Leidsin tõenäolise vanakoolika peidukoha, aga aaret sealt mitte.

Jälle üks koht, kuhu suvel saab ilmselt lähedale sõita, kuid praegu peab natuke ikka jalutama ka. Kuna eelmine lumega raskesti leitav aare oli nagu sipsti tulnud, siis otsustasime sedagi proovida. Tuuseldasime seal kohevas lumes peaaegu tunni, puhastasime arvukalt kände ja kraapisime lumest puhtaks auke, kuid aare jäi leidmata.

Autost väljudes hakkas vihma tibutama ja aarde juures oli juba laus sadu. Kuna jalatsid olid nii ehk naa juba läbimärjad, siis otsisime siin ikka väga kaua. Leidsime suurel hulgal mustikaid ja veidi pohlasid. Veel otsides leidsin tühja õllepudeli, mõni aeg hiljem teise. Aga Puhh oli kõigi oma meevarudega ilmselt läinud VAMM rajale. Seal metsatukas teda pühapäeval igatahes ei olnud.

Aitäh, tasub taaskülastada kunagi ehk, võib-olla..

 1 

Auto võsa äärde vilusse, endale kummikud jalga ja läbi võsa ragistama. Oma naiivsuses lootsin, et see ongi ainuke juurdepääsutee sellele kohale ning saab inimtühjust ja üksindust nautida. Null lippas muidugi mööda metsa ringi mis kole, nii et sai üsna loominguliselt ringi tuiatud seal ja Puhhi meepurki otsitud. Ei leidnud ja kõht läks ka tühjaks. Mett küll kaasas polnud, aga lihapirukad ja šokolaad kõlbasid järve kaldal nautimiseks küll. Paraku polnud ka täis kõhust suuremat tolku, sest ringituustimine vilja ei kandnud ja purk end kätte ei andnud. Lisaks avastasin mingi hetk, et meist mitte kaugele oli end parkinud auto, mis tähendas, et sinna kohta tõi ka täitsa korralik tee. Tagatipuks rammisid end järve vastaskaldale kevadtormajate masinad ja terve kolonn tormas järvevette end jahutama. No sellistes tingimustes mina küll enam otsida ei saanud :) Samas pole hullu, sest koht väärib ka teistkordset külastust ja see raamat väärib igal juhul üle lugemist. Notsu: “Nii hea, et me üksteisel olemas oleme!” Puhh noogutas. Notsu: “Kujuta ette: mind ei ole, sina istud siin üksinda ja pole kellegagi juttu ajada.” Puhh: “Aga kus sina siis oled?” Notsu: “Mind ei ole.” “Nii ei saa olla,” ütles Puhh. “Mina arvan ka nii,” ütles Notsu, “aga no kujuta ette, mind ei ole. Sina oled üksi.” “Miks sa mind kiusad?” vihastas Puhh, “Kui sind ei ole, ei ole mind ka. Said aru?”

 2 

Viimane mitteleid jäi hirmsasti kummitama ja kui nüüd tuli leiuteade, tuli asi uuesti üle vaadata. Seekord lähenesin otse Tartu-Valga maantee poolt ja tee kannatas ka 90-ga sõita.

Kohapeal tuvastasin, et aarde juurest otse üle tee on laiguliste baas. Lootsin, et mind diversandi pähe ära ei nopita ja et asja huvitavamaks teha, ei lähenenud aardele teed mööda, vaid kõige otsemast suunast üle raiesmiku, üle pehme ning märja ala ja üle oja/kraavi. Kuna aga värsked jäljed ees, siis oli üsna julge minna.

Nullis avanes väga ilus vaade kahele järvele. Teenäitaja küll veidi rändas, aga 10m diameetriga ring on siiski palju parem, kui vahel on ette tulnud. Urgitsesin ikka mõnuga, lugesin logisid ja urgitsesin veel. No ei leidnud. Mingi hetk avastasin endast mitte kaugel sõdurid, kes olid vaikselt oma geevaguniga ligi hiilinud. Tegin hästi asjaliku näo, tillasin veidi niisama ja kui nad olid mind üle vaadanud, siis lähikontakti ei otsinudki. Aare jäigi seekord leidmata, suht müstika.

Tagasiteel nägin veel hästi palju kevadtormlasi, hästi põnev oli. Aitäh kutsumast, küllap tulen veel!

Kuna ka siin oli tee värskelt liivatatud ja üle-eilne kogemus veel liiga eredalt meeles, ei hakanud praegu üksinda üritama. Kaardi järgi tundub aga nii ilus koht, et küll ma varsti uuesti tulen.