Amanita

Aare on peidetud 2021. aasta detsembriseeria 5. detsembri aardena.

Tõuk tegi esimesena suu lahti.

“Missugust kasvu tahad sa olla?” küsis ta.

“Oh, ma pole nõudlik, mis kasvusse puutub,” vastas Alice ruttu, “ainult ebameeldiv on ühtepuhku muutuda, teate.”

“Ei tea,” ütles Tõuk.

Alice ei vastanud midagi. Talle polnud eluaeg nii palju vastu räägitud ja ta tundis, et tal kipub kops üle maksa minema.

“Oled sa praegu rahul?” küsis Tõuk.

“Kui te pahaks ei pane, härra, tahaksin siiski olla p i s u t suurem,” ütles Alice, “kolm tolli on ju nii armetu kasv.”

“See on suurepärane kasv!” sõnas Tõuk pahaselt ja ajas enese rääkides sirgu (ta oli täpipealt kolm tolli pikk).

"Aga mina pole sellega harjunud!” kurtis vaene Alice haledalt ja mõtles endamisi: “Kui kõik need olevused ometi nii hõlpsasti ei solvuks!”

“Aegapidi harjud,” ütles Tõuk, pistis piibu suhu ja hakkas jälle suitsetama.

Seekord ootas Alice kannatlikult, millal ta taas rääkida suvatseb. Mõne hetke pärast võttiski Tõuk piibu suust, haigutas korra või kaks ja vabistas end. Siis tuli ta seenelt alla ja roomas ära rohu sisse, tähendades minekul ainult nii palju: “Üks külg paneb su kasvama, teine külg paneb su kahanema.”

“M i l l e üks külg? M i l l e teine külg?” mõtles Alice omaette.

“Seene,” vastas Tõuk, nagu oleks Alice seda kuuldavalt küsinud, ja oli järgmisel hetkel rohtu kadunud.

Alice silmitses viivu mõtlikult seent ja püüdis selgusele jõuda, millised on selle küljed, ja kuna seen oli täiesti ümmargune, leidis ta küsimuse olevat üsnagi raske. Aga viimaks sirutas ta käed nii kaugele ümber seenekübara kui ulatas ja murdis kummagi käega selle servast tüki...

Lewis Carroll`i “Alice Imedemaal”