogus varisenud puutüvesid. Sellel kohal ütles suur tänu peitjale vihje eest :) Aga aarde leidmisega meil tegelikult probleeme polnud, oli teine puust ja kuigi mitte punane, siis üsna kenasti märgistatud. Aare oli kenasti korras ja logiraamat täiesti kuiv.

Edasiseks teekonnaks tekkis mul mõte, et prooviks silgata otse üle raba kõrvale suuremale saarele ja siis jalutada mööda sealset maanteed tagasi. Silma järgi tundus, et vahemaa on nii kaks-kolmsada meetrit, mis see siis mööda raba ära jalutada ei ole. No väikestviisi valearvestus see oli lastega "reisijale". Sealne raba oli tunduvalt pehmem kui see, mida mööda meie saarele sammusime. Eks ta kokkuvõttes oli siiski üsna kenasti läbitav, aga eriti viimane paarkümmend meetrit kiskus päris vedelaks. Lisaks oli suurema saare servas üsna vastik võsa, kust me läbi ragistasime. Aga pärast seda olimegi "maanteel" väljas ja proovisin tegeleda päeva peamise eesmärgiga - pohlade otsimisega.

Leidsin pohlavarsi umbes sealt kus mets rabaks muutumas oli, aga marju oli vaid üksikuid, tundus, et keegi teine oli ka pohlamoosimaias olnud. Selleks, et meie matk liiga igavaks ei kujuneks, kargas üks noorgeopeitur kahe jalaga otse pinnastee ja metsa vahelisse kinnikasvanud kraavi ja vajus reieni sisse. Õnnes sai ta sealt omade jõududega jälle välja ja sooja ilmaga märjaks saamine eriline probleem ei olnud.

Oma matka lõpetasime aarde, poole liitri pohlade ja ujumisega Kõrveküla järves (lähemal ma ühtki ujumiskohta ei teadnud).

Aitäh peitmast! Oli väga vahva!

Tundus hea päev see kaua varuks hoitud täpike ära värvida. Sihti mööda kõndimine polnud teab kui huvitav, aga väga järsku toimus üleminek rabale ja siis hakkas kohe mõnus. Võtsin talitee sihi üles ja püüdsin lugeda, kas näen rohkem inim- või põdrajälgi. Peagi olingi saarel ja pärast väikest ekslemist vaatasingi aardega tõtt. Mõnus vanakooli stiilis tünn, kestku ta kaua. Tagasiteel hakkasid kärbsed ja muud mutukad vaikselt närvidele käima, aga üldiselt oli ikkagi tore. Siia võiks kunagi veel tagasi vaadata, kui jõhvikad valmima hakkavad - praegu olid veel rohelised. Aitäh loodusesse kutsumast!

Aitäh aarde eest! Minu rahunenud GPS näitas aarde kõrval koordinaate N 58° 26.097', E 026° 59.610' ja oli 8m nullist eemal. Vihje asemel on vast rohkem kasu kohapealsest tähistusest.

Hommikul tegime väikese jalutuskäigu rappa. Tagasi tulekul oli päike juba häirivalt tugevaks ja palavaks saanud, kuid õnneks oli lihtne tossudes tehtav rabakas. Kosutuseks sai pisut murakaid ka mugitud.

Tänan peitmast.

Kummikud jalga, bens peale ja minek. Plaan oli tegelikult tee pealt murakaid leida, aga karu oli kõik vist ära söönud... Sääsed said igal juhul söönuks vaatamata tõrjele, sellepärast saigi vist vale kuupäev logiraamatusse. Mõni tubli järgmine külastaja võib selle 15-ks parandada. Hetkel saab ka kummikuteta hakkama ja parkimis võimalused on ka mõnisada meetrit aardele lähemale nihkunud.

Puhke pühapäev tundus natuke liiga logelemisena ja seetõttu sai üks geokäik plaani pandud. Pähklisaar paistis selline tore väike jalutus. Lasime suuremad vihmasagarad mööda ja otsisime kummikud välja. Minek oli üldjoontes täitsa talutav, kui sääskede hordid kõrvale jätta. Rada on õnneks puude alt eemal, nii et järelsadu ei saanud, ja pinnas ka sadanud veest väga vedelaks ei olnud läinud. Kohapeal sain veel kaaslast vihjega hirmutada, sest neid vihjeobjekte seal jagus, aga endale jäi praktiliselt kohe anomaalia silma ja ei olnudki mingit otsimist. Kiirelt nimi kirja, et mõnigi veretilk endale tagasiteeks alles jääks, ja siis tagasi marss. Tagasitee esimene pool kostitas veidi vihmaga, mida ma ei olnud oodanud, aga elas üle. Ehk siis, üldjoontes üsna kena käik oleks, kui sääsepilv konstantselt silmi peast ei tahaks süüa. Aitäh peitjale!

Raba oli päris korralikult vett täis. Jää oli pea täielikult sulanud ja kuna lähenemistee valisime ka kogemata veidi ekstreemsema siis räätsadeta sai ikka hakkama aga pidi pidevalt nuputama, kuhu järgmisena astuda või hüpata. Aga summas ei miskit eriti rasket. Mõnusa, veidi koormust nõudva matka sai küll.
Aitäh juhatamast!

 12 

Nädalavahetuse plaane tehes hakkas Pähklisaare silma. Kuna Tartu kandis juba olime siis sobis see matk imehästi. Aga kulgemine sinnapoole pakkus ehk isegi teravamaid elamusi kui hilisem matk ;)
Ühel hetkel otsustas ilves auto eest üle tee silgata. Kuna selles kohas oli talve veel piisavalt siis pidasin auto kinni, et lumelt "ahjusoojaid" jälgi vaadata. Küll ja küll on looduses jälgi nähes tekkinud küsimus, et kellele need küll kuuluda võiks. Nii ma siis jäädvustasin neid oma telefoni kui kusagil sisemuses oli tunne, et keegi jälgib mind. Ei, see polnud Peeter, vaid seesama jälgede autor.
Nii me siis vaatasime üksteisele tõtt umbes kümne meetri pealt. Mina poolpaljalt värisedes, sest ega ei hakanud ju kiiruga jopet peale viskama. Tema aga paistis vana rahu ise. Tundus, et ta mõtles just nii: "Vaata nüüd isu täis. Kes teab, kas elus teist sellist võimalust enam tuleb."
Siis aga keeras rahulikult ümber ja sättis minekule. Lasi oma lahkumist ka profiilis jäädvustada. Oli ikka armas tegelane küll.
Mõni kilomeeter edasi sõites kohtasime kitse, kes sugugi pildistamisest huvitatud polnud. Ja kui auto juba pargitud ja kondimootoril kulgesime, sattusime karu jälgedele. Endast oli ta ühe koorma maha jätnud küll. Õnneks ei sisaldanud see jõhvikaid ega pohli nagu kunagi nähtud hunnik ;)
Eks mul tekkis soov ka nende jälgede autoriga kohtuda aga kuna selles osas oli meil Peetriga erinev arvamus siis jäi see ära. Kusagil läheduses oli kuulda kellegi liikumist aga kes see keegi oli, seda kahjuks ei näinud.
Viimane ots enne aaret meenutas küll kohati riisipõldu. Sellegipoolest saime selle ilma abivahenditega läbitud.
Aitäh seiklusele kutsumast ja aarde eest!

Kes see piilub?

Siin oli teada, et tuleb pisike matk teha, sest kõiki metsateid pole vaja lahti lükata. Keegi oli üritanud isegi sõita parkimise kohast edasi, kuid ca 200 m kaugusel oleva anna teed märgi juurest tagasi pööranud. Siis sumpasime edasi, kord Siim ees ja kord mina. Teele jäi üks ootamatult suurem veetakistus, millest saime edukalt kuiva jalaga üle. Rabas tõttas Siim kõige ees ja vahepeal kadus silmist ning ühel hetkel tegi ta vist lumeingleid varsti peale seda kaotas Anna oma kummiku korraks. Lõpus oli korra nõutu seis, sest vihjele vastavaid objekte oli rohkem, kui oodanuks. Anna uuris märkamatult ka varemleidjalt vihjet, mille peale lõpuks ta ka aarde leidis. Tagasiteel tulime nii nagu läksime ning ühel hetkel Siim vaatas, et ees teel rebane või ilves, kuid see oli hoopis anna teed märk, sest olime sõiduvahendini jõudmas. Tänud!

Auto jätsime ootama peaaegu parklasse, sest lumi oli ja minu madalapõhjaline on madalapõhjaline ning hakkasime värskesse lumme oma jälgi juurde tegema. Astusime otse kuni hakkas vasakult paistma hõredam koht ja raba pealt valgus. Rabas õnnestus mõnes kohas põlvini läbi lumekooriku vajuda ja kummiku august kätte saamiseks tuli see paar korda jalast ära võtta. Aga üldiselt sai jala ette vaadates ka korraliku matkasaapaga hakkama. Lõpus oli natuke ekslemist ja otsimist, küsisime natuke abi ka varemleidja käest, kelle suunamine aitas õige objekti üles leida. Lumega pole see üldse nii lihtne, aga saime nimed kirja. Tagasitee oli sama kui tulemise tee ja astudes jõudsime tagasi auto juurde. Tänud!

Päeva peamine eesmärk, mis sellise kahurväega nipsti leitud sai. Minekul olime loomingulised, tagasiteed nautisime mööda normaalset rada.

 1 

Oli siis vaja sellele lumisele sihile sisse keerata. Auto liikus edasi ehku peale. Passisin siis ümber keeramise võimalust peale ja hülgasime masina. Ilm täitsa soosis matka ja nii me teele asusime. Lumes sumpamine oli kohati üsna karm, võttis isegi stange märjaks. Erinevalt teistest, ma ei taibanud kummikuid jalga panna. Nii ma ennast tagumiseks sättisingi ja niiskemates kohtades paremat trajektoori otsisin. Nulli jõudes jäi üks koht kohe silma, aga ei vaadanud sinna. Pärast paari tiiru tulin ikka esimesse huvi pakkuvasse kohta tagasi sikutasime aarde välja. Täna vedas. Külmema ja lumisema ilmaga oleks see parajaks pähkliks osutunud.

Tänud.

Silver näitas taaskord et tema geomobiil ei ole mingi niisama papist tehtud läikiv iluasi vaid ikka korralik tööriist. Ühel hetkel siiski parkisime tööriista ära ja botikud jalga. Täitsa m6nus astumine oli t6esti ja nagu juba klassikaks saanud et esimese hoogamurdsime põlvet6ste saatel ennast kohale. Ja siis tagasitulles oli oluliselt k6vemap6hjalisem teekond. Ka aarde leidsime ilusti. Suurema kylma ja lumega oleks arvatavasti oluliselt raskem olnud. Tänud matka eest

Kummikud jalga ja aaret jahtima. Tänase päeva pikim jalutuskäik, mis mõnusa seltskonnaga kulges täitsa toredalt. Siia ilmselt ilma geopeituseta ei satuks, aga talvises rabametsas oli paras väike matk. Aitäh.

 1 

Väga mõnus rabamatk üle pika aja. Eks enamus rabas olevates aaretest ole ka leitud ja ilma aardeta rappa ei sattu. Panime kõik kummikud jalga ning hakkasime astuma. Alguses ei teadnud, kas võimalikult kaua põhja suunas ja siis risti aardeni või peaks kohe kursi aarde peale võtma. Tegime vahepealse variandi ning sai põlvetõste jalutamist harrastada. Aaret sai pisut otsitud, õnneks lund palju ei olnud ning kahtlasest kohast see välja tuli. Muidugi mitte kohe, aga õnneks siiski. Tagasi teel sattusime vist jäätunud oja peale jalutama sest seal oli lumi tugevam ja kandis hästi. Igal juhul mõnus matk tegusale päevale.

äge koht, metsikult ilusaid kärbseseeni ning muidugi jõhvikaid :) aitäh peitjale.

Sai loetud, et suvel käiakse siin isegi tossudes, aga täna polnuks see küll võimalik. St võimalik ikka, aga mitte kuivade jalgadega. Seega, kummik oli igati abiks ning kokkuvõtteks täitsa mõnus astumine. Rabast jõhvikaid ei leidnud, metsast seeni ka mitte, aarde aga leidsime, seega eesmärk täidetud. Aitäh.

Üks sügisene jalutuskäik rabas ei ole kunagi liiast. Seal suurte puude all ongi raske täpset koordinaati taga ajada. Meil näitas GPS 8 meetrit mööda, mis on sealsetes oludes täiesti ok tulemus. Natuke otsimist vajab, aga täitsa leitav. Tehtud!

Sündmusel sai uuritud, mis Ovel veel plaanis ja kui ta mainis, et oli korra mõttes Pähklisaar, siis kiitsin kohe takka, lähme käime ära jah. Nii me end siia ajasimegi. Kummikutega väga hästi tehtav. Teekond oli viis pluss. Tänud

Peale lodjaseltskonna teelesaatmist võtsime suuna Pähklisaare poole. Kardetud kinnikasvanud metsasihi asemel ootas meid ees hoopis suhteliselt lihte jalutamine aardeni. Boonusena saime rabas süüa eelmise aasta jõhvikaid.

Jõhvikaboonus

Ühel hetkel, lõunasel ajal, tekkis plaan rabamatk Pähklisaarele teha. Ilus päikseline ilm lihtsalt soosis matka ette võtma. Alguses oli lihtne ja sirge tee käimiseks, kui teerada kitsamaks muutus ja olud märjemaks, tuli juba tähelepanelikum olla. Kui rabas mätaste peal jõhvikaid nägin, siis olin müüdud. Tuli kiiresti aarde juures ära käia ja tagasi tulles mätaste pealt, kust lumi ära sulanud, sai korjatud jõhvikaid.

Tänu ilusale ilmale ja ahvatlevatele jõhvikatele super käik.

 5 

Ma ei teagi millest alustada. Ma arvan et sellest - meil on täiesti normaalne hobi :) Kui nägin Heleni ja Salme logi selle aarde juures, siis oli kõik. See täpike seal kaugel rabas hakkas minu jaoks kutsuvalt vilkuma. Kõlab täiesti normaalselt plaanida kaks ja pool tundi autosõitu selleks et proovida, kuidas lumi kannab. Lisaks on täiesti normaalne, et kõige mõnusamaks rappa minekuks peaks laupäeva hommikul varavalges ärkama :) Sest siis kannab lumi paremini. Nii oligi, et kui ilmad sätivad juba kevadesse, siis läksin mina otsima veel talve. Ja seal ta oli. Meil Põhja Eestis onju üsna lumevaene ja vesi juba vuliseb. Aga kuskilt Jõgeva ja Tartumaalt võib lund veel leida küll. Misiganes maantee pealt ma kõrvale keerasin, siis avanes aknast valge vaatepilt. Põllud alles lume all. Lubatud parkla põhjustas küll mõningase ehmatuse, aga edasi oli juba mõnus kulgemine. Minnes tegin raba peale omad rajad. Geonina kiskus küll õiges teeotsas raba poole keerama, aga mingi jonn jälle pirises kõrvas, et mine ikka edasi ja vaata mis seal eespool on. Tegelikul läheb metsatee otse edasi minnes väga vesiseks, nii et keerake ikka õigest kohast ära. Metsas aarde juures oli palju jääd. Seda eriti libedat jääd. Hetkekski ei võinud tähelepanu kaotada, siis ähvardas jalad alt ära lüüa. Tiirutasin ja otsisin nulli. Ning lõpuks leidsingi ta selle kõige libedama koha pealt. Oijee. Karbini jõudmiseks pidin kõvasti kahe käega puudest kinni hoidma, muidu sõitsid jalad alt ära. Tagasitee oli lihtne. Leidsin teiste räätsajälje ja jalutasin nagu pargis. Ilus pikk sirge otse tagasi. Nagu öeldud tuleb minna vara, siis lumi kannab. Tagasitee mudane osa oli nüüd pehme ja tuli leida alternatiivvariante mudast mööda hiilimiseks. Aga ikkagi olin saanud sellise annuse positiivset energiat, et seda ei seganud ka muda. Tänan peitjat! Just täpselt seda mul oligi vaja tänasesse päeva. Mina ei kohanud oma matka ajal kedagi. Ainult isand põder oli astunud rajal enne mind. Ühes kohas oli mul temast väga kahju. Just raba ja metsa piiril oli ta täiega sisse vajunud. Auk tundus põhjatu. Kuidagi oli tal õnnestunud sealt pääseda. Oli täielik tuulevaikus. Metsa kohal liugles mingi kulliline. Lõi oma laiad tiivad valla ja liugles.

esimene ehmatus

keskpaik

kevad

raba

ja seal ta on Pähklisaare

tagasitee pikk sirge

lubatud boonused

 3 

Kui hommikul silmi avades võtab sind vastu särav päike, siis lihtsalt peab loodusesse matkama minema. Selle pühapäeva pikemaks jalutuseks valisimegi Pähklisaare. Kusjuures täpselt nädal tagasi olime Laukasoos käinud, siis küll Lääne-Virumaal samanimelises kohas. Nüüd oli aeg ka Tartumaa Laukasoo üle vaadata.
Peitja soovitatud parkimiskohas oli hommikul täielik tühjus. Kuna paari päeva tagune rabamatk oli näidanud, et hetkel lumi kannab päris hästi, siis tegime natuke riskantse otsuse ja jätsime räätsad autosse. Lootsime, et kummikust piisab. Ja piisas väga hästi ja oleks isegi kingadega võinud seal rabas jalutada. Päevased sulad ja öised krõbedad külmakraadid olid ettevalmistanud täiesti ideaalse betoonlume. Mitte kordagi ei vajunud jalg isegi natukene kuskilt läbi. Jaluta nagu mööda tänavat. Ka suuna leidmisega polnud raskusi, sest muljetavaldav räätsatrass viis täitsa õiges suunas. Rabasaarele jõudes panin mina hooga mööda räätsajälgi edasi, kui Salme teatas, et aare ikka hoopis teises suunas. Järelikult käib seal ka palju mugumatkalisi. Nulli ümber sai ikka natuke tiirutada, sest vihjele vastavatest objektidest puudust seal pole. Tähelepanelikult ümbrust silmitsedes hakkas siiski üks koht enam huvi pakkuma, kuid see oli külmunud. Tuli siis matkakepiga natuke jõulisemalt seda togida ja paljastuski tore peidukoht.
Tagasitee kulges rõõmsas tujus ja soojalt põski paitavat päikest nautides. Tundus, et kui matk oleks veel natuke pikem olnud, poleks probleemi olnud saada pruuniks juba teiseks märtsiks ;)
Metsateele jõudes tuli meile vastu veel paar matkaliste seltskonda. Tuttavaid nägusid ei olnud, ei teagi kas mugud või ka geopeiturid? Kokku kulus meil selle imelise päikselise rabas kulgemise jaoks täpselt 1,5 tundi. Ja see oli nii ilmaolude kui maastiku poolest küll üks viimase aja kergemaid ja mõnusamaid retki. Suur aitäh peitjale!

Räätsatrass

Päikest nautimas

Leitud. Tänud!

Siia oli tegelikult plaan kunagi ise ühe seeria aare peita, isegi teostus oli valmis mõeldud, kuid eks see ole juba kord nii, et kui liiga kaua mõtled ja muigutad, siis võtab ja peidab keegi teine. Mõnikord teeb ta seda paremini, teinekord jälle mõtled, et oleks ikka pidanud ise tegema... Igal juhul oli see aare piisav ettekääne mõnusaks matkaks lumikattega ajal, kus pinnas kenasti kandis ja saime ilma suure vaevata kohale. Kohapeal seevastu jõudsin mina parajasti vihaseks saada, sest hakkas juba pimenema, lisaks sobib selline eraldatud koht ideaalselt karudele elukohaks (vähemalt minu mõtetes), aga aaret ei leia ega leia. Mine või ilma logimata tagasi. Lõpuks siiski õnnestus ja saime enne tagasiteele asumist rägast välja sumbatuna veel väikest eine ja sooja teed nautida. Tean, et Pähklisaarel on muudki vaatamisväärset, paraku praegune lumega aeg polnud selleks parim. Sellest mõttes väike pettumus, aga no matk oli igatahes tore ja niisama poleks siia ju tulnud.

Kuna lund oli rohkesti, siis meie õnneks saime kogu tee aardeni käia eelnevate geopeiturite jälgedes. Lõpu poole vajus jalg kohati vettegi. Tõnu leidis aarde pärast mõningast tiirutamist. Kui minnes jälgisime erinevaid loomajälgi ja nautisime loodust, siis tagasitee oli päris väsitav. Aga oli mõnus retk ja koosveedetud kvaliteetaeg. Täname!

Leitud! Tänud peitjale:)

 1 

Ilusa ilma puhul sai uute nuppudega GPS soojaks aetud ja kodulähedane rabaaare ette võetud. Polnud ma täna seal metsas sugugi üksinda - minekul kohtasin Reidot, esimest tänast otsijat, tagasiteel olid uued otsijad sihtpunkti poole minemas. Lagedam raba kandis ilusasti, saare juurde oli tuisk paksema lume kuhjanud ja seal kippus jalg aeg-ajalt lumekihist läbi vajuma. Aga ei midagi hullu. Tänud peitjale ja tervitused kaasotsijatele.

 2 

Täna oli kindlalt plaanis kutt Tartusse viia. Ühtlasi uurisin, kuidas oleks üks lähedane rabatrett, sest üksi ei tahtnud ma kõrgesse lumme sumpama minna. Rappa veel hoopiski.
Siimul pole õnneks pikemate käikude vastu midagi. Pigem vastupidi: pikk lahe käik ühe aardega on tema arust parim aardeotsing üldse. Igatahes oli ta nõus kaasa tulema.
Liiga vara me kohale ei jõudnud. Parklas üks mobiil juba oli ja ühed jäljed läksid rappa. Kes see muu, kui geopeitur, mõtlesin ja asusin teele. Siim jäi veel riideid vahetama ja lippas hiljem järgi. Mõne aja pärast nägin kaugel liikumist. Rõõmsa näoga matkaline tuli vastu ja päris, et ega me geopeiturid ole. Muidugi olime. Siis oli tal nagu natuke kahjugi, et oli meie otsimise kergemaks teinud. Meile tegi see muidugi ainult rõõmu. Minu mälu järgi küsisin, kellega meil au tutvuda on ja lisasin, et olen Mari. Aga siis läks jutt mujale ja Siimu enam tutvustada meelde ei tulnud.
Nii palju oli meil jälgedest kasu, et gepsu ei pidanud saarele saamiseks vaatama. Kohapeal oli Timo väga korralikult kõik kahtlusalused kohad üle vaadanud, nii et ega meiegi leid liiga kergesti tulnud. Igatahes oli tore trehvata!
Suur tänu toreda matka-aarde eest!

 1 

Pühapäevase liigutamise mõttes sai ennast siia teele pandud. Auto pargitud ja matk võis alata. Praegu on siin väga korralik rada sisse tallutud. Ja mitte ainult üks, nulli pääseb mitut rada mööda. Poleks jälgi ees, siis praeguse paksu lumega on suht raske ise omale teed teha .. seega, rada aitas väga palju :)

Nullis läks omajagu aega. Kohati oli süüdi värske lumi ja kohati geopimedus. Leitud ta sai ja logitud ka.

Poolel teel tagasi sai veel paarile geopeiturile tere üteldud. Elu neil päris lihtne, mu värke rada ees ju. Suures hämmingus keset metsa inimesi kohata, läks loomulikult meelest küsida kes need inimesed olid üldse :D

Tänud!

Georada

Kuna koer oli juba üsna kõbus peale väikest apsakat, mõtlesime puhkuse lõpetada lühemat sorti matkaga. Selle aarde kirjeldus tundus olevat sobiv ja kuna GC lehel viimane logi ütles, et "750 meetrit sinna ja samapalju tagasi", siis tundus see olevat just selline mõnus käpatugevdusmatk. Kohale jõudes ei saanud enam aru, kust see 750 meetrit siis algab, sest peitja poolt märgitud parkimispunktist näitas aardeni linnulennult 2 km...Aga mis seal ikka, ega laisk inimene koju ju tagasi ei lähe ja veel vähem hakkab ta muud lähenemisteed otsima. Seda enam, et enam-vähem aarde suunas läks ju vaat et labidaga lükatud tee. Hiljem saime aru, et see "labidas" oli vist kellegi räätsad hoopis. Tegemist oli kokkuvõttes lihtsamat sorti jalutusega, millest suurem osa oli räätsade poolt sisse tallatud rada ja väike jupp tuli omal teed teha. Jalad jäid kuivaks, koer ära ei kadunud ning üle ka ei pingutanud oma haiget jalga ja kõige tipuks leidsime aarde võrdlemisi lihtsalt. Tagasi pöördudes mõtlesime veidi jälgi segada ja läksime ümber mõne puu teiselt poolt, aga ilmselt ootab kiiremaid geopeitureid ees meie poolt lumme tekitatud georada otse kümnesse. Aitäh peitjale, ise poleks osanud sellisesse ilusasse kohta tulla :)

 1 

Situatsioon oli täpselt samasugune, nagu eelpool kirjutaja mainib, vaid parklas oli 6 autot. Eks siis tuleb laulupeoga arvestada, mis seal ikka. Esimesele grupile jõudsin järele looduskaitseala sildi juures, nemad pöörasid sihile, ise jätkasin otse, kuniks avaldus rada vasakule. Täiesti korralik teerada on siia sisse trambitud, jää ka enamasti kandis aga mujal oli raba üsna pehme juba. Teine grupp räätsatallajaid käratses saare lähistel, võtsid vist einet. Saarele samas ükski jälg ei viinud, seega leidsin oma vesise raja ja hakkasin nulli otsima. Levi oli korralik ja leidmine kiire, konteiner heas korras ja kuiv. Aarde järel võtsin suuna itta, et tabada teist soosaart. Lund oli piisavalt, et hakkasin räätsasid veidi igatsema ehk isegi. Märgasid laikusid leidus nii rabas, kui põhja suunduval teel, veidi pidi sikk sakitama. Käisin ära kuni talukoha eravalduse sildini, siis teekond tagasi. Lumes leidus erinevaid sõraliste jälgi ja arvatavasti ka ilvese jäljed, milles täiesti kindel pole, kuna sula lumes moondunud. Igati soovitatav jalutukäik.

 1 

Soovituslikule parklale lähenedes paistsid ees juba kaks autot ja inimesed, kelle riietuse põhjal kartsin, et toimub jahipidamine, mis meie otsingud katki jätta võib. Selgus hoopis, et kohe on saabumas veel 30 inimest ja läheb lahti hoopis räätsamatk. Tormasime siis ruttu metsa poole, et igaks juhuks enne otsingutega ühele poole saada, kui matkaliste võimalik teekond samasse kanti viima peaks. Saarele lähenesime sissetallatud rajast mõnisada meetrit põhja poolt, et oleks vaheldusrikkam. Vihjele vastavaid kohti oli ülipalju, kuid neid süstemaatiliselt üle vaadates tuli peagi ka aare välja. Matkalisi kohtasime uuesti alles tagasi sihile jõudes.

Tänud peitjale!

Leitud. Sai väike rabamatk tehtud. Räätsad vedasin kah kaasa, kuid aarde poole kõndides jäid nad kotti. Küllaltki ära tallatud teerada suht tugeva põhjaga oli ees. Pärast teisel pool saart lükkasin ikka räätsad ka jala otsa, muidu oleks niisama tühja neid vedanud. Sõin mõned jõhvikad ja hakkasin tagasi auto poole liikuma.

 1 

Üsna üksildane rabasaareke, kuhu logide põhjal viimastel kuudel kuigipalju kohalikke geokülastajaid polnud sattunud veel. Isegi FTF läks Austriasse :D Auto jätsin peitja soovitatud parklasse, ehkki kaardi peal paistis turbaväljade pool sõidutee hulka lähemal. Aga säärasel maastikul matkamist ma üldiselt naudin, pealegi oli täna täitsa ok ilm. Kummikud jalas võis üsna hooletult astuda, põua ajal saab vahest matkatossuga ka kuivalt kohale. Nullis läks ikka kõva kümme minutit, peidukohti seal jagub, isegi vihjele keskendudes ja ainult normaalsuuruses aaret otsides. Geps ei suutnud sugugi otsusele jõuda, kas olen õige koha peal või ikka 20 meetrit eemal - lõpuks panin ta üldse ära ja edasi usaldasin geovaistu. Midagi säärast on mul vist pika aja jooksul välja kujunenud, sest logi sai kirja kohe kui gepsu vahtimisest loobusin. Korralik karp ja mõnus jalutuskäik, tänan ka ajalugu tutvustamast!

Tänud aarde eest!

Oli see alles mõnus matk. Suur aitäh Kristale ja peitjale!

Koduses Laukasoos ei ole Pähklisaart, et siis külastus seekord Tartumaa Laukasoosse rabasaarele. Tulime Külliga uurima parklat ja milline on rada soo poole kulgemas tänasel vihmasel päeval. Otsustasime teele asuda. Oli lompe, oli heina, kui lõpuks jõudsime männikusse kõva kattega teele. Leidsime männikaid, pohli ja puravikke. Leidsime roogu ja palju suuri punapõskseid jõhvikaid. Saarel leidus rohkesti langenud puid. Metsist ei kohanud. 2,5 meetri kõrguselt rabasaarelt lahkudes leidsime esmaleidja räätsajäljed. Kaks sirget jõhvikate vabalt läbitud ja olime tagasi porises parklas. Tänud peitjale.

 4 

Demit, FTF tiitlist jäin nii napilt kolme nädalaga ilma. Aga geopeituse lehe kasutajate esimene leid siiski. Kartsin kaarti vaadates natuke hullemat teekonda, aga need paarsada meetrit üle raba olid asja täiesti väärt. Suur elamus, aitäh!