Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud 2021. aasta detsembriseeria 5. detsembri aardena.
Tõuk tegi esimesena suu lahti.
“Missugust kasvu tahad sa olla?” küsis ta.
“Oh, ma pole nõudlik, mis kasvusse puutub,” vastas Alice ruttu, “ainult ebameeldiv on ühtepuhku muutuda, teate.”
“Ei tea,” ütles Tõuk.
Alice ei vastanud midagi. Talle polnud eluaeg nii palju vastu räägitud ja ta tundis, et tal kipub kops üle maksa minema.
“Oled sa praegu rahul?” küsis Tõuk.
“Kui te pahaks ei pane, härra, tahaksin siiski olla p i s u t suurem,” ütles Alice, “kolm tolli on ju nii armetu kasv.”
“See on suurepärane kasv!” sõnas Tõuk pahaselt ja ajas enese rääkides sirgu (ta oli täpipealt kolm tolli pikk).
"Aga mina pole sellega harjunud!” kurtis vaene Alice haledalt ja mõtles endamisi: “Kui kõik need olevused ometi nii hõlpsasti ei solvuks!”
“Aegapidi harjud,” ütles Tõuk, pistis piibu suhu ja hakkas jälle suitsetama.
Seekord ootas Alice kannatlikult, millal ta taas rääkida suvatseb. Mõne hetke pärast võttiski Tõuk piibu suust, haigutas korra või kaks ja vabistas end. Siis tuli ta seenelt alla ja roomas ära rohu sisse, tähendades minekul ainult nii palju: “Üks külg paneb su kasvama, teine külg paneb su kahanema.”
“M i l l e üks külg? M i l l e teine külg?” mõtles Alice omaette.
“Seene,” vastas Tõuk, nagu oleks Alice seda kuuldavalt küsinud, ja oli järgmisel hetkel rohtu kadunud.
Alice silmitses viivu mõtlikult seent ja püüdis selgusele jõuda, millised on selle küljed, ja kuna seen oli täiesti ümmargune, leidis ta küsimuse olevat üsnagi raske. Aga viimaks sirutas ta käed nii kaugele ümber seenekübara kui ulatas ja murdis kummagi käega selle servast tüki...
Lewis Carroll`i “Alice Imedemaal”
Vihje: pole
Lingid: https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/rahvuspargid/soomaa-rahvuspark/pertlimetsa-lokkekoht
Aarde sildid: soovitan (4), seened (3), advendiseeria_2021 (2), telkimiskoht (1), rästikud (1), puugid (1), piknikukoht (1), marjad (1), lõkkeplats (1), lastesõbralik (1), lahe_teostus (1), ettevaatus_vajalik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9JP3D
Logiteadete statistika: 39 (100,0%) 0 2 1 0 0 0 Kokku: 42
Siiakanti trippimise põhiprojekt oli täna Karli kiusukas. Aga esimese peatuse tegime siin :). Väga tore, samas nii lihtne teostus, minu poolt pöial, aitäh!
Juhuslik leid. Otsisime telkimiskohta ja märkasime kaunist punast preilit.
Juhuslik leid. Otsisime telkimiskohta ja märkasime kaunist punast preilit.
Pastaks ei töödanud, käisime autos ja võtsime pastaka, kahjuks polnud lisa pastakat et sinna panna.
Leidsime väga nunnu aare oli. Algul otsisime levi, et üldse asukohast teada saada. Levi läksime otsima kaugemale aardest, kuid kui sõbranna emaga koos läksime, siis saime aru, et olime liiga kaugele minemas ning hea, et tagasi tulime ja lõpuks leidisme ülesse.
Leidsime, väga nunnu kohake. Algul läks aega kuna üritasime levi leida, et näha kus see aare asub. Lõpuks tänu emale leidsime üllesse. :)
Peaaegu pool aastat hiljem logides ei seostunud selle aarde nimega alguses midagi, kuid väikese mäluvärskenduse peale tuli muidugi meelde. Tore aardeteostus ja koht ka, samas kõrval veetsin matkateel kulgedes ühe toreda öö (pärast õhtupimeduses A. Tolstoi "Vereimejas" lugemist). Aitäh peitjale!
Siia pole ma varem sattunud, aga paljud kindlasti on - täitsa matkatee lähistele jääv aare ja mõnus peatuskoht. Amanita sai leitud-patsutatud ja logi kirja ning jäi meist metsa järgmisi külalisi ootama, nagu Amanitad ikka. Aitäh peitjale!
Uus minigrip, pliiats ja karp sai kirjad peale. Aare on kuiv ja korras!
Tõuku polnud kodus, nii et vaatasime siis lihtsalt ta lemmikpaiga üle..
Tänan peitmast.
Leitud kanuumatka käigus (kilomeeter Halliste jõest läbi võsa ja üle kraavi). Väga omapärane maastik on seal lähedal, nagu Norras või kuskil tundras. Aare ise muidugi hakkab kaugelt silma.
Tegelikult polnud see aare üldse päevaplaanis, aga kuna ta peaaegu tee äärde jäi, siis käisime ka sealt läbi. Väga kena konteiner ootas ees. Jätsin sinna ilusasse majakesse ka ühe Pärnumaalt kaasa tulnud ränduri. Aitäh peitjale.
Ei mingit nurisemist - aarde suurus oli täpselt sobiv igast küljest ja meeldivalt lihtsasti leitav! Aitäh peitjale!
Kirjeldust lugesin ilmselt vahetult peale aarde avaldumist ja tänaseks ei mäletanud midagi. Seega läksin täitsa puhta lehena kohale ja vahtisin lihtsalt künklikul ja kõrbekuival metsaalusel ringi. Äkki hakkas eemalt miskit silma, mis looduslikul foonil lausa säras mitmekümne meetri kaugusele. Eks siis tuli suund sellele võtta ja leidsimegi igati aarde looga sobituva teostuse. Pärast vaatasime lõkkekoha ka üle, kuid pikemalt siia peatuma ei jäänud. Aitäh juhatamast!
Teel siia kaotasin stange iluvõre ära. Muus osas jõudsime tervena kohale ja tulime panime nimed kirja. Igati äge teostus, selliseid on tore leida.
Jällegi üks põnev paik. Peale lühikest jalutust saime nimed kirja. Suur tänu aardemeistritele!
Vot peab ütlema, et minu elutee ei olnud siia küll varem toonud. Nüüd käidud ja logiraamatus selle kohta isegi kirje. Ütleks, et lõkkeplatsiks vähe kummaline koht. Vett saab 10 km kauguselt. Aga nii siis nii. Pärapõrgu küll, aga nägime ühte autot sõitmas ja naabermaja on täitsa viisakas. Sellest tekkisgi meil arutelu, et kust ta netti saab näiteks. Kahjuks jäi see müsteerium seekord lahendamata. Küll aga leidsime värvika aarde. Aitäh.
Hah.. Kes siis ei tea, mis või kes on Amanita? :D Juba Jaan Rannap Koolilugudes kirjutas temast. Nii ei olnud vaja guugeldada ja polnud kahtlustki, mida me leidma läheme.
Pertlimetsa lõkkekohta olen külastanud kunagi ammu, mil seal aaret veel polnud. Kõpu-Tipu tee äärde oli ilmunud ühtäkki sellise nimega viit, millel ei sõnagi kui kaugel võiks nimetet asjandus asuda. Uudishimust sai tookord kohale navigeeritud, igal ristmikul oletatud, kuhu suunda vaja minna. Kohale me jõudsime ja mällu jäi kui üks tore koht, kuid hirmsasti tuleohtlikus piirkonnas tundus olevat. Korra käis peast läbi mõte sinna aare peita, kuid tundus, et mõni nurgatagune paik võiks jääda igal hetkel ilmuvate geopeituriteta. Justkui oaas keset kõrbe.
Tol ajal oli tee siia väga mõnus. Pikk, aga täiesti korralik. Praegu ei saanud öelda, et oleks ilus olnud. Ilmselt on metsa väljavedu oma jäljed jätnud.
Koht on tore, kas ma siia just ööbima tahaks tulla, aga pohlale näiteks küll. Toredad pohlaväljad olid siin.
Aitäh aarde eest! Kõik tundus ok olevat. EVEJ
PS. Alice Imedemaal mulle lapsena ei meeldinud. Ise ka ei teadnud, miks. Nagu ka Muumitrolli ja Karupoeg Puhhi raamatud. Muumitrolli rehabiliteeris multikas, Puhh on täiskasvanuna meeldima hakanud ja Alice on ikka nii ja naa lahtris.
Peetri logi tekitas ka meis guugeldamise huvi. Ahhaaa! Tõesti huvitav.
Keegi oli nunnule käpaga äsanud ja teise uperkuuti paisanud. Aitasime vaesekese taas jalgadele ning jätsime aardesse ränduri, et oleks ikka toekam seista. Täname! Rändur Golfipall aardesse.
Mullegi käis närvidele, et nimi on nagu tuttav ja kuskil kohatud, aga kus? Google vastust nähes... no loomulikult!
Aitäh peitjale ja päevakaaslastele.
Aardekirjelduse põhjal ei osanud üldse arvata, mis meid siin ees võib oodata ning seetõttu olime kõik meeldivalt üllatunud seda aaret silmates. Väga hästi sobitus see teostus siia maastikule tõepoolest. Täname aarde eest!
Aarde nimest ja kontseptsioonist saan alles nüüd aru kui sõna Amanita googlisse sisse lõin. Kohapeal võtsime alguses suuna RMK koha poole ja siis keerasime risti aarde poole. Kohale jõudmiseks pidime kõõluma ka ühe sügava augu serval. Tore, lihtne ja viisakas teostus. Logimise ajal parkis meie auto juurde tiim yksk6ik masin. Pakkisime kõik omale kohale ja suundusime neid tervitama. Aitäh Pertlimetsa RMK kohta aardega tähistamast!
Tee ääres parkis auto. Kohe nägime metsast tulemas omanikke. Veidi loba ja oli aeg aaret vaatama minna. Nii ilus ja pilkupüüdev teine. Tänud
Kummaline metsaalune oli seal. Küllaltki väikesed kuid sügavad augud on keegi sinna tekitanud. Aare sobis oma asukohta väga hästi. Aitäh!
Jäätee tõi sihtkohta ja jäine lumi kandis ilusa aardeni. Aitäh!
Tee siia oli jäine ja päris hästi sõidetav.Kohapeal jäi Amanita juba kaugelt silma.Aitäh!
Lähenesime Iia poolt ja mida lähemale aardele, seda paremaks teeolud muutusid. Kui riigiteedel oli libedust ja tuisivaale, siis RMK teed turvaliselt vallidega piiratud ja siledad. Kevade poole sulaga on ilmselt vastupidine olukord. Leidsime ruttu, aardesse jäi rändur. Aitäh!
Kunagi tahtsin siia ööseks laagrisse jääda aga siis oli rahvast palju. Täna oli ruumi palju aga käisime ainult aarde järel. Tänud!
Teel Kilingi-Nõmme tegime "möödaminnes" väikese kõrvalpõike. Kanaküla poolt lähenedes kannatas tee sõita küll, kuigi oli päris libe ja kohati juba üsna pehme, eriti see viimane kilomeeter. Aardeni jõudmiseks oli hea kasutada eelmiste jälgi - aitäh! :) Väga armas aare - sobib sinna nii hästi. Lõkkekoha vaatasime ka üle - kena koht. Suur tänu peitjale!
Üha tõusvad temperatuurid panid mind muretsema, et ega tee väga supp juba ole. Veel ei olnud, kuigi mõnes kohas, kus pidime teisele autole ruumi tegemiseks "kõrvale" tõmbama, oleksid meile saatuslikuks saanud. Lähenesime Soomaa (kust soovitas RMK ja Waze) ning lahkusime Kanaküla poolt (oma tarkus). Sai hakkama küll! Põldudel ja metsas nägime palju kitsesid ning ühes kraavis Kanaküla poole teel, oli üks auto, millalgi varem kraavis lõpetanud. Peale pikka sõitu oli mul üllatus suur kui õiges teeotsas juba auto ees oli. Õnneks aare on peidus veidi enne lõkkekohta ning käisime müttasime koertega esmalt aarde juures. Kui juba toimingud tehtud, oli seltskond lahkumas ning saime ka ise lõkkekohale pilgu peale visata. Rahmeldasime koertega ka seal ning liikusime edasi. Kolmandad! (975) Aitäh! V: TB EJ
Tunk tegi esimesena uue aarde lahti.
"Millisesse nurka Eesti suurimas maakonnas sa tahad sõita?" küsis ta.
"Oh, ma pole nõudlik, mis suunda puutub," vastas Skoda ruttu, "ainult ebameeldiv on ühtepuhku ninaga lumesahka mängida, teate."
"Ei tea," ütles Tunk.
Skoda ei vastanud midagi. Ta polnud elu jooksul kunagi varem rääkinud ning tundis, et üllatus isegi.
"Oled sa praegu rahul?" küsis Tunk.
"Kui te pahaks ei pane, härra, tahaksin siiski olla p i s u t kõrgema põhjaga ja neliveoline" ütles Skoda, "ühesillavedu on ju nii armetu."
"See on suurepärane!" sõnas Tunk ja ajas enese demonstratiivselt kahele jalale sirgu (ta oli tagaveoline).
"Nojah, küllap olen sellega vist juba harjunud... Aga rääkimisega pole ma üldse harjunud!" kurtis vaene Skoda haledalt ja mõtles endamisi: "Ega ma mingi KITT ole!"
"Aegapidi harjud," ütles Tunk, pani telefoni teed juhatama ja andis jälle laba.
Keegi peab ju selle raske töö ära tegema ja uue aarde logiraamatut sissekandega austama :o) Kohalesõit kulges üldjoontes ladusalt, isegi tuimalt keset maanteed seisnud kitse ees saime pidama. Skoda urises omaette kogu tee, kuid tõi sellegipoolest kenasti nullist 50 meetri raadiusesse. Häält tõstis vaid korraks kui pärast lahkudes J-pöördega kitsal lahtilükatud teeribal nina õigesse suunda pöörasime.
Nunnu aare, peaaegu ei paistnud väljagi, muide. Päris nõnda ohtra lumega detsembri algust ei meenu tõesti. Muinasjutulise välimusega vaikne valge maailm tõi meelde käesoleva aasta teise päeva ning sellele eelnenud öö Mütsiga Manni seltsis ... :o) Amanita on tuntud tõhus hallutsinogeen, mõni ime siis, et Alice igasugu huvitavaid tegelasi ning isemoodi maailma nägema hakkas :P Ise täna parem hambaid sisse ei löönud, vaid piirdusin logimisega: kell 21:56. Oli asi krõbedas külmas või veekindlas raamatus või mõlemas kokku - igatahes pastakas ei tahtnud hästi paberile märki jätta. Karbis leidunud pliiats päästis päeva. Aitäh!