Foobia: Ofidiofoobia

leitud

Välismaalehel oli info, et eelmine otsija loobus herilaste pärast. Nüüdseks olid nad välja kolinud või olid ussid nad ära söönud... Leidsin aarde ja asetasin kõik tagasi loodetavasti nii kuis peab. Aitäh!

Tänud aarde eest!

Teostus oli aimatav.Foobiat mul pole,rästikute ja nastikutega kokkupuuteid on olnud päris palju.Õnneks puuduvad negatiivsed kogemused roomajatega.Aitüma

Leitud

Siin tegi suurema osa tööst ära Pavel. Foobikutele võib see tõesti päris õõvastav olla :)

Roomajaid ei karda aga siiski kasutasin abivahendit, et logiraamatut logida. Tänan

Hea. Peitjale tänud!

Meie vist nende foobikute hulka ei kuulu ja see aare oli üsna nunnu, võiks öelda. Aitäh peitjale!

Aitäh aarde eest!

Kuulun kindlasti nende hulka kes kardab. Õnneks ei pidanud üksi logima tulema. Leitud :)

Madusid me kumbki otseselt ei karda, aga eemale hoiame ikka. Mikk on korra niimoodi rästikule peale astunud, et ise arugi ei saanud. Mind tõusis rästik kunagi Saaremaal ähvardama, aga siis põgenes rohtu täiesti ootamatus suunas. Kraavi ületamiseks rajasime redelsilla, kuigi sadakond meetrit eemal olid ka palgivirnad ootel. Äge aare, aitäh!

Kuulun selle kolmandiku hulka. Rohkem ei kommenteeriks. Tänud!

Pisikest tabas foobia ja kasutas abivahendeid. Tänud!

Eks mingil määral ma ikka seda foobiat oman, aga õnneks mitte nii rängalt, et see aare logimata jääks. Pildilt võin ka alati ilma hirmuta neid vaadata. Kui aga looduses kohtan, siis lähen parem suure kaarega mööda. Samas peab tõdema, et arvestades kui palju ma ussipesadest olen pidanud aardeid otsima, siis olen ma neid reaalselt kohanud ikka väga vähe. Pigem on meie kohtumised ebatavalistes oludes olnud.

Aarde juurde jõudmine oli lihtne, sest iga 5-6 meetri tagant oli üle kraavi laotatud suured oksakimbud. Abivahendite rohkus oli äge, aga täna olin lõvikonservi söönud ja läksin asja kallale paljaste kätega. Lahe aare! Aitäh!

Eks madudega tuleb ikka aegajalt kokku puutuda.. rästikud lendavad oma teed, kuid nastikuid olen ikka oma terrassi alla sokutanud närilisi hirmutama.

Tänan peitmast.

See aare meeldis mulle siinkandis kõige rohkem.Kui isegi vihmametsa tuuril tunnistab giid et kõige rohkem vihkavad nad madusid,siis minul nendega negativsed kogemused puudvad,mõnuga kühveldasin neid siin ühest kohast teise.Sel aastal astusin ühele rästikule tossuga niimoodi õrnalt peale et juba tundsin tema pehmet keha talla all ja ruttu jalga üles tõstes pani ta kohe plagama.Tänud vaevanägijatele !

Õnneks või kahjuks on geopeitus õpetanud, et levinumad foobiad on minust mööda läinud. Aitäh ägeda teostuse eest!

Leitud. Meeldis. Aitäh!

Lõpuks siis foobia mida ise põen. Olen madudest eluaeg eemale hoidnud, jälgid olendid. Ei saa aru nendest inimestest kes oma anakondade ja püütonitega linnas ringi jalutavad. Logimine oli väga rõve, siiani vastik meenutada. Kindlalt minu top 1 foobia, teistega on võimalik toime tulla. FP. Aitäh!

Päris hirmus, õnneks hea abivahend kohapeal olemas, et logiraamat välja "kaevata"

Leitud????

Leitud, tänud!

Aitäh :)

Kristeliga pläkutades läks jutt kuidagi geopeitusele ja siis juhtus see, mis juhtuma pidi - teeme paar aaret ja kolame niisama ringi. Kordaläinud päev, aitäh!

Elusaid usse ma tõenäoliselt kardaks rohkem kui neid geopeituse uss-ssse.

Leidsin ka enda foobia üles. Tundub, et foobikud siin loginud varem, kuna logiraamat oli kohe peal ja ei pidanud midagi puudutama. Õnneks oli abivahend olemas ja sain veidi tööd teha ning logiraamatu foobiate alla peita :P Selle foobia sain oma emalt, kes paaniliselt madusid kardab ja mingil põhjusel pärandas ta selle hirmu ka mulle. Mai võib rääkida kuidas mu käes telefon minema lendab, kui ma mõnda madu reelsis näen. Aitäh!

Tänud aarde eest!

Jällegi sedasorti hirm, millega ma õnneks kokku puutunud pole ja seetõttu oli aaret logida okei. Aardele lähenesin tsiviliseeritult ringiga mööda teed, aga peale ussisõnade selgeks saamist liuglesin lebolt üle veetakistuse.

Selle foobia käes ma just ei vaevle, kuid ega roomajad pole mu lemmikud nüüd just ka. Ainus mure mul siin veel vaid, et saaks kuivalt üle selle kipaka purde tagasi kah. Aga peitjale tänud

Aitäh!

Kohaletulekul vältisin vett. Paar tiba siiski ülevalt sain, aga sajuks õnneks ei keeranud.
Minu lemmikud maod ei ole. Alati ehmatan, kui mõnda näen. Kätte võtta ma neid vabatahtlikult ei taha. Tööl kunagi käis keegi Pärnumaa mees oma roomajaid ja kaheksajalgseid tutvustamas, siis anti üks hoida. Õnneks järgmine anti teisele õpetajale.
Siin sain kenasti hakkama, sest teadsin ju et need päris pole. Aitäh! Teostus on muidugi imeline.

 1 

Irratsionaalset hirmu mul madude ees pole. Ratsionaalset vast ikka on ja kui tundmatuid elusaid madusi kast täis oleks, siis kätt sinna nii naljalt ei paneks. Kui teaks, et neist ükski mu eluteed ei lõpeta, siis vajadusel võib nendega keskel ju ka sobrada. Käes olen küll korraga ainult ühe kaupa erineva suurusega usse hoidnud :D Aga aare oli tore ja selle juures sain tähistada enda 5000 leidu GC lehel :) Suured tänud peitjatele!

Madude vastu pole mul midagi, nii sai neid aardekastis rahulikult ringi tõstetud. Aga aardele lähenedes tabas mind ootamatult laia kraavi ületamise hirm. Kraav oli nii laid, et lähenesin aardele ringiga.

Mareti naaberaarde logist, mis veidi ka teeolusid kirjeldas, on varsti juba 2 kuud möödas. Hoolimata sellest, et palju vähem metsa sees selgeltnägemise juures kohtasin alles eelmisel päeval omajagu lund, ei arvanud, et siin enam mõni ületamatu takistus olla võiks. Juhtus aga selline ootamatu asi, et üsna Tähesära parkimise juures hakkas aga mul autost kahju ning otsustasin jalgsi jätkata. Igaksjuhuks pistsin ka taskulambid tasku, juhuks kui peaksin pimeda peale jääma. Esimesena valisin ussifoobia aarde. Selle aastane esimene peesitav rästik sai juba Saaremaal Kallemäe aarde juures üle vaadatud ja sellest mulle täitsa piisab terveks hooajaks. Kui on suurem kui vihmauss, siis ma lähen kaarega möödas.

Kaardilt oli silma jäänud, et ilma kraavi ületuseta sai aardeni ristmikult. Nii oligi. Veidi raiesmikul jalge ette vaatamist ning olingi aarde juures. Proovisin ka abivahendit kuid kinnastatud käega sain kiiremini. Ikkagist valget aega polnud enam palju. Tagasi ei viitsinud kuidagi jalutada, lootsin, et küll ka edasi minnes üle kraavi saan. Kohati oli täitsa lootusetu kui ka teine kraav ristus esimesega. Siiski kurvi peal oli ümber kukkunud puuoks ning üsna jäätunud olud, paar meetrit eemal aga täiesti sulanud kraav. Sammusin seal ettevaatlikult edukalt üle veetakistuse. (1098) Aitäh! EVEJ

Leitud, logitud, tänan!

Foobiate kirjeldused jätsin meelega lugemata et ikka kohapeal yllatust kogu raha eest oleks. Ning nii on ju k6ige kindlam ka selgeks saada kas siis antud foobia kuulub minu foobiate alla v6i mitte. Tundub et seekord läx mul siiski 6nnex ja sai täitsa rahulikult ära logida. Lausa kolm korda sai aaret lahti teha. Yhe korra logides, teise korra et kodustele videopilti jäädvustada ja vaevu olin teele tagasi j6udnud kui meenus vihjet lugeda. Et siis matkalt tagasi tulles käisin kolmandat korda ka läbi ja tegin valvuritele pai :D Tänud peitjale

Eks lumevabal ajal oleks saanud autoga täitsa mõistlikult ligi, aga kui juba aardest veidi enam kui kilomeetri kaugusel olime, siis asi see väike jalutuskäik teha pole. Esialgu läks tee ilusti õiges suunas, aga ühel hetkel see keeras. Selle eest läks ahvatlev siht otse edasi. Tundus hea idee, sest tee oli ka nagunii lume all ja siht alguses paljulubav. Aga mida edasi, seda raskemaks ja vaevalisemaks teekond läks. Küll risti-rästi puud küll varieeruva sügavusega lumi. Ja takkatipuks enne teeni jõudmist veel lai kraav ka ees. Kui teele välja jõudsime, siis oli lausa lust jalutada, migni maastur oli sealt läbi sÕitnud ja autojälg oli täitsa ilusa kòva põhjaga. Aare jäi kähku silma, teostus oli ka útlemata äge. Korralik südamega tehtud asi ikka. Mainitud foobia mind õnneks ei ohusta ja seega sain rahulikult logimisprotseduurid ära teha. Aitäh peitjale.

Ofidiofoob ma pole, aga eufooriat madudega kohtudes ka just ei tunne ;) Aardeni oli alla pooleteise kilomeetri vantsida, aga ajakulu ulmeline... Mööda metsateid ja -sihte pea põlvedeni lumes sumbates ning aeg-ajalt ka risti-rästi puudest üle ronides, ei puudunud palju, et minust saanuks kionofoob. Sitke teekaaslase kõrval sai siiski vapraks jäädud. Mida raskem on teekond, seda meeldejäävam ning suurem rõõm leiu üle!!! Talvel oli sellega ka irreaalsuse tõttu lihtsam silmitsi olla :) Super! Aitäh peitjale!

 1 

Suvel oleks ilmselt ikka vähe kõhedam seda karpi sealt otsida. Korra üks liigutas saba ja ma kiljatasin ning Ingrid võpatas ka minu kiljatuse peale. :D Tänud!

Aare oli vaga lahedalt ules ehitatud, soovitan vaga minna otsima, jala voib kull marjaks saada aga utleks et on seda vaart.

Madudega on mul suhted üsna neutraalsed, otseselt silitama ei trügi, aga ära ka ei jookse. Ja ega ma neid nüüd liiga tihti looduses kohanud ka ei ole. Tore aare, tänud peitjale!

Tark ei torma sobis siia aarde juurde lähenemiseks väga hästi, kuna tänaseks oli otsetee korralikult kinni kaanetatud ja avatud. Lisaks ka kõik maod tudusid ja lasid meil muretult logida. Äge teostus, taaskord! Aitäh!

Kõik oli piisavalt jääs ja sain rahulikult üle teiste tehtud silla astuda. Aardevalvurid meeldisid, aitäh!

Sõitsime aardega kohakuti, tulime välja ja tõdesime, et kraav on vahel. Proovisime jääd aga see ei kandnud. Jalutasime ühele ja teisele poole aga kuskil ei paistnud kraav nii kitsas, et üle hüpata. Sõitsime kaugemale, sealt saab üle kraavi aga vaadates lund ja vahemaad, ei tahtnud minna. Leidsime metsast puu ja vedasime selle auto järel aarde juurde. Viskasime üle kraavi. Hakkasin peale astuma , siis tuli välja, et kraav nii sügav. Egas siis midagi, kahlakad jalga, üle palgi ja logima. Aardemajake oli rikkalik. Täiega äge. Tänud

Sepa käed, sepa käed... Ma abivahendeid ei vajanud, kahlasin kohe paljakäsi kõik vajaliku. Eks lapsena isegi kartsin madusid, siis tundusid nad tõesti suured ja õudsed. Mäletan, kuidas mererannas ujudes järsku üks nastik ujus mul külje peal ja siis ma ei julenud tükk aega enam ujuma minna. Aga täna ei ujunud siin küll keegi, ka ülevõlli laias kraavis mitte. Väga vinge teostus, palju vaeva nähtud. Kood kirja ja edasi. Aitäh peitjatele.

Üht-teist oli aega aarde poole liikudes ette kujutada ja sellega ei pannud otseselt mööda. Aga kirssidena tordil nägin kohale jõudes mitmeid stiilseid lisadetaile, mis andsid kogu komplektile tunduvalt kõrgema väärtuse. Siimika on geokaardile tõusnud eriti tähelepanuväärsete aarete piirkonnana. Sügav kummardus ja tänu tegijatele, kes siiakanti võlumaailma loovad!

True

Suurim mure oli siin pimedas sobiliku koha leidmine veetakistuse ületamiseks. Foobiat sellist just ei ole, aga ega ma neid ka armastaks olevusteks ei saa pidada. Ikka väike ehmatus kui teele jääb või omalaadne ebameeldivustunne kui kevadeti mõne hoovist kaugemale metsa alla peab teisaldama. Äitäh, aardel korralik teostus!

Sellele aarde juures väljendus hirm külma vette kukkuda. Proovisin mina ikka siit ja sealt poolt, aga ikka oli suur vesi ees. Nüüd tuli võtta ennast kokku ja ühes kohas olnud nottidest kuidagi üle saada. Jää praksus, notid hakkasid ujuma, aga õnneks läks. Ees ootas väga laheda teostusega aare. Mulle kohe meeldis seal sobrada ja uurida. Igatahes suured suured tänud järjekordes ägeda teostuse eest.

Kui lähenemistee ei tahnud kuidagi silma jääda, hakkas vaikselt tekkima kraavifoobia. Saime sellest siiski mõistliku ajaga võitu ja ukerdasime suure kaarega kohale. Talvel oleks ilmselt palju kergemini pääsenud, nagu näha. Aga kogu see vaev tasus ennast ära. Kas oli uhke. Miskipärast sain mina selle kõige mustema töö enda kanda. Tundus, et neil siiski mingi foobia algstaadium esineb, vähemalt Kaupol. Kuna ta hoidis lausa mitme meetrist distantsi. Lahe tükk. Keegi võiks sinna ühe korraliku purde ka tekitada, siis oleks veelgi parem.

Tänud.

Veetakistuse ületamiseks leidus jalutuskäigu kaugusel hea lahendus ja nii seisime varsti aardega silmitsi, et oma selle foobia olemasolu testida. Lahe teostus pani pigem pikemalt tegutsema. Tänase külma ilmaga neid tegelasi päriselt muidugi ei kohanud, kevadel ja suvel on siin äkki rohkem lootust, foobiat omajatel tasuks pigem siis tulla;).

Aitäh toreda aarde eest.

Antud aarde juures võttis kõige rohkem aega üle kraavi saamise võimaluse otsimisega. Algul ei tahtnud kuidagi suurt ringi teha, kuidagi peab ju ikka pääsema. No aga ei pääsenud. Jalutasime kohale, pisut tiirutasime metsa all ja varsti mängisime ussidega. Väga ägeda teostusega aare, aitäh kvaliteedi eest.

Ussid ja geopeitus. Kui näiteks nööbifoobiaga geopeitur enamasti rinda ei pista, siis ussifoobiaga on kokkupuutepunkte küll ja veel. Endalgi paar päris mõnusat lugu aastate jooksul juhtunud ning kui ükskord läks ussilugude meenutamiseks, siis jõudsime geopeitusega seotud ussilugudeni, mis on meiega juhtunud isegi Rootsis ja Soomes. Sellist hullu puntratantsu pole õnneks kohanud. Aga selle juurde käib lugu Lätist, kus Mariannega uurisime õhtul majutuses järgmiseks päevaks plaane tehes lähedal üht hulga FP-dega aaret kuni sinnamaani muidugi otsimismõtetega kuni Mariann avastas, et pildipank sisaldab rohkelt ussipuntra pilte, siis sinna ta ei jäi . . ei olnud soovi külastada. Aga pildid väga sarnanesid selle aarde kohapeal avaneva pildiga (ainult et Läti aarde pildil olid elusmaod). Eks sellest see lugugi meelde tuli. Tänud peitjatele! Aare ka veidi üllatas. Kõigepealt sellega, et kõige nunnum isend oli lahtine ja järgmiseks sellega, et aardekarp ise oli vastupidise lahendusega ehk tugevalt oma asukohale kinnitatud :) Foobikutele väga sobiv lahendus.

Kraavi ületamist ei kaalunud, lootsime, et mööda sõites silmatud auto ja sellest väljunud inimesed juhivad meie mõtted õigele teele. Tagasi Hemofoobia aarde juurest sõites peatusime enne silmatud auto taga ja nägime koheselt ka Helenit ja Salmet. Ajasime veidi juttu ja jätkasime siis mõlemad oma teekonda. Oli väga tore kohtumine.

Aardeni sai kuiva jalaga ja aare ise oli ka täitsa vahva. Tänud aarde eest!

Põrnitsesime natuke seda vett täis kraavi ja mõtlesime võimalike lahenduste peale. Kahlakatega saaks ehk läbi, aga ilmselt on ka lihtsamaid lähenemisteid. Kui otse ei saa, siis väikse ringiga saab ikka ja nii me lõpuks täitsa kuiva jalaga kohale jalutasime. Aarde leidmiseks tiirutasime natuke metsa all ja kui üsna muljetavaldav rajatis silma hakkas ning sisse piilusime, siis tegi tuju ikka heaks küll. Väga vahvaid tegelasi oli rohkem, kui arvata oleks osanud ja neid me hetkel karta küll ei osanud. Mulle täitsa meeldis kohe see aare, tähendab selle teostus. Väga lahe, suur tänu!
Tagasi auto juurde jõudes parkis meie taha veel üks auto, kust astusid välja Lelod. Oli väga tore kohtumine, ajasime natuke geojuttu ja siis tõmbasimegi oma toredale geopäevale joone alla.

Kui muidu küsitaks, et kes küll seda või toda veel kardab, siis usside osas oleks paslik küsida, et kellele need üldse meeldima peaksid. Pole Eestis ühtki teist sellist liiki, kelle nägemine paneks mind niimoodi "õõõggghh" ütlema ja sellest hiigel ringiga mööda minema. Välismaal olen mitu korda keeldunud ka seepärast aaret otsimast, sest uss läks nulli suunas. Kodumaal seda õnneks pole juhtunud. Kuhugile põllumaa kivide hunnikusse päikesega, pärast hoovihma, igatahes ei läheks.

Siin aarde juures saime endale seltsi Hannese ja Helge näol. Olime neid mitu korda päeva jooksul juba kohanud aga ühist aardeleidu siiski saavutanud polnud.

Lähenemisteeks valisime maa-ameti punktiirjoone. Põrnitsesin küll ka seda kraavi mitme nurga alt. Ei tekkinud isegi foobiat, et hüpates kraavi kukun, sest kõrgest veetasemest oli see nagu Veneetsia kraav ja ei tekkinud hüppamise mõtetki. Tundmatu sügavusega lai mudamülgas.

Mööda metsa alust oli üllatavalt sujuv jalutuskäik aardeni. Mõned kohas lirtsus vähe rohkem aga ilma suurema vaevata oli võimalik leida kuivemaid mättaid kuhu astuda. Kohapeal ei läinud heaga neid tegelasi näperdama vaid hoidsin Klaaraga heaga sammukese eemale. Pärast lahkumist oleks 2 vingerdajat peaaegu plehku pannud aga Hannese terav silm osutas tähelepanu põgenejatele ja Helge suunas nad võluflöödiga tagasi omale kohale.

Aitäh aarde eest!

Madusi ma loomaaias võin vaadata ja meie metsades leitavad ussikesed samuti hirmu ei tekita. Vastikust tekitavad hoopis vihmaussid, kes vingerdavad märjal teel. Aitäh aarde eest!

Oktoobrirevolutsiooni eri 9 Meie ideede isa Karl Marx ütles, et Usk on oopium rahvale, nii ei karda ka meie ettetulevaid loodustakistusi. Meie kuulus loodusteadlane Mitšurin võttis hirmud maha lausega et me ei oota looduselt armuande , vaid me muudame seda ise. Ei olnud ka nüüdki takistusi. Olles kunagi lõpetanud keemiaklassi teadsin et kui rästik hammustab keemikut ja ära ei sure, siis pole tegemist õige keemikuga. See oli nüüd filosoofilne ja teoreetiline taust aarde juurde lähenemisel. Aarde juures... noh ma ei kartnud miskit, aga keegi pidi ju jopesid ka hoidma ajal kui teised aardekastiga tegelesid

 1 

Foobia aaretega (eriti need, mis räägivad verest, madudest ja muust sellisest) on hea asi see, et logimine käib kiirelt. Keegi väga pikalt kasti imetlema ei jää :)

 2 

Tulime eelmise foobia juurest siia jalutades - sest noh, rahulik mets ja ilus ilm ja miks ka mitte. Aarde juurde metsa jõudmine oli paras trikk - kraavid on hetkel pigem veest üleküllastunud - jalutasime paarkümmend meetrit aardest mööda ja leidsime ühe natuke kitsama koha, kust saime üle hüpata. Koer kõigepealt ja siis mina järgi. Kõik läks õnneks, saime üle leidsime aarde ja saime ka ilma probleemideta nimed kirja kuna kummi vastu mul foobiat pole :D Oleks neist mõni natuke elutruumalt liigutanud oleks asi jama olnud. Samal ajal kui mina logisin leidis Enzo ühe tegelase veel kuuse alt ja arvas, et võiks selle endaga koju võtta - ma veensin teda vastupidises ja panime kõik kenasti tagasi :) Tagasi minna mõtlesin läbi metsa, et ehk autopool ka kuskil võimalus üle hüpata - no ei olnud, läksin aga ringiga lõpuks oma alguskohta tagasi ja tegime hüppe üle ja nüüd alles nali algas. Enzo hüppas enne mind ja nagu ennegi lasin ta rihma lahti, et mitte tema hüpet segada - teisel pool kraavi oli aga lõhn ..ja nüüd võisin ma hüüda või paluda või kasvõi peapeal seista aga tema võttis rõõmsalt jälje ja kadus. Tore...60 km kodust...võõras metsas ja ilma gps-ista ...õnneks jahikoeral on komme oma asukohast haukumisega märku anda - nii ma siis seal sihtidel jalutasin, ise kuulatades kus suunas koer on ja muudkui hüüdes - umbes tunnikese pärast kui olin uuesti peaaegu aarde kõrval märkasin lähenevat autot - lootsin, et ehk on nad koera näinud aga kahjuks mitte ja siis umbes sekund peale auto ärasõitu jookseb mööda teed mulle vastu üleni porine ja läbimärg Enzo. Ise nii üüratult õnnelik - no mis seal ikka võtsin ta rõõmu hõisetega vastu ja hakkasime auto poole astuma. Oli ilmselge, et sellise mudase ja märja tüübiga enam kuskile kaugemale minna pole võimalik - seega pakkisime ennast autos lahti ja sõitsime koju vanni :) Vot selline seiklus oli :)

 1 

Leitud

Üle pikali pliiatsite kohale me jõudsime. Hommikul kilkav tüdruk toimetas nüüd rahulikult ja toimekalt. Tänud peitjale.

 2 

Siin kadus meil ära levi ega tulnudki tagasi. Krista aitas oma vahenditega meid kohale. Aitäh suurepärase aarde eest! Ei olnud mul mingi mure kätega toimetades aardekarbini jõuda, aga kujutasin elavalt ette, kuidas üks nendest vonklevatest on päris... :) Õnneks seda ehmatust ei tulnud.

 2 

Tõsi on see, et ussid mulle eriti ei meeldi, pigem hoian eemale. Enamasti suviti üksikuid näinud aga kui suvel aegna saarel käisin siis seal kus see suur kahuri platvorm on, mis on pilbasteks. Seal oli neid päikselise ilmaga oma 10tk puntras, ega see aarde otsimist ei seganud, hoitsime distantsi ja kõik oli hästi. Selle aare juures mõtiskledes oli mul mitu muud foobiat, üks oli, et kuidas üle kraavi saada :D ja selle tõttu oli teine aarde mitte leidmise foobia aga õnneks kõik lahenes ja peagi olime kohal. Kast oli täitsa vinge, aitäh :)

 1 

Tänud peitjale teemakohase aarde eest!

 2 

Siia poole sõites oli mul küsimus, et mitmendad leidjad me siin olla võiksime, kuna see aare avaldus (ekslikult?) juba eelmise päeva lõuna ajal. Mis oli iseenesest tore, sest ma genereerisin siis käigu pealt plaani valmis, et võiks pühapäeval (päevasel ajal :O) väikse foobiate tuuri teha. Seda aga, et need avalduvad südaööl - ma küll ei arvanud. Aga siin ma siis nüüd olin. Kerged linnariided seljas (kuna sai tuldud otse tööpostilt) ja ragistasin pimedas võsas. Ei tea, mis kaudu need peitjad küll ise siia selle kasti tassinud olid aga vaevalt nad seda pimedas tegid. Äkki läheb kusagilt ka mingi lai maantee, vat ei tea. Pimedas see meile silma ei torganud. Aarde juures lustisime kenasti ja imetlesime kohapeal olevaid abivahendeid, milledest ma vaid ühte ka eesmärgipäraselt proovisin kasutada aga liiga kaua aega läks ja kasutasin julgelt oma käsi. Ühelgi reisil ma madusid vaatama pole kippunud minema ja populaarne turistipilt madu kaelas jääb minu poolt tegemata. Loomaaiaski hoian nende kaunite olevustega pigem distantsi.

Aga logiraamat oli tühi ja esimene logi läks 03:10 (see esimene kell 3 sel ööl! - kuna kella tuli kell 4 tagasi kolme peale keerata) kirja.

Vägev töö siin taaskord ära tehtud. Kiidan ja tunnustan.